Читать книгу Eilne maailm. Eurooplase mälestused - Stefan Zweig - Страница 7

Viimaks oli kauaigatsetud silmapilk käes, kus võisime koos vana sajandi viimase aastaga lüüa eneste taga kinni ka vihatud gümnaasiumi ukse. Vaevaliselt sooritatud lõpueksamite järel – sest mis teadsime meie matemaatikast, füüsikast ja muist skolastilisist aineist? – austati meid, kes me olime pidanud seks puhuks piduliku musta sabakuue selga ajama, koolidirektori poolt hoogsa kõnega. Nüüd olevat me täiskasvanud ja pidavat tegema virkuse ja tublidusega isamaale au. Sellega oli meie kaheksaaastane ühtekuuluvus katki. Väheseid galeerikaaslasi olen ma sest ajast kohanud. Enamik meist pani end ülikoolis kirja ja need, kes pidid leppima muude elukutsete ja tegevustega, vaatasid meile kadedusega järele.

Sest noil kadunud aegadel oli ülikoolil Austrias veel eriline romantiline nimbus; üliõpilane olla andis teatud eesõigused, mis privilegeerisid noore akadeemilise inimese eakaaslastest kõrgemale. See antikvaarne iseärasus võib mittesaksa maades vähetuntuks osutuda ning vajab omas absurdsuses ja ajakohatuses sellepärast seletust. Meie ülikoolid olid enamasti juba keskajal rajatud, niisiis ajal, kus teadustega tegelemist peeti veel millekski erakordseks, ning et noori inimesi õpinguiks ligi tõmmata, anti neile teatud seisuslikke eesõigusi. Keskaegsed skolaarid ei allunud tavalisele kohtule, piiritsad ei tohtinud neid nende kolleegiumides otsida ega tülitada, nad kandsid erilist riietust, neil oli õigus karistamatult duelleerida ning nende kui suletud killa kombed ja kombevastasused olid tuntud ja tunnustatud. Aja jooksul, koos avaliku elu suureneva demokratiseerumisega, kui kõik muud keskaegsed killad ja tsunftid lagunesid, kadus see akadeemikute eelisseisund kogu Euroopas. Ainult Saksamaal ja Saksa-Austrias, kus klassiteadvus jäi alati demokraatiatundele peale, rippusid üliõpilased visalt nende ammu mõttetuks muutunud eesõiguste küljes ning arendasid need koguni isepäraseks tudengikoodeksiks välja. Saksa tudeng arvas endale kodanliku ja üldise au kõrval omaks veel erilise tudengliku au. Kes teda solvas, pidi andma talle „satisfaktsiooni“, tähendab astuma temaga duellis relvitsi vastamisi – kui ta osutus „satisfaktsioonivõimeliseks“. Seda viimast jällegi polnud tolle iseka väärtustuse järgi sugugi igaüks, ka mitte mõni kaupmees või pankur, vaid üksnes akadeemilise haridusega ja kraadiga isik, või ohvitser. Keegi muu kõigi miljonite seas ei võinud olla selle isepärase „au“ osaline ristata säherduse habemetu ja lolli poisiga mõõka. Teiselt poolt pidi tudeng, et osutuda „õigeks“ tudengiks, olema oma mehisust „tõestanud“, see tähendab olema võimalikult palju duelleerinud ja koguni kandma nende sangaritegude mälestusi armidena näos. Siledad põsed ja raiumisjälgedeta nina polnud germaani akadeemiku väärilised. Nõnda olid värvikandjad tudengid, s.t need, kes kuulusid mingeid värve kandvaisse üliõpilasorganisatsioonidesse, lihtsalt sunnitud, et aga järjest uusi „partiisid lüüa“, harrastama nii omavahel kui ka täiesti rahumeelsete tudengite ja ohvitseridega lakkamatut provotseerimist. Organisatsiooni vehklemistoas „paugiti“ iga uus tudeng selle oma väärika põhitegevuse tarvis „sisse“. Ka ülejäänus pühendati ta tudengkondlikesse tavadesse. Iga „rebane“, s. t. noorliige anti kellegi vanema korbivenna hoole alla, kellele ta pidi osutama orjalikku kuulekust ja kes teda selle eest õpetas tundma õilsaid „kommaanikunste“, niisuguseid nagu: õllekaanimine oksendamiseni, suure õllekannu ühe sõõmuga tühjaks joomine küüneproovini, s. o. viimase piisani, võidukaks kinnituseks, et siin pole lõdva poisiga tegemist, või kooris tudengilaulude möirgamine ja öösel hanereas mööda tänavaid mäuramine politsei mõnitamiseks. Kõik see oli „mehine“, „tudenglik“, „saksaomane“, ja kui organisatsioonid oma lehvivate lippudega ning kirjute teklite ja lintidega laupäeviti rongkäigus marssisid, uskusid need lihtsameelsed, iseeneste askeldusest arutusse kõrkusse kehutunud poisid end vaimse nooruse tõelisiks esindajaiks. Halvakspanuga vaatasid nad alla „pööblile“, kes ei mõistnud piisavalt hinnata akadeemilist kultuuri ja saksa mehisust.

