Читать книгу Eilne maailm. Eurooplase mälestused - Stefan Zweig - Страница 5

See, et mind saadeti pärast algkooli gümnaasiumi, oli iseenesest mõista. Igas jõukas perekonnas pidid juba seltskondlikel põhjustel olema „haritud“ pojad. Neil lasti õppida prantsuse ja inglise keelt, tehti nad tuttavaks muusikaga, peeti neil algul guvernante ja hiljem koduõpetajaid heade maneeride asjus. Kuid ainult nõndanimetatud „akadeemiline“ haridus, mis viis ülikooli, andis noil „valgustatud“ liberalismi aegadel inimesele täie väärtuse. Sellepärast oli iga „hea“ perekonna auahnuseks, et vähemalt ühel poegadest oleks nime ees mingi doktoritiitel. Tee ülikooli oli igatahes küllalt pikk ja vaevalt roosiline. Viis aastat algkooli ja kaheksa aastat gümnaasiumi tuli puupingil läbi istuda, viis kuni kuus tundi päevas, ning vabal ajal sooritada kodused kooliülesanded, pluss peale selle õppida, mida „üldharidus“ nõudis koolile lisaks – prantsuse, inglise ja itaalia keelt, s. o. „elavaid keeli“ peale klassikaliste, tähendab kreeka ja ladina, kokku siis viit keelt geomeetria ja füüsika ja teiste kooliainete kõrvale. Seda oli rohkem kui ülemäära, nii et kehaliseks arenguks, spordiks ja jalutuskäikudeks ning ennekõike lõbuks ja meelelahutuseks ei jäänud peaaegu üldsegi aega. Mäletan uduselt, et seitsmeaastastena pidime õppima pähe mingi laulu „õndsast rõõmsast lapsepõlvest“, mida tuli siis kooris laulda. Selle lihtsa ja lihtsameelse laulukese viis on mul veel kõrvus, aga tema tekst tuli mul juba tollal vaevaliselt üle huulte ja veel vähem tungis see veendumusena mu südamesse. Sest kogu mu kool, kui ma aus olen, polnud muud kui lakkamatu igavlev vastumeelsus, aasta-aastalt ägenev läbematus pääseda ometi kord sest tampveskist välja. Mulle ei meenu, et olnuksin ses monotoonses, südametus ja vaimutus koolimasinavärgis iial „rõõmus“ või „õnnis“, sest meie elu kõige kaunima ja vabama aja sappis see põhjalikult ära, ja ma pean tunnistama, ma pole tänini teatud kadedustundest täiesti vaba, kui ma näen, kuivõrd õnnelikult, vabamalt ja iseseisvamalt lapseiga sel sajandil kulgeb. Veel ikka tundub mulle uskumatu, kui panen tähele, kui sundimatult ja peaaegu võrdsetena lobisevad lapsed oma õpetajatega ja kuidas nad iga hirmuta kooli tõttavad, hoopiski mitte nii nagu meie oma küündimatustunde pideva koorma all, ja kuidas nad tohivad noorest ning uudishimulikust hingest koolis ja kodus avalikult väljendada oma soove ja kalduvusi – vabad, iseseisvad, loomulikud olevused – , sellal kui meie, niipea kui olime astunud vihatud uksest sisse, pidime end justkui iseendisse tõmbama, et mitte põrgata laubaga vastu nähtamatut iket. Kool oli meile sundus, kõledus, igavus, paik, kus „teadmisväärtusetute asjade teadus“ söödeti meile täpselt jaotatud portsjoneis sisse, skolastilised või skolastiliseks tehtud asjad, millest me tundsime, et ei reaalsusega ega meie isikliku huviga olnud neil seost. Õppimine oli tuim ja kõle tegevus mitte elu, vaid õppimise enese pärast, mille vana pedagoogika surus meile kaela. Ning ainus tiivustav õnnehetk, mille eest ma kooli tänada võin, oli see, kui sain lüüa ta ukse enese järel lõplikult kinni.

Mitte et meie Austria koolid olnuksid iseendast halvad. Vastupidi, nõndanimetatud „õppeplaan“ oli saja-aastase kogemuse põhjal hoolega koostatud ning võinuks huvitavalt vahendatuna rajada viljaka ja võrdlemisi universaalse hariduse. Aga just oma akuraatse plaanipärasuse ja kuiva skematiseeringu tõttu muutusid meie koolitunnid jubedalt puiseks ja elutuks. Meie külm õpimasin ei reguleerunud iial indiviidi järgi, vaid mõistis ainult automaadi kombel – „hea“, „rahuldav“, „puudulik“ – näidata, mil määral meie vastused olid õppeplaani nõudmisi täitnud. Aga just inimliku armastuse puudus, kõle ebaisiklikkus ja suhtumise kasarmulikkus oligi see, mis meid ebateadlikult kibestas. Meil tuli oma pensum selgeks õppida, ja õpetajad kontrollisid, mis me olime õppinud; kaheksa aasta jooksul ei küsinud ükski neist mitte kordagi, mida me ise oleksime õppida tahtnud, ja just see õhutav tõuge, mida iga noor inimene salaja igatseb, jäi koguni ära.

Kainus oli juba meie koolimaja välimusest ilmne. See oli tüüpiline tarbehoone, viiekümne aasta eest kiiruga, odavalt ja mõtlemata püsti pandud. Oma külmade, halvasti lubjatud seintega, madalate klassiruumidega, kus polnud ei pilti, ei muud silmarõõmuks mõeldud ehet, oma läbi kogu maja lehkavate peldikutega meenutas see õpikasarm kuidagi vana hotellimööblit, mida enne sind juba lugematud on kasutanud ja lugematud edaspidi niisama ükskõikselt või vastumeelselt kasutavad; veel tänagi ei suuda ma unustada seda repetuse- ja pehkimusehaisu, mis oli sel majal nagu kõigil Austria ametiasutustel küljes ja mida meil „riigikassahaisuks“ kutsuti, üleköetud, liigtäis, ei iial õieti õhutatud tubade hais, mis hakkab esmalt riietesse ja siis ka hinge. Me istusime nagu galeeriorjad madalail puupinkidel, mis kõverdasid me selgroogu, ja istusime nii, et kondid hakkasid valutama. Talvel vilkus meie raamatute kohal lahtiste gaasilampide sinakas leek, suvel kaeti aknad hoolega kinni, et pilk ei saaks väikesest sinitaevaruudust unistamisrõõmu otsida. Sajand polnud veel avastanud, et kasvajad noored kehad vajavad liikumist ja õhku. Kümmet minutit vaheaega kitsas külmas koridoris peeti nelja või viie tunni liikumatu kükitamise kohta piisavaks. Kaks korda nädalas viidi meid võimlemissaali, et tambiksime mõttetult ringi suletud akendega ruumis, laudpõrandal, kust igal sammul kerkis meetrikõrguseid tolmupilvi. Sellega oli hügieen saanud oma osa ja riik oli täitnud meie peal mens sana in corpore sano suhtes oma kohust. Veel aastaid hiljem tundsin sest süngest ja lohutust majast möödudes kergendustunnet, et mul enam ei tarvitse astuda sesse meie nooruse vangimajja sisse, ja kui selle auväärt asutuse viiekümnendal aastapäeval korraldati aktus ja mind kui kunagist tippõpilast paluti tulla pidama ministrile ja pürjermeistrile pidukõnet, keeldusin viisakalt. Mul polnud põhjust olla sellele koolile tänulik ja iga sellelaadne sõna olnuks vale.

Ei olnud ka meie õpetajad selle asutuse trööstituses süüdi. Nad polnud ei head, ei halvad, ei türannid, ei teiselt poolt ka abivalmis kamraadid, vaid vaesed kuradid, kes olid orjalikult seotud võimude poolt ettekirjutatud õppeplaani külge, kes pidid täitma oma „pensumi“ nagu meie endi oma ning kes – seda oli selgesti tunda – olid niisama õnnelikud kui meie ise, kui helises lõunane koolikell, mis andis neile ja meile vabaduse. Nad ei armastanud meid, nad ei vihanud meid, ja miks nad pidanuksid, sest nad ei teadnud meist mitte midagi; paari aasta pärast tundsid nad meist veel mõnda üksikut nimepidi, tolleaegse õppemeetodi järgi ei pidanud miski muu neile korda minema kui kindlaks teha, mitu viga „õpilane“ oli viimases ülesandes teinud. Nemad istusid ülal, kateedris, ja meie istusime all, nemad küsisid, meie pidime vastama, muud seost meie vahel polnud. Sest õpetaja ja õpilase, kateedri ja koolipingi vahel, nähtava Ülal ja nähtava All vahel asetses „Autoriteedi“ nähtamatu barjäär, mis takistas igasugust kontakti. Et õpetaja peab suhtuma õpilasse kui indiviidi, mis nõuab erilist süvenemist tema eripärasse või koguni – nagu tänapäeval endastmõistetavaks peetakse – , et ta peab kirjutama õpilase kohta „raporteid“, see on vaatlevaid kirjeldusi, see oleks tollal kaugelt ületanud nii ta võimupiire kui ka võimeid, samal ajal kui privaatne kõnelus oleks jällegi vähendanud õpetaja autoriteeti, kuna see oleks asetanud meid kui „õpilasi“ tema kui „ülemusega“ ülemäära samale tasandile. Miski pole mu meelest kõnekamalt iseloomustav täielikule seosepuudusele meie ja meie õpetajate vahel kui see, et olen unustanud kõigi nende nimed ja näod. Fotolik-aredalt on mul mälus nii kateedri kui klassipäevaraamatu pilt – sesse raamatusse püüdsime alati kiigata, sest seal leidusid meie hinded – , ma näen väikest punast märkmikku, millesse märgiti esialgsed numbrid, ja lühikest musta pliiatsit, mis kandis need sisse, ma näen omaenese vihke, täis punase tindiga tehtud parandusi, kuid ma ei näe enam enda ees ainsagi õpetaja nägu – võib-olla sellepärast, et seisime nende ees alati langetatud päi ja silmi.

