Читать книгу Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame - Stephen Grosz - Страница 10

Sisenedes ümber nurga eelkooli klassituppa, et oma tütar koju viia, kuulsin, kuidas abiõpetaja talle sõnas: „Sina oled kõige ilusama puu joonistanud. Tubli!” Paar päeva hiljem osutas ta veel ühele tütre joonistusele ja märkis: „Ohoh, sa oled meil ju päris kunstnik juba!”

Mõlemal puhul olin segaduses. Kuidas abiõpetajale selgeks teha, et eelistaksin, et ta mu tütart ei kiidaks?

Tänapäeval kiidame oma lapsi üsna ohtralt. Üldiselt arvatakse, et kiitus, enesekindlus ja akadeemiline sooritusvõime sõltuvad üksteisest, ent uuema aja uurimused näitavad muud – viimase aastakümne jooksul on mitmes teadustöös tuldud järeldusele, et lapse „targaks” kiitmisest talle koolis kasu ei tõuse. Tegelikult võib see panna ta isegi tegutsema alla oma võimete. Laps reageerib kiitusele sageli sellega, et jätab tegemise katki – miks uut pilti joonistada, kui oled juba „kõige paremaga” hakkama saanud? Laps võib ka tehtud tööd korrata – miks joonistada mingit uut pilti või teha seda uutmoodi, kui vanaviisi tehtu eest kiidetakse?