Читать книгу Terrori käest vabadusse - Stella Arbenina - Страница 4

„Miks te oma lugu kirja ei pane?”

Seda on mult tihti küsitud. Mulle on kinnitatud, et mu Venemaa-läbielamistest jätkuks mitmeks köiteks ja et neist saab teada nii palju, et mul lasub kohustus need avalikuks teha.

Ma ei ole sellega päris nõus. Seda teemat on kohutavalt raske lahata. Tolle võimsa impeeriumi traagilisest langusest on nõnda palju kirjutatud, et tundub lausa kohatu rääkida sellele lisaks veel minu isiklikust pisikesest tragöödiast; mu lugu tundub täiesti tähtsusetu, võrreldes terve rahva ääretu, kõike enda alla matva tragöödiaga, võrreldes kõikide nende õnnetute märtrite kannatustega, kes erinevalt minust ei tulnud sellest eluga välja ega saanud veel kord tunda vabaduse õnnistust.

Ja ikkagi on suur kiusatus tolle vana aja juurde tagasi pöörduda. Kõik me kipume teiste inimeste muresid väga kiiresti unustama. Me elame sagivas, närvilises maailmas; kõik me võitleme – mitte ainult oma koha pärast päikese all, vaid enamik meie seast teeb seda ellujäämise nimel. Kellel oleks aega tunda huvi teiste inimeste eluraskuste vastu, kui meil endilgi jagub neid küllaga? Kuidas saakski meilt oodata, et peame kogu aeg meeles keisriperekonna verist tapmist ühe maja keldris Jekaterinburgis kümne aasta eest? Või seda, et toimus revolutsioon, mida need, kelle asi see oli, oleksid pidanud ette nägema? Või seda, et ühest lurjusest, keda me ikka veel mäletame Rasputini nime all – ja keda ei oleks iial tohtinud lubada keisri õukonnale tuhande miili lähedussegi –, sai õnnetu tsaarinna kuri geenius, kes tõi kaasa võimsa impeeriumi languse?

Venemaa vedas meid ilmasõjas alt. Seda me mäletame küll. Ent tema kangelaslikkus sõja esimese kahe ja poole aasta jooksul on ununenud.

Sõjakuulutus tabas teda kui välk selgest taevast. Mitte keegi ei uskunud hetkekski, et see on võimalik. Nende üle, kes väljendasid kahtlust, naerdi ja neid kutsuti pessimistideks. Juba säärane mõtegi oli absurdne! Olin ise tunnistajaks sellele, et suurvürst Kirill Vladimirovitš, tsaari nõbu, ei näinud seda peaaegu üldse ette.

Suurvürst oli innukas mootorsõidukite huviline ja Balti aadelkond korraldas tema auks autovõistluse, milles Nende Keiserlik Kõrgus koos abikaasa suurvürstinna Viktoria Fjodorovnaga (kes oli Rumeenia kuninganna Maria õde) oli nõustunud osalema. Võidusõidu marsruut pidi kulgema läbi Eestimaa, Kuramaa ja Vitebski kubermangu, teekonna pikkus oli ligikaudu 1500 miili ning kogu ettevõtmisele pidi kuluma kuus päeva. Võistlusest võttis osa kakskümmend viis autot, mind koos abikaasaga kutsus oma 100 hj Benzis kaasa minu onu krahv Šuvalov.

Asusime Pihkvast teele 27. juulil^[1.]. Ilm oli imeline ja Keiserlikud Kõrgused, kes olid puhkuseks sama hästi meelestatud kui me kõik, olid nõuks võtnud nädal otsa meelelahutusi nautida. Meie ootusi ei petetud. Sõit oli igas mõttes vaimustav ja kui keegi oleks ennustanud, et nädala pärast kuulutatakse välja kõigi aegade kõige kohutavam sõda, oleks teda peetud püstihulluks.

Iga päev tuli läbida teatud hulgal miile. Alustasime varahommikuti, sõit viis meid ühest mõisast teise, lõppsihiks oli Riia. Meile korraldati igal pool suurepäraseid vastuvõtte, sest kohalikud aadlikud olid eriti uhked võimaluse üle võtta omas kodus vastu suurvürsti ja suurvürstinnat, kuna Keiserlikud Kõrgused külastasid riigi toda kanti esimest korda. Tavaliselt jõudsime lõunasöögiks ühte valdusse ja asusime uuesti teele varasel pealelõunal, jõudes õhtusöögiks järgmisse mõisa, kus meile kõigile pakuti ka öömaja. Mõned residentsid oli justkui paleed. Olen harva näinud eravaldustes säärast luksust ja seda isegi Peterburiga võrreldes. Imetlesime vanade maalide ja portselanikogusid, mis oleksid muuseumidele au teinud.

