Читать книгу Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva - Stuart Turton - Страница 5

Vesi loksub üle vanniserva, kui heidan kiirustades maha mudast ja lehtedest teise naha. Otsin oma puhtakshõõrutud roosalt nahalt sünnimärke või arme, ükskõik mida, mis võiks ärgitada mälestusi. Pean juba kahekümne minuti pärast allkorrusel olema, aga ei tea Annast endiselt rohkem kui hommikul Blackheathi trepist üles vaarudes. Meelepimeduses kobamine ajas ahastama juba siis, kui arvasin, et saan otsimisel kaasa aidata, aga nüüd võib minu teadmatus kogu ettevõtmisele vee peale tõmmata.

Selleks ajaks, kui olen pesemisega ühel pool, on vannivesi must nagu mu meeleolu. Rusutult hõõrun end rätikuga kuivaks ja tutvun rõivastega, mille toapoiss tõi. Valik tundub mulle üsna pedantne, aga kapist alternatiivi otsides mõistan otsekohe ta kimbatust. Belli garderoob – tõepoolest, ma ei suuda endiselt meid kokku viia – koosneb mitmest täpselt ühesugusest ülikonnast, kahest smokingust, jahivarustusest, tosinast särgist ja paarist vestist. Need kõik on eri tooni mustad või hallid, praeguse mulje põhjal erakordselt ilmetu elu ilmetud vormiriided. Mõte, et see mees võiks ükskõik kelles vägivalda inspireerida, tundub olevat selle hommiku kõige ebaharilikum osa.

Riietun kiiresti, aga mu närvid on nii pingul, et vajan sügavat hingetõmmet ja kõva sõna, et meelitada oma keha ukse juurde minema. Harjumus sunnib mind enne lahkumist taskuid täitma ja käsi kargab kummuti poole vaid selleks, et sihitult õhku rippuma jääda. Tahan võtta asju, mida seal ei ole ja mida ma enam ei mäleta. See on ilmselt Belli vana harjumus, eelmise elu endiselt kummitav vari. Sund on nii tugev, et tühjade kätega jäämine tekitab väga imeliku tunde. Õnnetuseks oli see neetud kompass ainus, mis mul õnnestus endaga metsast kaasa tuua, aga ka seda ei näe ma kusagil. Minu hea samariitlane – mees, keda Dickie nimetas Daniel Coleridge’iks – on selle ära võtnud.

Ärevus kannustab mind tagant, kui koridori astun.

Mul on vaid selle hommiku jagu mälestusi ja ma ei suuda neistki kinni hoida.

Mööduv teener juhatab mu elutuppa, mis, nagu selgub, asub teisel pool söögisaali, paari ukse kaugusel marmorvestibüülist, kuhu täna hommikul sisenesin. Elutuba on ebameeldiv paik, tume puit ja erkpunased kardinad toovad meelde üleelusuuruses kirstu; kivisöetulest hõngub õhku rasvast suitsu. Sinna on kogunenud tosin inimest, ja kuigi kaetud on külmlaud, lösutab suurem osa külalisi tugitoolides või seisab tinaraamis akende juures ja põrnitseb süngelt koledat ilma, samal ajal kui moosiplekilise põllega teenijapiiga libiseb märkamatuks jäädes nende vahel ning korjab musti nõusid ja tühje klaase tohutu suurele hõbedasele kandikule, mida ta suudab vaevu hoida. Ümarik rohelisest tviidist jahiülikonnas mees on seadnud end nurgas klaveri taha ja mängib labast viisikest, mis mõjub solvavalt juba abitu esituse tõttu. Keegi ei pööra talle erilist tähelepanu, kuigi ta annab oma parima, et seda asja parandada.

Keskpäev on peaaegu käes, aga Danieli pole näha, niisiis leian tegevust erinevate joogianumate uurimisega kapil, ilma et mul oleks vähimatki aimu, mis need on või mis mulle maitseb. Lõpuks valan endale midagi pruuni ja pöördun siis kaaskülalisi vaatama, lootuses, et sähvatab mõni mälestuskild. Kui keegi neist peaks olema vastutav haavade eest minu käsivarrel, peaks tema ärritus mind tervena ja tugevana nähes olema silmanähtav. Ja kui ta siis otsustaks seda välja näidata, kas siis loobuks ka minu mõistus konspiratsioonist ja mulle meenuks tema identiteet? Oletades muidugi, et mu aju leiab mingi viisi, kuidas neil inimestel vahet teha. Peaaegu kõik mehed siin toas on tviidist jahirõivastes kõvahäälsed ja lihavanäolised jõmmid, naistel seevastu on seljas tagasihoidlikud seelikud, linased pluusid ja kardiganid. Erinevalt oma lärmakatest abikaasadest liiguvad nad summutatult ja piidlevad mind silmanurgast. Mul on tunne, nagu jälgitaks mind salamahti nagu haruldast lindu. See on ääretult rahutukstegev, kuigi ilmselt arusaadav. Daniel ei saanud oma küsimusi esitada selle käigus minu seisukorda paljastamata. Nüüd olen ma osa meelelahutusest, meeldigu see mulle või mitte.

