Читать книгу Terrori käest vabadusse - Stella Arbenina - Страница 5

Ma ei unusta iialgi seda entusiasmi, seda üleüldist, kaasahaaravat patriotismi, mis sõja kuulutamise hetkel üle Peterburi voogas. Olen rõõmus, et sain seda kohapeal näha. See mälestus on mulle igaveseks mällu sööbinud. Igasugused klassilised, parteilised ja usulised erinevused ununesid. Riik ajas end püsti kui üks mees, lõputud rahvahulgad täitsid tänavaid, võõrad kallistasid ja õnnitlesid üksteist suure sündmuse puhul, täis uhkust oma emakese maa üle, kes oli taas kord nõrkade kaitseks välja astunud.

Ent see entusiasm polnud rõõmsalt ülevoolav. Ei karjutud metsikult: „Šapkami zakidajem!” (sedasi hüüti Jaapani sõja puhkemisel ja see tähendab „Lööme vaenlast mütsiga, ja too põgeneb!”). Kõik mõistsid liigagi hästi, kui tugev vastane on. Lisaks teati, et Saksamaa oli sõjaks valmistunud, aga Venemaa, kes polnud hetkekski kaalunud võimalust, et asjad tõesti nii kaugele jõuavad, oli täiesti ette valmistamata. Seda kinnitas liigagi ruttu relvade ja laskemoona ning sõjaväe rõivaste ja saabaste nappus.

Linna haaras usuline entusiasm, mida tunnetati sügaval sisimas, kõigis kirikuis peeti vahetpidamata teenistusi, kellad kaikusid kogu päeva nagu lihavõtete ajal, lähenevasse sõtta suhtuti kui ristiretke ja kihavad rahvamassid valgusid järjest Talvepalee poole, kuni tohutu väljak selle ees ja kõik sinna viivad tänavad olid täidetud tiheda katmata peade hulgaga, inimmurruga, kes ootas, et näha tsaari kasvõi vilksamisi.

Ta tuli nende ette rõdule ning juba järgmisel hetkel vajus kogu rahvasumm põlvili ja tuhandetest kõridest paiskus valla riigihümn. Keiser tegi väga lihtsalt, väga aupaklikult oma alamate langetatud peade kohal ristimärgi ja kadus lõputu hõiskamise saatel tagasi paleesse.

Sinna olid kokku tulnud kõik suurvürstid, õukonna ametnikud ning kaardiväe- ja teiste Peterburis asuvate polkude ohvitserid. Mõned, kes seal kohal viibisid, on rääkinud mulle, et kõige muljetavaldavam hetk, mida kellelgi nende seast on olnud au kogeda, oli siis, kui olukorrast vägagi liigutatud keiser pöördus ohvitseride poole, et neid õnnistada ja tänada pühendumuse eest, mida nad kõik soovisid innukalt tõestada nii talle kui ka oma isamaale. Tema Majesteet ütles seejärel, et ta tahaks enne nende lahkumist koos nendega palvetada. Ta laskus põlvili, kõik järgisid tema eeskuju ning siis ütles ta meieisapalve häälel, millest oli võlutud igaüks, kes seda vaid korragi kuulnud oli, ja mis nüüd värises tunnetest.

Kui paljudele neist oma monarhi ette kogunenud sõjameestest oli määratud teda veel kunagi näha...?

See oli pühapäeva pärastlõunal. Järgmiseks hommikuks tundus suur linn olevat tühjaks jäänud. Enam ei olnud kõige keskpunktiks ja magnetiks Talvepalee, vaid rongijaamad kogu selles hiiglaslikus riigis, mis ulatus Valgest merest Kaspia mereni ning Siberi metsikutest avarustest Saksamaa ja Austria piirini.

