Читать книгу Timmu ämber 2: näed nüüd, mis sa tegid - Stephan Pastis - Страница 2

Peataolek on kohutav asi

Karl Kobalinski pole maailma kõige targem inimene.

Aga katsu sa seda öelda ruudulises vestis tädile.

„Mauri maailmarekordite muuseum on nüüd suletud,” ütleb tema. „Sa pead koju minema.”

„Aga sa vaata seda siin,” ütlen talle. „See on ju solvang.”

„Mis asi?” küsib tema.

„See,” ütlen ja näitan otse selle kuju peale.

„Kuule, poiss, minule makstakse kaheksa dollarit tunnis selle eest, et ma siin muuseumis ringi kõnniksin ja vaataksin, et keegi midagi ära ei lõhuks. Kui sul on mingeid probleeme sellega, mis siin sees on, siis räägi seda kellelegi teisele.”

„Just, mul on sellega probleeme. Valed, valed ja veel rohkem valesid. Kõik teavad, kes on maailma kõige targem inimene.”

„Tore on,” pomiseb ta oma meelekohti hõõrudes.

„Mina olen,” ütlen.

„Siis on ju hästi,” arvab ta, nügides mind ühe käega väljapääsu poole. „Kui lubad, siis ma tutvustan maailma kõige targemale inimesele ukse töötamise põhimõtet.”

Äkitselt tunnen kiusatust paljastada oma tõeline olemus.

Öelda talle, et ma olen see tegelane:

See nimi on nii tuntud, et ta peaks kohe teadma, et ma olen terve linna, võib-olla terve osariigi, ehk koguni terve meie maa parima detektiivibüroo asutaja, president ja tegevdirektor.

Aga ma ei paljasta oma tõelist olemust.

Ma teen midagi palju kavalamat.

Ma ronin Karl Kobalinski otsa ja püüan silti tema pea kohalt alla tõmmata.

„Mida sa oma arust teed?!” karjub muuseumitädi.

„Ma päästan teie asutuse tõsiseltvõetavuse!” annan mina vastu.

Või siis mitte.

Sest ilma hüppamata ma sildini ei ulatu. Ja ma olen maapinnast kolm meetrit kõrgemal.

Nii et ma teen seda, mille peale saab tulla ainult maailma kõige targem inimene.

Ma hüppan.

Ainult selleks, et teada saada, et kuigi Karlil võis olla kõva aju, ei ole tema kujul kuigi tugev kael.

Ja kui ma hüppan, siis teeb see krõks. Mille tagajärjel mina ja Karli ülehinnatud pea maha veereme.

Otse muuseumi põrandale.

Kus ma kuulen veel ühte krõksu.

See kostab minu jala seest.

Ja kui muuseumitädi minu kohale kummardub, ütlen ma välja selle ainsa loogilise asja, mida sellises olukorras on võimalik öelda:

„Näed nüüd, mis sa tegid.”