Читать книгу Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva - Stuart Turton - Страница 4

Olen toolist püsti veel enne, kui tõmbetuul vaibub, ja tirin lahti sahtleid, otsides asjade seast mingit vihjet Annale, ükskõik mida, mis tõestaks, et ta pole mu vankuva meele sünnitis. Õnnetuseks osutub magamistuba erakordselt napisõnaliseks. Kui välja arvata rahakott, milles on paar naela, on ainus toas leiduv isiklik asi kuldses reljeefkirjas kutse, esimesel küljel külaliste nimekiri ja pöördel elegantses käekirjas sõnum.

Lord ja leedi Hardcastle’il on suur heameel nautida teie seltskonda maskiballil, mida peetakse nende tütre Evelyn Hardcastle’i Pariisist tagasipöördumise auks. Pidustused leiavad aset Blackheath House’is septembrikuu teisel nädalavahetusel. Blackheathi isoleeritust silmas pidades on kõigi külaliste transport mõisa korraldatud lähedalasuvast Abberly külast.

Kutse on adresseeritud doktor Sebastian Bellile – mul kulub mõni hetk, et oma nimi ära tunda. Mu hea samariitlane mainis seda enne, aga näha seda kirjapandult ja koos ametinimega on märksa häirivam. Ma ei tunne end nagu Sebastian, rääkimata veel doktor olemisest.

Kõver naeratus puudutab mu huuli.

Huvitav, kui paljud patsiendid mulle truuks jäävad, kui lähenen neile, stetoskoop valepidi käes?

Viskan kutse tagasi sahtlisse, pööran tähelepanu öökapil lebavale piiblile ja lehitsen läbi selle kulunud leheküljed. Lõigud on alla joonitud, suvaliste sõnade ümber on punase tindiga tõmmatud ringid, kuigi ka elu eest ei suudaks ma nende tähtsust taibata. Lootsin leida sealt kaante vahelt pühenduse või peidetud kirja, kuid piibel on tarkusest tühi. Haaran sellest kahe käega ja teen kohmaka katse palvetada, lootes sütitada mingitki eneses peituvat religioossust, kuid kogu see pingutus tundub mulle jabur. Usk on mu hüljanud koos kõige muuga.

Riidekapp on järgmine ja kuigi rõivaste taskutest ei leia ma midagi, avastan tekikuhja alla maetud reisikirstu. See on ilus vanaaegne asi, kulunud naha ümber tuhmunud needitud terasvitsad, raske lukk kaitseb sisu uudishimulike pilkude eest. Nimelipikule on kirjutatud Londoni aadress – tõenäoliselt minu aadress −, aga see ei ärata minus ühtki mälestust.

Võtan pintsaku seljast ja hiivan raske kirstu katmata põrandalaudadele. Selle sisu kõliseb iga liigutusega kaasa. Elevuspomin, mis mind lukupäästikule vajutamisel läbib, transformeerub ägamiseks, kui avastan, et see neetud värk on lukus. Sikutan kaant, ühe korra, teisegi, aga lukk ei anna järele. Otsin jälle avatud sahtlitest ja kapist, viskan isegi voodi alla vaatamiseks kõhuli, aga ei leia midagi peale rotimürgiterade ja tolmu.

Võtit pole kusagil.

Ainus koht, kust ma veel otsinud ei ole, on vanni ümbrus − astun nagu deemonist seestunu sirmi taha ja mul lööb südame alt külmaks, kui leian seal luuramas pöörase pilguga olevuse.

See on peegel.

Pöörase pilguga olevus näib avastusest sama kohmetunud kui mina.

Teen kõhkleva sammu edasi, uurin ennast esimest korda ja minus kerkib pettumus. Alles nüüd, seda vabisevat, hirmunud tüüpi põrnitsedes mõistan, et mul olid enda suhtes ootused. Pikem, lühem, kõhnem, paksem, ma ei tea – igatahes mitte see ilmetu kuju peeglis. Pruunid juuksed, pruunid silmad ja pea olematu lõug, suvaline nägu rahvamassist – üks neist, millega jumal tühje kohti täidab.

Tüdinen oma peegelpildist kiiresti ja jätkan kirstuvõtme otsingut, aga peale tualett-tarvete ja kannutäie vee pole sirmi taga midagi. Olgu ma kes tahes, näib, et enne kadumist koristasin kõik jäljed. Hakkan äärepealt pettumusest ulguma, aga siis kõlab koputus, mille viis tõhusat hoopi iseloomustavad ilmekalt kogu koputaja isiksust.