Kui pikka rinnet tuli kaitsta! Kui palju tääke tuli vaenlase vastas üles rivistada Läänemerest Doonauni! Aga mis siis?! See oli võimas hetk. Kõik olid minemas. Lõputud soldatite read sammusid mööda tänavaid, nende noored jõulised musikaalsed hääled laulsid rahvalaule, mis segunesid paarisaja jardi kauguselt kostvate polgumarsi helidega, mida tõi kuuldavale polguorkester, ja siis kõlasid natuke veel kaugemalt riigihümni kaunid akordid: „Jumal, keisrit kaitse sa, tugevat ja võimsat. Valitse meie auks, valitse vaenlase hirmuks.”

Rongid lahkuvad üksteise järel lõputute kolonnidena, viies kaasa vapraid naerul nägusid, lauldakse ja viibatakse mütsidega, kuni rongi möirgamine summutab laulu ja mootorist tulev toss matab enda alla soldatimütsid, millega lehvitatakse...

Ja jaamades nuuksuvad naised, lapsed klammerduvad nende seelikute külge, üksteist lohutatakse ühises mures ning rühitakse edasi kirikutesse ja kabelitesse, et panna küünal mõne püha imettegeva ikooni ette ja palvetada lahkunud lähedase eest...

Ja 19. augustil, kõigest kaks nädalat pärast sõja puhkemist, läks see kaardiväepolkude pärl Kraupischkenis^[1.] Ida-Preisimaal võrratu kangelaslikkusega oma surmale vastu...

Mul ei ole kavas anda nendel lehekülgedel mingisugustki ülevaadet sellest, mis Vene rindel sündis. Ma pole ajaloolane ega pea end asjatundjaks, et seda teemat käsitleda, ent ma ei suuda vastu panna kiusatusele tuua tuhandete teiste seast esile just too konkreetne rünnak, et tõestada nii Vene soldatite kui ka ohvitseride kangelaslikkust ning – kuna see on ikkagi isiklik dokument – avaldada austust mu abikaasa paljudele sõpradele ja ohvitseridest kaasvõitlejatele, kes tollel mälestusväärsel päeval hukkusid. Olen sügavalt tänulik kindral Hartmannile, kes oli toona ratsakaardiväe komandör (muuseas ka noorim Vene ratsakaardiväe kindral) ja andis mulle ülevaate tollest lahingust, kus ta ise sai raskesti haavata. Ta kirjeldas seda tõelisele kangelasele omase tagasihoidlikkusega, soovides rõhutada kõigi oma ohvitseride ja reameeste vaprust ning võimalikult palju pisendades endapoolset vapruse eeskuju, mida ta näitas, kui juhtis oma polgu põrgutulest läbi, ise jalast raskesti haavatud, toetudes tee pealt leitud murtud toikale ja minnes kohkumatult edasi, kuni teine kuul teda õlga tabas ja ta pikali paiskas.

Alguses tekkis oht, et haav osutub saatuslikuks. Õnneks pidas ta vastu ja läks esimesel võimalusel rindele tagasi, endal rinda kaunistamas Püha Georgi rist. Mõistagi oli ta selle ära teeninud, nagu ka parun Wrangell, kes pälvis selle tollelsamal päeval tehtu eest. Revolutsioonist saati töötasid nad mõlemad väsimatult Vene sõjaväeringkondades, jätmata kunagi lootust, et ühel päeval kutsutakse nad oma riiki teenima. Parun Wrangelli enneaegne surm^[2.] jättis valgete Venemaa ilma ühest kõige innustavamast, entusiastlikumast ja võimekamast juhist.

Kindral Hartmann kirjeldas toda lahingut niimoodi:

„Kindral Rennenkampff oli sunnitud Ida-Preisimaal edasi liikuma enne, kui oli jõudnud oma väed nõnda kokku koondada, nagu ta soovis. Ta tegi seda liitlaste pakilisel palvel, kuna nood tahtsid suunata sakslaste tähelepanu idarindele ja seeläbi vähendada survet läänele, kus sakslaste pealetung Pariisi suunas oli tekitanud suurt ärevust.

