Читать книгу Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame - Stephen Grosz - Страница 9

Esmaspäev, esimene tööpäev pärast lihavõttepuhkust – ilm oli soe ja päikesepaisteline. Lükkasin oma kabineti aknad veidi paokile ning läksin siis toast välja tolle hommiku viimast patsienti sisse kutsuma. Lily tõusis kohe, kui mu häält kuulis.

„Milline kergendus on siin tagasi olla,” sõnas ta. „Kodus oli hullumaja.”

Lily oli äsja saabunud reisilt New Yorki, kus ta oma üheksakuuse tütre Alice’iga vanematel külas käis. Lend Londonist oli olnud kohutav. Alice’i ja kogu pagasiga New Yorgi lennujaamast välja manööverdades leidis ta ema väljas kõnniteel seismas.

„Ta embas mind nii, nagu ta seda alati teeb,” rääkis Lily. „Suleb silmad ja patsutab mu selga, nagu mul oleks kirbud.”

Ema avas autoukse ja Monty, ema ilane neljakümnekilone kuldne retriiver, kargas välja.

„Ta torkab oma nina mulle pükstesse, mis tekitab piinlikkust, ja ma mõtlesin, miks ta koera üldse lennujaama kaasa võttis. Neil pole ju mingi universaalkerega masin. Mu ema leidis: „Arvasin, et see on hea moodus nad omavahel tuttavaks teha.” Niisiis istus Alice oma lapseistmel autos taga, mina tema kõrval ja Monty sõitis uhkelt juhi kõrval.”

Kogu külaskäigu vältel ei tundnud kumbki Lily vanematest erilist huvi tema elu vastu. Nad jätsid oma kaks telerit pasundama ja söögikordade ajal olid kõik nagu silgud pütis köögileti ümber. Isa sõi sageli nii, et sülearvuti oli taldriku kõrval.

„Viimasel õhtul, pärast kolme klaasi veini, ütlesin vanematele, et kui Londonisse tagasi jõuan, saadan neile tuhandeid pilte Alice’ist. Te peate minust aru saama, majas on igas toas fotod. Suurel klaveril on neid terve armaada, ent nende esimese lapselapse fotot pole kusagil. Ja mu ema ütles, „Oh taevas, kas sa siis ei näinud seda? See on mu lemmik!” Ja ta läks magamistuppa, kobas tualettlaua sahtlis ning tõmbas välja Alice’i pildi. Ta naeratas ja ütles „Oo, see pilt mulle meeldib.” Siis ütles isa: „Oo, see pilt mulle meeldib.” Ja siis ütlen mina: „Oo, mulle meeldib see ka.” Aga ise mõtlen: mida kuradit? Kas ta arvab, et mul on röntgensilmad?”

Lämmatasin naerualge.

Lily oli hetkeks vait. „Sealviibimise viimasel ööl nägin veidrat und. Tegelikult oli see päris luupainaja. See, mis juhtus, oli häiriv, aga ma ei tundnud ennast häiritult.”

Unenäos oli Lily olnud järve ääres seisva inimeste rühma seas. Ta vaatas üht väikest tüdrukut, kes ujus puidust parve juurde – tüdrukul oli raske, aga ta sai ülesandega hakkama ja tõmbas end parvele. Siis sähvis välk ja kõlas kõuemürin. Tüdruk oli hädaohus, kuid keegi ei hoolinud – kus oli väikese tüdruku ema, tema isa? Lily palus oma vanematel Alice’i järele vaadata ja ujus tüdruku juurde. Järv oli must ja lainetas tuule käes, tüdruku pea veepinnal hoidmine nõudis vaeva. Kui nad tagasi kaldale jõudsid, tõstis Lily tüdruku veest välja ja nägi siis, et ta vanemad seisid seal üksi – Alice’it polnud kuskil näha.

Lily oli kindel, et see viimane osa – et Alice’it polnud kusagil näha – pidi olema ärapeidetud foto. Aga kõik muu?

„Kas unenägu meenutas teile midagi?” küsisin.

