Читать книгу Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame - Stephen Grosz - Страница 8

Tahan rääkida teile loo patsiendist, kes mind šokeeris.

Kui ma oma psühhoanalüütikupraksisega algust tegin, üürisin endale konsultatsioonideks väikese toa Hampsteadis, avaral rohelusega palistatud tänaval nimega Fitzjohns Avenue. Tuba asus mitme tuntud psühhoanalüüsikliiniku naabruses ning paariminutilise jalutuskäigu kaugusel Freudi muuseumist. Fitzjohnsi allee lõpus asub suur Freudi pronkskuju.

Minu konsultatsiooniks mõeldud ruum oli vaikne ja mööblit leidus seal vähe. Toas oli kirjutuslaud, mis oli piisavalt suur, et teha märkmeid ja kirjutada igakuiseid arveid, ent puudusid raamaturiiulid või kapid kaustadele – tuba polnud mõeldud lugemiseks või uurimistööks. Nagu enamikus konsultatsioonikabinettides, polnud ka sealne diivan päris diivan, vaid tugev tumeda kattega üheinimesevoodi. Voodi peatsis oli hanesulgedest padi ning selle peal valge linane salvrätt, mida pärast iga patsienti vahetasin. Mulle toa üürinud psühhoanalüütik oli aastaid tagasi paar Aafrika rahvakunstitaiest seinale riputanud. Sama naisterahvas kasutas tol ajal sama ruumi hommikuti, mina õhtupoolikutel, ning see oli ka põhjus, miks tuba oli isikupäratu, isegi askeetliku väljanägemisega.

Töötasin Portmani kliinikus osalise koormusega, nõustades kohtupsühhiaatria ambulatoorseid haigeid. Üldiselt olid Portmani kliinikusse saadetud haiged seadusega pahuksisse sattunud, mõni neist oli sooritanud vägivaldseid või seksuaalkuritegusid. Nägin igasuguses vanuses patsiente ja kirjutasin kohtu jaoks üsnagi mitu ettekannet. Samal ajal tegelesin oma erapraksise käimalükkamisega. Mul oli plaanis töötada hommikuti kliinikus, õhtupoolikuti lootsin aga vastu võtta erapatsiente, kel olid vähem ekstreemsed või mitte nii kiiret lahendust nõudvad probleemid.

Peagi selgus, et mu esimesed erapatsiendid nõuavad samuti üsna suurt tähelepanu, ja praegu olnule tagasi vaadates näen tervet hulka põhjuseid, miks need esimesed haigusjuhtumid nii raskeiks osutusid. Osaliselt oli selles süüdi mu enese kogenematus. Arvan, et võtab aega – minul igatahes võttis –, enne kui mõistame, kui väga inimesed üksteisest erinevad. Ning arvatavasti tegi olukorra raskemaks ka asjaolu, et kogenumad psühhiaatrid ja psühhoanalüütikud olid saatnud mulle terve hulga patsiente, püüdes aidata mul oma ametis alustada. Arstid saadavad sageli oma patsiente algajate analüütikute juurde konsultatsioonile, kui nad ei taha nendega ise tegeleda või ei saa neid kusagile mujale paigutada. Sel põhjusel tuli minul vaeva näha järgmiste patsientidega.

Preili A., 21-aastane üliõpilane. Kuigi talle hinnangu andnud psühhoanalüütiku kirjeldus oli, et ta „kannatab kontrollimatute nutuhoogude, depressiooni ja sügava küündimatusetunde all”, esines ta rõõmsa noore naisena, kes nõudis talle mittevajaliku ravi lõpetamist.

Aja jooksul sain aga teada, et ta oli buliimik ja tundis sundi end korrapäraselt lõikuda. Kuna ta oli seanssidel käinud kaootiliselt, siis olid kaks eelmist terapeuti loobunud temaga tegelemast.

Professor B., neljakümneaastane teadlane, abielus ja kahe lapse isa. Hiljuti oli teda süüdistatud oma konkurendi töö plagieerimises ning ülikooli prorektor oli edastanud küsimuse distsiplinaarkomisjonile. Kui ta leitakse süüdi olevat – ja professor B. ütles mulle, et tõenäoliselt see juhtub –, siis võimaldatakse tal võib-olla diskreetselt töölt lahkuda. Arst oli talle antidepressandid välja kirjutanud ja palus mul talle psühhoanalüüsiseanss korraldada. Professor B. meeleolu kõikus väga suurtes piirides, kord oli see palavikuliselt triumfeeriv – näiteks pilkas ta distsiplinaarkomisjoni kuuluvaid kolleege –, kord täiesti masendunud.

