Читать книгу Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva - Stuart Turton - Страница 3

Tuul ulub, vihm on hoogu kogunud ning valingud vihisevad piitsadena puude vahelt alla, põrgates maast pahkluu kõrgusele üles; lähen kompassi järgi edasi.

Märgates eemal hämaruses värvilaiku, kahlan selle poole ja jõuan puu külge naelutatud punase taskurätini – ehk jäänuk mõnest ammuunustatud lastemängust. Otsin pilguga järgmist ja leian selle mõne jala kauguselt, siis järgmise ja järgmise. Otsin nende vahel koperdades hämaruses teed, kuni jõuan lõpuks metsaservale, kus puud taanduvad laialisirutuva Georg V aegse mõisahoone ees, mille punasest kivist fassaad on paksult luuderohtu kasvanud. Niipalju kui arvata oskan, näib paik mahajäetud. Eesukseni viiv pikk kruusane sissesõidutee on umbrohtu kasvanud, ristkülikukujulised muruplatsid kummalgi pool teed metsistunud, lilled jäänud veel vaid servisse kiduma.

Mõnda elumärki otsides rändab mu pilk üle pimedate akende, kuni lõpuks silman õrna valguskuma ühes teise korruse aknas. See peaks olema kergendus, ometi ma kõhklen. Mul on tunne, nagu oleksin koperdanud millegi magava otsa, nagu oleks see ebakindel valgus hiigelsuure, ohtliku ja liikumatu eluka südamelöögid. Miks muidu peaks mõrvar kinkima mulle kompassi, kui mitte selleks, et juhtida mind millegi veel hullema lõugade vahele?

Mõte Annale sunnib mind tegema esimese sammu. Kolmkümmend sekundit otsustamatust maksis talle elu ja nüüd jälle ma kõhklen. Surun hirmu maha, pühin vihma silmist ja ületan muruplatsi, et ronida üles esiukse murenevast trepist. Taon ust lapse raevuga, peksan selle puusse kogu oma viimse jõu. Metsas juhtus midagi kohutavat, miski, mis võib siiski karistatud saada, kui vaid suudaksin majaelanikud äratada.

Kahjuks ma ei suuda.

Kuigi olen end vastu ust räbalaks tagunud, ei tule keegi avama.

Sean käed varjuks silme ette ja surun nina vastu üht mõlemal pool ust asetsevatest kõrgetest akendest, aga värviline klaas on nii räpane, et sees on kõik üksainus kollakas hämu. Taon peoga vastu aknaid, taganen siis eemale ja otsin, kas leidub ehk mõni teine sissepääs. Siis märkan kellanööri, luuderohu sisse põimunud roostes ketti. Rebin selle väätide vahelt lahti ja sikutan korralikult, jätkan seni, kuni miski liigub akende taga.

Ukse avab unise olemisega mees, kelle välimus on nii erakordne, et me mõlemad lihtsalt seisame viivu vastamisi ja jõllitame üksteist. Ta on lühike ja kõverik, krimpsutõmbunud leekidest, mis on ühe näopoole tervenisti armistanud. Liiga suur pidžaama ripub mehe seljas nagu riidepuul, längus õlgadele klammerdub räbaldunud pruun hommikumantel. Ta näeb vaevu inimese moodi välja: jäänuk mingitest eelkäinud liikidest, kes on evolutsiooni kurdude vahel kaduma läinud.

„Oh, tänu jumalale, mul on teie abi vaja,“ ütlen end kogudes.

Ta vahib mind, suu lahti.

„Kas teil on telefoni?“ proovin uuesti. „Me peame võimudele teatama.“

Ei midagi.

„Ära lihtsalt seisa, saadanasigudik!“ karjun ma ja raputan teda õlgadest, seejärel sööstan temast mööda vestibüüli ja mu lõug vajub ripakile, kui pilk üle ruumi libiseb. Kõik pinnad sädelevad, ruudulisel marmorpõrandal peegeldub tosinate küünaldega ehitud kristall-lühter. Seinu katavad raamitud peeglid, üles galeriile viib lai nikerdatud käsipuuga ääristatud trepp, mida mööda voolab alla kitsas punane vaip nagu mingi tapale viidud looma veri.

Vestibüüli tagaosas paugatab uks ja välja ilmub pool tosinat teenrit, kõigil käed täis roosasid ja lillasid õisi, mille aroom peaaegu varjutab kuuma vaha lõhna. Kõik vestlused vaibuvad, kui nad märkavad uksel hingeldavat õudusunenägu. Üksteise järel pöörduvad nad minu poole, kogu ruum hoiab hinge kinni. Ei lähe kaua, kui ainus heli on minu rõivastest nende kenale puhtale põrandale tilkuv vesi.

