Читать книгу Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame - Stephen Grosz - Страница 6

Viimased kakskümmend viis aastat olen töötanud psühhoanalüütikuna. Olen ravinud patsiente psühhiaatriahaiglates, psühhoteraapiaja kohtupsühhoteraapiakliinikutes, laste- ja täiskasvanute osakondades ning erapraktika raames. Olen konsulteerinud lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid, neid on saadetud minu juurde konsultatsioonile ja ma olen kohtunud nendega ka kord nädalas psühhoteraapiaseanssidel.

Enamik mu tööst on siiski olnud seotud täiskasvanutega, kes tulevad psühhoanalüüsiseansile – see kujutab endast 50-minutilist kohtumist ühe inimesega neli-viis korda nädalas mitme aasta vältel. Olen oma patsientide seltsis veetnud rohkem kui 50 000 tundi ning selle töö sisu moodustabki käesoleva raamatu ainese.

Järgnevad lood pärinevad igapäevasest praktikast. Lood on tõestisündinud, kuid konfidentsiaalsust silmas pidades olen muutnud kõiki detaile, mis võimaldaksid kedagi ära tunda.

Mingil ajal elus on enamik meist tundnud end lõksupüütuna, kuna oleme mõelnud või teinud asju, tuginedes oma impulssidele või rumalatele valikutele, ja leiame end nüüd mingi õnnetuse või hirmu küüsis, oleme iseenda tegutsemise vangid. Tunneme, et me ei suuda edasi minna, ja usume ikkagi, et peab olema mingisugune pääsetee. „Tahan muutuda, aga mitte siis, kui see tähendab muutumist,” teatas mulle kord üks patsient täiesti süütul moel. Kuna minu töö seisneb selles, et aitan inimestel muutuda, siis räägibki käesolev raamat muutumisest. Ning kuna muutus ja kaotus on tihedalt seotud – ei saa olla muutust kaotuseta –, siis on selles raamatus korduvalt juttu ka kaotusest.

Filosoof Simone Weil kirjeldab, kuidas kaks kõrvalkongides elavat vangi õpivad väga pika aja jooksul teineteisega seinale kopsides rääkima. „Sein on see, mis neid lahutab, ent on samas ka nende suhtlemisvahend,” kirjutab ta. „Igasugune eraldamine ka ühendab.”

Käesolev raamat räägibki sellisest seinast: meie soovist rääkida, mõista ja olla mõistetud. See räägib ka üksteise kuulamisest, kuid mitte ainult sõnadest, vaid ka sõnade vahele jäävast. See, mida siin raamatus kirjeldan, pole mingi võluprotsess. See on midagi, mis on meie igapäevase elu osa – me kopsime seinale, me kuulatame.