„Meie niimoodi ei ela,” ütles suurvürst Kirill mulle seal ikka.

Ühe meie võõrustaja maitse oli eriti kallis ja ekstravagantne. Talle oli tulnud pähe, et ta tahaks oma häärberi ette järve – ja ta lasigi sinna tiigi kaevata, lisaks ehitati sinna juurde viiv marmorist trepp. Tema arvates oli château’st miili kaugusel asuvas suures järves ebamugav supelda, sest selle põhi oli kivine – ja ta lasi kohale tuua hulga liiva mere äärest, miilide kauguselt.

Iga võõrustaja võistles oma naabriga selles, kes kõige paremini keiserlikel külalistel meelt lahutab. Mõlemad tantsisid meelsasti ja igal õhtul ilmus mõnest suurest linnast kohale – vahemaadel polnud mingit tähtsust – keelpilliorkester ning me tantsisime üle kesköö.

Nõnda tuhisesidki päevad mööda erutuse ja naudingute keeristormis. Meieni jõudsid kuuldused, et Sarajevos korraldatud atentaadil ja Austria-Ungari poolt Serbiale kuulutatud sõjal võivad olla poliitilised tagajärjed. Muidugi ebameeldivad tagajärjed, aga keegi ei võtnud seda tõsiselt.

Ükskord küsisin ma suurvürstilt, kas ta arvab, et sõda on tulekul. Oma vastust tundeliselt rõhutades ütles ta, et tema arvates mitte.

„See oleks hullumeelsus,” lisas ta. „Venemaa on juba niigi teinud piisavalt palju nende väikeste slaavi riikide heaks. Meid ei tänata selle eest kunagi ja iga kord on sellega seotud igasugu ebameeldivused.”

„Parem ongi,” mõtlesin ma. „Tema juba teab, nii et milleks kuulata neid vanatoisid, kes käivad ringi tõsiste nägudega ja püüavad kogu lõbu ära rikkuda?”

Jõudsime Riiga neljapäeva, 31. juuli hilisel pärastlõunal. Seal kuulsime uudist osalise mobilisatsiooni kohta. See tegi meeleolu päris räbalaks, aga seda peeti ainult ettevaatusabinõuks, mis ei tähendanud midagi. Suurvürst jäi oma arvamuse juurde: sõda ei tule. Ta teadis kindlalt, et selle ärahoidmiseks tehakse kõik, mis võimalik.

Tol õhtul korraldas kuberner keiserlike külaliste auks ametliku vastuvõtu – vaoshoitud, igava ürituse. Keiserlikud Kõrgused, kes olid viimase nädala kestel oma võluva lihtsusega kõigi südame võitnud, kaebasid mõnele meie seast, et mõte ametlikust vastuvõtust tundub neile tüütu.

Tol korral tegin koos abikaasaga kohutava faux pas. Pärast nauditavat, aga ülimalt väsitavat võidusõitu olin ma Riiga saabudes täiesti kurnatud. Käisin vannis ja läksin magama (nagu mu abikaasagi) ning ütlesin hotelliteenijale, et ta ajaks meid üles tund aega enne banketi algust.

Ärkasin kottpimedas, teadmata, kus ma olen või mis toimub. Kätega kobades sain voodi kõrval lambi põlema ja jäin vahtima väikest kella: 11.45. See ei öelnud mulle midagi, aga järgmisena märkasin sädelevat kleiti ja kingakesi, mis olid minu jaoks välja pandud. Siis tuli mulle kõik korraga meelde. Pidime õhtul kell 11 banketil olema, aga toatüdruk oli unustanud meid üles ajada!

Tormasin abikaasa tuppa ja leidsin ta eest sügavas unes, sama õndsas teadmatuses tervest maailmast, nagu minagi olin hetke eest olnud! Istusime teineteist vaadates, tummas hämmastuses ja tundes end väga süüdlaslikult, kuid samal ajal ka natuke lõbusalt, ise liiga unised, et osata midagi mõistlikku ette võtta. Olukord oli eriti täbar seetõttu, et vana paruness Pahlenit – kuberneri naist – tundvad inimesed olid meid hoiatanud, et ta on kogu Kuramaa kõige rangem ja väga kriitilise meelega naine ning et peaksime hoolega silmas pidama, et me etiketi vastu mitte milleski ei eksiks. Ja nüüd siis läks nõndaviisi!