See meeldimatus kooli suhtes polnud mingi isiklik hoiak. Ma ei suuda meenutada ühtki koolikaaslast, kes poleks vastumeelsusega tundnud, et ses tampveskis tõkestati, igavdati ja rõhuti maha meie parimad huvid ja kavatsused. Kuid alles palju hiljem jõudsin selgusele, et see meie noorsookasvatuse lembusetu ja hingetu meetod polnudki riigiasutuste hooletuse süü, vaid et selles väljendus kindel, olgugi hoolega salajas peetud kavatsus. Maailm eespool või ülalpool meid, mis oli kohandanud kõik oma mõtted üksnes turvalisusepuusliku järgi, ei armastanud noorust või pigemini: ta tundis nooruse suhtes kestvat umbusaldust. Uhke oma süstemaatilisele „arengule“, oma „korrale“, jutlustas kodanlik ühiskond mõõdukust ja kaalukust kõigis eluvormides kui inimese ainutegusat voorust; iga kiirustamist meie edasiviimises tuli vältida. Austria oli vana riik, mida valitses raugast keiser ja haldasid eakad ministrid, riik, mis ambitsioonitult lootis ainult ühte: kõigi radikaalsete muutuste tõrjumise teel omas Euroopa ruumis terveks jääda. Noori inimesi, kes ju vaistlikult alati püüdlevad kiirete ja radikaalsete muutuste poole, peeti siin sellepärast kahtlaseks elemendiks, mis tuli võimalikult kauaks välja lülitada või maha suruda. Nõnda polnud põhjust teha meile meie kooliaastaid meeldivaks; iga tõus tuli meil pälvida kannatliku äraootamise teel. Selle alatise viivitamisega omandasid eavahed hoopis teise tähenduse kui nüüd. Kaheksateistkümneaastast gümnasisti koheldi kui last, kui ta sigaretiga tabati, karistati teda, ja ta pidi sõnakuulelikult kätt tõstma, kui ta tahtis loomuliku tarviduse pärast koolipingist lahkuda: kuid ka kolmekümneaastast meest käsitleti kui alles piimahabet, ja koguni neljakümneaastast ei peetud veel vastutavale kohale küpseks. Kui ükskord juhtus üllatav erand ja Gustav Mahler nimetati kolmekümne kaheksaselt Õueooperi direktoriks, käis imestuse kihin-kahin läbi kogu Viini, et esimene kunstiasutus oli usaldatud „nii noore mehe“ kätte (kusjuures unustati täiesti, et Mozart oli kolmekümne kuueselt ja Schubert kolmekümne üheselt oma elutööga lõpule jõudnud). Kahtlustav hoiak, mis pidas iga noort inimest mitte täiesti usaldusväärseks, valitses sel ajal kõigis ringides. Minu isa poleks noort inimest iial oma ärisse võtnud, ja kel oli õnnetus jätta endast eriti noor mulje, see pidi igal sammul umbusaldusega võitlema. Nii kujunes välja tänaseks peaaegu arusaamatu olukord, et noorus osutus iga karjääri puhul takistuseks, aga eakus eeliseks. Sellal kui meie nüüdseks hoopis muutunud maailmas neljakümneaastased teevad kõik, et näida kolmekümnestena ja kuuekümnesed püüavad mõjuda neljakümnestena, sellal kui nüüd nooruslikkus, energilisus, teovõimekus ja enesekindlus on inimesele soodustus ja soovitus, pidi tol turvalisuseajastul igaüks, kes soovis edasi pääseda, katsetama kõikvõimalikke maskeeringuid, et näida endast vanem. Ajalehed soovitasid habemekasvu kiirendavaid rohtusid, kahekümne neljased või viiesed noored arstid, kes olid äsja meditsiiniõpingud lõpetanud, kandsid vägevaid habemeid ja panid ka siis, kui nende silmad seda sugugi ei nõudnud, kuldraamidega prillid ette, kõik, et jätta oma esimestele patsientidele „kogenud“ mulje. Kanti pikki musti kuubi ja võeti omaks vaekas kõnnak, ning kui võimalik, kerge tüsedus, et aga kehastada ihaldusväärset kaalukust, ning kel jätkus auahnust, see püüdis ebasoliidsusekahtlasest noorusest vähemalt väliselt eemalduda; juba kuuendas või seitsmendas klassis keeldusime koolikotte kandmast, et mitte olla gümnasistidena äratuntavad, ja kasutasime koolikottide asemel portfelle. Kõik, mida tänapäeval peetakse kadestusväärseks varaks, värskus, iseteadlikkus, uljus, uudishimu, elulust ja noorus, oli tolle üksnes „soliidsust“ hindava aja meelest kahtlane. Ainult sellest veidrast vaatenurgast on mõistetav, et riik kasutas kooli kui oma autoriteedi säilitamise vahendit. Ennekõike pidi meid kasvatatama nii, et me kõikjal respekteeriksime olemasolevat kui täiust, peaksime õpetaja seisukohta eksimatuks, isa sõna vastuvaidlematuks ja riiklikke institutsioone absoluutseiks ning igikehtivaiks. Teine tolle pedagoogika aluspõhimõte, mida rakendati ka perekonnas, seisnes selles, et noortel inimestel ei tohtinud olla liiga mugav. Enne, kui neile mööndi mingeid õigusi, pidid nad õppima, et neil on kohustusi, ja kõigepealt täieliku kuulekuse kohustus. Meile pidi algusest peale sisendatama, et meil, kes me pole elus veel midagi saavutanud ega kogenud, tuleb olla üksnes tänulik kõige eest, mida meile lubatakse, ning et meil pole mingit õigust midagi küsida või nõuda. Varasest lapsepõlvest peale praktiseeriti minu ajal juhmi heidutamismeetodit. Teenijapiigad ja lollid emad kohutasid juba kolme- või neljaaastasi lapsi politseinikutoomisega, kui lapsed ei jäta silmapilk jonni. Kui tõime koolist mõnes kõrvaliseski aines halva hinde, ähvardati meid veel gümnasistidest peast halvimaga, mida kodanlikus maailmas võis: meid võetakse koolist ära ja pannakse käsitööd õppima – mis tähendas tagasilangust proletariaati, ja kui noored inimesed otsisid ausas teadmistejanus täiskasvanuilt tõsistes ajastuprobleemides selgust, kantseldati neid kõrgi vastusega: „Sellest ei saa sina veel aru.“ Seda tehnikat pruugiti igal pool, kodus, koolis ja riigis. Ei väsitud tagumast noorele inimesele pähe, et ta polnud veel „küps“, et ta ei mõistnud midagi, et tema asi on ainult kuulata ja uskuda, aga mitte kaasa või koguni vastu rääkida. Sellepärast pidi ka õpetaja, see vaene kurat, kes istus üleval kateedris, jääma ligipääsmatuks puuslikuks ja kogu meie püüd ja pürg piirduma „õppeplaaniga“. Kas me tundsime end koolis hästi või ei, oli tähtsusetu. Kooli tõeline ajavaimukohane missioon polnud niivõrd meid edasi tõugata, kuivõrd tagasi hoida, mitte meid sisemiselt valmis kujundada, vaid sobitada meid võimalikult tõrgeteta ettenähtud raami, meie energiat mitte võimendada, vaid seda distsiplineerida ja nivelleerida.

Sellisel psühholoogilisel või pigem ebapsühholoogilisel survel noorusele võib olla ainult kahesugune mõju: see võib mõjuda halvavalt või ergutavalt. Kui palju „alaväärsuskomplekse“ see absurdne kasvatusmeetod tekitas, seda võib psühhoanalüütikute toimikuist selgitada; võib-olla pole juhus, et selle kompleksi avastasid just mehed, kes olid ise meie vanadest Austria koolidest läbi käinud. Mina isiklikult võlgnen sellele survele varakult manifesteerunud vaba-olla-iha, nagu seda tänapäeva noorus nii tungival kujul vaevalt enam tunneb, ja sinna juurde vaenu kõige autoritaarse vastu, kõige ülalt alla kõneldu vastu, mis on mind eluaeg saatnud. Aastaid püsis see vastumeelsus kõige apodiktilise ja dogmaatilise suhtes mus ainult vaistlikult alal, ja ma olin unustanud, kust ta pärines. Aga kui kord ühel loengureisil mulle oli antud kasutada ülikooli suur kuuldesaal ja äkki selgus, et pean kõnelema ülevalt kateedrist, kuna kuulajad istuvad all pinkidel, vait ja vakka ning õige kontaktita nende ja minu vahel täpselt nagu meil koolis, tundsin korraga hämmeldust. Mulle meenus, kuidas olin kooliaastail kannatanud tolle ebaseltsimeheliku, autoritaarse, doktrinaarse ülalt-alla-kõnelemise all, ja mind valdas hirm, et võiksin kateedrist kõneldes mõjuda kuulajaile niisama ametlikuna nagu kunagi meie õpetajad meile. Tolle häiriva mõtte tõttu tuligi sellest mu elu viletsaim loeng.

Nelja- või viieteistkümnenda eluaastani saime kooliga veel enam-vähem läbi. Heitsime õpetajate üle nalja ja õppisime tunnid erilise huvita ära. Siis aga tuli aeg, kus kool meid veel ainult häiris ja tüütas. Tasapisi oli toimunud tähelepanuväärne asi: meie, kes me olime kümneaastaste jõmmidena kaheksaks aastaks gümnaasiumi tulnud, olime jõudnud juba esimese neljaga koolist mööda. Me tundsime vaistlikult, et midagi olulist polnud meil talt enam saada ning et teadsime mõnedes meid huvitavates ainetes rohkem kui meie vaesed õpetajad, kes polnud oma õpiajast saadik isiklikust huvist ühtki raamatut avanud. Ka üks teine vastuolu ilmnes päevast päeva tuntavamalt: koolipinkidel, kus me veel nii-öelda ainult püksepidi istusime, ei kuulnud me midagi uut või midagi, mis tundunuks meile teadasaamisväärne, aga väljas oli linn oma tuhandete peibutistega, linn ja tema teatrid, muuseumid, raamatukauplused, ülikool, muusika, linn, mis iga päev pakkus uusi üllatusi. Nõnda viskus meie paisutagune teadmiskihk, vaimne, kunstiline ja naudingujanune uudishimu, mis ei leidnud koolis mingitki toitu, kirglikult vastu kõigele, mis toimus väljaspool kooli. Esmalt leidus meie seas ainult mõni üksik, kes avastas endas kunstilised, kirjanduslikud või muusikalised huvid, siis oli neid juba tosin ja lõpuks peaaegu kõik. Sest vaimustus on noorte inimeste seas teatud nakkuslik nähtus. Kooliklassi piirides kandub see ühelt teisele üle nagu leetrid või sarlakid, ja kuna vastärganud püüavad iseendid oma teadmistes lapsikul, edev-auahnel moel võimalikult ruttu üle pakkuda, kihutavad nad üksteist edasi. Sellepärast on õieti suurel määral juhus, millise suuna selline huvi võtab: kui klassis leidub margikoguja, teeb ta varsti tosina kaasõpilasi samasugusteks narrideks, kui seal on kolm, kes unistavad tantsijataridest, küllap luusivad siis varsti ka teised iga päev ooperi lavaukse taga. Meie omale järgnes kolme aasta pärast klass, kes oli üleni jalgpallihull, ja meist eespool oli üks, kus oldi vaimustatud sotsialismist või Tolstoist. See, et mina juhuslikult sattusin kunstist fanatiseerunud kaaslaste aastakäiku, oli võib-olla kogu mu järgnevale elukäigule otsustav.

