Читать книгу Eilne maailm. Eurooplase mälestused - Stefan Zweig - Страница 6

Gümnaasiumipõlve kaheksa aasta jooksul toimus igaühega meist ülimalt isiklik asi: kümneaastastest lastest muutusime pikkamööda kuueteistkümne-, seitsmeteistkümne-, kaheksateistkümneaastasteks, mehestunud noorteks inimesteks, ja loodus hakkas oma õigustest märku andma. Puberteedi ärkamine näib küll olevat läbini privaatne küsimus, mille iga kasvav inimene peab lahendama enda ette ja omal viisil, mis ei kuulu üldsegi avalikule arutamisele. Meie põlvkonna jaoks kasvas aga vastav kriis oma pärisest valdkonnast üle. See osutas ühtlasi virgumist teatud teises mõttes, sest õpetas meid esmakordselt vaatlema kriitilisemal pilgul seda seltskondlikku maailma ja tema konventsioone, milles me olime kasvanud. Üldiselt kalduvad lapsed ja koguni noored alguses respektikalt kohanduma keskkonna seadustega. Aga nad alistuvad konventsioonikäskudele üksnes seni, kuni näevad, et ka kõik teised peavad neist ausalt kinni. Üksainus tõeväänutus õpetajate või vanemate poolt ajab noore inimese vältimatult vaatama kogu teda ümbritsevat maailma kahtlustava ja seega ka teravama pilguga. Ja meil ei kulunud kaua, kuni leidsime, et kõik autoriteedid, keda olime seni usaldanud, nii kool, perekond kui ka avalik moraal käitusid selles ühes, nimelt suguelu küsimuses veidra ebasiirusega – ja koguni veel enam: et nad kõik nõudsid meiltki ses asjas nurgatagust ja salatsevat mõtlemist.

Sest neis asjus mõeldi kolmekümne või neljakümne aasta eest teisiti kui praegu. Võib-olla pole üheski avaliku elu valdkonnas rea tegurite nagu naise emantsipeerumise, freudistliku psühhoanalüüsi, sportliku kehakultuuri ja noorsoo iseseisvumise toimel sündinud nii põhjalikku muutust kui sugude omavaheliste suhete alal. Kui püüame sõnastada erinevust üheksateistkümnenda sajandi põhiliselt viktoriaanliku kodanliku moraali ja praegu kehtivate vabamate ja loomulikumate vaadete vahel, jõuame tõele vahest kõige ligemale, kui ütleme, et too ajastu põikas seksuaalprobleemi eest oma sisemise ebakindluse tõttu arglikult kõrvale. Varasemad, alles ausalt usklikud ajastud, eriti karmpuritaansed nende seas, olid teinud endale asja hõlpsamaks. Ausas veendumuses, et meeleline iha on kuradi kannus ja kehaline lõbu kõlvatus ja patt, olid keskaegsed autoriteedid võtnud probleemi suhtes sirge seisukoha ning surunud oma karmi moraali rangete keeldudega ja – eriti kalvinistlikus Genfis – julmade karistustega läbi. Meie sajand kui salliv, ei ammugi enam kuradit ja vaevalt veel jumalat uskuv aeg ei söandanud kehtestada nii radikaalset hukkamõistu, kuid ta tajus seksuaalsust kui anarhilist ja sellepärast häirivat elementi, mis ei lülitunud tema eetikasse ja mida ei tohtinud lasta päisel päeval tegutseda, kuna kõik vaba, kõik abieluvälise armastuse vormid rääkisid tema „sündsusele“ vastu. Selles vastuolus leiutaski too aeg isevärki kompromissi. Ta piiras oma moraalinõuded sellega, et ei keelanud noorel inimesel elada oma vita sexualis’t, aga nõudis, et noor inimene sooritaks seda piinlikku asja mingil tähelepandamatul moel. Kui suguelu polnud võimalik maailmast kõrvaldada, ei tohtinud see tema kõlblas maailmas vähemalt märgatav olla. Niisiis sõlmiti vaikiv lepe salata kogu see pahandav nähtus nii koolis, kodus kui avalikkuses maha ja lämmatada kõik, mis võiks meenutada selle olemasolu.

Meil, kes me Freudist alates teame, et see, kes püüab loomulikke tunge teadvusest kõrvaldada, ei vabane neist hoopiski, vaid nihutab nad ohtlikul viisil oma alateadvusse, on tänapäeval hõlpus muiata selle naiivse salastamistehnika harimatuse üle. Aga kogu üheksateistkümnes sajand oli ausalt kinni eksikujutluses, et ratsionaalse mõistusega on võimalik lahendada kõik konfliktid, ja mida enam loomulikkus ära peidetakse, seda vaiksemaks tembitakse oma anarhilised kihud, nii et kui noortele inimestele säherduste asjade olemasolust üldse mitte selgust anda, unustavad nad iseendi seksuaalsuse lihtsalt ära. Selles luulus – eiramisega midagi lahjendada – ühinesid kõik instantsid hermeetiliseks vaikimisboikotiks. Kool ja kiriklik hingehooldus, salong ja kohus, ajaleht ja raamat, mood ja komme vältisid põhimõtteliselt probleemi mis tahes kujulist mainimist ja häbiväärsel kombel ühines selle naturalia sunt turpia’ga ka teadus, kelle ülesanne pidanuks ometi olema läheneda kõigile probleemidele ühevõrra eelarvamustevabalt. Ka teadus kapituleerus, ettekäändel, et niisuguste sügelevate teemade käsitlemine on allpool tema väärikust. Mis tahes tolleaegseid raamatuid lehitsedes, olgu filosoofilisi, juriidilisi või koguni meditsiinilisi, võib ühtlaselt nentida, et välditakse arglikult kõiki seletusi. Kui kriminalistid oma kongressidel arutavad vanglate humaniseerimise viise ja vangielu moraalseid kahjustavusi, vilksavad nad tegelikult kesksest probleemist pelglikult mööda. Niisama vähe julgesid närviarstid, kuigi nad paljudel juhtudel olid mõnede hüsteeriliste haigestumiste etioloogiast täiel selgusel, asjaolusid möönda, ja Freudilt võib lugeda, kuidas isegi tema austatud õpetaja Charcot talle privatim tunnistas, et tõeline Causa on talle küll teada, aga ta pole seda iial avalikult nimetanud. Kõige vähem tohtis – tollal nõnda nimetatud – „kauniskirjandus“ lubada endale avameelseid kujutusi, sest tema valdkonnaks oli määratud ainuüksi esteetiliselt kaunis. Sellal kui kirjanik varemail sajandeil polnud peljanud anda omast ajast ausat ja kõikehõlmavat kultuuripilti, sellal kui Defoe’l, abee Prevost’l, Fieldingil ja Rétif de la Bretonne’il võib veel kohata tõeliste olukordade võltsimata kirjeldusi, arvas too ajastu tohtivat näidata üksnes „tundelist“ ja „ülevat“, mitte aga ka piinlikku ja tõelist. Kõigist suurlinnanooruse ohtudest, pimedustest ja hälvetest leidub sellepärast üheksateistkümnenda sajandi kirjanduses ainult põgusaid jälgi. Isegi siis, kui mõni kirjanik rääkis julgesti prostitutsioonist, pidas ta oma kohuseks seda õilistada ja lõhnastas oma kangelanna „Kameeliadaamiks“. Seisame niisiis veidra tõsiasja ees: kui tänapäeva noor inimene, et teada saada, kuidas eelmise ja üle-eelmise põlve noorus end elust läbi võitles, lööb lahti suurimategi tolle aja meistrite romaanid, Dickensi, Thackeray’i, Gottfried Kelleri, Bjørnsoni omad, ei leia ta, välja arvatud Tolstoil ja Dostojevskil, kes venelastena seisid väljaspool Euroopa pseudoidealismi, seal kujutatuna muud kui eranditult sublimeeritud ja tempereeritud juhtumeid, sest aja survel oli kogu selle põlvkonna vaba väljendumine takistatud. Ja miski ei näita ilmekamalt selle esiisademoraali peaaegu hüsteerilist üleerutumust ja selle tänaseks juba kujuteldamatut õhkkonda kui see, et isegi tollest kirjanduslikust tagasihoidlikkusest ei piisanud. Sest kas suudetakse veel mõelda, et selline läbini asjalik romaan nagu „Madame Bovary“ pandi avaliku prantsuse kohtu poolt ebakõlblana keelu alla? Või et minu nooruspäevil peeti Zola romaane pornograafilisteks või et nii rahulik klassikaline eepik nagu Thomas Hardy tekitas Inglismaal ja Ameerikas nördimustorme? Kõige oma tagasihoidlikkuse kiuste reetsid need raamatud tõelisusest ikkagi liiga palju.