Arvasime, et kõige parem on, kui helistame kuberneri paleesse. Mu abikaasa rääkis vürst Lieveniga, kes oli suurvürsti adjutant, ning palus tal meie nimel Keiserlike Kõrguste ees vabandada, teatada neile, mis oli juhtunud, ja küsida, kas poleks parem, kui me ei tulegi. Vastus oli: „Tehke kiiresti ja tulge!”

Sõitsime palee juurde südamevärinal, aga kinnitasime teineteisele, et kindlasti on seal suur melu ja meil õnnestub tähelepandamatult sisse lipsata. Meie kohkumuseks ootas meid fuajees frakis noormees – tõenäoliselt üks kuberneri sekretäridest –, kes palus meil „talle järgneda”. Seda me tegimegi ja meil vajus süda saapasäärde, kui läksime läbi mitmest tühjast hiigelsuurest vastuvõtusaalist, enne kui häältesuminat kuulsime.

Möödusime table d’honneur’ist, kus Keiserlikud Kõrgused istusid koos kuberneri ja tema aukartustäratava abikaasaga. Tegin nende suunas kniksu: suurvürst naeratas ja sama tegi ka suurvürstinna, kes viibutas meie poole näppu. Oli näha, et meile oli andestatud, aga kui paruness Pahlen kergitas meid vaadates rangel ilmel oma lornjetti, oleksin tahtnud maa alla vajuda ja soovisin südamest, et mu abikaasa kannused ei teeks säärast jubedat kära. Meie frakis noormees juhatas meid eraldi laudade juurde ja kui ma istet võtsin, serveeriti parasjagu kalkunit, kelle saba oli laiali laotatud vägagi peenelt. Olime vähemalt neljast käigust ilma jäänud! Ees ootas veel üks katsumus: tutvustamine rangele võõrustajaprouale. Õnneks oli suurvürstinna Viktoria sealsamas lähedal ja ehkki paruness paistis olevat šokeeritud, ütles ta meie alandlikele vabandustele vastates, et ta ei saa meie peale vihane olla, kui Keiserlikud Kõrgused on meile juba andestanud. Suurvürst rääkis mulle hiljem, et hetk, kui me frakis noormehe kannul nagu kaks üleannetut last välja ilmusime ja ma parunessile hirmunud pilgu heitsin, oli kogu õhtu kõige lõbusam moment. Nii et kõik läks hästi.

Meie puhkuse lõpuni oli jäänud veel üks päev ja meil kõigil oli kavas seda täiel määral ära kasutada. Järgmisel hommikul ei tulnud Peterburist mingeid murettekitavaid uudiseid; me kõik lootsime, et see tähendab, et neid rohkem ei tulegi, et see oli olnud valehäire, ja kergendustundega asusime jälle teele, et maal ringi kihutama hakata. Võistluse viimane etapp pidi toimuma Kreuzburgis^[2.], kus asus parun Korffi esivanemate kodu, imetore iidsete müüride ja vallikraavidega vana loss, mis oli nende suguvõsa käes olnud viieteistkümnendast sajandist saati. Ees ootas pikk mäkketõusu võistlus ja suurvürst tuli oma kategoorias võitjaks. Kõigil oli hea meel ja suurvürst ise rõõmustas nagu koolipoiss.

Õhtul pidi korraldatama lahkumisbankett Riiast paari miili kaugusel asuvas mereäärses kuurordis Majorenhofis^[3.]. Suurvürst tahtis, et see toimuks päris vabas õhkkonnas; ta ütles, et tal on küllalt sellest, et uhked vanadaamid on teda terve nädala enamiku einete ajal enda vahele surunud, ja ta tegi mulle seeläbi komplimendi, et kutsus mind õhtusöögi ajaks enda kõrvale istuma. Suurvürstinna lasi mu abikaasal samasuguse soosingu osaliseks saada.