Proua C., kolme lapse ema, kes pidas koos abikaasaga väikest restorani, soovis abi, kuna oli mures ja kannatas paanikahoogude all. Meie esimesel kohtumisel teatas ta, et tal on raske „kellegagi ausalt suhtes olla”, ent alles pärast mitut kuud teraapiaseansse rääkis ta mulle, et tal oli suhe oma laste hoidjaga, naisega, kes oli töötanud perekonnas viimased seitse aastat ning oli tööle asunud juba varsti pärast paari esimese lapse sündi. Nüüd – vastupidiselt abikaasaga kokkulepitule – püüdis proua C. jälle salaja rasestuda, sest ei suutnud taluda mõtet, et kaotab lapsehoidja.

Üks mu esimestest patsientidest oli noor mees, kel nimeks Peter. Ta oli ravil lähedalasuvas suures psühhiaatriahaiglas. Kolm kuud enne meie kohtumist oli Peter peitnud end kohaliku kiriku kappi, kus püüdis endale mitmesuguste ravimite üledoosi ning randmete läbilõikamisega lõppu peale teha. Ta andis endale ka väikese noaga mitu hoopi kaela, rindkeresse ja käsivartesse. Peteri leidis koristaja. Ehkki koristaja oli hirmunud, hoidis ta noormeest kiirabi saabumiseni süles, küsides pidevalt: „Kes seda tegi? Ütle ometi, kes sinuga niimoodi talitas?”

Haigla psühhiaater-konsultant küsis, kas oleksin nõus Peteriga viis korda nädalas psühhoanalüüsiseansse läbi viima. Naisarst leidis, et igapäevane teraapia kombineerituna iganädalase kokkusaamisega tema endaga oleks Peteri paranemiseks parim võimalus, nii oleks tal võimalus naasta oma kihlatu ja töö juurde.

Peter oli 27-aastane ja töötas ehitusinsenerina. Enne haiglasse sattumist oli ta ostnud koos kihlatuga ühe magamistoaga korteri väljaspool Londonit. Peteril olid tööl probleemid ja ta muretses raha pärast, ent see kõik ei tundunud selgitavat vägivaldset rünnakut enese vastu. Osa mu ülesandest oli seega näha temaga vaeva, et püüda kindlaks teha ta enesetapukatse põhjused – kuni me ei suutnud mõista, mis tõukas teda ennast ründama, võis ta väga tõenäoliselt sellise katse uuesti ette võtta.

Peter oli pikk ja kõhetu, ent ta kõnnak sarnanes depressioonis oleva inimese tavapärasele kõnnakule: õlad ettepoole kookus, pea maas. Ka tema kõne oli depressioonis oleva inimese oma: ta kõneles pausidega ja püüdis silmsidet vältida. Kui ta diivanil koha sisse võttis, ei liigutanud ta end peaaegu üldse.

Peter käis kõikidel seanssidel ega jäänud peaaegu kunagi hiljaks. Mitme kuu pärast lubati ta haiglast koju, leiti, et ta on nüüd võimeline oma ellu tagasi pöörduma, ent meie seanssidel valdas mind üha enam tunne, et ta kadus kusagile, kust ma teda üles leida ei suutnud, rääkimata tema mõistmisest.

„Oled pikka aega vaikinud – kas võiksid mulle öelda, millest sa mõtled?” küsisin ühel seansil.

„Puhkusest Devonis, kui ma alles laps olin,” vastas ta.

Vaikisime pikka aega. Kas ta võiks mulle sellest rohkem rääkida? Ta vastas, et ei mõelnudki eriti millestki, mõtles lihtsalt üksiolemisest.

Mul tekkis mõte, et ta tahab minu juurest pääseda, soovib analüüsist puhata, ja ma ütlesin seda talle.

„Võib küll olla,” möönis ta.

Mul oli tunne, nagu püüaks Peter end minu vahelesegamise eest kaitsta, nagu ta alluks küll analüüsi tavanõudmistele – ilmuda õigel ajal kohale ja vastata mu küsimustele –, ent teha seda niimoodi, et meie kahe vahel ei saaks tekkida mitte mingisugust tähenduslikku sidet. Tundus, et meie rääkimisse tal erilist usku polnud.