Nii me siis ületasimegi Saksa piiri 16. augustil (vana kalendri järgi 3. augustil), jalavägi võttis sisse positsioonid piki raudteed, ratsavägi (üks tavaline diviis ja kaks kaardiväediviisi) kaugemal põhja pool. Esimesel päeval tuli meil vastu astuda kõigest piiratud arvul Saksa ratsaväelastele; saime neist jagu suuremate raskusteta ja liikusime üsna vabalt edasi. 17ndal hakkasid sakslased meile vastu enne Pillikaleni-nimelisse linna sisenemist. 18ndal vallutasime Mavishkeni küla. Samal ajal oli meie jalavägi saanud Gumbinneni^[3.] lähistel võidu ja mitte ilma raskeid kaotusi kandmata võtnud ära neliteist suurtükki. 18nda õhtul puutusime esimest korda kokku Saksa kurnatud jalaväele appi tulnud üksustega.

Alustasime rünnakut 19. augusti keskpäeval. Lahing toimus Kauscheni ja Kraupischkeni^[4.] küla lähistel mõlemal pool kitsast jõge, millest nad ei tahtnud meid üle lasta. Liikusime edasi kolmes kolonnis, igaühes üks diviis – meie 1. kaardiväediviis^[5.] oli kahe teise vahel. Kavalergardid olid meie kolonni eesotsas, nii et nemad sattusid sakslastega kokku esimesena. Nende südikas ülem Dolgorukov lasi meestel maha tulla ja vaenlasi rünnata, sundis vastase taganema ja vallutas suurema osa külast. Ent sakslased asusid peagi vasturünnakule ja peaaegu piirasid nad sisse, nii et selleks ajaks olid kavalergardid tõsistes raskustes.

Just tol hetkel sain käsu oma polguga edasi liikuda. Mulle anti korraldus kavalergardid välja aidata. Pidin Wrangelli suureks pettumuseks jätma 3. eskadroni reservi, et nad kaitseksid suurtükipatareid ja mõlema polgu lippe, ning viisin oma kolm ülejäänud eskadroni rünnakule, sest tahtsin väga hätta sattunud kamraade päästa.

Pidime läbima miili jagu küntud maad, et kohale jõuda. Kõndimine võttis mehed võhmale ja ma andsin käsu natukeseks pikali heita, et nad end koguksid. See oli just küla piiril. Niipea kui olin käsu andnud, tormas meie juurde üks kavalergardide ohvitser (kes kohe varsti tapeti). Talle oli antud korraldus kuidagi minuni jõuda ja paluda otsekohe abi – enne kui on „liiga hilja”.

Me ei tohtinud aega kaotada. Liikusime edasi nii kiiresti, kui saime, sundides saablitega ähvardades sakslasi majadest välja ja minnes tihedalt nende kannul läbi küla. Viimaks jõudsime kavalergardideni. Selleks ajaks olid meie mõlemad polgud juba kandnud raskeid kaotusi. Minagi olin jalast haavatud, aga leidnud ühe katkise toika, millest oli toena kasu.

Kui saime külast välja, hakkas meile silma vaenlase suurtükipatarei. Kiusatus oli liiga suur, pidime selle endale saama! Aga meie kaotused olid olnud nii suured ja suurtükituli oli nii tihe, et edasitungimine oli võimatu. Kui üks mees välja arvata, olin ma kaotanud kõik 2. eskadroni ohvitserid, ülejäänud kahe üksuse kaotused olid pea sama tõsised. Iga sekundi järel langes järgmine vapper poiss, kes oli äsja hüüdnud oma meestele midagi innustavat – ehkki neil polnud innustamist vaja, nad võitlesid niigi nagu lõvid. Sain teise, hullema kuulitabamuse ja pidin loobuma. Minu arvates oli neil mõningaid raskusi, et mind laskeulatusest välja kanda.

