Читать книгу Timmu ämber - Stephan Pastis - Страница 4

Helistab Gunnar. Klassivend, naaber ja nüüd ka järjekordne poiss, kelle halloween’i kommid on kaduma läinud. Kommijuhtumeid tuleb mulle palju. See pole just ajalehtede esiküljematerjal, aga nende juhtumite eest makstakse sulas. Mistõttu ma äratan oma äripartneri ja hüppan operatiivsõidukile.

Ma peaksin ütlema paar sõna ka operatiivsõiduki kohta. See pole tegelikult operatiivsõiduk. See on Segway. Ja see on minu ema oma. Ta võitis selle loteriiga. Ja ta on seadnud mõningaid piiranguid sellele, millal ja kuidas mina seda kasutada tohin.

Minu meelest oli see üpris ebamäärane sõnastus. Niisiis ma kasutan seda. Seni pole ta vastuväiteid esitanud. Peamiselt sellepärast, et ta ei tea sellest.

Sellega on seotud ka üks Mega Ämber OÜ aluspõhimõtetest, mille ma jäädvustasin oma vasaku kinga tallale.

Minu ainus kaebus operatiivsõiduki osas puudutab selle kiirust. Kui mina sõidan ja Mega läheb jala, siis jõuab Mega kohale enne mind. See poleks ju iseenesest halb, kui Mega ei sisustaks vahepealset aega väikese uinakuga.

Seega pole ma Gunnari maja ette jõudes sugugi üllatunud, kui Mega on seal juba ees ja teeb seda, mida ta sageli teeb, kui jõuab kuhugi kohale enne mind. Enne kui ma teile räägin, mis see on, pean mainima veel üht asja: detektiivi elus on hea esmamulje jätmine ülioluline. Klient peab juba esimesest silmapilgust mõistma, et tema detektiiv on (a) professionaalne, (b) stiilne ja (c) diskreetne.

Maine on aga kahjustatud, kui kliendi esmamulje oma detektiivist on selline:

Ma olen Megale klientide prügikastidest toidujäätmete söömise kahjulikkusest nii palju kordi rääkinud, et minu veendumuse kohaselt tegeleb ta meie büroo teadliku saboteerimisega. Aga minu õnneks on Mega selleks ajaks, kui ma Gunnari uksele koputan, juba lõpetanud prügikastidest leitud söödava kraami allakugistamise ja võimeline seisma ukse taga minu kõrval.

Gunnar teeb ukse lahti ja juhatab meid kuriteopaigale. Ta osutab tühjale lauale oma voodi kõrval. „Minu plastkõrvits, mis oli komme täis, seisis siin, selle koha peal,” ütleb ta. „Nüüd on see kadunud.”

Ma vaatan lauda. Tühja koha järgi laua peal saan ma aru, et see on kadunud.

Gunnar loeb ette, mis kommid tal kõrvitsas olid. „Kaks Marsi šokolaadi, üks Twix, seitse Kolme Musketäri šokolaadi, viis Kit Kati, üksteist mandlikommi, viis Snickersit, üks Abba-Zaba ja kaheksa Hershey’se kommi.”

Gunnar vaatab mulle otsa. „Saad kõik kirja?”

„Muidugi saan ma kõik kirja.”

„Alustame põhilisest,” ütlen kliendile, „näiteks tasust. Ma võtan vastu sularaha, tšekke ja krediitkaarte.” Tegelikult ma krediitkaarte vastu ei võta, aga ma ütlen nii, kuna see kõlab professionaalselt.

„Kui palju see maksma läheb?” küsib klient.

„Neli dollarit päevas pluss kulud.”

„Mis kulud?” küsib Gunnar.

„Kananagitsad suurele poisile,” ütlen mina ja osutan Megale. Mega möirgab, mis näeb välja hirmuäratav, kuni ta selili kukub ja Gunnari laua ära lõhub.

Ma tean, et see läheb tema kananagitsatest maha. Ütlen Gunnarile, et uurimine võib minu oletuste kohaselt kesta kuus nädalat. Palju tunnistajaid. Võib-olla tuleb lennukiga sõita.

„Ma saan ise välja,” ütlen talle.

Koridoris möödun tema venna Gabi toast. Gabi istub oma voodi peal, kommipaberid ümberringi. Tema nägu on igalt poolt šokolaadiga koos, põrandal vedeleb tühi plastkõrvits.

Kuna ma hoian juhtlõngade osas alati silmad lahti, siis teen oma detektiivimärkmikusse tähtsa sissekande.