„Sebastian, olete te seal?“ kõlab jäme hääl. „Minu nimi on Richard Acker, ma olen arst. Mul paluti teid vaatama tulla.“

Avan ukse ja leian teiselt poolt hiiglaslikud hallid vuntsid. Vaatepilt on tõeliselt tähelepanuväärne: vuntsiotsad keerduvad näost, mille külge need on teoreetiliselt kinnitunud, kaugele eemale. Mees nende taga on kuuekümnendates eluaastates ja täiesti kiilas, tal on muguljas nina ja punased silmad. Ta lõhnab brändi järele, aga lustakalt, nagu oleks iga tilk naeratades kõrist alla voolanud.

„Jeesus, te näete kohutav välja,“ ütleb ta. „Ja see on minu professionaalne arvamus.“

Minu segadust ära kasutades astub mees minust mööda, viskab musta arstikoti voodile ja vaatab toas ringi, silmitsedes erilise huviga reisikirstu.

„Mul oli ka kunagi üks selline,“ ütleb ta ja libistab kiindunult käega üle kaane. „Lavolaille, eks ole? Käis minuga ära oriendis ja tagasi, kui sõjaväes olin. Öeldakse küll, et prantslasi ei või usaldada, aga mina küll ilma nende reisivarustuseta toime ei tule.“

Ta tonksab kirstu katseks jalaga ja krimpsutab nägu, kui jalg järeleandmatult nahalt tagasi põrkab.

„See on teil küll kive täis,“ ütleb ta ja kallutab minu poole ootavalt pead, nagu oleks sellisele avaldusele mõni mõistlik vastus.

„See on lukus,“ kogelen ma.

„Ei leia võtit üles, mis?“

„Ma … ei. Doktor Acker, ma …“

„Kutsu mind Dickieks, kõik kutsuvad mind nii,“ ütleb ta reipalt ning astub akna juurde, et välja vaadata. „Tõtt-öelda pole see nimi mulle kunagi meeldinud, aga see on mulle külge jäänud. Daniel ütles, et teiega juhtus õnnetus.“

„Daniel?“ küsin ma, püüdes saada sabast vestlusel, mis minu juurest välkkiirelt putku tahab panna.

„Coleridge. Mees, kes su täna hommikul leidis.“

„Õigus jah.“

Doktor Dickie naeratab laialt mu segadust nähes.

„Mälukaotus, jah? Noh, ärge muretsege, ma nägin sõjas paari sellist juhtumit ning päeva-paariga tuli kõik jälle meelde, tahtis patsient seda või mitte.“

Ta utsitab mu reisikirstu juurde ja selle kaanele istuma. Siis kallutab ta mu pea ette ja uurib lihuniku õrnusega kolpa, kõhistades ise mu võpatuste peale naerda.

„Oo jaa, teil on siin taga päris kena muhk.“ Ta teeb pausi ja vaatab seda uurivalt. „Tõenäoliselt lõite eile öösel mingil hetkel pea ära. Ma usun, et see oligi koht, kui kõik välja voolas, nii-öelda. Mingeid muid sümptomeid, peavalusid, iiveldust, sedasorti asju?“

„Ma kuulen häält,“ ütlen ülestunnistust veidi häbenedes.

„Häält?“

„Oma peas. Ma arvan, et see on mu enda hääl, ainult et, noh, see on asjades väga kindel.“

„Või nii,“ ütleb ta mõtlikult. „Ja see hääl … mida see ütleb?“

„Annab mulle nõu ja vahel kommenteerib mu tegevust.“

Dickie kõnnib mu selja taga edasi-tagasi, sikutades oma vuntse.

„Need nõuanded, kuidas seda öeldagi, on see ikka tibens-tobens? Ei midagi vägivaldset või perversset?“

„Kindlasti mitte,“ vastan, pahandades sellise järelduse peale.

„Kuulete te seda praegu ka?“

„Ei.“

„Trauma,“ ütleb ta järsku sõrme õhku tõstes. „Seda see on, tegelikult väga tavaline. Keegi lööb pea ära ja juhtuma hakkab kõiksugu imelikke asju. Nad näevad lõhnu, maitsevad helisid, kuulevad hääli. See läheb alati päeva-paariga üle, kõige rohkem kuu.“

„Kuu!“ ütlen ja pöördun kirstul ringi, et talle otsa vaadata. „Kuidas ma kuu aega sedasi toime tulen? Äkki peaksin haiglasse minema?“

