Читать книгу Timmu ämber - Stephan Pastis - Страница 5

Gunnari juhtumi lahendamiseks vajaksin ma viit minutit vaikust ja rahu. Mida ma ei saa. Selle mehe pärast.

See on vana Krookus. Ta on minu õpetaja.

Ja ta seisab iga päev kuus tundi oma armastatud valge tahvli ees ja räägib asjadest, mille peale hakkaks orav igavusest karva ajama.

Vana Krookus on 187 aastat vana. Ta haiseb. Ja ta on kookus, nagu ripuks tal kartulikott pea küljes.

See võiks ehk siis kasulik olla, kui ma tegeleksin friikartulite valmistamisega. Aga seda ma ei tee. Ma ehitan üles detektiivibüroode impeeriumi. Ja klassiruumis pole mitte midagi, mis mind selle juures aidata võiks. Välja arvatud seinal rippuv maakaart. Ma märgin sellele kõik piirkonnad, kuhu Mega Ämber lähima viie aasta jooksul oma harukontorid rajab.

Hea õpetaja tunnustaks mind sellise algatuse eest. Aga mitte vana Krookus. Tema ütleb: „Mida on meie kapten Puupea küll teinud?”, võtab korrektuurivedeliku ja kustutab minu suure töö ära.

Ma siis teen talle tagasi ja kustutan ära tema töö.

Minu meelest on see vorst vorsti vastu, aga tema näeb asja teisiti. Mistõttu ta paneb mu istuma neljasesse pingirühma, kus on kolm „tarka” last, lootuses, et ehk hakkab midagi neist ka mulle külge. Nemad kahtlemata loodavad, et midagi minust hakkab külge ka neile.

Üks neist lastest on Molly Moskin. Ta on tüütu. Ta naeratab liiga palju. Ja lõhnab nagu mandariin.

Paks poiss on Pontsu Tookus. Aega meil on, nii et temast ma räägin hiljem.

Ja see tüdruk, kelle näo ma olen pildil ära varjanud, on keegi, kellest ma mitte-mitte kunagi, iial ei räägi, mis ka ei juhtuks.

Nii et räägime pealegi sellest paksust poisist.