Väikese provintsigümnasisti jaoks, kes tuli halja poisina Viini, võis selline käre ja lustakas tudengiaeg jääda muidugi kõige romantika ideaaliks. Tõepoolest, aastakümnete pärast vaatasid külanotarid ja – arstid pisarhardalt üles nende seinal ristatud rapiiride ja kirjute embleemide poole ning kandsid uhkusega oma arme kui oma „akadeemilise“ seisuse tõendeid. Meile seevastu mõjus säherdune kohtlane ja jõhker õiendamine üksnes eemaletõukavalt, ja kui kohtasime tänaval mõnd sellist linditatud hordi, põikasime targu ümber nurga. Sest meile, kes me pidasime individuaalset vabadust kõige kõrgemaks hüveks, osutas nende agressioonirõõm ja samaaegne hordiorjameelsusrõõm liiga ilmsesti saksa vaimu halvimaid ja ohtlikemaid külgi. Peale selle teadsime, et selle mumifitseeritud romantika taga peitusid kaval-arvestavad ja praktilised sihid, sest kuulumine mõnda korporatsiooni kindlustas igale ta liikmele selle korbi „vanahärrade“ protektsiooni kõrgetes ametites ja hõlbustas nõnda hilisemat karjääri. Bonni „Borusside“ kaudu viis ainus kindel tee saksa diplomaatiasse, katoliiklikest korporatsioonidest Austrias tee valitseva kristlik-sotsiaalse partei tulusaile kohtadele, ja enamik neist „sangareist“ teadis täpselt, et nende värvilindid pidid neile tulevikus korvama, mis neil tõsisest stuudiumist puudu jäi, ning et paar armi laubal võisid neile kord ametissepääsul kasulikumad olla kui kogu laubatagune kraam. Juba ainult nende mühaklike militariseeritud jõukude, nende täkitud ja ülbelt provotseerivate nägude vaatamine rikkus mu ülikooliskäimise rõõmu. Ka teised tõsiselt õpihimulised tudengid vältisid ülikooli raamatukokku minnes aulat ning eelistasid pigem silmapaistmatut tagaust, et vältida kohtumisi nende kurbade kangelastega.