See meenutas talle järve kunagise internaatkooli lähedal. Igal sügisel heitis mõni vanem poiss üks-kaks uut tüdrukut järve. Poisid kippusid valima kõige ülbemaid poisse ja ilusamaid tüdrukuid. Neil esimestel nädalatel internaatkoolis – kui tal oli suur koduigatsus – oli tal isegi nagu heameel olnud, et ta välja valiti.

Järgnevatel nädalatel otsisid vanemad tüdrukud ta üles, õrritasid teda seksi teemal ja püüdsid veenda teda külastama üht vanemat poissi tema toas. Lily oli 14-aastane ja polnud kunagi ühtegi poissi suudelnud. Ühel õhtul pärast õhtusööki viis üks vanem tüdruk ta tualettruumi ja õpetas, kuidas sõrmi kurku torgates oksendada. „See on nagu suhuvõtmine, tee lihtsalt suu lahti ja võta sisse,” ütles tüdruk talle.

Internaatkoolis olemine muutus aina raskemaks. Lily lohutas ennast mõttega, et on tark ja et tal läheb kõik hästi, et järgmisel või ülejärgmisel aastal tekib tal mõni sõber, et ta armub – et kõik laabub. Ent nii ei läinud. Lilyl oli raskusi söömise ja magamisega. Ta ei jätnud küll ühtki tundi vahele, aga tundis end üha enam meeletuna. „Ma ei olnud depressioonis, lihtsalt kõik läks edasi pöörase kiirusega. Bussil hakkasid rattad alt ära tulema, lained lõid pea kohal kokku.”

„Niisiis see väike tüdruk seal unenäos olete te ise,” ütlesin.

„Aga kui see mina olen, kuidas ma siis Alice’i eest hoolitseda saan?”

„Sellest see unenägu võibki olla.”

Lily võttis omaks, et vanematega olles osutus tal raskeks Alice’ile keskenduda. Külasviibimise ajal oli ta seisund halvenenud – ta oli tundnud end üha vähem täiskasvanuna ja selle emana, kes ta tegelikult oli.”

„Teate, ma tundsin end pantvangina, kes unustab välismaailma ja hakkab mõtlema samamoodi nagu tema vangistaja. Stockholmi sündroom.”

Mulle tundus, et Lily mõtestas oma külaskäigu enda jaoks ümber koomiliste juhtumiste jadaks. Iga ta jutustuses esinenud pöörde ajal, mil ootasin teda ütlevat, kui väga miski talle haiget tegi, kuulsin äkitselt midagi puändisarnast: „nagu mul oleksid kirbud”, „kas ta arvab, et mul on röntgensilmad?”.

Väljast kõnniteelt oli läbi lahtise akna kuulda läheduses asuvale mänguväljakule suunduvate laste hüüatusi ja naeru. Ootasime Lilyga, kuni lapsed möödusid, ning ma leidsin end mõtlemast sõnale puänt – sõna vägivaldsus oli nii nähtav. Mõtlesin, kas see pärineb ehk Punchi ja Judy naljaloost.

Paar kuud tagasi, enne jõulupühi, oli üks kohalik kauplus organiseerinud näitlejad „Punch ja Judy” nukunäidendiga esinema. Seisin seal oma lastega ja vaatasin etendust: Judy läks välja, jättes härra Punchi koju lapse järele vaatama. Nagu alati, unustas hajevil härra Punch lapse olemasolu, istus talle peale ja lõpuks isegi hammustas temast tüki. Judy saabus koju tagasi, toodi kepp ja algas jant. Olin suisa külmunud ja tahtsin koju, kuid mu lapsed olid võlutud. Jäime kohale jandi lõpuni.

„Üks teie naljategemisega kaasnevaid probleeme seisneb selles, et meil võib olla tunne, et oleme rääkinud millestki, mis teile muret teeb – teie saabumine lennujaama, Alice’i foto hoidmine sahtlis –, ja me oleme sellest rääkinud, aga tegelikult pole me probleemiga tegelenud,” sõnasin.

„Kui ma nende käitumise üle ei naeraks, oleksin suurema osa ajast vihane.”