Aga selles ebatervelt umbses, parfüümitult lämbes õhus kasvasime meie üles. See mahavaikimise ja ärapeitmise ebaaus ja ebapsühholoogiline moraal rõhus luupainajana meie noorust, ja kuna selle solidaarse mahasalgamistehnika tõttu puuduvad õiged kirjanduslikud ja kultuuriloolised dokumendid, pole hõlpus taastada juba uskumatut. Üks pidepunkt on igatahes olemas: tarvitseb ainult heita pilk moele, sest iga sajandi mood reedab oma optiliseks muutunud maitsesuunaga tahtmatult ka tema moraali. Ei saa kuidagi pidada juhuseks, et tänapäeval, aastal 1940, valdab publikut igas linnas, igas külas, olgu Euroopas või Ameerikas, otsekohe pidurdamatu lõbusus, kui kinoekraanile ilmub seltskond mehi ja naisi riietuses aastast 1900. Kõige naiivsemad tänapäeva inimesed muigavad nende veidrate eilsete kujude kui karikatuuride üle, kes tunduvad neile olevat ebaloomulikult, ebamugavalt, ebahügieeniliselt, ebapraktiliselt kostümeeritud narrid. Isegi meile, kes me ju oleme tundnud oma emasid, tädisid ja sõbratare neis absurdseis kleiditorbikuis ja ise oma poisikeseeas kandnud sedasama naeruväärset riietust, tundub nüüd olevat tontlik unenägu, et üks terve põlvkond võis vastu rääkimata alistuda niisugusele ogarale moele. Juba kõrgete kõvakraede, „isatapjate“ mood meestel, mis tegi iga lahedama liigutuse võimatuks, mustad lehvivasabalised kuued ja ahjutorusid meenutavad silinderkübarad panevad muigama, aga kuidas veel kunagine „daam“ oma vaevalises ja vägivaldses, kõigis üksikasjus loodust vägistavas riietuses! Keset keha kõvast fišbeinist korsetiga herilaseks kokku nööritud, allkeha puhvitud hiiglakellaks, kael lõuani kinni, jalad varvasteni kaetud, juus lugematute lokkide, krunnide ja plettidega üles majesteetlikult õõtsuva kübarakoletise alla tornitatud, käed kuumimalgi suvel kinnastatud, mõjub see täna ammu ajalooliseks muutunud olevus, „daam“, hoolimata ta ümber lehvivast parfüümist ja ehetest, millega ta oli üle külvatud, kõigi hinnaliste pitside, rüüside ja ripatsite kiuste kui õnnetu ja kahetsusväärselt abitu olend. Esimesest pilgust on ilmne, et sellisesse tualetti soomustatud naine – nagu oma turvisesse topitud rüütel – ei saanud end enam vabalt, hoogsalt ega siredalt liigutada, et iga liigutus, iga žest ja kaugemas seoses kogu ta olek pidi muutuma sellises kostüümis kunstlikuks, ebaloomulikuks ja lausa loomuvastaseks. Juba „daamiks“ riietumine – seltskondlikust kasvatusest rääkimata – , nonde kleitide selgapanek ja seljastvõtt, tähendas tülikat ja võõra abita koguni võimatut protseduuri. Esmalt tuli seljal pihast kaelani sulgeda lugematud haagid ja öösid, tõmmata korsett abiks oleva teenijatüdruku täie jõupingutusega kinni, kahardada pikk juus – ma meenutan noortele inimestele, et kolmekümne aasta eest võis peale paari tosina vene naisüliõpilase iga naine Euroopas juuksed puusadeni valla lasta – iga päev ilmuva frisööri abil leegioni nõelte, pannalde ja kammidega, lokikääre ja kahandajaid kasutades ära ja siluda, harjata, sättida ning kergitada see üles, enne kui „daam“ siis ümbritseti nii põhjalikult aluskuubede, pihikute, jakkide ja jakikeste sibulakihtidega, et viimane kui raas ta naiselikust ja isiklikust kujust oli kadunud. Kuid sel mõttetusel oli salajane mõte. Naise kehakuju pidi nende manipulatsioonidega nii täielikult ära peidetama, et peigmeeski pulmalauas aimata ei tohtinud, kas ta tulevane teinepool on sirget või kõverat kasvu, täidlane või luider, lühijalgne või pikakoivaline; ühtlasi ei pidanud seesinane „moraalne“ aeg sugugi lubamatuks kasutada pettuseks ja üldisele iluideaalile kohandamiseks juuste, rindade või muude kehaosade tõhustusi. Mida „daamimana“ naine pidi mõjuma, seda vähem tohtisid ta loomulikud vormid äratuntavad olla; põhiliselt teenis mood selle oma teadliku juhtmõttega kuulekalt ajastu üldist moraalisuundumust, mille peamure oli varjata ja peita.