Iseendast oli selline teatri-, kirjanduse- ja kunstivaimustus Viinis täiesti loomulik asi. Viini ajaleht andis kultuurisündmustele ohtrasti ruumi, kuhu ka ei mindud, ümberringi kuuldus mõttevahetust ooperi ja Burgtheateri üle, kõigi paberikaupluste vaateaknail seisid suurte näitlejate pildid; sporti peeti veel jõhkravõitu harrastuseks, millest gümnasistil sündis pigem hoiduda, ja kinematograaf oma massiideaalidega oli alles leiutamata. Ka kodust polnud vastuseisu karta, teatrit ja kirjandust loeti „süütute kalduvuste“ hulka, vastandiks kaardimängule või tüdrukutega sõbrustamisele. Oli ju mu isa nagu kõik Viini isad omas nooruses niisamuti teatrivaimustust põdenud ja sessamas õhinas elanud kaasa Richard Wagneri juhatatud „Lohengrinile“, millega meie nüüd jälgisime Richard Straussi ja Gerhart Hauptmanni esietendusi. Sest see, et meie, gümnaasiumipoisid, trügisime igale esietendusele, oli endast mõista. Meil oleks ju olnud järgmisel hommikul õnnelikumate kolleegide ees hirmus häbi, kui me poleks mõistnud seal kõigist üksikasjust jutustada. Polnuks meie õpetajad läbini ükskõiksed, pidanuks neile silma torkama, et igal pärastlõunal enne mõnd suurt esietendust – mille tarvis meil tuli juba kella kolmest sappa asuda, et ainukättesaadavaid seisukohapileteid saada – oli kaks kolmandikku õpilasi müstilisel kombel haigestunud. Rangema tähelepanelikkuse korral pidanuksid nad ühtlasi avastama, et meie ladina grammatikate ümbrispabereisse olid pistetud Rilke luuletused ning et me tarvitasime oma matemaatikavihikuid selleks, et kirjutada neisse ilusamaid värsse laenatud raamatuist. Iga päev leiutasime uusi nõkse, kuidas paremini kasutada igavaid koolitunde omaks lugemiseks. Sellal kui õpetaja pidas meile oma kulunud loengut Schilleri „Naiivse ja sentimentaalse luule“ üle, lugesime pingi varjus Nietzschet ja Strindbergi, kelle nimesid tubli vanamees polnud iial kuulnud. See oli tulnud meie peale kui palavik, see iha kõike teada saada, kõike tunda, mis kunsti ja teaduse valdkonnis toimus. Me poetasime end pealelõunal üliõpilaste hulka ja käisime loenguid kuulamas, me käisime kõigil kunstinäitustel ja anatoomikumi loengusaalides lahkamisi jälgimas. Kõiki ja kõike nuusutasime õhevil sõõrmetega. Hiilisime sisse filharmoonikute proovidesse, tuhnisime antikvariaatides, vaatasime raamatukaupmeeste poeaknad iga päev üle, et aegsasti teada, mis eile oli ilmunud. Ja muidugi mõista lugesime, lugesime kõike, mis kätte sattus. Igast avalikust raamatukogust tõime endale raamatuid, ja laenutasime vastastikku, mis keegi oli hankinud. Kuid meie parimaks eneseharimispaigaks kõige uue suhtes oli kohvik.

Et sellest aru saada, tuleb teada, et Viini kohvik kujutab endast täiesti isepärast ja maailmas mitte millegi sarnanevaga võrreldavat institutsiooni. Õigupoolest on see iselaadne demokraatlik, igaühele odava kohvitassi eest avatud klubi, kus iga külaline võib selle tillukese tasu eest tundide viisi istuda, mõtteid vahetada, kirjutada, kaarte mängida, oma posti kätte saada ja kõigepealt konsumeerida piiramatul arvul ajalehti ning ajakirju. Paremas Viini kohvikus leidusid kõik Viini ja mitte ainult Viini, vaid ka saksa, prantsuse, inglise, itaalia ning ameerika ajalehed ja sinna juurde kõik maailma tähtsamad kirjanduslikud ja kunstialased „Revue’d“ „Mercure de France’ist“, „Neue Rundschau’st“, „Studiost“ ja „Burlington Magazine’ist“ saadik. Nii teadsime kõike, mis maailmas toimus, otsesest allikast, olime informeeritud igast raamatust, mis ilmus, igast etendusest, mis kus tahes aset leidis, ja võrdlesime kõigi lehtede arvustusi: võibolla ei soodustanud miski austerlase vaimset erksust ja rahvusvahelist orienteeritust nii palju kui see, et tal oli võimalus saada kohvikus maailmas toimuva kohta nii mitmekülgseid teateid ja ühtlasi arutada neid sõbralikus ringis. Me istusime seal iga päev tundide viisi ega lasknud midagi kõrvust mööda. Sest tänu oma huvide kollektiivsusele ei jälginud me kunstisündmuste orbis pictus’t kahe, vaid kahekümne ja neljakümne silmaga; mida üks ei tabanud, seda märkas tema jaoks teine, ja kuna me püüdsime üksteist omas uusimateadmises järjest sportlik-auahnel ja lapsik-ärpleval kombel üle pakkuda, olime aina justkui mingil armukadedal sensatsioonide jahil. Kui näiteks arutasime tollal veel põlualust Nietzschet, lausus keegi meist äkki mängleva üleolekuga: „Aga egotismi-idee osas on ju Kierkegaard temast üle,“ ja silmapilk muutusime rahutuks: kes on Kierkegaard, keda X. tunneb, kuid meie mitte? Järgmisel päeval tormasime raamatukokku otsima selle ununud taani filosoofi raamatuid, sest mitte tunda midagi võõrast, mida keegi teine tundis, oli meile alandav. Just viimaseima, uusima, ekstravagantseima, ebaharilikema, veel mitte kellegi poolt – eriti mitte meie väärikate lehtede arvustuse poolt – lamedaks tallatu avastamine ja ettehaaramine oli meie kirg (mida ma isiklikult orjasin veel hulk aastaid). Just see, mis polnud veel üldiselt tunnustatud, mis oli raskesti juurdepääsetav, kõrgirdne, uudne ja radikaalne, sütitas meis erilist armastust; sellepärast polnud miski nii peidus ega varjul, et meie kollektiivne ning võistu kihevil uudishimu ei tirinuks seda ta peidikust välja. Stefan George või Rilke näiteks olid minu gümnaasiumipäevil ilmunud üldse vahest kahe- või kolmesajas eksemplaris, millest kolm või neli olid sattunud Viini, ühegi raamatukaupmehe laos neid polnud, ametlikest kriitikuist polnud ükski Rilke nime kordagi maininud. Aga tahteime läbi tundis meie jõuk iga salmi ja iga rida. Meie, habemetud täiskasvamata poisid, kes me pidime veel iga päev koolipingis konutama, olime tõesti parim publik, millest noor luuletaja unistada võinuks, uudishimulik, kriitiliselt arukas ja vaimustatult valmis vaimustuma. Sest meie entusiasmivõime oli piiritu; koolitundides ja teel kooli ning koolist, kohvikus, teatris ja jalutustel ei teinud me, poisikesed nagu me olime, aastate jooksul muud kui arutasime ja vaidlesime raamatute, piltide, muusika ja filosoofia üle; kes iial vaimses avalikkuses toimis, olgu näitleja või dirigent, või kes oli avaldanud raamatu või kirjutas lehes, oli täht meie tähistaevas. Ma peaaegu et ehmatasin, kui leidsin aastaid hiljem Balzacil ta noorusaegade kirjelduses lause: Les gens célebres étaient pour moi comme des dieux qui ne parlaient pas, ne marchaient pas, ne mangeaient pas comme les autres hommes. Sest täpipealt niisamuti tundsime meie. Gustav Mahlerit tänaval näinud olla oli sündmus, millest järgmisel päeval jutustati sõpradele kui isiklikust triumfist, ja kui mind kord poisikesest peast Johannes Brahmsile esitleti ja ta mulle sealjuures sõbralikult õlale patsutas, olin tohutust asjaolust mõned päevad päris segi. Oma kaheteistkümne aastaga ei teadnud ma küll kuigivõrd, milles Brahmsi suurus õieti seisnes, aga juba paljalt tema kuulsuse fakt, loovuse aura mõjus vapustavalt. Üks Gerhart Hauptmanni esietendus Burgtheateris erutas nädalaid enne proovide algust tervet klassi; mehkeldasime näitlejate ja väikeste statistide ümber, et esmalt (ja enne teisi!) kuulda tegevuse käiku ja rollide jaotust. Lasksime endil (ma ei pelga jutustada ka meie absurdsusi) Burgtheateri juuksuri juures juukseid lõigata, et ainult napsata mõnd teatepudet Wolteri või Sonnenthali kohta, ning üht alama klassi õpilast hellitati meie, vanemate õpilaste poolt kõvasti ning pististati kõiksugu tähelepanuavaldustega lihtsalt selle tõttu, et ta oli ooperiteatri valgustaja nõbu ning et ta aeg-ajalt sokutas meid proovideks salaja lavale – sinna lavale, kuhu astumisel tundsime vabinat, sügavamat Dante omast, kui ta kõndis üles Paradiisi pühadesse ringidesse. Nii suur oli meie jaoks kuulsuse kiirgav jõud, et isegi läbi seitsmekordse meediumi murdununa sisendas see meile veel aukartust; keegi vaene vana naine oli meie meelest peaaegu et ülemaine olevus – sest ta oli Franz Schuberti õe või venna tütretütar, ja isegi Joseph Kainzi kammerteenrile vaatasime tänaval austusega järele, sest tal oli õnn seista sellele kõige armastatumale ja geniaalsemale näitlejale isiklikult lähedal.