Tilk.

Tilk.

Tilk.

„Sebastian?“

Kaks astet korraga võttes ruttab trepist alla nägus blond mees, seljas kriketikampsun ja jalas linased püksid. Ta tundub olevat viiekümnendate eluaastate alguses, kuid vanus on teda pigem dekadentlikult sasinud kui väsitanud ja kulutanud. Käed taskus, kõnnib ta üle põranda minu juurde, lõigates otse läbi vaikivate teenrite rivi, mis tema ees lahkneb. Ma kahtlen, kas ta isegi märkab neid, nii pinevalt püsib tema pilk minul.

„Kulla mees, mida pagan sinuga juhtus?“ küsib ta, kulm murelikult kortsus. „Viimati nägin …“

„Me peame kutsuma politsei,“ ütlen tal käsivarrest haarates. „Anna on tapetud.“

Meie ümber kerkivad ärevad sosinad.

Mees kortsutab minu poole kulmu ja heidab lähemal seisvatele teenritele kiire pilgu.

„Anna?“ küsib ta vaikselt.

„Jah, Anna, teda aeti metsas taga.“

„Kes ajas?“

„Keegi üleni mustas, me peame kutsuma politsei!“

„Kohe, kohe, aga läheme enne üles sinu tuppa,“ vaigistab ta mind ja utsitab trepi poole.

Ma ei tea, kas asi on maja soojuses või sõbralikku nägu kohates tekkinud kergenduses, aga mind haarab süvenev nõrkus ning pean komistamise vältimiseks trepist üles minnes käsipuust kinni hoidma.

Üleval tervitab meid suur kappkell, mille mehhanism on roostes, sekundid pendlil tolmuks kulunud. Kell on rohkem, kui ma arvasin, peaaegu pool üksteist.

Kummalgi pool viivad koridorid maja vastastiibadesse, kuid idapoolne on suletud rutakalt lakke naelutatud sametkardinaga, millele kinnitatud väike silt teatab, et tiib on renoveerimisel.

Püüdes kannatamatult hommikuse trauma koormast vabaneda, üritan jälle Anna teemat üles võtta, aga mu hea samariitlane vaigistab mind konspiratiivse pearaputusega.

„Need neetud teenrid kannavad su jutu poole minutiga üle kogu maja laiali,“ ütleb ta nii vaikselt, et pean sõnade tabamiseks kõrvu kikitama. „Parem räägime omaette.“

Ta on minust kahe sammu kaugusel, aga suudan vaevu sirgelt edasi astuda, rääkimata siis veel tempo hoidmisest.

„Kulla mees, sa näed kohutav välja,“ ütleb ta, märgates, et olen maha jäänud.

Käsivarrest toetades juhib ta mind piki koridori edasi, käsi mu seljal, sõrmed surutud vastu selgroogu. Kuigi see on lihtne žest, tajun pakilisust, kui ta juhatab mind edasi selles hämaras käigus, mille mõlemale küljele jäävad magamistoad, kus teenijatüdrukud tolmu pühivad. Seinad on ilmselt hiljuti üle värvitud, sest värvilõhn paneb mu silmad kipitama – veel üks tunnismärk kiiruga tehtud remondist, mida koridori mööda edenedes märkan. Põrandalaudadel laiutav kontrastne värvilaik, mahalaotatud vaibad, mis üritavad summutada liitekohtade kriiksumist. Seinte äärde on pragusid varjama seatud kõrged etteulatuvate peatugedega tugitoolid, maalid ja portselanvaasid meelitavad pilgu eemale murenevatelt karniisidelt. Allakäigu ulatust arvestades näib selline varjamine tulutu. Vaip, mis katab varemeid.

„Ah, siin su tuba ongi, eks ole?“ ütleb mu kaaslane ja avab ukse koridori lõpuotsas.

Külm õhk laksab mulle näkku ja ergastab mind veidi, aga mees läheb üle toa ja sulgeb ülestõstetud akna, kust vihma sisse lahistab. Sisenen tema kannul meeldivasse ruumi, mille keskel troonib nelja postiga voodi. Kottis baldahhiin ja lõimeni kulunud kardinad, millele tikitud linnud servadest hargnevad, rikuvad vaid veidi selle kuninglikku välimust. Vasaku toapoole ette on tõmmatud volditav sirm, mille paneelide vahel paistab rauast vann. Muus osas on sisustus napp – ainult öökapp ja suur riidekapp akna kõrval, mõlemad täkitud ja luitunud. Enam-vähem ainuke isiklik omand, mida silman, on öökapil lebav kuningas Jamesi piibel, mille kaas on läbini kulunud ja leheservad eeslikõrvul.