Ma sain siiski teada, et Peter oli endale varem sõpru leidnud, aga seejärel neid rünnanud. Ka oma tööelus tegeles ta vaikselt oma tööga, seejärel aga läks äkki ülemusega tülli ja lahkus töölt. Niimoodi oli juhtunud mitmel korral. Püüdsin seda informatsiooni kasutada, et näidata Peterile, et tema jaoks tundus olevat kaks psühholoogilist võimalust – kas vaikne aktsepteerimine või kõige põhjalaskmine. Tundus, et ta jäi sellega nõusse, ent ma ei tundnud, et see mõte oleks tema jaoks midagi tähendanud, ning varsti ilmnes samasugune seaduspära ka meie seanssidel. Selle asemel et minuga koos asju edasi arutada, hakkas ta mind pilkama. Pärast üht eriti mässumeelset nädalat Peter enam välja ei ilmunud. Kirjutasin talle, tegin ettepaneku, et ta räägiks mulle oma otsusest raviseansid lõpetada, kuid ma ei saanud oma kirjale vastust. Võtsin ühendust tema psühhiaatriga, kes ütles, et Peter ei käi enam ka tema juures.

Kaks kuud hiljem sain kirja Peteri kihlatult, milles seisis, et Peter oli endalt elu võtnud. Kihlatu selgitas, et oma surmale eelnenud kuul oli Peter muutunud üha enam häirituks ja endassetõmbunuks. Perekond oli nädal varem Lääne-Londoni krematooriumis matusetalituse korraldanud. Kihlatu kirjutas, et on mulle tänulik, et püüdsin Peterit aidata. Saatsin talle kaastundeavalduse ja teavitasin asjast ka Peteri psühhiaatrit.

Teadsin, et Peteri puhul oli tegu olnud väga suure riskiga. Kui võtsin ta oma patsiendiks, nõutasin abi oma juhendajalt, kogenud psühhoanalüütikult, kes oli enesetappudest raamatu kirjutanud. Ta oli korduvalt pööranud mu tähelepanu erinevatele viisidele, kuidas Peter tundus surma idealiseerivat. Nüüd läksin jälle teda vaatama, olin mures, et olin midagi kahe silma vahele jätnud. Mu juhendaja püüdis mind vastupidises veenda.

„Kes teab,” ütles ta, „sinu juures seanssidel käimine võis teda möödunud aastal enesetapumõtetest eemal hoida.”

Kõigest hoolimata häiris Peteri surm mind väga. Muidugi teadsin, et meis kõigis on peidus võime toimida ennasthävitavalt, ent kuidagi olin uskunud, et soov elada on võimsam. Nüüd aga tunnetasin hoopis elusoovi haprust. Peteri enesetapp tekitas tunde, et elu ja surma jõudude vaheline võitlus on palju tasavägisem.

Kuus kuud hiljem sain oma telefoni automaatvastajale sõnumi. Kuulsin telefoniautomaadi eksimatult äratuntavaid hääli – tuututamist, müntide kõlinat – ning seejärel Peteri häält: „See olen mina. Ma ei ole surnud. Mõtlesin, et kas võiksin ehk teiega rääkima tulla. Mu number on endine.”

Hetkel, mil kuulsin Peteri häält, olin täiesti tundetu ja segaduses. Hetkeks veensin end, et automaatvastaja ei tööta korralikult, et kuulsin väga vana sõnumit Peterilt, mis oli kuidagi kustutamata jäänud. Siis aga hakkasin naerma – vihast ja kergendusest. Ja seepärast, et olin rabatud.

Kui kirjutasin samal õhtul psühhiaatriakonsultandile, et Peter ei ole surnud, tegin seda, mida teevad paljud inimesed, kui nad vihased on: lubasin endale nalja teha. „Kui just põrgus telefoniautomaate pole, siis on Peter ikka veel elus,” kirjutasin. „Ta jättis täna mu telefoni automaatvastajale sõnumi, kus palus endale külastusaega.”

Peter tuli järgmisel nädalal. Asjalikul moel selgitas ta, et mitte ta kihlatu, vaid tema ise oli mulle kirjutanud, et oma surmast teatada. Ta oli kätte saanud ka mu kaastundeavalduse. „See oli liigutav,” ütles ta.

„Vaat see on huvitav,” ütles mu juhendaja. „Üllatav, et seda sagedamini ei juhtu. Kui mõelda kõigile neile noorukitele, kes ütlevad, et küll te siis kahetsete, kui ma end ära tapan, võiks arvata, et selliseid võltssurmasid esineb rohkem.”

Otsustasime, et peaksin Peteri uuesti oma hoole alla võtma ainult siis, kui tunnen, et ta on tõepoolest valmis tõsiselt seanssidesse panustama.

Pärast hulka kohtumisi otsustasime Peteriga, et alustame seanssidega uuesti. Lõpuks osutusid tema kadumine ja tagasipöördumine kasulikuks, sest see selgitas midagi, millest me enne aru ei saanud: Peteril oli vajadus inimesi šokeerida.