Tean tänapäeval muidugi täpselt, kui palju oli selles valikuta entusiasmis absurdsust, kui palju paljast vastastikust järeleahvimist, kui palju paljast sportlikku kihku teisi üle trumbata, kui palju lapsikut edevust tunda end kunstiga tegelemise läbi sugulaste ja õpetajate lamedast maailmast üleolevalt kõrgemal. Aga veel praegu paneb mind imestama, kui palju me, noored poisid, selle kirjanduskire ülevõimendamise läbi tookord teadsime, kui varakult omandasime oma lakkamatu vaidlemise ja lahkamise kaudu kriitilise eritlemise võime. Seitsmeteistkümneaastaselt ei tundnud ma mitte üksnes kõiki Baudelaire’i või Walt Whitmani luuletusi, vaid oskasin olulisi peast ning arvan, et ma pole oma pärastises elus iial nii intensiivselt lugenud kui neil kooli- ja ülikooliaegadel. Nimed, mis alles aastakümne võrra hiljem tunnustuse leidsid, olid meil endast mõista teadul, ja kuna me haarasime kõike niisuguse hooga, jäi efemeerseimgi meile mällu. Kord jutustasin oma auväärt sõbrale Paul Valéry’le, kui ammust ma teda õieti kirjanduslikult tundsin; et olin tema värsse juba kolmekümne aasta eest lugenud ja armastanud, Valéry muigas sõbralikult: „Kallis sõber, ärge luisake! Mu luuletused ilmusid ju alles 1916.“ Aga siis imestas ta küll, kui kirjeldasin talle värvilt ja formaadilt karvapealt väikest kirjanduslikku ajakirja, kus olime Viinis 1898. aastal leidnud ta esimesed värsid. „Aga neid tundis ju Pariisiski vaevalt keegi,“ ütles ta kummastades, „kuidas võisite te neid Viinis kätte saada?“ – „Just niisamuti nagu teie oma provintsilinnas Mallarmé omad, mida ametlik arvustus tundis niisama vähe.“ Ja ta oli minuga nõus: „Jah, noored inimesed avastavad endile oma luuletajad, sest nad tahavad neid endile avastada.“ Ja me haistsime tuult tõesti veel enne, kui see üle piiri jõudis, sest elasime üha, sõõrmed pingul. Me leidsime uue üles, sest tahtsime uut, sest nälgisime millegi järele, mis pidi kuuluma ainult meile, mitte meie isade maailmale või maailmale meie ümber. Noorusel on nagu mõnedel loomadelgi oivaline ilmamuutustevaist, ja nõnda tajus meie põlvkond enne, kui meie õpetajad või ülikoolid seda teadsid, et koos vana sajandiga oli ka kunstiarusaamades midagi lõpule jõudmas, et oli algamas revolutsioon või vähemalt väärtuste ümbersead. Meie isade aja head soliidsed meistrid – Gottfried Keller kirjanduses, Ibsen draamas, Johannes Brahms muusikas, Leibl maalikunstis, Eduard von Hartmann filosoofias – kehastasid meie jaoks kogu turvalisusemaailma kaalukust; oma vaimse ja tehnilise meisterlikkuse kiuste ei pakkunud nad meile enam huvi. Tundsime vaistlikult, et nende jahe hästitempereeritud rütm oli meie rahutu vere omale võõras ega olnud enam kooskõlas ka aja kiirenenud tempoga. Ja nimelt Viinis elas tollase noore saksa põlvkonna erksaim vaim, Hermann Bahr, kes lõi kõige saava ja tuleva nimel vaimse esikemplejana vihaseid lahinguid. Tema abiga avati Viinis „Setsessioon“, kes vana kooli vapustuseks eksponeeris Pariisist impressionistid ja puäntillistid, Norrast Munchi, Belgiast Ropsi ja kõikmõeldavad ekstremistid; sellega oli ühtlasi nende põlatud eelkäijaile, Grünewaldile, Grecole ja Goyale tee lahti. Äkki õpiti uut moodi nägema, ja muusikas kuulma uusi toone ja kõlavärve – Mussorgski, Debussy, Straussi ja Schönbergi omi. Kirjandusse murdis Zola, Strindbergi ja Hauptmanniga sisse realism, Dostojevskiga slaavi demonism, Verlaine’i, Rimbaud’ ja Mallarméga lüürilise sõnakunsti senitundmatu peenendumine ja rafineerumine. Nietzsche revolutsioneeris filosoofia; söakam ja vabam arhitektuur kuulutas klassitsistliku ülekoormatuse asemel ornamentideta tarbehoonet. Korraga oli vana mõnus kord segi, ta seni eksimatuiks peetud „esteetilise kauniduse“ (Hanslick) normid küsitavad, ja sellal kui „soliidsete“ kodanlike lehtede ametlikud arvustajad kohkumuses püüdsid sajatussõnadega „dekadentne“ või „anarhiline“ pidurdamatut hoovust peatada, viskusime meie, noored, vaimustunult murdlainetesse just seal, kus need kõige rohkem mässasid. Meil oli tunne, et meie aeg, aeg, kus me oma õiguse kätte saame, oli tulekul. Nii omandas me seni rahutult otsinud ja tunnelnud õhin korraga mõtte: meie, koolipingis istuvad noored, võisime kaasa lüüa nois sageli raevukaiski lahinguis uue kunsti eest. Kus püüti sooritada eksperimenti, näiteks mõnes Wedekindi-lavastuses või uue lüürika lugemisel, seal olime kogu hingejõuga ja koguni kõige kätejõuga vääramatult platsis. Olin tunnistajaks, kuidas ühe Arnold Schönbergi atonaalse nooruspala esmaesitusel, kui keegi härra kõvasti sisistas ja vilistas, mu sõber Buschbeck andis talle niisama kõvasti vastu kõrvu; igal pool olime kõikvõimaliku uue kunsti löögijõud ja eelvägi lihtsalt sellepärast, et see tahtis meie jaoks maailma uuendada, meie jaoks, kelle järg oli käes hakata elama oma elu. Sellepärast, et me tundsime nostra res agitur.

Kuid oli ka veel midagi muud, mis meid ses uues kunstis pööraselt huvitas ja fastsineeris: see oli pea eranditult noorte inimeste kunst. Meie isade põlvkonnas saavutas luuletaja või muusik alles siis tunnustuse, kui ta oli endast „proovi andnud“, kui ta oli kodanliku seltskonna mõõduka soliidse maitsesuunaga kohanenud. Kõik need mehed, kellest meid oli õpetatud lugu pidama, käitusid ja toimisid respektaablilt. Nad kandsid oma „ilusaid halliseguseid habemeid“ – Wilbrandt, Ebers, Felix Dahn, Paul Heyse, Lenbach, nood tänaseks ammu unustatud oma-aja-lemmikud – poeedilisil sametpintsakuil. Nad lasksid end mõtiskleva pilguga päevapildistada, ikka „väärikas“ ja „luuletajalikus“ poosis, nad käitusid nagu õuenõunikud ja ekstsellentsid ning said nagu needki ordeneid rinda. Noored luuletajad või maalijad või muusikud leidsid aga parimal juhul äramärkimist kui „lootustandvad talendid“, positiivne tunnustus torgati esialgu jääkappi; too ettevaatuseajastu ei armastanud liigvarajasi soosimisi, enne kui soositav oleks end aastatepikkuse „soliidse“ tööga tõestanud. Uued luuletajad, muusikud ja maalijad olid aga kõik noored. Gerhart Hauptmann oli kerkinud täielikust tundmatusest ja valitses kolmekümnesena saksa lava, Stefan Georgel ja Rainer Maria Rilkel oli kahekümne kolmesena – tähendab enne, kui inimene Austria seadust mööda täisealiseks loeti – kirjanduslik kuulsus ja fanaatiline pooldajaskond. Meie endi linnas tekkis üleöö „Noor-Viini“ rühmitus, Arthur Schnitzler, Hermann Bahr, Richard Beer-Hofmann, Peter Altenberg, kus spetsiifiliselt austrialik kultuur kõigi kunstivahendite peenendumise läbi leidis esmakordselt euroopaliku väljenduse. Kuid ennekõike oli nimelt üks kuju, kes meid fastsineeris, võrgutas, joovastas ja vaimustas, imeline ja ainukordne nähtus Hugo von Hofmannsthal, kelle näol meie noorus nägi peaaegu et endaealises mitte ainult oma kõrgeimate ambitsioonide, vaid üldse absoluutse poeetilise täiuse teokssaamist.