Jõudsime linna tagasi hilisel pärastlõunal. Ringlesid murettekitavad kuulujutud üldisest mobilisatsioonist, aga mingeid konkreetseid uudiseid ei olnud. Mu abikaasa, kes sugugi ei tahtnud oma polgu juurde minekuga hilineda, arutas asja vürst Lieveniga ja palus tal küsida suurvürstilt, millised on tolle korraldused: kas Nende Keiserlikul Kõrgusel on kavas Majorenhoffi minna või bankett ära jätta ja kas tema arvates on mu abikaasal soovitatav öise rongiga Peterburi sõita? Suurvürst saatis sõna, et lõpetagu ta pabistamine. Nende Keiserlik Kõrgus ei soovinud Majorenhofi pidustuste korraldajatele pettumust valmistada. Veel ei olnud muretsemiseks põhjust; miski polnud kindel; ja isegi kui üldine mobilisatsioon välja kuulutatakse, erineb see suuresti veel sõjast – ja pealegi oli meil kavas järgmisel päeval niikuinii Peterburi naasta.

Nii me siis vurasimegi õhtusöögi ajaks Majorenhoffi. Kõik meie möödunud nädala võõrustajad olid kohal, et jätta hüvasti Keiserlike Kõrguste ja nende sõpradega. See üritus oli hoopis teistsugune kui eelmise õhtu ametlik õhtusöök, pealegi ei olnud kohal ka nii palju rahvast – kõige rohkem sada inimest.

Banketi jaoks oli reserveeritud restoran, mille rõdult avanes merevaade. Kogu maja oli imekenasti kaunistatud lillede, lintide ja lippudega: must keisri kahepealine kotkas kollasel taustal, valgesinipunane riigilipp ja püha Andrease sümbol, kahvatusinine rist valgel taustal, meie meremehe – suurvürsti – auks.

Alguses paistsid kõik murelikud. Inimesed seisid rühmades ja rääkisid summutatud häälel, teised püüdsid oma sõprade ilmselget närvilisust naljaks pöörata. Minagi ei olnud sugugi rõõmus. Teadsin, et mu abikaasa kibeles tagasi Peterburi. Ma ei tihanud mõelda, mida homne päev toob, ja märkasin, et ma värisen, ehkki õhtu oli väga soe. Suurvürst tuli minu juurde, naeratas sarmikalt nagu ikka ja pakkus mulle oma käsivart, et viia mind lauda.

„Noblesse oblige,” mõtlesin ma, vaadates üles tema kaunisse näkku, mis tundus pronksikarva päevitusest hoolimata kahvatuvõitu. Teadsin, et ega temagi saa eriti rõõmus olla, aga ta tegi ikkagi halva mängu juurde head nägu ja ma teadsin, et ei tohi hakata teda tüütama oma kõhklustega, vaid pean üritama need mõneks ajaks unustada. Pealegi – võib-olla ei juhtugi midagi jubedat!

Oli selge, et teised olid ilmselt samamoodi mõelnud, sest õige pea ajasid kõik juttu ja naersid. Vaatasin teise laua poole, mille eesotsas istus suurvürstinna. Ta jäi napilt minu vaatevälja – ta naeratas, ilmselt oli mu abikaasa öelnud talle midagi naljakat.

Suurvürst Kirill oli imeline lauakaaslane. Meie vestlus ei jäänud hetkekski soiku. Tundus, et meil on nii paljust rääkida, nii palju viimastel päevadel sündinud lõbusaid vahejuhtumeid meenutada. Väikesel laval kanti meile ette varietee-etendus, mis pakkus mõnusat meelelahutust, orkester oli suurepärane ja kohe peale õhtusööki pidime hakkama kõik tantsima...

Järsku läks saaliuks lahti. Parun Pahlen^[4.] tuli sisse ja jäi hetkeks ukseavasse seisma. Vürst Lieven, suurvürsti adjutant, tõusis sedamaid ja läks tema juurde. See kõik oli sündinud mõne sekundiga, aga saalis valitses korraga hauavaikus. Sada inimest, kes olid alles hetke eest naernud ja juttu ajanud, istusid liikumatult, pilgud naelutatud ühte kindlasse kohta. Nüüd tundus äkitselt, et muusika, mida vestlus oli varem summutanud, on talumatult vali. Vürst Lieven kõndis suurvürsti juurde ja ütles talle midagi. Nende Keiserlik Kõrgus läks näost surnukahvatuks, ta nägu muutus otsekui maskiks ja mul jäi teda vaadates süda seisma.

„Lõpetage muusika,” ütles ta sosinal ja vürst Lieven läks otsekohe korraldust edasi andma.