Et pidin ülikoolis õppima asuma, see oli perekonnanõukogus ette otsustatud asi. Aga milline teaduskond valida? Vanemad jätsid mulle täieliku valikuvabaduse. Mu vanem vend oli juba isa tööstusettevõttesse astunud, sedamööda polnud teisel pojal kiiret. Tegelikult oli ju asi ainult ülesandes kindlustada perekonna aule mingi doktoritiitel, olgu milline tahes. Ja kummalisel moel oli valik minule niisama ükskõik. Iseendast ei huvitanud mind, kes ma olin hinge ammu kirjandusele maha müünud, mitte ükski eriainena dotseeritav teadus, mul oli koguni salajane ja tänini säilinud umbusk iga akadeemilise õppimise suhtes. Mulle on muutumatult kehtel Emersoni aksioom, et head raamatud võivad asendada igasuguse ülikooli, ning olen tänini veendunud, et võidakse olla suurepärane filosoof, ajaloolane, filoloog, jurist ja kes tahes, olemata iial käinud ülikoolis või isegi gümnaasiumis. Lugematuid kordi olen leidnud tegelikus elus kinnituse, et antikvaarid orienteeruvad raamatutes paremini kui vastavad professorid, et kunstikaupmehed mõistavad rohkem kui kunstiteadlased, et suur osa olulisi tõukeid ja avastusi on kõigil aladel väljaspoolseisjate omad. Kui praktiline, käepärane ja tulus akadeemiline stuudium läbilõikeande jaoks ongi, nii tarbetu on ta minu arvates individuaalselt loovate loomuste jaoks, kellele ta võib mõjuda isegi tõkestavalt. Eriti niisuguses ülikoolis nagu meie Viinis, kus oli kuus või seitse tuhat üliõpilast ja nende üleküllastus juba ette takistas viljakat isiklikku kontakti õpetajate ja õpilaste vahel ning kus peale selle liigtruuduse tõttu oma traditsioonile oldi ajast maha jäänud, nii et ma ei leidnud sealt ühtegi meest, kes mind oma teadusega fastsineerinuks. Nõnda ei kujunenud mu valiku tõeliseks kriteeriumiks see, milline aine mind seesmiselt kõige enam huvitas, vaid vastupidi see, milline mind kõige vähem koormaks ning jätaks mulle maksimaalselt aega ja vabadust mu pärishuvi jaoks. Valisin lõpuks filosoofia või „eksaktse filosoofia“, nagu seda meil vana õppeplaani järgi nimetati, kuid tõesti mitte sisemisel kutsumusel, sest mu puhtabstraktse mõtlemise võime on napp. Mõtted arenevad mul eranditult esemeist, sündmustest ja kujudest, kõik puhtteoreetiline ja metafüüsiline jääb mulle haaramatuks. Igatahes oli siin puhteriaineline osa kõige piiratum ja loengutel ning seminaridel käimisest „eksaktses filosoofias“ pääses kõige hõlpsamini mööda. Kõik, mida nõuti, oli: esitada kaheksanda semestri lõpul väitekiri ja sooritada mõned eksamid. Nii kehtestasin endale ette ajajaotuskava: kolm aastat ülikoolistuudiumist üldse mitte välja teha!

Siis, viimase aasta jooksul, skolastilise ainega toime tulla ja kirjutada väitekiri kiiresti valmis! Sellega oli ülikool andnud mulle selle ainsa, mida talt tahtsin: paar aastat vabadust isiklikuks eluks ja kunstipüüdlusteks: unversitas vitae.

Kui heidan oma elule pilgu, meenub mulle vähe nii õnnelikke silmapilke nagu selle ülikoolita ülikooliaja algus. Olin noor ja sellepärast polnud mul veel vastutustunnet täiusliku sooritamise mõttes. Olin piisavalt sõltumatu, ööpäevas oli kakskümmend neli tundi ja kõik olid minu omad. Võisin lugeda ja töötada nagu tahtsin, kellelegi aruannet võlgnemata, akadeemiliste eksamite pilv oli mu silmapiirist alles kaugel, sest kui päratu pikk aeg on kolm aastat, mõõdetuna üheksateistkümnenda eluaasta vaatepunktist, kui rikkaks, küllaseks ja üllatusterohkeks kingituslike leidude poolest võib need kolm aastat kujundada!