Noore Hofmannsthali olemus on ja jääb mälestusväärseks kui üks varase täiuse suuri imesid. Ma ei tunne maailmakirjanduses – peale Keatsi ja Rimbaud’ – kellelgi niisugust keelekäsituse meisterlikkust, niisugust ideelist tiivalööki, niisugust poeetilise substantsiga täit innust igas juhuslikemaski reas kui sel suurejoonelisel geeniusel, kes juba oma kuueteistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal eluaastal kirjutas enda kustumatute värssidega ja tänini ületamatu proosaga saksakeelse kirjanduse igavestesse annaalidesse. Tema ootamatu alustus ja ühtlasi juba täiuslikkus oli fenomen, mis ühe põlvkonna piirides vaevalt kordub. Kõik, kes sellest esimestena aimu said, kummastasid tema ilmumi uskumatust sellepärast peaaegu nagu üleloomulikku nähtust. Hermann Bahr jutustas mulle korduvalt oma imestusest sel puhul, kui ta oli saanud oma ajakirjale kaastöö Viinist, kelleltki talle tundmatult „Lorise“ nime all esinevalt autorilt (omaenda nime all kirjutisi avaldada oli gümnaasiumis keelatud): kunagi polnud ta kõigi laiast maailmast saabunud kaastööde seas saanud artiklit, mis oleks nii lennukas ja õilsas keeles, just nagu hõlpsasti ja puistamisi pakkunud niisugust mõttelist rikkust. Kes see Loris on, kes see tundmatu on? küsinud ta endalt. Kindlasti vana mees, kes on aastate pikku vaikides rutjunud tunnetusi kogemuse surutõrres ja salapärases üksinduses destilleerinud peenimad keele-essentsid peaaegu et iharaks maagiaks. Ja niisugune Tark, niisugune õnnistatud vaim elas siinsamas linnas ja tema, Bahr, polnud tast iial kuulnud! Bahr saatis tundmatule silmapilk kirja ja leppis temaga kokku, et kohtutakse kuulsas Griensteidli kohvikus, mis oli noore kirjanduse peakorter. Äkki astus seal lühikestes poisikesepükstes alles habemetu gümnasist kergel kiirel sammul ta laua juurde, kummardas ja ütles kõrgel, veel pooleldi murdumata häälel napilt ja vastuvaidlematult: „Hofmannsthal. Mina olen Loris.“ Veel aastaid hiljem sattus Bahr ärevusse, kui ta oma rabatusest rääkis. Esmalt ei tahtnud ta uskuda. Gümnaasiumipoiss, kellel oli selline kunst, selline haare, selline süva, selline rabav elutundmine – enne elu ennast!? Ja peaaegu sedasama jutustas mulle Arthur Schnitzler. Tema oli tollal veel arst, sest ta esimene kirjanduslik edu ei paistnud veel kindlustavat äraelamist aga ta oli juba „Noor-Viini“ rühmituse juht ja veel nooremad küsisid talt meeleldi hinnangut ja nõu. Juhuslike tuttavate pool oli ta vilajat gümnasisti tundma õppinud ja selle terane taip oli torganud talle silma, ja kui poiss oli palunud talt luba lugeda talle ette väike värssnäidend, oli ta kutsunud poisi lahkesti oma poissmehekorterisse külla, tõsi küll, ilma eriliste ootusteta – ikkagi ainult mingi koolipoisitükk, arvatavasti sentimentaalitsev või pseudoklassitsistlik, oli ta mõtelnud, igatahes kutsus ta külla ka mõned sõbrad. Hofmannsthal ilmus, lühikesed püksid jalas, pisut kohmetu ja närviline, ning hakkas lugema. „Mõne minuti pärast,“ jutustas mulle Schnitzler, „jäime korraga kuulatama ja vahetasime imestava, isegi kohkunud pilgu. Nii täiuslikke, nii veatult plastilisi, nii sügava musikaalse läbituntusega värsse polnud me üheltki elavalt iial kuulnud ega pidanud neid pärast Goethet üldse võimalikuks. Kuid veel imelisem kui see ainukordne ja saksa keeles ületamatuks jäänudki vormi meisterlikkus oli maailmatundmine, mille lätteks poisi puhul, kes alles päevast päeva koolipingis istus, sai olla ainult maagiline kaemus.“ Kui Hofmannsthal lõpetas, olid kõik tummad.

Schnitzler rääkis mulle: „Mul oli tunne, et olen esmakordselt elus kohanud tõelist geeniust, ja ma pole selletaolist oma elus hiljem kunagi nii valdavalt tundnud.“ Kes kuueteistkümneselt niimoodi alustas – või pigem ei alustanud, vaid oli juba oma alustuses täiuslik – , see pidi saama Goethe ja Shakespeare’i vennaks. Ja tõesti, täiuslikkus näis järjest täiustuvat: selle esimese, „Eile“ – nimelise värssnäidendi järel tuli „Tiziani surma“ suurejooneline fragment, milles saksa keel tõusis itaalia kõlavuseni, tulid luuletused, iga pala meile sündmuseks, nii et tean neid veel praegu, aastakümnete pärast rida realt peast, tulid väikesed draamad ning artiklid, kus paari tosina lehekülje imeliselt säästlikku ruumi suruti maagiliselt kokku teadmisteküllus, eksimatu kunstitarkus ja maailmapilgu haardeavarus. Kõik, mis see gümnasist, see tudeng kirjutas, oli kui sisevalgusega kristall, ühtaegu tume ja hõõguv. Nii värss kui proosa liibusid ta pihku nagu Hymettose lõhnav vaha, ikka oli igal ta teosel kordumatu ime läbi õige mõõt, ei iial alla-, ei iial ülemäära, igal sammul oli tunda, et miski ebateadlik ja mõistetamatu pidi olema teda juhtimas ta teel seni hõlvamata maale.

Kuidas selline nähtus meid fastsineeris, meid, kes me olime kasvatanud end kunstiliste väärtuste adumises, seda suudan ma vaevalt edasi anda. Sest mida joovastavamat võib noorele põlvkonnale juhtuda kui see, et ta leiab enda kõrval, enda seas elavana subliimse luuletaja, selle, keda ta on ikka ainult Hölderlini ja Keatsi ja Leopardi legendaarseis heiastustes kujutlenud, kättesaamatu ja peaaegu juba ainult nägemus ning uni? Sellepärast mäletangi selgesti päeva, kui kohtasin Hofmannsthali in persona esimest korda. Olin kuusteist aastat vana, ja kuna me jälgisime aplalt kõike, mis see meie ideaalne mentor tegi, erutas mind eriliselt silmapaistmatu ajalehemärge, et „Teaduslikus Klubis“ olevat välja kuulutatud tema ettekanne Goethe üle (meile oli küll arusaamatu, et selline geenius kõneles nii tagasihoidlikus paigas; meie gümnasistlikule jumaldusele olnuks ootuspärane, et kui juba Hofmannsthal suvatseb isiklikult esineda, sünnib see kõige suuremas ja viimaseni tulvil saalis). Kuid ses seoses kogesin taas, kui väga meie, väikesed gümnasistid, oma hinnanguga, oma – ja mitte üksnes siin – õigeks osutuva vaistuga olime juba suurest publikust ja ametlikust kriitikast ees: umbes kümme või kaksteist tosinat kuulajat, ei rohkem, oli kogunenud ahtasse saali, nii et mul ei tarvitsenuks omas läbematuses pool tundi varem teele asuda, et kohta leida. Ootasime pisut, siis astus äkki meie ridade vahelt keegi sale ja iseendast silmapaistmatu noormees puldi juurde ning tegi nii otsemaid algust, et oli vaevu mahti teda õieti silmitseda. Hofmannsthal jättis oma väikeste pehmete alles vormumata vurrudega ja nõtke koguga veel nooremagi mulje, kui olin oodanud. Ta teravaprofiililine, natuke itaalialik-tõmmu nägu tundus olevat närviliselt pingul ja seda muljet süvendas veelgi ta väga tumedate sametiste, aga tugevasti lühinägelike silmade rahutus, ta otsekui viskus oma kõnesse nagu ujuja talle kodusesse jõkke, ja mida kauem ta rääkis, seda vabamaks muutusid ta liigutused, seda kindlamaks ta hoiak. Vaevalt oli ta jõudnud vaimsesse elementi, kui teda valdas (see torkas mulle hiljemini ka erakõnelustes silma) esialgse kohmetuse asemel imeline kergus ja lennukus nagu inspiratsiooniinimest ikka. Ainult esimeste lausete aegu hoomasin veel, et ta hääl polnud meeldiv, vaid kõlas hetketi peaaegu falsetis ja kippus kriiksatama, kuid juba kandis kõne ise meid nii vabalt ja nii kõrgele, et me ei kuulnudki enam ta häält ega näinud vist õieti ta nägugi. Ta kõneles ilma tekstita, ilma mingite märkmeteta, võib-olla koguni ilma täpse ettevalmistuseta, kuid iga lause omandas ta loomuse lummalise vormitunde toel täiusliku ümardatuse. Pimestavalt puhkesid kõige uljamad antiteesid, kuni nad lahenesid selgeis ja ometi üllatavais formuleeringuis. Möödapääsmatult tekkis mulje, et praegu pakutav oli ainult juhupuiste ühest võrratult suuremast küllusest ning et ta võiks, tiivustunud ja ülasfääri tõusnud nagu ta oli, kõnelda vaesumata ja taset madaldamata pikki tunde. Ka hilisemail aastail olen privaatkõnelustes tajunud selle mehe võluvõimu, keda Stefan George nimetas “kõmava laulu ja säravnõtkete kahekõnede leiduriks“; ta oli rahutu, värvikas, tundlik, igale tuulepuutele aldis, isiklikus suhtlemises sageli närviline ja pahur, ning polnud hõlpus pääseda talle ligi. Aga niipea kui mingi probleem teda huvitas, süttis ta silmapilk. Raketiliselt särava hooga rebis ta siis iga mõttevahetuse talle eriomasesse ja üksnes talle saavutatavasse sfääri. Ma pole kellegagi kogenud sellise vaimse tasemega kõnelusi nagu temaga, välja arvatud mõnikord Valéryga, kelle mõtlemislaad oli mõõdukam ja kristalsem, ning tormaka Keyserlingiga. Neil tõesti inspiratsioonilisil hetkil oli Hofmannsthali deemonlikult virges mälus kõik esemeliselt kohal, iga raamat, mida ta lugenud, iga pilt, iga maastik, mida ta näinud; üks metafoor liitus teisega nii loomulikult kui käsi käega, juba suletuks arvatud silmapiiri taga avanesid kulissidena uued perspektiivid – esmakordselt tolsamal loengul ja hiljem isiklikel kohtumistel tajusin tema juures tõesti flatus’t, mõistusega mitte üleni käsitatava võrratuse elustavat ja vaimustavat hõngu.

Ühes teatud mõttes ei ületanud Hofmannsthal hiljem küll enam kunagi seda ainulaadset imet, mida ta oma kuueteistkümnendast umbes oma kahekümne neljanda eluaastani oli. Mõnesid ta hilisemaid teoseid ei imetle ma vähem, oivalisi artikleid, fragmenti „Andreas“, seda võib-olla kauneima saksakeelse romaani torsot, ning ta draamade üksikuid osi. Aga koos tema tugevama sidundumisega reaalse teatri ning oma aja huvide külge, koos tema plaanide ilmse teadlikkuse ning ambitsioossusega kadus midagi ta esimeste poisikeseaegsete luuletuste uneskõndijalikust tabavusest ja puhtast inspireeritusest ning sellega oli midagi ka meie eneste noorusjoobumusest ning ekstaasist möödas. Alaealistele omase maagilise teadmisega aimasime ette, et see meie nooruse ime pidi olema ainukordne meie elus.