Kuid see tark moraal unustas täiesti, et kui kuradile suletakse uks, tungib ta enamasti korstnast või tagauksest sisse. See, mis meie eelarvamusteta pilgule tänapäeval neis riietustes silma torkab, riietustes, mis ju püüdsid meeleheitlikult katta iga laigukest paljast ihu ja iga joonekest tõelist figuuri, pole nende riietuste kombelisus, vaid, vastupidi, provokatsioonilisus, millega tollane mood kriipsutas alla sugude polaarsust. Sellal kui meie aja noor mees ja noor naine, mõlemad pikakasvulised ja saledad, habemeta ja lühikeste juustega, juba väliseltki ilmingult seltsimehelikult sobituvad, distingeerusid sugupooled tol ajastul nii palju kui vähegi võimalik. Mehed uhkeldasid pikkade habemetega või keerutasid vähemalt vägevaid vurrusid kui oma mehelikkuse eemalt nähtavaid tunnuseid, kuna naisel tõstis korsett rõhutatult nähtavaks puusa kui olulise naiseliku sootunnuse. Ületoonitatud oli nõndanimetatud tugevam sugu õrnema suhtes ka hoiakult, mida talt nõuti, mees südi, rüütellik ja agressiivne, naine uje, pelglik ja defensiivne, kütt ja saak, selmet võrdne ja võrdne. Selle ebaloomuliku lahkupingutatuse tõttu välises habituses pidi tugevnema ka poolustevaheline sisepinge, erootika, ja nõnda saavutas tollane ühiskond ebapsühholoogilise looritamis- ja mahavaikimismeetodi tõttu oma püüdluste täpse vastandi. Sest kuna ta oma lakkamatus hirmus ja pepsluses jälitas kõigis eluvormides, kirjanduses, kunstis ja riietuses järjest kõlvatust, et kõiki kiusatusi vältida, oli ta ju lausa sunnitud lakkamatult kõlvatusest mõtlemagi. Kuna ta lakkamatult tuhlas selle järele, mis võiks ebasündsaks osutuda, tegi ta ise endast alatise pealepassija; aina oli „sündsus“ tollase maailma meelest surmaohus, igas sõnas, igas žestis oli oht. Võib-olla suudetakse täna veel mõista, et tollal oleks peetud kuriteoks, kui naine pannuks spordiks või mänguks püksid jalga. Aga kuidas teha mõistetavaks hüsteerilist hepikust, et sõna „püksid“ ei tohtinud daam üldse üle huulte lastagi? Ta pidi, kui ta ülepea suvatses mainida nii meelteohtliku objekti olemasolu kui meestepüksid, tarvitama sõna Hosen asemel süütumat sõna Beinkleid või spetsiaalselt leiutatud põikenimetust die Unaussprechlichen, s. o. „väljaütlematud“. Et kaks noort inimest, võrdsest seisusest, aga erinevast soost, tohtinuksid ilma järelevalveta sooritada väljasõidu, oli täiesti mõeldamatu – sest esimene mõte oli ju: sealjuures võib midagi „juhtuda“. Selline üheskoos viibimine võis olla lubatav ülimalt siis, kui mingid valvajad, emad või guvernandid noori inimesi igal sammul saatsid. Et noored tüdrukud kuumimagi ilmaga mänginuksid tennist paljasäärikleidis või paljaste käsivartega, olnuks skandaalne, ja kui kombeline naine seltskonnas jala üle põlve asetas, oli see kombekuse seisukohalt jube siivutus, sest see võinuks pahkluud kleidiserva all katmata jätta. Isegi loodusel, päikesel, veel ega õhul polnud luba puudutada naise paljast ihu. Meres tohtisid nad liikuda ainult vaevalistes rasketes supelülikondades, kaelast kannani riides, pansioneis ja kloostreis pidid noored neiud isegi kodused vanniskäigud sooritama pikas valges särgis, et neil ununeks nende keha olemasolu. Pole põrmugi legend ega liialdus, et naised surid vanade daamidena, kelle kehast keegi peale sünnitusarsti, abielumehe ja laibapesija polnud näinud ei õlga, ei põlve. Täna, nelikümmend aastat hiljem, tundub see kõik olevat kas muinasjutt või humoristlik liialdus. Aga see kehalisusekartus, see loomulikkusehirm oli tõepoolest ehtsa neuroosi ägedusega juurdunud kõigisse seisustesse kõrgemaist kuni sügavale rahva sekka välja. Sest kas suudame tänapäeval veel ette kujutada, et sajandivahetusel, kui esimesed naised söandasid istuda jalgrattale või koguni ratsutada meestesadulas, loopisid talumehed neid jultunuid kividega? Või et veel minu kooliajal avaldasid lehed veerupikkusi vaidlusi jubekõlvatu uuendusettepaneku ümber, et õueooperi baleriinid võiksid tantsida ilma trikoosukkadeta? Või et oli enneolematuks sensatsiooniks, kui lsadora Duncan oma küll ju üliklassikalistes tantsudes näitas valge, õnneks sügavale voltleva tuunika serva alt harjumuspäraste siidkingakeste asemel paljaid taldu? Ja kujuteldagu nüüd noori inimesi, kes niisugusel ajal lahtisi silmi üles kasvasid: kui naeruväärsed pidid neile tunduma need hirmud igavesti ohustatud sündsuse pärast, niipea kui nad olid kord märganud, et kombluskatteke, mida neile asjadele salapäraselt ümber taheti riputada, oli äärmiselt vile, kärisenud ja auklik. Sest pikapeale oli ju vältimatu, et mõni meie viiekümnest gümnasistist kohtas mõnda meie õpetajaist noil pimedail tänavail või et perekonnaringis juhtuti kuulma, sellel või tollel, kes tegi meie ees eriti lugupidamisväärse näo, olevat mitmeid pattulangemisi hingel. Tõeliselt ei erutanud ega kütnud miski meie uudishimu rohkem üles kui see kohmakas peitetehnika. Ja kuna loomulikkusele ei tahetud avameeli tema vaba kulgu lubada, lõi uudishimu endale suurlinnas omad maa-alused ja sageli mitte väga puhtad äravoolud. Kõigist kihtidest noorus tundis selle rõhumise all maa-alust erutust, mis avaldus lapsikul ja abitul kombel. Vaevalt leidus planku või kõrvalist ruumi, mis poleks olnud määritud sündsusetute sõnade või joonistustega, vaevalt ujulat, mille naistepoole seintesse poleks puuritud kiikamisauke. Terved tööstusharud, mis on nüüd, tänu kommete loomulikustumisele, lakanud olemast, elasid salaõitsengus, eriti nonde aktifotode tootmine, mida rändkaubitsejad igas võõrastemajas laua alt udemes lõuaga poistele pakkusid. Või sous le manteau pornograafiline kirjandus – sest tõsine kirjandus pidi sunnimoel olema idealistlik ja ettevaatlik – , raamatud halvimast sordist, kehvale paberile trükitud, sandis keeles kirjutatud, kuid ikkagi hiiglamenuga müübuvad, niisamuti kui „pikantsed“ ajakirjad, nagu neid niisama vastikuid ja nilvaseid tänapäeval enam ei leidu. Kõrvuti õueteatriga, mis pidi teenima ajaideaali kõiges selle õilsuses ja lumivalges puhtuses, leidus teatreid ja kabareesid, mis teenisid eranditult kõige labasemat rõvedust; takistatu rajas endale igal pool halb- ja kõverteid ning väljapääse. Nõnda oli see põlvkond, kellele pepsilt keelduti andmast seksuaalkasvatust ja lubamast sugupoolte eelarvamusteta üheskoos viibimisi, lõppkokkuvõttes tuhat korda erootilisemalt disponeeritud kui tänapäeva noorus oma kõrgema armastamisvabadusega. Sest ainult keelatu innustab iha, ainult lubamatu ärritab himusid, ja mida vähem silmad tohivad näha ja kõrvad kuulda, seda enam fantaseerivad mõtted. Mida vähem õhku, valgust ja päikest kehale ligi lastakse, seda umbsemalt hauvad meeled. Kokkuvõttes tekitas see ühiskondlik surve meie noorusele kõrgema kombluse asemel ainult umbusaldust ja kibestust kõigi nende instantside vastu. Oma ärkamise esimesest päevast peale tundsime vaistlikult, et mahavaikimise ja varjamisega püüdis see ebaaus moraal võtta meilt midagi, millele meie eal oli õigus, ning et ta tõi meie aususepüüu ammu ebatõeks muutunud konventsioonile ohvriks.