„Mis on juhtunud, Teie Keiserlik Kõrgus?” küsisin ma, püüdes hoolega häälevärinat varjata.

„Sõda!” oli kõik, mis ta ütles; olin seda ta silmist lugenud juba enne, kui too sõna tal üle huulte tuli.

On raske kirjeldada, mis kohe järgmiseks juhtus. Meie pea kohal oli kärgatanud kõu ja vististi olid kõik korraks lihtsalt jahmunud. Mul on meeles, et olin hirmul ja oleksin meeleheitlikult tahtnud nutta... Peas keerlesid metsikus kaoses nägemused sellest, mida sõda kaasa toob, mis nüüd sünnib, mis oligi juba sündinud...

Vahepeal oli banketisaal tundmatuseni muutunud. Näis, et kõik räägivad vaikselt, ja saali täitis otsekui mesilaste sumin... see kajas mu kõrvus, kuni mul hakkas pea ringi käima... korraks tekkis vist peapööritus...

Tõstsin pilgu. Suurvürst istus endiselt mu kõrval. Näen siiamaani oma vaimusilmas tema klassikalist profiili, mis paistis olevat otsekui marmorist välja raiutud, tema sihikindlat pilku, mis ei löönud hetkekski kõhklema, kui ta jagas järsult, sõjaväelaslikult käske. Mitu inimest hakkasid saalist käratult sisse-välja käima, et igasuguseid teateid jagada. Suurvürst tahtis öisele rongile jõuda, aga oli juba liiga hilja – see pidi väljuma kümne minuti pärast ja meie olime linnast kaheksa miili kaugusel. Erirongi oli võimatu hankida, sest kõiki vedureid oli tarvis vägede transportimiseks. Nende Keiserlik Kõrgus otsustas viivitamata autos teele asuda. Tema autojuhile helistati, aga too teatas suurvürstile, et ilma põhjaliku autoremondita ei tule pikk Peterburi reis (350 miili jagu kehvi teid) kahjuks kõne allagi. Nad ei jõuaks kunagi kohale.

Onu Seggy Šuvalov, kes oli vahepeal nõustunud mu abikaasat ja mind Peterburi sõidutama, pakkus suurvürstile oma teeneid, ning üks teine meie sõber, kellel oli võimas auto, mis oli tolle üsna hektilise nädala sõidud samuti üle elanud (tuleb meeles pidada, et Vene teed on samavõrra halvad, kuivõrd Inglismaa omad on head!), pakkus, et viib meid tagasi linna.

Nii siis otsustatigi ära, et Keiserlikud Kõrgused lahkuvad Riiast incognito öösel kell kaks ja et meie läheme nendega kaasa. See tõi kergendust, et olime kojureisi ära korraldanud, ja kui see oli tehtud, võisime sama hästi ka õhtusöögi lõpuni süüa. Mõistagi oli meie söögiisu kadunud. Kõik istusid enamjaolt vaikides. Korraga nägin, et mu abikaasa tõusis püsti ja tuli suurvürsti juurde. Ma ei kuulnud, mida ta ütles, aga suurvürsti vastus kõlas selgelt: „Võimatu, ma ei ole nõus. Restoran pole sobiv koht tsaari auks toosti ütlemiseks.”

Mu abikaasa ei söandanud vastu vaielda ja läks tagasi oma kohale, aga ma nägin, et ta ei olnud alla andnud ja kandis kõik suurvürstinnale ette. Parun Pahlen, kelle suurvürstinna oli pärast tema saali tulemist ja kohutava uudise teatamist enda kõrvale istuma kutsunud, tuli natuke hiljem sama palvega suurvürsti juurde. Kuberner ütles, et kõik tahavad nii väga, et Nende Keiserlik Kõrgus ütleks paar sõna, ja et suurvürstinna arvab, et see oleks sobiv.

„Olgu nii,” vastas Kirill Vladimirovitš ja pöördus siis minu poole, et öelda: „Too teie abikaasa on ikka õige visa paluja!”

Suurvürst pidas imelise kõne. Mul on kahju, et mul ei ole pärast kõiki neid aastaid tema sõnad täpselt meeles, aga ma mäletan tema hääle kõla tänase päevani, toda kuulsat Romanovite häält, mis ütles: „Kahtlemata me kõik mõistame, et lähenemas on ülima tõe hetk. Ma olen veendunud, et igaüks meie seast täidab oma püha kohust tsaari ja riigi ees.”