Balzac on võrratul viisil kujutanud seda, kuidas Napoleoni eeskuju elektriseeris Prantsusmaal terve põlvkonna. Väikese leitnant Bonaparte’i tähelend maailma keisriks ei tähendanud Balzaci meelest paljalt konkreetse isiku triumfi, vaid oli nooruse-idee võit. Et ei tarvitsetud olla sündinud printsiks või vürstiks ja ikkagi võidi tõusta varakult võimu juurde, et võidi pärineda mis tahes väikesest ja koguni vaesest perekonnast ning ikkagi olla kahekümne neljaselt kindral ja kolmekümneselt Prantsusmaa ning varsti terve maailma käskija, see erakordne edusööst kihutas sadade viisi inimesi nende väikestelt ametikohtadelt ja provintsilinnadest teele – leitnant Bonaparte küttis tervel noorusel pead kuumaks. Ja ta küttis ka nende auahnuse üles. Tema lõi nii Suure Armee kindralid kui Comedie Humaine’i kangelased ja tehtud mehed. Alati julgustab üksik noor inimene, kes mis tahes alal esimese hooga saavutab seni saavutamatu, palja oma edufaktiga kogu noorust enese ümber ja selja taga. Ses mõttes tähendasid Hofmannsthal ja Rilke meie, nooremate alles välja käärimata energiale tohutut ergutust. Lootmata küll, et keegi meist kunagi suudaks korrata Hofmannsthali imet, andis tema puhtihuline olemasolu meile ometi jõudu. See tõestas ju lausa optiliselt, et luuletaja oli ka meie ajal, meie linnas, meie keskkonnas võimalik. Tema pangadirektorist isa pärines lõppeks sestsamast juudi kodanlusest nagu meie teisedki, geenius oli kasvanud üles niisamasuguses kodus kui meie, samasuguse mööbliga ja seisusemoraaliga, oli käinud niisama steriilses gümnaasiumis, õppinud neistsamust õpikuist ja istunud kaheksa aastat neilsamul puupinkidel, niisama kannatamatu kui meie, sessamas vaimsete väärtuste õhas nagu meiegi. Ja vaata, tal oli õnnestunud veel enne, kui ta pääses neil pinkidel pükse nühkimast ja võimlemissaalis ringi trampimast, ületada ruum ja selle ahtus, ületada linn ja perekond ning sooritada sööst piiritusse. Hofmannsthali läbi oli meile nii-öelda ad oculos tõestatud, et põhimõtteliselt oli kirjanduslik ja koguni kirjanduslikult täiuslik looming ka meie aastais ja isegi austria gümnaasiumi vangikongiatmosfääris võimalik. Oli koguni võimalik – ja see oli poisikesele pööraselt peibutav – olla juba trükitud, kiidetud, kuuluski, samal ajal, kui kodus ja koolis oldi alles silmapaistmatu poolvalmis olevus. Rilke taas tähendas meile teist laadi julgustust, mis täiendas Hofmannsthalilt saadavat rahustaval viisil. Sest võistelda Hofmannsthaliga tundunuks meist kõige hulljulgemagi meelest pühaduseteotus. Me teadsime: tema oli varaküpse täiuse ainulaadne ime, mille kordumist pole loota, ja kui meie, kuueteistkümnesed, võrdlesime oma värsse nonde kuulsatega, mis tema samas eas oli kirjutanud, ehmusime häbist. Niisama alandatult tundsime end omis teadmistes, võrreldes kotkalennuga, millega tema oli juba gümnaasiumi ajal vaimset maailmaruumi mõõtnud. Rilke selle vastu oli küll samuti varakult, seitsmeteistkümne- või kaheksateistkümneaastasena alustanud, aga Rilke varaeavärsid olid Hofmannsthali omadega võrreldes ja koguni absoluutseski mõttes ebaküpsed, lapsikud, naiivsed värsid, kus ainult hea tahte korral võis silmata mõningaid talendi kullajälgi. Alles pikkamööda, kahekümne teisel või kolmandal eluaastal oli too imeline ja meie poolt mõõtmatult armastatud luuletaja hakanud omandama isikupäraseid jooni; see oli meile lõpmata lohutav. Järelikult ei tarvitsetud olla juba gümnaasiumis täiuslik, nagu Hofmannsthal oli olnud, võidi nagu Rilke kobada, proovida, kujuneda, võimenduda, jõudu koguda. Ei tarvitsetud kohe käsi püsti ajada ja loobuda, kui esialgu kirjutati küündimatut, ebaküpset, ebatäisväärset kraami, ja tohiti loota, et Hofmannsthali ime asemel ehk õnnestub iseenda juhul korrata Rilke tasasemat ja normaalsemat tõusu.

Sest see, et olime ammugi hakanud luuletama, musitseerima või etlema, oli ju endast mõista asi; iga passiivne vaimustus on nooruse puhul ometi ebaloomulik, sest nooruse olemusse kuulub püüd muljeid mitte ainult vastu võtta, vaid neile ka produktiivselt vastata. Teatriarmastus tähendab noortes inimestes vähemalt soovi või unistust toimida ise teatris või teatri heaks. Ande kõigi vormide ekstaatiline imetlemine viib nad vältimatult selleni, et nad hakkavad iseendis ringi vaatama, kas pole ehk nende endi läbiuurimata ihus või alles hämaras hinges selle valituima essentsi leidumise jälge või võimalust. Nii muutus, vastavalt Viini õhkkonnale ja tolle aja erilistele tingimustele, kunstilise tegutsemise tung meie klassis lausa epideemiaks. Igaüks otsis endas mingit annet ja püüdis seda arendada. Neli või viis meist tahtsid saada näitlejaks. Nad matkisid meie Burgtheateri suuruste diktsiooni, retsiteerisid ja deklameerisid lakkamatult, võtsid juba salaja näitekunstitunde ja improviseerisid vahetundidel jagatud rollidega terveid stseene klassikutelt, mille puhul meie ülejäänud olime uudishimulik, aga rangelt kriitiline publik. Kaks või kolm olid laitmatult väljakoolitunud muusikud, polnud aga veel otsusel, kas neist peavad tulema heliloojad, virtuoosid või dirigendid; neile võlgnen esimese tutvuse uue muusikaga, mis oli filharmoonikute ametlikel kontsertidel veel rangelt põlu all – samal ajal, kui nad said jällegi meilt oma soolo- ja koorilaulude tarvis tekste. Üks poiss, tollal kuulsa seltskonnamaalija poeg, joonistas koolitundide ajal meie vihud täis ja portreteeris klassi tulevasi geeniusi. Kuid kaugelt kõige hoogsam oli meie kirjanduslik aktiivsus. Vastastikuse kannustuse tõttu üha kiirema täienemise poole ja omavahel iga luuletuse kallal harrastatud kriitika läbi oli tase, millele me seitsmeteistkümnestena olime jõudnud, diletantismist kaugelt üle ja küündis üksikuis juba päris kõlblike saavutusteni, mida tõestas seegi, et meie tooteid ei võetud vastu, trükitud ära ega koguni – ja see oli veenvaim tõend – honoreeritud mitte üksnes tundmatute kolkalehekeste poolt, vaid et neid kasutasid uue põlvkonna juhtivad lehed. Üks mu kamraade, Ph. A., keda ma geeniusena jumaldasin, hiilgas luksusajakirja „Paan“ esikülgedel, Dehmeli ja Rilkega kõrvu. Üks teine, A. M., oli August Oehleri varjunime all pääsenud kõige ligipääsmatumasse, kõige eklektilisemasse saksa väljaandesse „Blätter für die Kunst“, mille Stefan George oli reserveerinud eranditult oma pühitsetud ja seitse korda sõelutud ringile. Üks kolmas kirjutas Hofmannsthalilt julgust võtnult draama Napoleonist, üks neljas esitas uue esteetika teooria ja kirjutas arvestatavaid sonette. Mina ise olin leidnud vastuvõttu modernismi juhtivas lehes „Gesellschaft“ ja Maximilian Hardeni „Zukunftis“, mis osutus oluliseks ajakirjaks uue Saksamaa poliitilises ja kultuurilises arengus. Kui ma täna tagasi vaatan, pean tunnistama, et meie teadmiste summa, meie kirjandusliku tehnika peenendumus ja meie kunstiline tase üldse oli seitsmeteistkümneaastaste kohta hämmastavalt kõrge ja seletatav üksnes kannustava eeskujuga, mille meile andis Hofmannsthali fantastiline varaküpsus, mis sundis meid ülimaile pingutustele, et me omavahel ja üksteise silmis midagi väärt oleksime. Valitsesime kõiki keele vigureid, ekstravagantse ja julgustükke, olime lugematuid kordi proovinud kõigi värsivormide tehnikat, kõiki stiile Pindarose paatosest lihtsa rahvalauluni. Päev-päevalt omi loomeid vahetades juhtisime üksteise tähelepanu kõige põgusamaile vääratustele ja vaidlesime kõik värsimõõdu üksikasjad läbi. Sel ajal, kui meie tublid õpetajad meie kirjandeis veel aimamatult punase tindiga komasid parandasid, arvustasime üksteise töid niisuguse asjatundmise ja ülirangusega, nagu seda keegi meie suurte ajalehtede kirjanduspaavstidest ei rakendanud klassikaliste meistritööde kallal. Ka neist, kutsutud ja seatud kriitikuist, olime oma viimaseil kooliaastail hindamisoskuse ja stiililise väljendusvõime poolest tänu oma fanatismile kaugelt möödas.