„Ei, jumala eest, kohutavad paigad need haiglad,“ sõnab Dickie rabatult. „Nurkadesse pühitud tõved ja surm, nakkused voodis patsientide kõrval keras. Võtke mu nõu kuulda ja minge parem välja jalutama, vaadake oma asjad läbi, rääkige sõpradega. Ma nägin, et jagasite eile Michael Hardcastle’iga õhtusöögi ajal pudelit, tegelikult lausa mitut. Oli alles õhtu, päris mitmes mõttes. Tema oskab ilmselt aidata. Ja pange mu sõnu tähele – kui mälu naaseb, on see hääl läinud.“

Ta teeb pausi ja laksutab keelt. „Mulle teeb rohkem muret see käsivars.“

Meid katkestab koputus uksele. Dickie avab ukse enne, kui jõuan protestida. Koridoris seisab Danieli toapoiss värskelt triigitud rõivastega, nagu lubatud. Minu otsustamatust nähes võtab doktor riided, laseb toapoisil minna ja seab need mu voodile valmis.

„Kuhu me nüüd jäimegi?“ ütleb ta. „Ah, õigus, käsi.“

Ma järgin ta pilku ja leian veremustrilise särgikäise. Pikema jututa tõmbab ta selle üles, nii et paljastuvad koledad lõikehaavad ja verevalumites ihu. Näib, nagu oleks need juba koorikutega kattunud, kuid ilmselt on mu hiljutised pingutused need lahti rebinud.

Dickie painutab mu kanged sõrmed ükshaaval sirgeks, võtab oma kotist väikese pruuni pudeli ja mõned sidemerullid ning puhastab haavad enne joodiga määrimist.

„Need on noahaavad, Sebastian,“ ütleb ta murelikult, kogu hea tuju kadunud nagu tina tuhka. „Ja hiljutised. Tundub, nagu oleksite end kaitstes kätt ees hoidnud.“

Ta demonstreerib kotist võetud klaasist pipetiga, lõikudes sellega ägedalt näo ette tõstetud käsivart. Sellest etendusest piisab, et mulle kananahk peale ajada.

„Mäletate te midagi õhtust?“ küsib ta kätt nii kõvasti kinni sidudes, et susisen valust. „Ükskõik mida?“

Sunnin mõtted tagasi puuduvate tundideni. Ärgates arvasin, et kõik on läinud, kuid nüüd mõistan, et see pole päris nii. Ma tajun, et mälestused on kohe käeulatuses. Neil on kaal ja kuju nagu kinnikaetud mööblil hämaras toas. Olen lihtsalt valguse, mille abil näha, kuskile ära pannud.

Ohates raputan pead.

„Midagi ei tule meelde,“ ütlen ma. „Aga sel hommikul nägin ma …“

„Naise mõrva,“ katkestab mind doktor. „Jah. Daniel rääkis mulle.“

Iga ta sõna nõretab kahtlusest, aga ta seob sideme kinni vastuväiteid sõnadesse panemata.

„Igal juhul peaksite otsekohe politseisse teatama,“ ütleb ta. „See, kes seda tegi, tahtis teile tõsiselt viga teha.“

Ta võtab voodilt koti ja surub kohmakalt mu kätt.

„Strateegiline taganemine, mu poiss, on praegu parim,“ ütleb ta. „Rääkige talliülemaga, ta peaks suutma korraldada transpordi tagasi külla, seal saate juba konstaablid jalule ajada. Sinnamaani peaksite olema väga ettevaatlik. Sel nädalal on Blackheathis kakskümmend inimest, veel kolmkümmend saabub tänaõhtuseks balliks. Suurem osa neist ei seisa sedasorti asjust kõrgemal, nii et kui olete kedagi solvanud … noh …“ Ta raputab pead. „Olge ettevaatlik, see on minu nõuanne.“

Arst lahkub, mina haaran kiirustades kummutilt võtme ja keeran ukse tema järel lukku – värisevate käte tõttu pistan võtme rohkem kui üks kord lukuaugust mööda.

Tund aega tagasi pidasin end mõrtsuka mängukanniks: ahistatud, aga mitte otseselt hädaohus. Inimeste keskel tundsin end piisavalt turvaliselt isegi nõudmaks, et püüaksime Anna keha metsast üles leida ja nõnda mõrvari otsinguid tagant kannustada. Nüüd on kõik teisiti. Keegi juba püüdis mu elu võtta ja ma ei kavatse kauemaks siia jääda, et ta saaks uuesti üritada. Surnud ei või oodata, et elavad oleksid neile midagi võlgu, ja ükskõik mida ma ka Annale võlgnesin, tuli see maksta kaugemalt. Pärast seda, kui olen elutoas oma hea samariitlasega kohtunud, võtan doktor Dickie nõu kuulda ja muretsen transpordi tagasi külla.

On aeg koju minna.