See „ühiskondlik moraal“, mis ühelt poolt privatim möönis seksuaalsuse olemasolu ja selle normaalset kulgu, kuid teiselt poolt ei tahtnud seda avalikult mingi hinna eest tunnistada, oli aga isegi kahekordselt valelik. Sest kui see noorte meeste suhtes pigistas ühe silma kinni, kuid teisega pilgutades neid koguni julgustas „endil sarvi maha jooksma“, nagu tollases nöökavas perekonnažargoonis öeldi, sulges see naise suhtes kartlikult mõlemad silmad ja teeskles pimedat. Et mehel olid tungid ning et ta tohtis neid tunda, sellega tuli isegi konventsioonil vaikides nõustuda. Et aga ka naine võiks olla mingil määral nende meelevallas, et loodus vajas oma igavesteks sihtideks ka naissoolist polariteeti, seda ausalt tunnistada tähendanuks patustamist „naise pühaduse“ mõiste vastu. Nõnda seati Freudi-eelsel ajal aksioomina kehtele leppimus, et naissoost olevusel pole kehalisi himusid enne, kui mees on ta äratanud, mis oli ofitsiaalselt muidugi mõista alles abielus lubatud. Kuna aga õhk – ja eriti Viinis – oli ka noil moraalseil aegadel täis ohtlikku erootilist nakkust, pidi heast perekonnast tütarlaps elama sünnist kuni hetkeni, kui ta koos abikaasaga laulatuselt lahkus, täiesti steriilses atmosfääris. Et noori tüdrukuid kaitsta, ei jäetud neid silmapilgukski üksi. Neile anti guvernant, kes pidi hoolitsema selle eest, et nad ei astuks järelevalveta hoidku jumal sammugi uksest välja, neid saadeti kooli, tantsutundi, muusikatundi, ja toodi sealt koju tagasi. Iga raamatut, mida nad lugesid, kontrolliti, ja ennekõike hoiti nad kogu aeg tegevuses, et hälvitada neid võimalikelt ohtlikelt mõtteilt. Nad pandi klaverit mängima ja laulma ja joonistama ja võõrkeeli ja kunstiajalugu ja kirjanduslugu õppima, neid hariti ning hariti üle ja ülemäära. Aga samal ajal, kui neid püüti teha seltskondlikult nii hästikasvatatuiks kui võimalik, kanti murelikult hoolt selle eest, et nad püsiksid kõigis loomulikes küsimustes meile tänapäevaks ettekujutamatus teadmatuses. Heast perekonnast tütarlapsel ei tohtinud olla ettekujutust mehe kehaehitusest, ta ei tohtinud teada, mismoodi lapsed maailma tulevad, sest inglike ei pidanud ju olema üksnes kehaliselt puutumatu, vaid astuma abiellu ka hingeliselt täiesti „puhtana“. Olla hästi kasvatatud tähendas tollal tütarlapse kohta täpselt sedasama, mis olla täiesti eluvõõras, ja see eluvõõrus jäi tolle aja naistele mõnikord eluks ajaks omaseks. Tänini ajab mind naerma groteskne lugu ühe mu tädiga, kes ilmus kella ühe aegu öösel – oma pulmaööl – oma vanemate korterisse ja tõstis lärmi, et ta ei tahtvat enam eluilmas näha seda vastikut isikut, kellele ta mehele pandi, sest see olevat peletis ja hullumeelne: ta olevat tõsimeeli püüdnud naist lahti riietada. Ainult suurivaevu olevat naine selle ilmselgesti haiglase püüde eest jooksu pääsenud.

Siiski ei saa ma salata, et selline teadmatus andis tolle aja noorele tüdrukule teiselt poolt teatud salapärasusevõlu. Need alles ehmestiivused olevused aimasid, et nende pärise maailma kõrval ja taga oli veel teine, millest nad midagi ei teadnud ega tohtinudki teada, ja see muutis nad uudishimulikuks, ihalevaks, unistavaks ja omal kütkestaval kombel hämmeldunuks. Kui neid tänaval tervitati, siis nad punastasid – kas tänapäeval leidub veel punastavaid tüdrukuid? Kui nad olid omavahel, kihistasid, sosistasid ja naersid nad lakkamatult, nagu oleksid nad pisut joobnud. Täis ootust kõige tolle tundmatu järele, millest nad olid välistatud, kujutlesid nad elu romantiliseks, ja häbenesid ühtlasi seda, et keegi võiks avastada, kui väga nende keha ihaldas õrnusi, millest neil polnud õiget aimu. Lakkamatult virvendas nende olemuses kerge hämmeldusevudin. Nad kõndisid teisiti kui tänapäeva tüdrukud, kelle keha on sportlikult karastatud ja kes liiguvad julgelt ja hõlpsalt noorte meeste kui endataoliste hulgas. Tollal võis tuhande sammu pealt märgata vahet tütarlapse ja naise vahel, kes oli juba meest tundma õppinud. Nad olid rohkem tüdrukud, kui on tüdrukud tänapäeval, olemuselt lähemal kasvuhoonetaimede eksootilisele õrnusele, mis on aretatud klaasi all, kunstlikult soojendatud atmosfääris ja iga tuuleõhu eest kaitstult: teatud kasvatuse ja kultuuri kunstipärane tehisloome.

