Читать книгу Terrori käest vabadusse - Stella Arbenina - Страница 6

Kas on vaja rääkida tööst, mida naised sõja ajal tegid? See on kõikides riikides ühesugune. See pole midagi erilist, millega uhkustada. Kas polnud see mitte omamoodi isekus, et südames ärevust summutada hommikust õhtuni töötades ja end nõnda kurnates, et saaks natukenegi magada, et ei peaks... mõnda aega mõtlema? Me kõik andsime oma osa, eesotsas keisrinna ja suurvürstinnadega, kes käisid väljaõppekursusel ja hakkasid Punase Risti halastajaõdedeks, kuni kõige lihtsamate õmblejannakesteni, kes küürutasid õmblusmasinate kohal ja lõikasid tükkideks tuhandete jardide viisi valget riiet, et valmistada kroonualuspesu, mida ei paistnud kunagi jätkuvat.

Keisrinna suhtus oma töösse samasuguse innuga kui me kõik. Ta veetis suurema osa päevi Tsarskoje Selo paleehaiglas, hoolitses haavatute eest, tõstis nende tuju trööstivate sõnadega ja sidus nende haavu. Mis puudutab tema haiglatööd, siis kogu lugupidamise juures oldi arvamusel, et Tema Majesteeti selles täielik edu ei saatnud, ehkki muidugi mõista oli see igale lihtsale soldatile suureks auks, kui keisrinna tema haavadega tegeles, aga sidemed kippusid lahti tulema ning mõistagi pidid need vaesekesed olema eriti kannatlikud ega tohtinud kõrgeaulise halastajaõe juuresolekul endast välja minna!

Kunagi pole mind nii palju sõimatud ega nii rohkete hellitusnimedega üle külvatud kui tolle kolme aasta jooksul, mil ma olin Punase Risti haiglas kirurgiaosakonna õde! Alguses oli see üsna piinlik ja paljud kasutatud sõnad olid kõrgklassi kasvatuse saanud noorele naisele tundmatud, aga peagi harjusin sellega ära – teadsin, milliseid piinu nii paljud nende hulgast tunnevad, ja imetlesin nende kannatlikkust, mis on kahtlemata üks venelasele iseloomulikke omadusi –, nii et tihti tulid mulle liigutusest pisarad silma, kui nägin, kui tänulikud nad olid kõige pisemagi lahkuseavalduse eest. Paljud neist kirjutasid mulle veel pikka aega pärast seda, kui olid minu hoole alt lahkunud kas rindele või oma kaugesse kodukülasse, kui nad olid invaliidiks jäänud.

Kui esimest sõja-aastat meelde tuletada, tundub see olevat otsekui teine maailm...

On südantlõhestav meenutada, millises meeleolus see algas ja mis sellest kõigest lõpuks sai. Minu esimeste soldatitest hoolealuste seas oli üks üheksateistkümneaastane nooruk. Ta oli raskelt haavatud, aga paranes ilusti ja läks tagasi, ilma et ta võitlusvaim oleks murdunud. Kui ta veel voodis lamas, siis küsisin talt, millal tema meelest sõda lõpeb.

„Õeke, mitte enne, kui oleme sakslasest jagu saanud,” ütles ta mulle naerul sui, paljastades laitmatu valgete hammaste rea.

Ja just seda me kõik lootsime ja palusime oma palvetes. Ma ei uskunud hetkekski, et Venemaa ei jõua finišisse, ei osale koos liitlastega lõplikus võidus. Ma lihtsalt keeldusin tunnistamast võimalust, et mu oma riik võib kaotajaks jääda. Kõik mu mõtted kuulusid Inglismaale, mu noorest sõdurist vennale ja kõigile neile vapratele meestele, kelle pärast mu süda valutas. Olin õppinud Venemaad sügavalt armastama. Vähesed, kes on seal olnud – kasvõi lühikest aega –, lahkuvad sealt mõistmata, milles peitub tema võlu – ja mina olin seal elanud suurema osa oma elust. Olin abiellunud Vene perekonda, kes oli põlvkondade viisi olnud õukonnas kõrgetes ametites ja kellest paljud olid selle riigi eest elu ohverdanud. Olin näinud enne sõda suurte ballide ja seltskondlike ürituste glamuuri ning ükski hooaeg ei olnud nii imeline kui too viimane 1914. aastal.