Järgnevatel seanssidel sai aegamööda selgeks, et Peter nautis mõtet, et ta tekitas kelleski kurbust, kui lahkus ühtäkki töölt või tegi lõpu sõprussuhtele. Ta oli kaks korda eneseanalüüsiga lõpparve teinud – esmalt siis, kui ta sellest loobus, ja teist korda siis, kui enesetappu teeskles. Analüüsi alguses polnud ma aru saanud, kui väga Peter teiste inimeste ärritamist nautis. Aga mis põhjusel?

Peteri vanemad lahutasid, kui ta oli kaheaastane, ning varsti pärast seda abiellus tema ema uuesti. Selle analüüsi teise faasi jooksul otsis Peter üles oma bioloogilise isa ja rääkis avameelselt emaga. Ta avastas, et ta emal oli olnud armulugu mehega, kellest sai tema kasuisa, ja et tema isa ja ema jõid kõvasti. Ta avastas ka, et esimesed kaks aastat ta elust olid olnud hoopis teistsugused kui talle räägitud oli. Nii ema kui isa võtsid omaks, et ei tulnud oma kohustustega toime ja olid tema vastu vägivalda tarvitanud.

Peter rääkis mulle, et isa ei mäletanud eriti palju, ütles lihtsalt, et see oli kohutav, õnnetu aeg ja õnnetu abielu. „Ema nuttis ja rääkis kogu aeg, et kahetseb,” ütles Peter. „Ta oli minu sündides kõigest kahekümneaastane ja tal ei olnud kedagi abiks. Ta ütles, et mõnikord oli tal tunne, et ta läheb lihtsalt hulluks.”

Ema ülestunnistus tõi Peterile mõningast kergendust. Nii kaua kui ta mäletas, oli ta alati kartnud. Ta rääkis mulle, et tal oli abi teadmisest, et ta midagi kardab. Väikese lapse jaoks on vägivald valdav, kontrollimatu ja kohutav kogemus ning selle emotsionaalsed mõjud võivad kesta kogu elu. Trauma muutub sisemiselt omaseks, see võtab meis võimust, kui teisel inimesel puudub empaatiavõime. Miks siis astus Peter vastu oma lähedastele?

Peteri käitumine tegi mulle selgeks, et ta ei võinud endale lubada end nõrgana tunda. Sõltuvus oli tema jaoks ohtlik. Peteri loo võiks kokku võtta järgmiselt: „Mina olen ründaja, kes teisi traumeerib, mitte kunagi väikelaps, kes haiget saab.” Ent Peter kippus ka iseendale vastu astuma – kui ta ennast kirikus ründas, viis ta ellu sama stsenaariumi. Nagu ta mulle ütles: „Mõtlesin – sa hale pisike piripill, ma võin seda sulle teha ja sa ei saa mind peatada.”

Usun, et me kõik püüame oma elu mõtestada oma lugusid rääkides, ent Peter oli sellise loo võimuses, mida ta ei saanud rääkida. Kuna tal polnud sõnu, väljendas ta end teiste vahenditega. Aja jooksul sain aru, et Peteri käitumine oligi keel, mida ta kasutas minuga rääkimiseks. Peter rääkis oma lugu, pannes mind tundma, mida tähendas tema olla, ta rääkis oma vihast, segadusest ja šokist, mida ta lapsena pidi tundma.

Kirjanik Karen Blixen on öelnud järgmist: „Igasugust kurbust on võimalik taluda, kui panna need loo sisse või rääkida neist lugu.” Aga mis siis, kui inimene ei saa oma kurbusest lugu rääkida? Mis siis, kui tema lugu räägib teda ennast?

Kogemus on mulle õpetanud, et lapsepõlv jätab meisse sellised lood – lood, mille kuuldavale toomiseks me pole leidnud viisi, sest keegi ei aidanud meil sõnu leida. Kui me ei suuda leida moodust, kuidas oma lugu rääkida, siis räägib lugu meid – me näeme nendest lugudest und, meil tekivad sümptomid, leiame end tegutsemas viisidel, mida me ei mõista.

Kaks aastat pärast seda kui Peter oma sõnumi mu telefonivastajale jättis, leppisime kokku psühhoanalüüsiseansside lõpetamises. Mina arvasin, et võiks veel vaeva näha, ent tema tundis, et on aeg lõpetada.

Kõik see juhtus palju aastaid tagasi. Sellest ajast saati pole Peter enam kohtumist palunud, ent hiljuti kohtusin temaga siiski juhuslikult kinos. Tundsime teineteist koridoris ära. Peter ütles midagi naisele, kellega koos ta seal seisis, ja nad tulid minu juurde. Peter ulatas mulle käe ja esitles mind oma naisele.