Esimene, millega alustasin, oli koguda oma luuletused, nagu mulle tundus, halastamatus valikus kokku. Ma ei häbene tunnistada, et mulle, äsja koolist tulnud üheksateistkümneaastasele gümnasistile, oli kõige magusamaks lõhnaks maa peal, magusamaks Širase roosiõli lõhnast trükimusta lõhn. Iga mõne ajalehe poolt vastuvõetud luuletus oli andnud mu loomuldasa nõdrajalgsele enesetundele uut julgust. Kas ei tuleks mul juba nüüd teha otsustav hüpe ja üritada terve köite avaldamist? Innustus sõprade poolt, kes uskusid minusse rohkem kui ma ise, otsustas. Saatsin käsikirja küllalt jultunult just sellele kirjastusele, mida tollal peeti saksa lüürika jaoks kõige esinduslikumaks, Schuster ja Löfflerile, Liliencroni, Dehmeli, Bierbaumi, Momberti, kogu selle põlvkonna kirjastajaile, kes koos Rilke ja Hofmannsthaliga oli loonud uue saksa luule. Ning – oh imet ja ilmutust! – üksteise järel saabusid need unumatud õnnehetked, mis kirjaniku elus pärast suurimaidki triumfe enam ei kordu: tuli kiri kirjastuse ümbrikumärgiga, mida ärevalt käes hoiti, söandamata seda avada. Tuli sekund, kui hinge kinni pidades loeti, et kirjastus on otsustanud raamatu avaldada ja koguni taotleb eesõigust järgmiste avaldamiseks. Tuli pakk esimeste korrektuuridega, mis nööriti mõõtmatus ärevuses lahti, et vaadata šrifti, ladu ja kogu raamatu lootekuju, ning siis, mõne nädala pärast, raamat ise, esimesed eksemplarid, mida ei väsinud silmitsemast, kompamast, võrdlemast, veel kord ja veel kord ja veel kord. Ja siis lapsemeelne rännak raamatukauplustesse, et kas neil olid juba eksemplarid välja pandud ja kas need hiilgasid keset kauplust või peitusid tagasihoidlikult kuskil seina ääres. Ja siis kirjade, esimeste arvustuste, esimese vastuse ootus tundmatusest ja äraarvamatutest – kõik need pinged, erutused ja vaimustused, mille pärast ma salaja kadestan iga noort inimest, kes paiskab maailma oma esimese raamatu. Kuid see mu hurm oli armumus esimesse silmapilku, mitte enesesse. Kuidas ma ise peagi neisse varastesse värssidesse suhtusin, ilmneb lihtsast tõsiasjast, et ma ei lasknud neid „Hõbedasi keeli“ – nii oli tolle ununud esmiku pealkiri – iial taastrükkida ega võtnud neist ainsatki pala oma kogutud luuletuste hulka. Need olid ebamäärase eelaimduse ja ebateadliku järelaimduse värsid, sündinud mitte isiklikust elamusest, vaid keelevaimustuse pinnalt. Siiski osutasid nad teatavat musikaalsust ja piisavat vormitunnet, et asjahuviliste ringis märgatud olla, ja ma ei võinud puuduliku julgustuse üle kurta. Liliencron ja Dehmel, tollal juhtivad lüürilised luuletajad, jagasid üheksateistkümneaastasele südamlikku ja juba ka seltsimehelikku tunnustust, Rilke, see minu poolt nii väga jumaldatu, saatis mulle vastukingiks „nii kaunilt antud raamatu“ eest oma värskeimate luuletuste „tänulikult“ pühendatud eritrükieksemplari, mille ma kui ühe kallima noorusmälestuse Austria varemeist veel Inglismaale ära päästsin (kus võiks see praegu olla?). Tontlik tundus mulle viimati, et see esimene Rilke poolt mulle saadetud sõbrakingitus – esimene paljude seas – oli nelikümmend aastat vana ja et tuttav sissekirjutus tervitas mind surnute maalt. Kõige ootamatum üllatus oli aga see, et Max Reger, Richard Straussi kõrval suurim tolle aja elavaist heliloojaist, pöördus minu poole loa asjus viisistada kuus selles kogus leiduvat luuletust. Kui sageli olen sest ajast üht või teist nendest kontserdil kuulnud – minu enese, mu enda poolt ammu unustatud ja hüljatud värsid, meistri vennaliku kunsti läbi päästetud üle aja.