See meie kirjandusliku varaküpsuse täiesti tõetruu kirjeldus võiks ehk tekitada eksiarvamuse, nagu olnuksime mingi eriline imeklass. Sugugi mitte. Tosinas naaberkoolis võis tollases Viinis kohata sedasama fanaatilisuse ja varaküpse andekuse fenomeni. See ei saanud olla juhus. See tuli eriti soodsast õhkkonnast, mis johtus linna kunstilisest pinnasest, ebapoliitilisest ajast, sajandivahetusaegse vaimse ja kunstilise ümberorienteerumise pingsast konstellatsioonist, mis ühines meis keemiliselt meile immanentse loomistungiga, mis õieti kuulub ju peaaegu vältimatult selle elujärgu juurde. Puberteedieas puudutab luule või tung selle poole õieti iga noort inimest, enamjaolt, tõsi küll, ainult kui põgus laine, ning juhtub küllalt harva, et selline kalduvus elab noorusest kauem, kuna see on ju ise üksnes nooruse emanatsioon. Meie viiest koolipinginäitlejast ei läinud hiljem ükski pärislavale. Luuletajad „Paanist“ ja „Blätter für die Kunst’ist“ jooksid pärast oma üllatavat esilendu liiva korralike advokaatide või ametnikena,1 kes täna võib-olla melanhoolselt, võib-olla irooniliselt muigavad oma kunagiste taotluste üle – mina olen neist kõigist ainus, kelles loov kirg püsima jäi ja kellele see kujunes elu mõtteks ja tuumaks. Aga kui tänulikult mäletan noid sõprusi! Kui palju on need mind aidanud! Need tulised vaidlused, need metsikud ülepakkumised, need üksteise imetlemised ja arvustamised, kui palju harjutasid need varakult mu kätt ja närvi, kui palju avardasid need pilku vaimsele kosmosele, kui tiivustavalt tõstsid need meid kõiki meie kooli kõledusest ja armetusest üle! „Sa kallis kunst, kui mitmel hallil tunnil…“ Alati, kui kostab Schuberti surematu laul, näen ma plastilises nägemuses meid meie haledais koolipinkides konutamas, ja siis ärevi ja kiirgavi silmi koduteel, luuletusi kritiseerides, eteldes, kirglikult kogu oma ruumi- ning ajaseotust unustades, sõna tõelises mõttes „paremasse maailma peitunud“.

Niisugune kunstifanaatiline monomaania, esteetilise nii absurdselt liialdatud üleväärtustamine võis aset leida muidugi ainult meie ea normaalsete huvide arvel. Kui ma endalt täna küsin, kust me leidsime aja lugeda kõiki neid raamatuid, kui meie päev oli nagunii kooli- ja eratundidest pungil, ilmneb, et see sai sündida suurelt osalt üksnes meie une ja sellega ka kehalise värskuse hinna eest. Kuigi pidin hommikul kell seitse tõusma, ei juhtunud iial, et oleksin pannud raamatu enne kella ühte või kahte öösel käest, ei juhtunud iial (halb harjumus, mis mulle sel ajal jäädavalt külge jäi), et ma poleks ka kõige hilisemal tunnil veel tundi või paari lugenud. Nõnda ei suuda ma meenutada, et oleksin kunagi teisiti kooli läinud kui väljamagamatult, puudulikult pestuna, viimasel minutil ja jooksu peal võileiba järades. Pole ime, et olime kõige oma vaimsuse juures kole kõhnad ja näost rohelised nagu toores puuvili, ja lisaks riietuselt üsna lohakil. Sest viimane kui heller meie taskurahast kulus teatri- ja kontserdipileteile või raamatuile, ja teiselt poolt ei hoolinud me kuigivõrd tüdrukutele meeldimisest, meie, kes me ju tahtsime imponeerida hoopis kõrgematele instantsidele. Tüdrukutega jalutamas käia oli meie meelest kaotatud aeg, sest omas vaimses arrogantsis pidasime teist sugu ette vaimselt alaväärtuslikuks ega raatsinud raisata oma kalleid tunde lameda lobisemisega. Tänapäeva noorele inimesele oleks raske selgeks teha, mil määral me eirasime ja isegi põlgasime kõike sportlikku. Igatahes polnud spordilaine sajandi lõpul veel Inglismaalt mandrile jõudnud. Veel polnud staadione, kus sajad tuhanded vaimustusest märatsenuks, kui üks poksija virutas teisele rusikaga vastu lõugu; ajalehed ei lähetanud veel kirjasaatjaid, et need homeerilise hooga ja veergudepikkuselt mõnd hokivõistlust kirjeldaksid. Maadlus, jõumeeste klubid, raskejõustikurekordid olid meie ajal veel kaugema eeslinna asi ja lihunikud ning voorimehed olid nende harilik publik; ainult ehk õilsam ning aristokraatsem ratsasport tõmbas nn. hea seltskonna paar korda aastas ratsutusplatsile, aga muidugi mitte meid, kes me pidasime iga kehalist tegevust puhtaks ajaraiskamiseks. Kolmeteistkümneselt, kui kirjanduslik-intellektuaalne nakkus minu juures algas, jätsin uisutamise katki ja kulutasin vanemate poolt mulle tantsutundideks ettenähtud raha edaspidi raamatutele; kaheksateistkümneselt ei osanud ma veel ujuda, tantsida ega tennist mängida. Tänini ei oska ma jalgrattaga sõita ega autot juhtida ja sportlikes asjus võib iga kümneaastane mulle häbi teha. Isegi praegu, 1941, on pesapalli ja jalgpalli või hoki ja polo erinevused mulle üpris ebaselged ja ajalehe spordikülg oma seletamatute arvudega on mulle hiina keel. Olen jäänud kõigi sportlike kiirus- ja osavusrekordite suhtes vankumatult Pärsia šahhi seisukohale, kes siis, kui teda kutsuti võiduajamisi jälgima, ütles: „Milleks? Ma ju tean, et üks hobune jookseb kiiremini kui teine. Milline nimelt, on mulle ükskõik.“ Niisama põlgusväärne kui kehaline treening oli meie meelest ka ajaraiskamine mängule; ainult male leidis meie silmis mõningal määral armu, kuna see nõudis vaimset pingutust. Ning mis veel absurdsem – kuigi me pidasime end tulevaiks või vähemalt potentsiaalseiks luuletajaiks, ei hoolinud me loodusest kuigivõrd. Oma esimese kahekümne eluaasta jooksul ei näinud ma Viini imekaunist ümbrusest niisama hästi kui mitte midagi. Kõige ilusamad ja kuumemad suvepäevad, kui linn oli tühi, tundusid meile veel eriti võluvad, sest siis saime kohvikus veel kiiremini ja ohtramalt ajalehti ja ajakirju ahmida. Mul kulus aastaid ja aastakümneid, et saavutada selle lapsik-apla ühekülgsuse suhtes tasakaal ning oma vältimatust kehalisest saamatusest mingil määral vabaneda. Aga üldiselt pole ma seda fanatismi, seda oma gümnaasiumiaja ainult-silmaga, ainult-närviga elamist iial kahetsenud. See süstis mulle verre vaimsuseõhina, millest ma ei tahaks iial ilma jääda, ja kõik, mis ma olen hiljem lugenud ja õppinud, seisab nende aastate kõval alusel. Mis lihaste poolest hooletusse jäi, seda saab hiljem veel heaks teha; aga vaimsussepürgimus, hinge haardejõud areneb üksnes neil otsustavail kujunemisaastail ja ainult see, kes on varakult laia hingelist tiivalööki õppinud, suudab hiljem hõlmata tervet maailma.

Et midagi uut oli kunstis valmimas, midagi kirglikumat, problemaatilisemat, katselisemat kui see, mis oli rahuldanud meie vanemaid ja ümbritsevat maailma, oli õieti meie noorusaastate põhiline elamus. Kuid lummatuna tolle ühe elukülje veetlusest, ei märganud me teps, et need esteetilises ruumis toimuvad muutused olid pelgaks eelvirvenduseks palju suuremaile muutustele, mis pidid vapustama ja lõpuks purustama meie isade maailma, turvalisusemaailma. Meie vanas unises Austrias hakkas ette valmistuma tähelepanuväärne ümberkihistumine. Massid, kes olid aastakümneid vaikides ja nõustumisi jätnud valitsemise liberaalse kodanluse kätte, muutusid korraga rahutuks, organiseerusid ja nõudsid oma õigust. Just viimasel aastakümnel tungis poliitika järskude teravate pagidega mõnusa elu tuulevaikusse. Uus sajand nõudis uut korda, uut aega.

Esimene neist suurtest massiliikumistest Austrias oli sotsialistlik. Seni oli meil valimisõigus, mida väärasti „üldiseks“ nimetati, kuulunud üksnes jõukatele kodanikele, sellistele, kes maksid riigile piisavalt kõrgeid makse. Selle klassi poolt valitud advokaadid ja maapidajad uskusid aga tõsimeeli, et nemad ongi parlamendis „rahva“ eeskõnelejad ja esindajad. Nad olid üpris uhked sellele, et nad olid haritud, võib-olla koguni akadeemiliselt haritud mehed, nad hindasid väärikust, sündsust ja head hääldamist. Parlamendiistungid kulgesid sellepärast nii nagu vaidlusõhtud peenes klubis. Tänu oma liberalistlikule usule sallivuse ja mõistuse läbi üha edenevasse maailma arvasid need kodanlikud demokraadid väikeste möönduste ning aegapidiste reformidega ausalt parandavat kõigi alamate elu kõige paremal moel. Kuid neil oli täiesti ununud, et nad esindasid ainult suurte linnade viitkümmend või sadat tuhandet hästisitueeritud elanikku, aga mitte sadu tuhandeid ja miljoneid üle maa. Vahepeal oli masin teinud oma töö ja koondanud varemini hajutatud tööliskonna tööstusse kokku. Silmapaistva mehe, doktor Victor Adleri juhtimisel organiseerus Austria sotsialistlik partei, et viia läbi proletariaadi nõudmised, mis taotlesid üldist ja kõigile võrdset valimisõigust. Vaevalt oli see antud või pigem kätte võideldud, kui saadi aru, k u i õhuke, olgugi kõrgeväärtuslik kiht liberalism oli olnud. Temaga koos kadus poliitilisest elust leppevalmidus, huvid põrkusid huvidega teravalt kokku. Algas võitlus.