Juba mõned aastad ei olnud õukonnas balle peetud, tsaarinna ei soovinud ühelgi seltskondlikul koosviibimisel osaleda ja eelistas erakuelu Tsarskoje Selos, kus ta kohtus ainult oma pere ja väheste sõpradega. Aga leskkeisrinna oli kuulnud kogu Peterburis valitsevast melust ning väljendas soovi Gattšinast kohale tulla ja seda oma silmaga näha. Krahvinna Betsy Šuvaloval oli plaanis korraldada enne suurt paastu viimane vastuvõtt ja keisrinna andis talle armastusväärselt teada, et soovib sellest osa võtta.

Käes oli võinädala – keiserliku Venemaa ajaloos viimase võinädala – pühapäev... Etendati komöödiat, milles mina mängisin peaosa nagu alati, kui korraldati mõni heategevuslik või galaetendus. See pakkus mulle ainsa võimaluse oma lavaigatsust välja elada. Tema Majesteet, kes oli aastaid pidanud mu äia üheks oma kõige lähedasemaks sõbraks, kiitis armastusväärselt mu esinemist ja tema lahked sõnad – „Mu laps, te olete ju sündinud näitlejannaks!” – kaikusid mu kõrvus veel palju päevi.

Igatsus saada näitlejannaks oli mu südant rõhunud nii kaua, kui ma mäletan, aga mu perekond ei tahtnud sellest kuuldagi ja mu abikaasa ametikoha tõttu oli see absoluutselt välistatud. Nagu ma juba mainisin, oli mu abikaasa Tema Majesteedi ratsakaardiväe polgus, milles traditsiooni järgi teenis alati perekonna vanim poeg, ja minu väike poja pidi oma isa jälgedes käima. Nägin vaimusilmas, kuidas ta tulevikus saab välja nägema – valges mundris ja kuldkürassiga (rinnaturvisega), peas kullakarva kiiver kahepealise kotkaga –, aga seda ei olnud määratud sündima. Kotka päevad olid loetud...

Järgmine sõja-aasta läks mööda. Enam polnud esimeste nädalate meeletut entusiasmi, suurejoonelist vägede edasiliikumist, vaid hoopiski südantlõhestav taganemine Galiitsias, Przemyśli langemine; puudu oli sõjategevuseks vajalikust varustusest, riietest, laskemoonast; ning siis tuli kaevikusõda, millel ei paistnudki lõppu...

Ja ometi ei olnud soldatite vaim ikka veel murdunud. Maad oli võtnud sünge visadus. Vene soldati kannatlikkus aitas tal toime tulla, toeks nagu ikka julgus ja vastupidavus.

„Jumal tuleb meile appi,” oli neil kombeks öelda. „Ameeriklased lubasid saata laskemoona, Inglismaa juba andis meile saapad ja selle uue vormi. Küll me vastu peame.”

Kuulsin ikka ja jälle neidsamu sõnu, seda ühist kindlat veendumust, et võideldakse võiduka lõpuni. Ei mingit separaatrahu, säärane mõtegi oli alandav, võimatu – ja keiser oli seda ise lubanud. (1914. aasta augustis oli ta uuendanud oma vaarisa Aleksander I tõotust; too vandus 1812. aastal, et ei kirjuta ühelgi juhul rahule alla seni, kuni Venemaa pinnal on kasvõi üksainus vaenlase sõdur.) Tingimata, tingimata peab ta seekord sõna, seekord ei lange ta kurjade mõjutuste küüsi...

Ent Tsarskoje Selos paistsid asjad järjest mustemates toonides. Rasputini kuri, ebaterve mõjuvõim ületas igasugused piirid. Need, kellel jätkus julgust sõna võtta, oma arvamus välja öelda ja püüda keisri silmi avada katastroofi suhtes, mis endast juba märku andis, saadeti kõrgema ülemjuhataja peakorterist minema. Duuma, mis pakkus rahvale ainsat lootust oma hääl kuuldavaks teha nende suude läbi, keda neil oli lubatud valida enda eest rääkima, oli oma istungjärgul kuudepikkusi pause pidanud. Keisriperekonna liikmete palveid ja hoiatusi ignoreeriti ja pandi pahaks.

Staaretsi^[1.] hüpnootiline, saatanlik mõju oli muutunud kõikvõimsaks ja kaugelt horisondilt hakkas paistma kokkuvarisemine, küll veel ebamäärasena nagu pea kohal lasuv äikesepilv, aga kurjakuulutava ja vältimatuna!

Venemaad valitses liiderdaja.

Eksiteele sattunud noor keisrinna, kes oli tolle tülgastava kurjategija haletsusväärne ohver, suhtus temasse kui pühakusse ja oli täiesti tema mõju all. Rasputinil oli olnud lihtne panna närviline ja ärevil naine uskuma, et ainult tema suudab tsareevitšit ravida ja et kui tema minema saata, siis poiss sureb.