Neil ootusi ületavail heatahtlikkuseavaldustel, mida saatsid ka sõbralikud avalikud arvustused, oli igatahes üks mõju: nad andsid mulle julguse sammuks, mida ma oma ravimatu umbusuga iseenese vastu kas üldse või vähemalt nii vara poleks muidu söandanud astuda. Olin juba gümnaasiumiajal avaldanud „modernistide“ kirjanduslikes ajakirjades väikesi novelle ja esseid, aga mitte kordagi üritanud pakkuda mõnda neist katsetustest mõnele mõjukale ja laia levikuga lehele. Viinis leidus õieti üksainus kõrgeklassiline ajakirjanduslik väljaanne, „.Neue Freie Presse“, mis tähendas oma peene hoiaku, kultuurihoole ja poliitilise prestiižiga Austria-Ungari monarhias umbes sedasama, mis inglise maailmas „Times“ või prantsuse omas „Temps“: isegi riigisaksa lehtedest polnud ükski oma kultuurinivoo esinduslikkuse mõttes nii nõudlik. Selle väljaandja Moritz Benedikt, fenomenaalselt organiseerimisandekas ja väsimatult virk mees, rakendas kogu oma lausa deemonliku energia selleks, et ületada kirjanduse ja kunsti alal kõiki saksa lehti. Kui ta soovis nimekalt autorilt kaastööd, ei peljatud mingeid kulusid, talle saadeti järjepanu kümme või kakskümmend telegrammi, iga honorariga oldi ette päri. Jõulu- ja uusaastanumbrid kujutasid endast koos oma kirjanduslike lisadega terveid köiteid, kus esinesid selle aja suurimad nimed: Anatole France, Gerhart Hauptmann, Ibsen, Zola, Strindberg ja Shaw olid sellistes numbrites kõrvuti koos, ja sellel oli terve linna ja terve maa kirjanduslikule orienteerumusele päratu mõju. Endast mõista „edumeelne“ ja liberaalne omas maailmavaates, soliidne ja ettevaatlik hoiakus, esindas leht oivaliselt vana Austria kõrget kultuurilist nivood.

Tolles „edumeelsuse“ templis leidus aga veel eritine pühapaik, nõndanimetatud „följeton“, mis nagu suured Pariisi päevalehed „Temps“ ja „Journal des Débats“ avaldas „joone all“ ja poliitika- ning päevakajaasjust nähtavalt lahus kõige põhjalikumad ja täiuslikumad kirjutised luulest, teatrist, muusikast ja kunstist. Siin said sõna ainult usaldusväärsed ammused autoriteedid. Ainult hinnangute küpsus, aastatepikkune võrdlev kogemus ja täiuslik kunstiline vorm võis tuua autori pärast pikki proovimisaastaid sesse pühasse paika. Ludwig Speidel, pisikunsti meister, ja Eduard Hanslick olid seal teatri- ja muusikaküsimustes niisamasugused paavstlikud autoriteedid nagu Sainte-Beuve Pariisis oma „Lundi”des“. Nende jaa või ei otsustas Viini jaoks teose, teatritüki või raamatu edu ja sellega sageli inimese oma. Iga kirjutis neilt meestelt oli haritud ringide igapäevaseks kõneaineks, selle üle vaieldi, seda arvustati, imetleti või vaeneldi, ja kui mõnikord ilmus ammu austusega tunnustatud „följetonistide“ hulka uus nimi, oli see sündmuseks. Nooremaist autoreist oli ainult Hofmannsthal mõnede oma suurepäraste artiklitega leidnud sinna mõnel puhul sissepääsu; muidu pidid nooremad autorid piirduma eneste sissesokutamisega tagant kaudu, s. o. „Literatuurilehte“ peidetult. Kes esimesel leheküljel kirjutas, selle nimi oli raiutud Viini jaoks marmorisse.

Ma ei mõista enam öelda, kust ma leidsin julguse pakkuda „Neue Freie Presse’le“, isade oraaklile ja seitse korda salvitute pärispalgale, väikest luulealast tööd. Aga lõpuks, rohkem kui tagasilükkamist ei saanud mulle ju juhtuda. Följetoni-osa toimetaja vastuvõtt toimus seal ainult üks kord nädalas, kella kahest kolmeni, sest kuulsate kindlapalgaliste kaastööliste reeglipärane vahelduskord jättis väliskaastöö jaoks harva ruumi. Põksuva südamega sammusin väikesest keerdtrepist üles kantseleisse ja palusin endast teatada. Mõne minuti pärast tuli teener tagasi: härra följetonitoimetaja laseb paluda, ning ma astusin ahtasse, kitsasse tuppa.