Samal ajal oli Wrangell oma asukohast lahingut jälginud, tahtes iga hinna eest meiega ühineda. Viimaks muutus pinge talumatuks. Ta kihutas diviisiülema juurde ning palus rünnakuks ja meie aitamiseks luba. Luba anti; järgmisel hetkel oli ta oma mehed lahingusse viinud, meieni jõudnud, meie hõrenenud ridade vahelt läbi galopeerinud kui tormituul ja patareile peale kihutanud. Nii saime selle ikkagi endale!

Sakslaste kiituseks tuleb tunnistada, et nad võitlesid patarei eest viimse hingetõmbeni. Olime tapnud kõik nende hobused ja neil polnud mingit võimalust jõuda patarei ohutusse kohta viia.

Kõik 3. eskadroni ohvitserid olid kas tapetud või haavatud. Ainsana oli vigastamata Wrangell. Viimane šrapnell, mis õhku lasti, tappis tema all hobuse ja looma kehast leiti kolmkümmend kaks püssikuuli. Kahe või kolme tunni jooksul olime kaotanud 75 protsenti ohvitseridest. Olime maksnud jubedat hinda, aga tulnud sellega toime: patarei oli meie käes ja sakslased taganesid, jättes tapetud ja haavatud maha. Nende omasid matsime üle 500 ja evakueerisime üle 2000 nende haavatu. Kavalergardide kaotused olid pea sama suured kui meil. See oli kohutav päev.”

Tõesti kohutav, ja mõne päeva pärast oli südantlõhestav näha nende kirstude ridu nõrgalt valgustatud Jumalaema Rõõmukuulutamise kirikus, mis oli ratsakaardiväe polgu pühakoda. Tundus uskumatu, et kõik need poisid ja mehed, kes olid meist lahkunud kõigest kahe nädala eest, täis entusiasmi ja võidulootust, olid juba kuulsusrikkalt surma läinud. Kõik need pikkade krepplooridega naised olid vaevu jõudnud harjuda sellega, et neid enam kodus pole – naistel olid käed-jalad ikka veel tegemisi täis, et neile varustust leida, et valmistada ette kõike rindeks vajalikku, mida nad polnud rutakalt lahkudes jõudnud kaasa võtta –, kui tuli uudis, et neil polnud enam mitte midagi vaja...

Surm oli halastamatu vikatiga nende elud varakult läbi lõiganud. Nad olid ettekuulutajad, kellele hiljem järgnesid miljonid. Neil veel vedas, sest nad surid riigi eest, mille üle nad tundsid uhkust ja mille hävingut nad ei osanud ette aimata. Nad surid auga, nad surid auväärse eesmärgi nimel. Kui palju kohutavam oli kõigi nende märtrite surm, kes neile järgnesid kahe ja poole aasta pärast! Nende surm, kelle illusioonid olid purustatud, kes nälgisid, keda alandati, kelle hing ja keha olid piinatud! Ja siis veel need, kes pidid kaotama oma kodu ja riigi koos kõigega, mida see neile tähendas, kes pidid kaotama lootuse ja julguse ning kadestama neid, kellel ei tulnud midagi säärast läbi elada ja kes olid varakult hukka saanud...

1 Tänapäeval Uljanovo Kaliningradi oblastis. – Tlk. [ ↵ ]

2 Ta suri Brüsselis tiisikusse 18. aprillil 1928. [ ↵ ]

3 Tänapäeval Gussev Kaliningradi oblastis. – Tlk [ ↵ ]

4 Tänapäeval Uljanovo Kaliningradi oblastis. – Tlk [ ↵ ]

5 Teise nimega kürassiiridiviis. Sinna kuulusid kavalergardid, ratsakaardiväelased, Tema Majesteedi keisri kürassiirid ja Tema Majesteedi keisrinna kürassiirid. Suvemanöövrite ajal võitlesid kaks esimesena nimetatud polku alati koos kürassiiride vastu. [ ↵ ]