Mäletan kõige varasemast lapsepõlvest päeva, mis tõi Austria sotsialistliku partei tõusus otsustava pöörde. Et näidata esimest korda silmaga nähtaval moel oma jõudu ja hulka, olid töölised otsustanud kuulutada esimese mai töörahva pühaks ja siirduda rongkäigus Praterisse ja nimelt peaalleele, kus sel päeval muidu pidas laiadel kastanipuiesteedel oma korsot ainult rikas kodanlus. Selle teate puhul halvas ehmatus hüva liberaalse kodanluse. Sotsialistid – sel sõnal oli tollal Austrias ja Saksamaal pisut verine ja terroristlik kõrvalmaik, nagu ennemalt oli olnud sõnal jakobiinid ja hiljem sõnal enamlased. Esmalt ei suudetud kujutleda, et see eeslinnade punane kari võiks sooritada oma marsi, süütamata maju, rüüstamata poode ja tarvitamata kõikmõeldavat vägivalda. Puhkas paanika. Terve linna ja ümbruskonna politsei paigutati Praterstrassele, sõjavägi seati laskevalmilt varru. Ükski tõld ega troska ei söandanud Praterile läheneda. Kaupmehed lasksid raudsed rullkardinad kauplustele ette ja ma mäletan, et vanemad keelasid meil lastel karmilt niisugusel hirmupäeval tänavale minna, kus linn võis põlema lahvatada. Aga midagi ei juhtunud. Töölised marssisid naiste ja lastega tihedais ridades ja eeskujulikus korras Praterisse, igalühel parteimärk punane nelk nööpaugus. Marssides laulsid nad „Internatsionaali“, aga Nobel-Allee kaunis haljuses, kuhu nad enne polnud saanud, hakkasid lapsed laulma oma muretuid koolilaule. Kedagi ei sõimatud, kedagi ei pekstud, kellelegi ei näidatud rusikaid, politseinikud ja sõdurid naersid neile seltsimehelikult. Tänu sellisele laitmatule hoiakule polnud kodanlusel varsti enam võimalik häbimärgistada tööliskonda kui „revolutsioonilist karja“, ning nagu ikka vanas ja targas Austrias, hakati tegema vastastikuseid kontsessioone. Veel polnud praegust nuuditamis- ja väljarookimissüsteemi leiutatud, veel oli (küll juba luituv) humaansuseideaal isegi parteijuhtide juures elus.

Vaevalt oli punane nelk kui parteitunnus esile kerkinud, kui nööpaukudesse ilmus uus lill, valge nelk, kristlik-sotsiaalse partei tunnusmärk (kas pole liigutav, et tollal valiti parteitunnusteks veel lilled, aga mitte säärsaapad, põueodad ja surnupealuud?). Kristlik-sotsiaalne kui läbini väikekodanlik partei oli õieti ainult orgaaniline vastuliikumine proletaarsele ja põhiliselt oli kummagi sünnitajaks masina võit käe üle. Sest samal ajal, kui masin andis suurte masside vabrikuisse koondamisega töölistele jõu ja sotsiaalse tõusu, seadis ta väikekäsitöö hädaohtu. Suured kaubamajad ja suurtootmisettevõtted kujunesid väikemeistrite ja nende manufaktuuride hukuks. Selle rahulolematuse ja mure etteotsa astus osav ja populaarne juht doktor Karl Lueger ja tõmbas loosungiga „Väikest meest tuleb aidata!“ enda poole kogu väikekodanluse ja ärritatud keskklassi, kelle kadedus rikaste suhtes oli märksa väiksem kui hirm libiseda oma kodanlikkusest alla proletariaadi hulka. See oli täpselt seesama kõhevil kiht, kelle Adolf Hitler hiljem esimese laia hulgana enda ümber koondas, ning Karl Lueger oli talle eeskujuks ka ühes teises suhtes, selles, et õpetas talle juudivastase parooli käepärasust, mis ju näitas rahulolematuile väikekodanlusringidele optiliselt vastast ja teiselt poolt juhtis nende viha märkamatul moel suurmaaomanikelt ja rikkalt feodaalklassilt kõrvale. Aga kogu nüüdse poliitika labastumine ja brutaliseerumine, kogu meie sajandi õudne tagasilangus just nende kahe kuju võrdlusest ilmnebki. Karl Lueger oli oma lainetava ruuge habemega imposantne nähtus, „ilus Karl“, nagu Viini rahvasuu teda hüüdis. Tal oli akadeemiline haridus ja ta polnud asjata käinud koolis ajastul, mis asetas vaimse kultuuri kõigest kõrgemale. Ta oskas populaarselt kõnelda, oli teravmeelne ja äge, aga isegi kõige käredamais kõnedes – või selliseis, mida tollal käredaiks arvati – ei astunud ta iial sündsusest üle ja oma Streicheri, kellegi mehaanik Schneideri, kes opereeris rituaalmõrvamuinasjuttude ja muude taoliste labasustega, pidas ta hoolega lõas. Eraelus laitmatu ja tagasihoidlik, säilitas ta oma vastaste suhtes alati teatud noblessi ja tema ametlik antisemiitlus ei takistanud teda iial jääda oma endiste juudist sõprade suhtes heatahtlikuks ja meeldivaks. Kui tema liikumine lõpuks vallutas Viini kogukonnanõukogu ja ta ise, pärast seda kui keiser, kes juudivastast tendentsi jälestas, oli kaks korda keeldunud teda kinnitamast, sai Viini linnapeaks, jäi tema linnavalitsus laitmatult õiglaseks ja isegi eeskujulikult demokraatseks. Juudid, kes olid värisenud antisemiitliku partei triumfi pärast, elasid endises võrdõiguslikkuses ja lugupeetuses edasi. Veel polnud vaenu ega jäägitu vastastikuse hävitamistahte mürk aja vereringesse tunginud.

Kuid juba kerkis esile kolmas lill, sinine rukkilill, Bismarcki lemmiklill ja saksarahvusliku partei tunnus, ja see oli – ainult et tollal ei saadud sellest aru – teadlikult revolutsiooniline partei, mis tegutses jõhkra löögijõuga Austria monarhia purustamise ja (Hitlerile ette heiastatud) protestantliku ning Preisimaa poolt juhitava Suur-Saksamaa suunas. Sellal kui kristlik-sotsiaalse partei põhipiirkond asus Viinis ja maal ning sotsialistliku partei oma tööstuskeskustes, oli saksarahvuslikul parteil pooldajaid peaaegu ainult Böömi ja Alpimaade äärealadel. Arvuliselt nõrk, korvas ta oma tühisuse metsiku agressiivsuse ja mõõdutu brutaalsusega. Tema paarist rahvasaadikust sai Austria parlamendi terror ja (selle sõna vanas tähenduses) häbi. Nende ideedes ja võtetes on Hitleri, kah ju ääreausterlase lähe. Georg Schönererilt võttis ta üle hüüdlause „Lahti Roomast!“, mida tollal tuhanded saksarahvuslased saksa kuulekusega järgisid, siirdudes katoliku usust protestantismi, et vihastada keisrit ja kleerust, temalt ka antisemiitliku rassiteooria – „Rassis peitub sigadus,“ ütles üks nimekas eeskuju – , temalt ennekõike jõhkrate, sõgedalt virutavate ründerühmade kasutamise ja sellega põhimõtte pelutada väikese rühma terroriga palju suuremat, aga humaanselt passiivsemat enamust. Selle, mis rahvussotsialismis SA-meeste teha oli, öised kallaletungid vastastele koos nende läbipeksmisega ja koosolekute laialiajamised kumminuiadega, selle sooritasid saksarahvuslaste tarvis korporandid, kes kehtestasid akadeemilise puutumatuse kaitse all enneolematu peksuterrori ja marssisid iga poliitilise aktsiooni puhul viipe ja vile peale sõjaväeliselt organiseerituna platsi. Oma „burškondade“ kaupa, paistes näod ees, purjus ja brutaalsed, valitsesid nad aulat, sest nad ei kandnud ainult tekleid ja linte nagu teised, vaid olid raskete kaigastega varustatud. Nad provotseerisid lakkamatult ja klobisid kord slaavi, kord juudi, kord katoliku, kord itaalia tudengeid ning kihutasid neid ülikoolist minema. Igal „pummelungil“ (nii kutsuti tudengirongkäikude laupäevi) voolas veri. Politsei, kes ülikooli vana privileegi tõttu ei tohtinud aulasse siseneda, pidi väljast tegevusetult pealt vaatama, kuidas arad löömavennad märatsesid, ja piirduma paljalt sellega, et kandis ära haavatud, keda rahvuslikud kaikasangarid veristena trepist alla tänavale viskasid. Kus iial too armetuväike, aga laialõualine Austria saksarahvuslik partei midagi saavutada tahtis, sinna saatis ta üliõpilastest löögirühma kohale; kui krahv Badeni oli keisri ja parlamendi nõusolekul kehtestamas keelemäärust, mis pidi tooma rahu Austria rahvaste vahel ja oleks monarhia koospüsimist võib-olla aastakümneiks pikendanud, hõivas see käputäis noori ülesässitatud poisse Ringstrasse. Ratsavägi toodi kohale, raiuti mõõkadega ja tulistati. Aga nii suur oli tol traagilisnõrgal ja liigutavhumaansel liberalismiajastul vastikus vägivalla ja verevalamise vastu, et valitsus taandus saksarahvusliku terrori ees. Peaminister astus tagasi ja läbini lojaalne keelemäärus tühistati. Jõhkruse sissemurd poliitikasse võis tähistada oma esimest edu. Kõik maa-alused praod ja mõrad rasside ja klasside vahel, mida kokkulepluse ajastu oli vaevaga kinni kittinud, murdusid lahti ja süvenesid kuristikeks ja taarnaiks. Tegelikult oli sel sajandi viimasel kümnendil kõikide sõda kõikide vastu Austrias juba alanud.

Aga meie, noored inimesed, täiesti oma kirjanduslike taotluste kütkes, märkasime neist ohtlikest muutustest omaenda kodus vaevalt midagi: meie vahtisime üksnes raamatuid ja pilte. Poliitiliste ja ühiskondlike probleemide vastu polnud meil vähimatki huvi: mis tähtsust oli neil räigeil riidudel meie jaoks? Linn oli valimiste pärast ärevil, meie läksime raamatukokku. Massid tõusid üles, meie kirjutasime ja arutlesime luuletusi. Me ei näinud tulikirja seinal, me pidutsesime, nagu kunagi kuningas Belsatsar, muretult kalliste kunstiroogadega kaetud lauas. Ning alles siis, kui aastakümneid hiljem müürid ja katus meie pea kohal kokku varisesid, saime aru, et alusmüür oli ammu ära uuristatud ning et koos uue sajandiga oli alanud individuaalse vabaduse allakäik Euroopas.