Aga niisugust noort tüdrukut tolleaegne ühiskond sooviski, narrikest ja õpetamatut, hästikasvatatut ja aimutut, uudishimulikku ja häbelikku, ujedat ja ebapraktilist, ja niisuguse eluvõõra kasvatuse läbi algusest peale määratut olema omas abielus oma mehe kujundatav ja juhitav. Komme paistis teda hellitavat kui salajase ideaali kehastust, kui naiseliku kombelikkuse, neitsilikkuse ja ebamaisuse sümbolit. Ent milline traagika siis, kui mõni neist noortest tüdrukutest laskis oma aja mööda, kui ta kahekümne viieselt või kolmekümneselt polnud veel tanu all! Sest armutu konventsioon nõudis ka kolmekümneaastaselt piigalt, et ta „perekonna“ ja „kombe“ pärast säilitaks vääramatult ja üha tolle kogenematus-, himutus- ja naiivsusseisundi, mis ta aastatele ammu enam ei vastanud. Kuid siis moondus mahe pilk enamasti teravaks ja julmaks karikatuuriks. Vallaline tüdruk muutus „istuma jäetud“ tüdrukuks, istuma jäänud tüdruk vanatüdrukuks, kelle kallal naljalehtede lame pilge lakkamatult keelt harjutas. Kes tänapäeval lööb lahti aastakäigu ajalehte „Fliegende Blätter“ või mõne muu tolle aja humoristliku väljaande, leiab igast numbrist õudusega kõige juhmimat pilget vananevate piigade aadressil, kelle närvid on sassis ja kes ei oska oma loomulikku armuihalust varjata. Selle asemel et tajuda tragöödiat, mis neis ohverdunud eksistentsides toimus, kes olid pidanud lämmatama endas perekonna ning iseenda hea maine nimel looduse nõude armastuse ja emaduse järele, mõnitati neid mõistmatusega, mis on meile tänapäeval läila. Kuid alati on ühiskond kõige julmem nende vastu, kes reedavad ja paljastavad tema saladuse seal, kus ta sooritab kuriteo ebasiirusega looduse vastu.

Kui tolle aja kodanlik konventsioon püüdis kramplikult hoida kehtel fiktsiooni, et „heast ringkonnast“ naisel enne abiellumist seksuaalsust ei olevat ega tohtivatki olla – kõik muu tegi tast ebamoraalse isiku ja perekonna heidiku – , oldi noore mehe puhul ometi sunnitud selliste tungide olemasolu möönma. Kuna kogemus näitas, et meheks saanud noori mehi oli võimatu nende vita sexualis’e teoks tegemisel takistada, piirduti tagasihoidliku nõudega: tegelgu nad oma vääritute lõbudega pühitsetud kombluse suhtes extra muros. Nagu linnadel on puhaste ja luksusäridega ning puiesteedega ääristatud tänavate all maa-alused kanalid, mis juhivad ära kloaakide mustuse, nii pidi kogu nooruse suguelu kulgema nähtamatult „seltskonna“ moraalse pealispinna all. Millistesse ohtudesse noor inimene selle läbi paiskus ja millistesse sfääridesse ta sattus, see oli ükskõik. Nii kool kui perekond hoidusid kartlikult noort meest ses asjas valgustamast. Ainult siin-seal leidus viimastel aastatel muretsejaid isasid, „valgustatult mõtlevaid“ isasid, nagu tollal öeldi, kes, niipea kui nad pojal habemevõrset tähele panid, püüdsid teda õigele teele aidata. Kutsuti majaarst, kes viis noore mehe muuseas kuskile tuppa ja puhastas pikalt prille, enne kui alustas ettekannet suguhaiguste ohtlikkusest ning tegi noorele mehele, kes harilikult oli seks ajaks ammu ise endale õppust hankinud, selgeks, et tuleb olla mõõdukas ja pidada mõningaid ettevaatusabinõusid silmas. Teised isad tarvitasid veelgi veidramat vahendit. Nad palkasid majja ilusa teenijatüdruku, kes sai ülesandeks perepojajõmmi praktiliselt koolitada. Sest nende meelest oli parem, kui noor inimene selle tüütu asja nende endi katuse all korda ajas, millega ju siivsus jäi pealtnäha püsima ja välditi pealegi ohtu, et poiss satub mõne „rafineeritud isiku“ võrku. Üks noorte inimeste valgustamise meetod jäi aga kõigis instantsides ja vormides otsustavalt keelu alla: avalikkuse ja avameelsuse meetod.

Millised võimalused olid siis kodanliku maailma noorel mehel olemas? Kõigis muis nõndanimetatud alamais seisustes polnud probleem probleem. Maal magas sulane juba seitsmeteistkümneaastaselt tüdrukuga, ja kui ilmnesid tagajärjed, polnud sel mingit tähtsust. Enamikus meie Alpi-külades ületas vallaslaste arv kaugelt abieluliste laste arvu. Proletaarlaskonnas elas tööline enne abiellumisvõimaluse teket naistöölisega „vabas abielus“. Galiitsia ortodokssete juutide juures toodi seitsmeteistkümneaastasele, tähendab vaevalt meheks saanud poisile pruut sängi, ja neljakümneselt võis ta olla juba vanaisa. Ainult meie kodanlikes ringides oli ainus vastuvahend, varane abielu, keelu all, kuna ükski perekonnaisa poleks usaldanud oma tütart kahekümne- või kahekümne kahe aastase noormehe omaks, sest nii „noort“ meest ei peetud veel küllalt küpseks. Ka selles paljastus järjekordne sisemine ebasiirus, sest kodanlik kalender ei lähe looduse omaga hoopiski ühte. Kui mees saab looduses meheks kuue- või seitsmeteistkümneaastaselt, siis seltskonnas ometi alles pärast seda, kui ta on loonud endale sotsiaalse positsiooni, tähendab vaevalt enne kahekümne viiendat või kuuendat eluaastat. Nii tekkis tõelise ja seltskondliku mehekssaamise vahele kuue, kaheksa või kümne aasta pikkune kunstlik vahe, mille jooksul noor mees pidi ise hoolitsema oma „võimaluste“ või „seikluste“ eest.