„Neue Freie Presse“ följetonitoimetaja nimi oli Theodor Herzl ja ta oli esimene maailmaajaloolist formaati moes, kellega oma elus silmitsi seisin – tõsi küll, ilma et ta ise teadnuks, millise tohutu pöörde ta juudi rahva saatuses ja meie aja ajaloos oma isikuga pidi tooma. Tema asend oli tollal veel ülevaatetu ja kahepaikne. Ta oli alustanud luulekatsetustega, näidanud varakult hiilgavat ajakirjanduslikku annet ning oli esmalt „Neue Freie Presse“ Pariisi kirjasaatjana ja siis följetonistina saanud Viini publiku lemmikuks. Tema kirjutised, ikka veel kütkestavad aredate ja tarkade tähelepanekute külluse poolest, nende stiililine võlu, nende üllas sarm, mis ei kaotanud ei lustakuses, ei arvustavuses iial kaasasündinud noblessi, olid kultiveerituim, mida ajakirjanduslikus vallas võib kujutleda, ja vaimustasid linna, mille subtiilsusmeel oli põhjalikult koolitatud. Ka Burgtheateris oli tal olnud ühe tükiga edu, ja nüüd oli la lugupeetud mees, keda noorus jumaldas ja isad austasid, kuni ühel päeval juhtus ootamatu. Saatus oskab alati leida tee, kuidas tõmmata paika inimest, keda ta oma salajaseks eesmärgiks vajab, tahtkugi see end peita.

Theodor Herzl oli saanud Pariisis niisuguse elamuse osaliseks, mis oli vapustanud ta hinge, ta oli elanud läbi silmapilgu, mille taolised muudavad tervet eksistentsi: ta oli kirjasaatjana viibinud Alfred Dreyfusi avaliku degradeerimise juures, oli näinud, kuidas kaamel mehel rebiti õlakud maha, ja kuulnud, kuidas mees valjusti karjus: „Ma olen süütu!” Ja ta oli sel hetkel sisima südameni tajunud, et Dreyfus oli süütu ning et reetmise jube kahtlustus lasus ta õlgadel ainuüksi sellepärast, et ta oli juut. Aga omas püstakas mehises uhkuses oli Theodor Herzl juba ülikoolipõlves kannatanud juudi saatuse all – ta oli selle kõiges selle traagikas juba ette läbi kannatanud ajal, kus see vaevalt et tundus olevat raske saatus – tänu oma prohvetlikule eelaimdusele. Enesetundega, et ta on sündinud juhiks, milleks ta imposantne välimus ei õigustanud teda vähem kui ta maailmatundmine ja ta mõtlemise suur joon, oli ta siis võtnud pähe fantastilise plaani lahendada juudi probleem ühel hoobil ja kõigiks aegadeks ja nimelt juutluse ja kristluse ühendamisega vabatahtliku massilise ristimise teel. Ikka dramaatiliselt mõeldes oli ta kujutlenud, kuidas ta juhib Austria tuhanded ja tuhanded juudid pikas rongis Stefani kirikusse, et tagaaetud ja kodutu rahvas seal sümboolse toimingu läbi igaveseks lunastuks eraldatuse ja vihatuse vandest. Varsti oli ta mõistnud oma plaani teostamatust, aastad omaenese tööd olid kiskunud ta eemale sellest ta elu põhiprobleemist, mille „lahendamises“ ta oli tunnetanud oma pärisülesannet, nüüd, Dreyfusi degradeerimise silmapilgul, torkas tema rahva igavese põlatuse mõte kui oda ta põue. Kui eraldatus on vältimatu, ütles ta endale, siis olgu see täielik! Kui meie saatuseks on ikka ja jälle alandus, võtkem see siis uhkuses vastu. Kui me kannatame kodutuse pärast, ehitagem siis ise endile kodu! Nõnda avaldas ta brošüüri „Juudi riik“, milles kuulutas, et kõik sarnastav lähenemine, iga lootus täielikule sallivusele olevat juudi rahva jaoks võimatu. Rahvas pidavat looma endale uue kodu oma vanas kodus Palestiinas.