Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 92

94

Osa 1. Esmatasand

Tabel 1.5.1. Põhilised kliinilis-epidemioloogilised mõisted, mida perearst peaks teadma ja oskama kasutada. Mõistet „test“ võib kasutada nii anam-nestilise küsimuse, kliinilise läbivaatuse kui ka laborianalüüsi kohta. Mõistet „terved“ kasutatakse siinkohal nende kohta, kellel ei ole konkreetset uuritavat seisundit või haigust.

Mõisted

Definitsioonid ja selgitused

Levimus

Haigusjuhtude esinemine kindlaksmääratud populatsioonis kindlal ajahetkel (esinemissagedus)

Esmasjuhtude esinemine

Uute haigusjuhtude arv teatud populatsioonis teatud perioodil, näiteks ühe aasta jooksul

Täpsus (reliaablus)

Juhusliku vea suurus hinnangus. Suur täpsus on siis, kui testil on väike juhuslik mõõtmisviga ja tulemustel on vähene mitmekesisus nii kordade kui ka uuringute vahel

Kehtivus (valiidsus)

Metoodika või analüüsi täpsus, millega metoodika mõõdab seda, mida ta on määratud mõõtma.

Kirjeldatakse mõistetega tundlikkus, spetsiifilisus ja täpsus.

− Tundlikkus väljendab seda, kui suure osa haigetest test tuvastab (positiivse testiga haigete arv haigete koguarvust). Väärtus sõltub (enamasti) levimusest.

− Spetsiifilisus väljendab seda, kui suurel osal tervetest on normaalne testi tulemus (negatiivse testiga tervete arv tervete koguarvust). Väärtus sõltub (tavaliselt) levimusest.

− Täpsus (accuracy) on õigesti klassifitseeritute osakaal ((ÕP + ÕN) / kõik).

Õigepositiivsed (ÕP)

Korrektselt haigeks klassifitseeritud haigete arv

Valepositiivsed (VP)

Ekslikult haigeks klassifitseeritud tervete arv

Õigenegatiivsed (ÕN)

Korrektselt terveks klassifitseeritud tervete arv

Valenegatiivsed (VN)

Ekslikult terveks klassifitseeritud haigete arv

Positiivne prognoosiväärtus (PPV)

Tõenäosus, et diagnostilise testiga positiivse tulemuse saanud patsiendil on uuritav haigus. Sõltub testi tundlikkusest, spetsiifilisusest ja haiguse levimusest. Sama tundlikkuse ja spetsiifilisuse korral muutub väärtus levimuse muutudes.

Negatiivne prognoosiväärtus (NPV)

Tõenäosus, et negatiivse diagnostilise testi tulemuse saanud inimesel ei ole uuritavat haigust. Sõltub testi tundlikkusest, spetsiifilisusest ja uuritava haiguse levimusest.

Positiivse testi tõenäosuse määr (LR+)

Haige inimese positiivse testi võimalus võrreldes terve inimesega (positiivne likelihood-ratio, LR+)

(tundlikkus / (1 – spetsiifilisus))

Negatiivse testi tõenäosuse määr (LR–)

Haige inimese negatiivse testi võimalus võrreldes terve inimesega (negatiivne likelihood-ratio, LR–)

((1 – tundlikkus) / spetsiifilisus)

Testieelne tõenäosus

Haiguse tõenäosus enne testi tegemist (= levimus)

Testijärgne tõenäosus

Haiguse tõenäosus pärast testi tegemist (= positiivne ennustusväärtus)

Kasu

Testi tulemuse teadmise kliiniline kasutegur (nii patsiendi kui ka arsti jaoks) (ingl pay off)

esinemise tõenäosuse jaotuse ja määrab ära järgmise testi kasutamise, kuni on jõutud mõistliku diagnostilise kindlu-seni. Seega rõhutab see väga tähtsat aspekti igasuguse diag-nostika juures: arstid peavad saama hakkama teatud diag-nostilise ebakindlusega. Anamneesi, kliinilise läbivaatuse, lisauuringute, prooviravi ja aja kasutamise eesmärk on vähendada ebakindlust piisaval määral, et leida diagnoos, mis võiks seletada patsiendi vaevusi ja olla kasuks edas-pidise ravi planeerimisel. Kui väike see ebakindlus peab olema, on väga erinev, oleneb arsti ja patsiendi tolerantsist, seisundi tõsidusest ja võimaliku ravi eelistest ja tüsistustest. Uuringud näitavad, et perearstid ja ka teised arstid kasutavad soovitud kindluse piiride kindlaks määramiseks tervet mõis-tust koos sobivate meditsiinialaste teadmistega. Suhteliselt mitteohtliku seisundi korral, nagu äge tonsilliit või tsüstiit, piisab ravi alustamiseks umbes 60–75%-lisest kindlusest.

Kui tõenäosus on alla 10%, lõpetab enamik arstidest edasised uuringud ja rahustab patsienti, kuid palub tal tagasi tulla, kui sümptomid ei taandu või kui nende iseloom muutub. Tõsiste seisundite korral, nagu vähi kahtlus, püüdleb arst väga suure kindluse poole enne operatsiooni, kemoteraapiat või kiiri-tusravi. Ent kui kasu (patsiendile) diagnoosi panemisest on suur, peaks isegi diagnoosi madal positiivne ennustusväär-tus viima edasiste uuringuteni. Seepärast peaks arst mää-rama lisaanalüüse (nt SR) vanurite kaela- ja õlajäikuse kor-ral (polymyalgia rheumatica), kuulatlema südant stenokardia korral (klapirikked) ja suunama tsüstoskoopiasse makros-koopilise hematuuria korral (põievähk), kuigi seisundi tõe-näosus on madal. See on mõiste „punane lipp“ sisseviimise taust, mida kasutatakse hoiatus- või häiresümptomite kohta paljude seisundite uurimisel.