Vaevu olid need sõnad öeldud, kui nad mattusid üleüldistesse, lõpututesse hõisetesse. Orkester hakkas mängima riigihümni ja me kõik laulsime kaasa. Ma ei saanud sinna midagi parata, et mul voolasid pisarad mööda põski, aga praegu ei tunne ma nende pärast häbi. Minu pisarad ei olnud ainukesed. Isegi suurvürsti silmad särasid kuidagi kahtlaselt ja ta naeratas mulle väga lahkelt, kui ta alla minu poole vaatas.

Olime tunnistajaks esimesele patriotismipuhangule, mille vallandasid Balti aadlikud, kes olid korraldanud tolle nii dramaatilise lõpuga nädalapikkuse autovõistluse. Nad kõik andsid oma autod suurvürstinna käsutusse ja asutasid sealsamas Nende Keiserliku Kõrguse suurvürstinna Viktoria Fjodorovna auto-sanitaarsalga, mida ainult nemad käigus hoidsid, mille autojuhtideks nad ise olid ning millest sai rindel üks kõige hõivatumaid ja tõhusamalt tegutsenud sanitaarsalku.

Banketi kurvast lõpust ei ole enam suurt midagi rääkida. Läksime linna tagasi, kui olime hüvasti jätnud kõigiga, kes olid meid imelise nädala kestel võõrustanud ja kellest paljusid me enam kunagi ei näinud. Mu abikaasa ja mina saime Keiserlike Kõrgustega palee juures kokku öösel kell 2. Kahe auto külge kinnitati mõned kohvrid ja nii me lahkusimegi Riiast märkamatult ööpimeduses.

Kehvadele teedele vaatamata kihutasime tippkiirusel edasi, kui me just parasjagu ei vahetanud rehve ega parandanud torkeauke, mida tuli teha kogunisti kaheksa korda! (Eelmise nädala pingutavad sõidud olid rehvid ära kulutanud.) 1. augusti varahommikul jõudsime Pihkvasse ja hilisel pärastlõunal Gattšinasse. Selleks ajaks olime kõik kurnatud ja vägagi tänulikud, kui saime rongile, mis toimetas meid mõne tunniga Peterburi.

Lahkusime keiserlikust paarist raske südamega. Nad olid meid kohelnud ülima lahkusega ja me olime hakanud neid oma sõpradeks pidama. Säärased läbielamised, nagu meil olid olnud, teevad inimesed omavahel lähedasemaks kui aastatepikkune seltskondlik suhtlemine.

Toona vedas mul rohkem kui enamikul noortel naistel: mu abikaasat ei lubatud rindele. Tema Majesteedi ratsakaardiväe ohvitserina oli ta juba mitu aastat teeninud Tema Majesteedi sõjakantseleis. Peterburi jõudnud, läks ta otsekohe oma ülemuse vürst Vladimir Orlovi juurde, kes oli keisri isiklik sõber ja sõjakantselei juht, ning palus luba liituda oma polguga, mis pidi mõne päeva pärast rindele minema. Vürst ütles mu abikaasale, et tal ei ole kuidagi võimalik temast loobuda, et talle jätkub kodus küllalt tööd nii sõjakantseleis kui ka kõrgema ülemjuhataja peakorteris. Mu abikaasa oli väga nördinud ja püüdis ülemusele selgeks teha, et ta lihtsalt ei saa maha jääda. Vürst jäi endale kindlaks, ehkki mõistis vägagi hästi mu abikaasa pettumust. Sisimas õnnistasin vürsti tema karmuse eest, tänu millele mu abikaasa elu säästeti.

1 Autor on esitanud kuupäevad kogu raamatus Gregoriuse kalendri järgi, ehkki see hakkas Venemaal kehtima 14. veebruaril 1918. Vahel autor eksib kuupäevade osas mõne päevaga (nt algas autovõistlus tegelikult 24. juulil 1914). – Tlk. [ ↵ ]

2 Krustpilsi vana saksapärane nimi. – Tlk. [ ↵ ]

3 Majori (Jūrmala keskmise osa) vana saksapärane nimi. – Tlk. [ ↵ ]

4 Teiste allikate järgi sisenes saali Liivimaa kuberner Nikolai Zvegintsov, kes oli varem väljaspool võistlust oma sõidukiga võidusõidus osalenud. Võimalik, et autor eksib kuberneri nimes ja on kogu aeg silmas pidanud Nikolai Zvegintsovi. – Tlk. [ ↵ ]