Kuni mu samariitlane maadleb pundunud aknaga, astun tema kõrvale ja avanev vaade pühib mul hetkeks kõik muu peast. Meid ümbritseb tihe mets, mille rohelist katust ei riku ükski küla ega tee. Ilma kompassita, ilma mõrtsuka lahkuseta poleks ma ealeski seda paika leidnud, aga ometi on mul tunne, nagu oleks mind lõksu meelitatud. Sest miks tappa Anna ja säästa mind, kui selle taga pole mingi suurem plaan? Mida võib saatan minust tahta, mida ta metsas võtta ei saanud?

Mu kaaslane sulgeb kolksatusega akna ja viipab hõõguva kaminatule kõrval asuva tugitooli poole, ning ulatanud mulle kummutist leitud tärgeldatud valge rätiku, istub voodiservale ja tõstab jala üle põlve.

„Alusta algusest, vana sõber,“ ütleb ta.

„Selleks pole aega,“ ütlen tugitooli käetugesid pigistades. „Ma vastan kõigile su küsimustele, aga kõigepealt peame helistama politseisse ja metsa läbi otsima! Seal on lahti hullumeelne!“

Tema pilk libiseb minust üle, nagu võiks tõde selles asjas peituda mu räpaste riiete voltide vahel.

„Ma kardan, et me ei saa kellelegi helistada, siin ei ole liini,“ ütleb ta kaela hõõrudes. „Aga me saame metsa läbi otsida ja mõne teenri külla saata, kui peaksime midagi leidma. Kaua sul riiete vahetamiseks kulub? Sa pead meile näitama, kus see juhtus.“

„Noh …“ Mudin rätikut käes. „See on keeruline, ma ei orienteerunud üldse.“

„Kirjeldused siis,“ ütleb ta ja kergitab püksisäärt, nii et pahkluu juures tuleb nähtavale hall sokk. „Milline mõrtsukas välja nägi?“

„Ma ei näinud kordagi tema nägu, tal oli seljas paks must mantel.“

„Ja see Anna?“

„Ka tema kandis musta,“ ütlen ma ja mu põsed löövad tulitama, kui ma mõistan oma info armetust. „Ma … noh, ma tean ainult tema nime.“

„Anna andeks, Sebastian, ma arvasin, et ta on su sõber.“

„Ei …“ kogelen ma. „Või tegelikult võib olla. Ma pole kindel.“

Käed põlvede vahel rippu, kummardub mu samariitlane hämmeldunud naeratusega ettepoole. „Ma vist ei saa päris hästi aru. Kuidas sa tead tema nime, aga pole kindel …?“

„Kurat võtaks, mu mälu on läinud,“ katkestan teda, ülestunnistus prantsatab põrandale meie vahel. „Ma ei mäleta isegi oma nime, rääkimata sõpradest.“

Tema pilku ilmub skepsis. Ma ei saa seda pahaks panna: lugu kõlab jaburalt isegi mu enda kõrvus.

„Minu mälul pole midagi pistmist sellega, mida ma nägin,“ kinnitan usaldusväärsuse jäänuste külge klammerdudes. „Nägin naist, keda aeti taga, ta karjus ja selle vaigistas püssilask. Me peame selle metsa läbi otsima!“

„Või nii.“ Mees vaikib viivu ja pühib püksisäärelt mingi kübeme. Tema järgmised sõnad on pakkumine, ettevaatlikult valitud ja veel ettevaatlikumalt mulle edastatud.

„Kas on võimalik, et need kaks, keda sa nägid, olid armastajad? Võib-olla metsas lustimas? Heli võis olla murduv oks või isegi stardipüstol.“

„Ei, ei, tüdruk hüüdis appi, ta kartis,“ ütlen ja ärevus sunnib mu toolist üles kargama, nii et määrdunud käterätt põrandale kukub.

„Muidugi, muidugi,“ ütleb ta toetavalt, vaadates mu edasi-tagasi tammumist. „Ma usun sind, kulla sõber, aga politsei ajab neis asjus alati täpsust taga ja neile kohe meeldib endast kõrgemalseisjaid rumalasse olukorda panna.“

Põrnitsen teda abitult, uppudes banaalsuste merre.

„Mõrtsukas andis mulle selle,“ ütlen ma, kui mulle järsku meenub kompass, mille taskust välja tõmban. See on porine, olen sunnitud selle käisega puhtaks pühkima. „Tagaküljel on initsiaalid,“ lisan väriseva sõrmega osutades.

Ta piidleb kompassi pilukil silmi ja pöörab metoodiliselt.

„SB,“ ütleb ta pilku aeglaselt minule tõstes.