„Teie naljad on agressiivsed, tunnete kättemaksust rõõmu ja see parandab pisut teie tuju. Tundub, et huumor toimib: pärastpoole pole enam nii valus. Ent samas tundub, et teil kaob tahtmine olukorda paremini mõista.”

„Mu naljad hajutavad viha, ent hajutavad seda niivõrd, et ma vaid aktsepteerin oma vanemate käitumist. Siis lakkan sellele mõtlemast.”

„Täpselt nii,” ütlesin.

Lily vakatas ja ütles siis, et ta ei tea, kas see ikka on nii. Ta mõtles küll enda ja vanemate vahekorrale – see oli luupainajalik. Aga selles suhtes ei saanud ta midagi ette võtta. Sõna luupainaja tuletas mulle meelde ta unenägu. Ütlesin talle, et mind rabas miski, mida ta oli enne unenäo kirjeldamist öelnud – „see oli luupainajalik, see, mis juhtus, oli häiriv, aga ma ei tundnud end häirituna”.

Ütlesin talle: „Selle unenäo eesmärk võis olla veenda teid, et võitegi olla luupainaja küüsis, aga seda mitte tunda. Mitte ainult hoida pead veepinnal, vaid muuta end tundetuks oma vanemate huvipuuduse suhtes.”

„Kas te kujutate ette, mis juhtuks, kui ma end ei vaigistaks?” küsis ta. „Kui mu vanemad teaksid, mida ma neist arvan, siis oleks see lõpp meievahelistele veel säilinud suhteriismetele. Mul puudub oskus arutada nendega asju, mis mulle haiget teevad. Kõik läheks viltu. Ema eitaks, et ta üleüldse midagi valesti teeb – ta ütleks, „See on vaid foto, kullake!”.” Lily hääl murdus. „Härra Grosz, asi toimib – niimoodi asi toimib.”

Meie psühhoanalüüsiseansside alguses märkasin, et Lily hääletoon lausete lõpus tõusis, isegi kui ta küsimust ei esitanud. See survestas mind rääkima. Üheskoos jõudsime järeldusele, et see oli tingitud sellest, et minu vaikimine tekitas temas ebamugavust. Ta tahtis, et räägiksin, sest nii kuulis ta mu hääletooni järgi, kas olen temaga nõus või ei.

Ütlesin Lilyle, et arvan, et samadel põhjustel võib ta soovida, et naeraksin. Mu naer tähendab, et oleme ühel nõul, et meie oleme head ja tema vanemad on halvad. Minu naer vabastas ta süüst – tal polnud vaja end süüdi tunda vanemate kulul nalja tegemises.

Ta ütles mulle, et kui ma naersin, tundis ta kergendust, seejärel jäi ta vait. Kumbki meist ei rääkinud mõnda aega. Hakkasin arvama, et Lily oli vaadanud oma käekella ja näinud, et seansi lõpuni oli jäänud vaid mõni minut, ning otsustanud seetõttu selleks korraks lõpetada. Mul oli tunne, et teda polnud enam toas.

Ja siis ütles ta järgmist: „Mulle tuli meelde, kuidas ma internaadis kokku varisesin, kuidas keset ööd koridoris asunud telefoniautomaadist koju helistasin, lutikad sebisid florestseeruvas valguses ja mina nutsin hüsteeriliselt. „Palun, kas ma võin koju tulla, palun, kas võin koju tulla?” Ja mulle öeldi: „Ei, sa ei tohi koju tulla.” Siis läksid asjad aina hullemaks ja ma sundisin end internaati jääma. Aga midagi minus muutus. Mu kokkuvarisemine oli nagu sulatusahi ja see, mis seal ära põles, oli igasugune usk mu enda tunnetesse.”

Kuulasin ta meenutusi ja kuulsin ka tema unenägu, see tüdruk oli hädaohus, kuid keegi ei hoolinud – kus oli selle väikese tüdruku ema? Tema isa?

Lily jätkas: „Isegi nüüd on mul väga raske oma tundeid usaldada. Aga kui teie naerate, siis tean, et näete asju täpselt samamoodi nagu minagi – et teie poleks ei öelnud, teie oleksite lubanud mul koju tulla.”