Selleks ei pakkunud tollane aeg talle ülemäära rikkalikke võimalusi. Ainult üsna vähesed eriti rikkad noored mehed võisid lubada endale armukese „pidamise“ luksust, see tähendab üürida talle korteri ja katta ta elamiskulud. Samuti täitus ainult üksikute õnnelikkude puhul tolle aja kirjanduslik armuideaal – ainus, mida romaanid kirjeldada tohtisid – , vahekord abielus naisega. Ülejäänud aitasid end enamjaolt poeplikade ja ettekandjatega, mis pakkus vähe sisemist rahuldust. Sest ajal enne naise emantsipeerumist ja tegusat iseseisvat osavõttu ühiskondlikust elust oli ainult kõige vaesemat proletaarset päritolu tüdrukuil ühelt poolt küllaldaselt mõtlematust ja teiselt poolt piisavalt vaba aega põgusaiks ja tõsisemate kavatsusteta suhteiks. Halvasti riides, pärast kaheteistkümnetunnist näruselt makstavat tööpäeva tülpinud ja roiud, hoolitsemata (vannituba oli neil aegadel veel rikaste perekondade privileeg) ning omas ahtas eluringis üles kasvanud, seisid need vaesed olevused oma armukestest nii palju madalamal tasemel, et nad enamasti isegi pelgasid end nende seltsis avalikult näidata. Hoolikas konventsioon oli küll leiutanud selle piinlikkuse tarvis mooduse, nõndanimetatud chambres sépardées, kus võis tütarlapsega tähelepandamatult õhtust süüa. Kõik muu toimus siis pimedate kõrvaltänavate tillukestes hotellides, mis olidki üksnes selle tarvis olemas. Kuid kõik need kohtumised pidid jääma põgusaks ja olema tõelise iluta, rohkem sugulisus kui erootika, sest nad olid alati kiired ja salajased nagu ikka keelatud asi. Oli muidugi veel olemas suhtevõimalus kellegagi noist kahepaikseist olendeist, kes seisid pooliti seltskonnast väljaspool ja pooliti seal sees, näitlejannad, tantsijatarid, kunstnikud, ainsad tolle aja „emantsipeerunud“ naised. Aga üldiselt oli tolleaegse abieluvälise erootilise elu aluseks prostitutsioon. See kujutas endast teatud määral toda pimedat võlvkeldrit, mille kohal laitmatult kiiskava fassaadiga kerkis kodanliku ühiskonna uhkusehoone.

Prostitutsiooni hiiglalevikust Euroopas enne maailmasõda on praegusel põlvkonnal vaevalt veel kujutlust. Kui praegu võib suurlinnade tänavail kohata prostituute niisama harva kui hobusõidukeid sõiduteel, olid tollal kõnniteed müüdavaist naistest niivõrd täpitud, et raskem oli neid vältida kui neid leida. Lisandusid veel arvukad „kinnised majad“, öölokaalid, kabareed, tantsusaalid oma tantsijataride ja lauljataridega, baarid oma lõbustusneidudega. Igas hinnaklassis ja igal kellaajal oli tollal naiskaupa avalikul pakkumisel saada ja õigupoolest kulus mehel niisama vähe aega naise ostmiseks olgu veerandtunniks, tunniks või ööks kui paki suitsu või ajalehe ostuks. Miski ei tõsta mu meelest rohkem praeguste elamis- ja armastamisvormide suuremat ausust ja loomulikkust kui see, et nüüdisnoorusele on saanud võimalikuks ja peaaegu endastmõistetavaks vältida seda kunagi möödapääsmatut institutsiooni ning et see polnud ei politsei ega seadused, mis tõrjusid prostitutsiooni meie maailmast tagasi, vaid et see ühe pseudomoraali traagiline sünnitis on vähenenud tühiste jäänusteni tänu nõudmise vähenemisele.

Riigi ja tema moraali ametlik positsioon selle tumeda nähtuse suhtes polnud küll kunagi mugav. Kombluse vaatepunktist ei söandatud avalikult möönda naisele endamüügiõigust, hügieeni vaatekohast ei saanud jällegi prostitutsiooni ära keelata, kuna see kanaliseeris ühiskonnast tüütu abieluvälise suguelu. Nõnda otsisid autoriteedid abi kahepaiksusest, mis seisnes selles, et prostitutsioon jaotati salajaseks, mille vastu riik kui ebamoraalse ja ohtliku vastu võitles, ja lubatud prostitutsiooniks, mis maksu eest äritõendiga varustati. Tüdruk, kes oli otsustanud hakata prostituudiks, sai politseilt vastava kontsessiooni ja selle tõendiks spetsiaalse raamatu. Sellega, et ta astus politsei alluvusse ja nõustus kahekordse arstliku kontrolliga nädalas, oli ta saanud ametiõiguse üürida oma keha iga talle sobiva hinna eest. Teda tunnustati kui ametipidajat teiste ametite seas, kuid – siin tuli moraali kabi nähtavale – ei tunnustatud ometi täiesti. Nii ei saanud näiteks prostituut, kui ta oli müünud oma kauba, tähendab oma keha mõnele mehele ja see keeldus hiljem maksmast talle kokkulepitud tasu, tõsta mehe vastu kaebust. Siis osutus naise kaebus äkki – ob turpem causam, nagu seadus ütles – ebamoraalseks ega leidnud võimude kaitset.

Juba sellistes pisiasjades oli tunda käsituse kahepaiksus, mis asetas need naised ühelt poolt riiklikult lubatud elukutse raami, kuid jättis nad isiklikult kui heidikud ometi väljapoole üldist õigust. Pärine silmakirjalikkus avaldus aga praktikas, mille järgi kõik need kitsendused puudutasid ainuüksi kõige vaesemaid klasse. Balletitantsijatar, kes oli Viinis kahesaja krooni eest täpselt niisamuti igal kellaajal iga mehe jaoks kättesaadav nagu tänavatüdruk kahe krooni eest, ei vajanud muidugi mõista mingit ametiluba. Suuri poolilmadaame nimetasid ajalehed ratsavõistluste või võiduajamiste kirjeldustes kohal viibinud prominentide seas, sest nemad kuulusid ju juba ise „seltskonda“. Samuti seisid sealpool seadust mõned kõige peenemad vahendajannad, kes varustasid luksuskaubaga õukonda, aristokraatiat ja rikast kodanlust, kuigi kupeldamine oli muidu raskete vanglakaristustega keelatud. Karm distsipliin, kaastundetu järelevalve ja ühiskondlik põlg kehtis ainult tolle tuhandeist ja tuhandeist koosneva väe suhtes, kes pidi oma ihuga ja oma alandatud hingega kaitsma vana, juba jalgealusetut moraalikäsitust armastuse vabade ja loomulikkude vormide vastu.

See prostitutsiooni päratu sõjavägi oli – niisamuti nagu tõeline armee jaguneb väeliikideks, ratsaväeks, suurtükiväeks, jalaväeks, kindluskahurväeks – jaotatud omadeks alaliikideks. Kindluskahurväele vastas prostitutsioonis kõige täpsemini see rühm, kes pidas teatud tänavaid oma rajoonina täiesti omas valduses. Enamjaolt oli tegemist nende rajoonidega, kus kunagi keskajal oli seisnud võllas või asunud pidalimaja või surnuaed, kus leidsid endale urka ja ulu mitmesuguste põlustatud ametite esindajad, timukad ja muud, niisiis rajoonid, mida kodanlus oli elukohana juba sajandeid vältinud. Seal anti mõned tänavad võimude poolt armuturu tarvis vabaks. Uks ukse kõrval istusid seal nagu Jaapani Yoshiwaras või Kairo Kalaturu ääres veel kahekümnendal sajandil kakssada või viissada naist ridamisi oma maamadalate majade akendel vaatamiseks, odav kaup, mis töötas kahes, päevases ja öises vahetuses.