„Jah!“

„Sebastian Bell.“ Ta teeb pausi ja hindab mu hämmeldust. „See on sinu nimi, Sebastian. Need on sinu initsiaalid. See on sinu kompass.“

Mu suu avaneb ja sulgub vähimagi helita.

„Ma ilmselt kaotasin selle ära,“ ütlen lõpuks. „Võib-olla korjas mõrvar selle üles.“

„Võib-olla,“ noogutab ta.

See on mehe lahkus, mis mind oimetuks rabab. Ta peab mind poolenisti hulluks, purjus idioodiks, kes veetis öö metsas ja tuli räusates tagasi. Ja ometi ei ole ta vihane, vaid tunneb mulle kaasa. See on kõige hullem. Viha on konkreetne, sellel on kaal. Seda saab rusikatega peksta. Kaastunne on udu, millesse ära eksid.

Ma kukun tagasi tooli, pea käte vahel. Metsas jookseb ringi mõrvar ja ma ei suuda kedagi ohus veenda.

Mõrvar, kes näitas sulle kätte kodutee?

„Ma tean, mida ma nägin,“ ütlen ma.

Sa ei tea isegi seda, kes sa oled.

„Kindlasti,“ vastab mu kaaslane, eksides mu protesti olemuses.

Vahin tühjusesse, mõttes vaid Anna-nimeline naine, kes lebab surnult metsas.

„Kuule, puhka nüüd natuke,“ ütleb mees püsti tõustes. „Ma küsitlen veidi majaelanikke, uurin, kas keegi on kadunud. Äkki selgub midagi.“

Tema toon on lepitav, asjalik. Kuigi ta on olnud minu vastu hea, ei saa ma jääda lootma, et tema oma kahtlustega midagi ära suudab teha. Kui uks tema järel sulgub, ei tee ta muud, kui ainult esitab teenijatele mõned ükskõiksed küsimused, samal ajal kui Anna on metsa maha jäetud.

„Ma nägin pealt naise mõrva,“ ütlen end vaevaliselt jalgele ajades. „Naise, keda oleksin pidanud aitama. Ja kui ma pean selle tõestamiseks läbi otsima iga tolli sellest metsast, siis olgu nii.“

Meie silmside püsib hetke, tema skepsis annab mu kindluse ees järele.

„Kust sa alustad?“ küsib ta. „Siin on tuhandeid aakreid metsa ja kõigi su parimate kavatsuste juures – sa suutsid vaevu trepist üles ronida. Olgu see Anna kes tahes, ta on juba surnud ja mõrtsukas pagenud. Anna mulle tund, et saaksin otsimissalga kokku panna ja mõned küsimused küsida. Keegi siin majas peab teadma, kes see Anna on ja kuhu ta läks. Me leiame ta üles, ma luban sulle, aga peame seda tegema õigesti.“

Ta pigistab mu õlga.

„Kas lubad mulle seda? Üks tund, palun?“

Vastuväited ummistavad mu kurku, aga tal on õigus. Ma pean puhkama, jõudu taastama ja ükskõik kui väga ma end ka Anna surmas süüdi tunnen, ma ei taha üksi tagasi metsa minna. Pääsesin sealt esimeselgi korral vaevu tulema.

Alistun alandliku noogutusega.

„Aitäh, Sebastian,“ ütleb ta. „Vann pannakse kohe valmis. Tee ennast õige korda? Ma saadan sulle arsti ja lasen oma toapoisil mõned riided valmis panna. Puhka natuke, kohtume lõuna ajal külalistetoas.“

Ma peaksin temalt küsima selle paiga kohta, oma sealviibimise põhjuse kohta, aga ootan liiga kannatamatult, et ta juba oma küsitlusega peale hakkaks ja saaksime välja otsiretkele minna. Hetkel tundub tähtis vaid üks küsimus ja kuni ma selleks sõnad leian, on ta juba ukse avanud.

„Kas mul on siin majas pereliikmeid?“ küsin ma. „Kedagi, kes võiks minu pärast muretseda?“

Ta vaatab üle õla tagasi, kaastundest ettevaatlik.

„Sa oled vanapoiss, kulla mees. Ei mingit arvestatavat perekonda, kui välja arvata üks napakas vanatädi kusagil, kes su kukrunööre hoiab. Muidugi on sul sõbrad, mina ise nende seas, aga olgu see Anna kes tahes, mulle pole sa teda kunagi maininud. Tõtt öelda pole ma kuni tänase päevani isegi seda nime kordagi sinu suust kuulnud.“

Piinlikkusega pöörab ta mu pettumusele selja ning kaob külma koridori, vaid tuli vilgub kõhklevalt, kui uks tema järel sulgub.