Sellest piisas. Kõiki, kes rääkisid püha staaretsi vastu, peeti reeturiteks. Rasputini sõna oli seadus. Ta pidas paljusid ohtlikuks. Ta teadis, et inimesed on valmis igasugusteks ohvriteks, et päästa troon tema tugevalt juurdunud diktatuuri küüsist. Nii ta siis otsustaski, et on parem saata sellised inimesed kaugele, enne kui nad jõuavad kahju teha, ning nende ametikohtadele määrati teised, kelle ta ise välja valis.

Aga see ei saanud lõputult kesta. Kuulujutud sellest, millist rolli too endisest hobusevargast tõusik õukonnas mängis, levisid pikkamisi üle terve maa, alates kahest pealinnast kuni kõige kaugemate küladeni, kus talupojad, kes algul asjast aru ei saanud, siiski vaistlikult aimasid, et palees oli midagi valesti, et seal oli midagi ennekuulmatut teoksil...

Säärases riigis nagu Venemaa kulub uudiste levimiseks aega, aga kui sellest kuulda saadi, tõusis kogu riik nördinult petise vastu üles. Asjasse sekkus kirik. Metropoliidid asusid rahvavaenlasega avalikult võitlusse ja anusid keisrit Jumala nimel, et too ei laseks sündida katastroofil, mis trooni ja riiki ees ootas. Ent kõik see oli asjata. Kellegi nõu ei võetud kuulda, kellegi hoiatustesse ei suhtutud tõsiselt, keisri kõrvus olid keisrinna soovid mõjuvamad kui ükskõik kelle nõuanded, mida keiser ise oleks olnud nõus järgima. Pühakust „sõber”^[2.] ei kadunud kuhugi.

Nii läkski elu edasi, kuristikule järjest lähemale, kuni ühel ööl tegid Rasputinile otsa peale mõned nende hulgast, kes uskusid kindlalt, et ainus viis oma monarh ja riik päästa oli pidada omakohut ja vabastada isamaa tollest mürgisest kahjurist.

Kõik hingasid kergendatult, kui uudis pahategija kadumisest levima hakkas. Patriotismilaine haaras riigi kaasa, sõjavägi pakatas entusiasmist ja uuest energiast, oli tunda üleüldist kergendust ja lootust, et nüüd saab kõik jälle korda ja sõda jõuab võiduka lõpuni, et kui Rasputin on kadunud, võtab keiser jälle kuulda õigeid inimesi, et nad mõtlevad üheskoos asjad läbi ja soovides Venemaale ainult kõige paremat, toovad nad riigi välja sellest allakäigu mülkast, kuhu Rasputin oli ta uputanud.

Tühjad lootused. Mürk oli liiga sügavale imbunud, see oli rahva enesekindlust õõnestanud, Rasputin oli tsaari ja tema rahva vahel seisnud liiga kaua. Soodsat hetke ei kasutatud ära. Keisrinna ei andnud Rasputini tapmist iialgi andeks. Järgnesid vahistamised ja pagendamised. Keegi ei julgenud välja astuda, et paluda keisril kuldaväärt võimalust ära kasutada. Kellelgi ei olnud lubatud „toppida oma nina” Tsarskoje Selo tegemistesse.

Iga päev loodeti, et midagi ometi juhtub, et võetakse vastu mõni tark, edumeelne otsus. Rindel olnud väed, kelle meeleolu oli alguses lootusrikkalt tõusnud, sattusid segadusse, hämmeldusse ja... pettusid kibedalt.

Need, kes olid võtnud nõuks Rasputini tappa, suutsid tolle tülgastava, jubeda luupainaja läbi teha ainult seepärast, et olid kindlalt veendunud, et selleläbi saab nende riik päästetud. Ja siis tuli välja, et see oli olnud kõigest donkihhotlik avantüür. Sellest polnudki kasu.

Lõhe laienes. Ees ootas kokkuvarisemine.

1 Staaretsiks kutsusid Rasputinit tema naissoost imetlejad. Üldiselt on nii nimetatud askeetlikku elu elanud ja mitmel viisil liha suretanud munki, kellelt usklikud on nõu küsinud. On ilmselge, et Rasputinil ei olnud sääraste munkadega midagi ühist. [ ↵ ]

2 Kui tsaarinna Rasputinist rääkis, kasutas ta alati sõna „sõber”. [ ↵ ]