Ratsa- või ka jalaväele vastas ambulantne prostitutsioon, lugematud müüdavad tüdrukud, kes otsisid klientuuri tänavatel. Viinis kandsid nad üldiselt „kriipsutüdrukute“ nime, sest nähtamatu kriipsuga märkis politsei neile ära trotuaarilõigu, mida nad tohtisid oma peibutusalana tarvitada. Päeval ja ööl, kuni hommikuhahteni välja lohistasid nad vaevaga ostetud võltselegantsi neil tänavail ka läbi vihma ja külma, väsinud, halvasti mingitud nägu meelitava sundnaeratusega iga mööduja poole pöördumas. Ja kõik linnad tunduvad mulle tänapäeval olevat kaunimad ja humaansemad, sest ajast kui tänavail ei kõnni enam neid karju näljaseid ja rõõmutuid naisi, kes lõbutult pakkusid välja lõbu ja kelle kõndimine ühest tänavanurgast teiseni oli lõppude lõpuks neil kõigil ühiseks ja vältimatuks teeks hospidali.

Kuid ka neist massidest ei piisanud kestvaks tarbimiseks. Mõned nõudsid suuremat mugavust ja diskreetsust, kui pakkus nende lendlevate nahkhiirte või kurbade paradiisilindude jahtimine tänaval. Nad soovisid armastust mõnusamalt: valguse ja soojuse, muusika ja tantsuga ning mõninga näiva luksusega. Nende klientide jaoks olid olemas „kinnised majad“, bordellid. Seal kogunesid võltsluksusega sisustatud „salongi“ tüdrukud, osalt daamilikes riideis, osalt juba ühemõttelises negližees. Klaverimängija kandis hoolt muusikalise meelelahutuse eest, joodi, tantsiti ja lobiseti, enne kui paarid diskreetselt taandusid magamistubadesse. Mõnedes peenemates majades, eriti Pariisi ja Milaano omis, mis olid omandanud teatud rahvusvahelise tuntuse, võis naiivsem meel sattuda illusiooni rüppe, et ta on külaliseks pisut vallatute seltskonnadaamidega kodus. Väliselt oli tüdrukutel sellistes majades parem põli kui ambulantseil tänavatüdrukuil. Nad ei tarvitsenud hulkuda tuules ja vihmas läbi tänavate saasta. Nad istusid soojas ruumis, kandsid keni riideid, said ohtrasti süüa ja eriti ohtrasti juua. Selle-eest olid nad tegelikult oma perenaiste vangid. Riided, mida nad kandsid, määriti neile perenaiste poolt liiakasuvõtuhindadega kaela ja kostitasu arvestamisel tehti nendega selliseid rehkenduskunsttükke, et ka kõige virgem ja vastupidavam tüdruk pidi jääma teatud mõttes võlavangi ega saanud omal vabal tahtel majast lahkuda.

Kirjutada mõne sellise maja salajane ajalugu poleks mitte ainult põnev, vaid oma aja kultuuriloo tarvis ka dokumentaalselt oluline, sest neis majades peitusid kõige veidramad, muidu nii rangetele võimudele muidugi mõista hästi tuntud salajused.

Seal olid salauksed ja eritrepp, kustkaudu kõrgeima seltskonna liikmed – ja nagu sosistati, koguni õukonna omad – võisid harilikele surelikele märkamatult majja astuda. Seal olid peeglitega toad ja niisugused, mis võimaldasid salajast pilku naabertubadesse, kus lõbutsesid aimamatud paarid. Olid olemas ka kõige veidramad riietused nunnarüüst baleriinikleidini mitmesuguste fetišistide jaoks laegastes ootel. Ning see oli toosama linn, toosama seltskond, toosama moraal, mis nördis, kui noored tüdrukud sõitsid jalgrattaga, mis kuulutas teaduse väärikuse teotuseks, kui Freud omal rahulikul, selgel ja sisendaval moel tuvastas tõdesid, mida ei tahetud tõeks võtta, seesama maailm, mis nii pateetiliselt kaitses naise puhtust – aga talus niisugust jõletut enesemüüki, organiseeris seda ja sai selle pealt koguni kasu.

Ärgu niisiis lastagu end eksitada tolle aja sentimentaalseist romaanidest või novellidest. Nooruse jaoks oli see halb aeg. Noored tüdrukud oli õhukindlalt elust ära lõigatud ja perekonna valve all, nende vaba kehaline ja vaimne areng takistatud, noored mehed jällegi sunnitud ebasiirustele ja salatsemistele moraali poolt, mida keegi tegelikult ei uskunud ega järginud. Eelarvamustevabad ausad suhted, tähendab nimelt need, mis loodusseaduse järgi võinuksid olla noorusele õnnestavad ja õnnistuslikud, said ainult ülivähestele osaks. Ja kes sellest põlvkonnast tahab võltsimatult meenutada oma esimesi kohtumisi naistega, leiab vähe episoode, mida ta tõesti häirimatu rõõmuga võiks meelde tuletada. Sest peale seltskondliku surve, mis sundis üha ettevaatusele ja salatsemisele, varjutas tollal veel üks teine asjaolu ka kõige õrnemail silmapilkudel hinge: nakkusehirm. Ka selles asjas oli tollasel noorusel praegusega võrreldes paheseisund, sest ei tohi unustada, et neljakümne aasta eest olid suguhaigused sada korda levinumad kui praegu ja ennekõike sada korda ohtlikumad ja hirmsamad, sest tollal ei saadud neist veel kliiniliselt jagu. Veel ei mõistnud teadus neid, nagu tänapäeval, nii kiiresti ja radikaalselt kõrvaldada, et nad kujutavad endast vaevalt rohkem kui episoodi. Sellal kui tänapäeval tänu Paul Ehrlichi ravile möödub suuremate ja väiksemate ülikoolide kliinikuis sageli nädalaid, ilma et ordinaariusel oleks näidata oma üliõpilastele värskelt nakatunud süüfilise juhtu, osutas tol ajal sõjaväe ja suurlinnade statistika, et kümnest noorest inimesest oli üks või kaks olnud juba nakkuse ohver. Lakkamatult hoiatati tollal noorust hädaohu olemasolu eest; kes kõndis Viini tänavail, võis lugeda iga kuuenda või seitsmenda maja ukse kõrvalt: naha- ja suguhaiguste eriarst, ja nakkushirmule lisandus veel õudustunne tolleaegse ravi vastikute ja alandavate vormide vastu, millest nüüdismaailm niisamuti enam midagi ei tea. Nädalate viisi hõõruti süüfilisse nakatunu keha elavhõbedaga sisse, mille omakordne tagajärg oli see, et hambad langesid välja ja kaasnes mitmesuguseid muid tervisekahjustusi. Halva juhuse õnnetu ohver ei tundnud end mitte ainult hingeliselt, vaid ka füüsiliselt rüvetatuna, ja isegi pärast säherdust jubedat kuuri ei saanud asjaosaline eluaeg kindel olla, et salakaval viirus oma kapseldumusest iga silmapilk ei virgu ega halva, selgroost lähtudes, liikmeid või pehmita lauba varjus aju. Pole sellepärast ime, et paljud noored inimesed, niipea kui neile pandi vastav diagnoos, haarasid revolvri, sest tunne, et nad on iseendile ja lähedastele eluaegselt ja parandamatult kahtlased, oli neile talumatu. Sellele lisandusid veel muud ikka ainult salaja välja elatava vita sexualis’e mured. Kui püüan ausalt meelde tuletada, ei tea ma vist ühtki oma noorusaastate sõpra, kes poleks kord kahvatult ja endast väljas pilgul tulnud, üks, sest ta oli saanud nakkuse või kartis olevat selle saanud, teine, sest ta oli väljapressimise ohver abordi pärast, kolmas, sest tal polnud raha perekonna teadmata ravikuuri ette võtta, neljas, sest ta ei teadnud, kuidas maksta alimente talle kellegi ettekandja poolt külge poogitava lapse eest, viies, sest talt oli varastatud lõbumajas rahatasku ja ta ei söandanud anda asjale käiku. Tolle pseudomoraalse aja noorus oli niisiis palju dramaatilisem ja teiselt poolt räpasem, palju pingeterikkam, aga ka rõhuvam kui ta õueautorite romaanid ja teatritükid kujutavad. Nagu koolis ja kodus, nii polnud noorusele ka Erose valdkonnas pea iial tagatud mingit õnne, mida tundma nende iga neid õigupoolest määras.

Kõike seda oli vaja ausas ajastukujutuses alla kriipsutada. Sest sageli, kui vestlen nooremate sõpradega sõjajärgsest põlvkonnast, pean neid lausa vägivaldselt veenma selles, et meie noorus polnud nende omaga võrreldes eelisasendis. Tõsi, riigikodanikena nautisime suuremat vabadust kui nüüdne põlv, keda sunnitakse sõjaväkke, tööüksustesse ja paljudes maades massiideoloogia teenistusse ja kes on õieti kõigis maades antud juhmi maailmapoliitika võimu alla. Meie võisime häirimatult anduda oma kunstile ja oma vaimseile kalduvustele ning kujundada oma eraeksistentsi individuaalsemalt ja isikupärasemalt. Me võisime elada kosmopoliitsemalt, terve maailm oli meile lahti. Võisime reisida passita ja lubatäheta, kuhu meile meeldis, keegi ei uurinud meie meelsust, päritolu, rassi ega usku. Meil oli tõepoolest – ma ei salga seda üldsegi mitte – mõõtmatult rohkem individuaalset vabadust, mida me niihästi armastasime kui ka kasutasime. Aga, nagu Friedrich Hebbel kuskil kenasti ütleb: „Kord pole meil veini, kord pole meil peekrit.“ Harva on ühel ja samal põlvkonnal mõlemad olemas: kui komme annab inimesele vabadust, piirab teda riik, jätab riik talle ta vabaduse, püüab komme teda orjastada. Meie maailmaelamus oli hõlmavam, tänapäeva noorus elab aga rohkem ja teadlikumalt omaenese noorust. Kui ma näen tänapäeva noori oma koolidest ja kolledžitest tulemas, heledad laubad püsti, elevad näod peas, kui ma näen neid koos, poisse ja tüdrukuid, vabas, muretus, seltsimehelikus kambas, valepelgusetu ja häbita ühisõpinguil, sportimas või mängimas, suuskadel üle lume vihisemas, ujulas antiikses vabaduses võistlemas, kahekesi autos maanteel kihutamas, kõigis terve ja muretu elu vormides iga välise ja sisemise koormata vennastunult-õestunult, siis tundub mulle iga kord, nagu ei lahutaks neid mitte nelikümmend, vaid tuhat aastat meist, kes me pidime, et armastada ja armastatud olla, ikka ja alati otsima varju ja peidet. Kogen sügavalt rõõmsal meelel, milline tohutu komberevolutsioon on toimunud nooruse kasuks, kui palju nad on tagasi võitnud vabadust armastuses ja elus ja kui palju noorus on selle uue vabaduse läbi kehaliselt ja hingeliselt tervenenud. Naised on mu meelest kaunimad sest ajast, kui neile on lubatud vabalt näidata oma kehavorme, nende kõnnak on sirgem, silmad heledamad, kõne vähem kunstlik. Milline uudne kindlus on omane noorusele, kes ei pea andma oma tegemise ja tegemata jätmise üle kellelegi muule aru kui iseendale ja oma sisemisele vastutustundele, kes on võidelnud enese vabaks emade ja isade ja tädide ja õpetajate kontrolli alt ega aimagi ammu enam kõiki neid pärsinguid, pelgusi ja pingeid, millega meie arengut koormati, kes ei tea enam midagi kõrvalteedest ja salatsemistest, mille abil meie pidime kui keelatut näppama seda, mida tema tunneb õigusega kui oma õigust. Õnnelikult naudib ta oma aastaid selle hoo, värskuse, hõlpsuse ja muretusega, mis sellele eale vastab. Aga kauneim õnn selles õnnes tundub mulle see, et tal ei tarvitse teistele valetada, vaid ta võib iseenese ees aus olla, oma loomuliku tunde ja ihalduse ees aus olla. Võib olla, et muretuse tõttu, millega tänapäeva noored inimesed sammuvad läbi elu, napib neil aukartust vaimsete asjade ees, mis hingestasid meie noorust. Võib olla, et andmise ja võtmise hõlpus endastmõistetavus on võtnud neilt armastuses midagi ära, mis näis meile eriti hinnaline ja kütkestav, mõne salapärase pelguse- või häbitõrke, mõne õrnuse õrnutsemises. Võib olla isegi, et nad koguni ei aima, kui väga keelatuse värin naudingut suurendab. Aga kõik see tundub mulle olevat tühine lunastava muudatuse kõrval, et tänapäeva noorus on vaba hirmust ja rahutusest ning naudib täiel rinnal seda, mis oli meile noil aastatel keelatud: eelarvamustevabaduse ja enesekindluse tunnet.