Jooki rinna ligi hoides püüan mitte pealt kuulata ümberkaudu toimuvaid jutuajamisi – tunne, mis on lähisuguluses pea pistmisega roosipõõsasse. Pooled siinviibijatest kaeblevad millegi üle, teine pool kuulab kaeblemist. Neile ei meeldi ulualune, toit, teenijate laiskus, paiga isoleeritus või asjaolu, et nad ei võinud ise kohale sõita (kuigi taevas teab, kuidas nad oleksid selle koha üles leidnud). Enamjaolt on ärritus aga seotud asjaoluga, et leedi Hardcastle’i tervitus on endiselt vajaka. Majaproua pole siiani välja ilmunud, kuigi paljud külalistest saabusid Blackheathi juba eelmisel õhtul – asjaolu, mida nad näivad võtvat isikliku solvanguna.

„Andeks, Ted,“ ütleb teenijapiiga, püüdes mööda mahtuda viiekümnendates eluaastates mehest. Mees on laia rinna, punase hõreneva juuksepahmaka ja päikesest põlenud näoga. Jahirõivad on tüsedusele kalduva turske kere ümber trimmis, nägu ilmestavad erksinised silmad.

„Ted?“ ütleb mees vihaselt, haarab tüdruku randmest ja pigistab nii kõvasti, et too võpatab. „Kellega sa oma arvates räägid, Lucy? Sinu jaoks olen ma härra Stanwin, ma ei kuulu enam rottidega trepi alla.“

Tüdruk noogutab hirmunult ja vaatab abi otsides ringi. Keegi ei tee ühtki liigutust, isegi klaver hammustab keelde. Nad kõik kardavad seda meest, taipan ma. Oma häbiks pole minust samuti rohkem tolku. Olen paigale tardunud, jälgin toimuvat langetatud pilgul silmanurgast ja loodan meeleheitlikult, et mehe jõhkrus ei pöördu minu suunas.

„Lase ta lahti, Ted,“ ütleb ukselt Daniel Coleridge.

Tema hääl on vankumatu, jahe. Selles helisevad tagajärjed.

Stanwin hingab läbi nina ja põrnitseb Danieli, silmad pilukil. See ei tohiks olla võistlus. Stanwin on turske, massiivne ja sülgab mürki. Ometi on Danieli seismisviisis − käed taskus, pea kallutatud − midagi, mis Stanwini kõhklema sunnib. Võib-olla kardab ta jääda rongi alla, mida Daniel näib ootavat.

Kell võtab julguse kokku ja tiksub.

Mühatusega laseb Stanwin teenija lahti ja tuhiseb Danielist mööda toast välja, pomisedes midagi, mida ma ei kuule.

Ruum hingab kergendatult, klaver hakkab jälle mängima, kangelaslik kell jätkab, nagu poleks midagi juhtunud.

Danieli pilk mõõdab meid ükshaaval.

Suutmata tema uurivale pilgule vastata, põrnitsen oma peegeldust aknaklaasil. Minu näol on vastikus, jälestus oma iseloomu lõppematute puuduste pärast. Esmalt mõrtsukatöö metsas ja nüüd see siin. Kui palju ebaõiglust lasen ma sündida, enne kui sekkumiseks piisavalt julgust leian?

Daniel läheneb, kummitus klaasil.

„Bell,“ ütleb ta vaikselt ja paneb mulle käe õlale. „On sul hetk?“

Häbikoorma alla küürus, järgnen talle kõrvalasuvasse kabinetti, kõik silmapaarid puurivad mu selga. Kabinetis on veel hämaram, kärpimata luuderohi varjab aknaid ja tumedad õlimaalid neelavad selle vähese valguse, millel õnnestub läbi klaasi immitseda. Kirjutuslaud on seatud vaatega muruplatsi poole ja näib hiljuti hüljatud – lekkiv sulepea kuivatuspaberist rebitud tükil, selle kõrval paberinuga. Võib vaid ette kujutada kirju, mida nii rõhuvas õhkkonnas kirjutatakse.

Toa vastasnurgas, järgmisesse ruumi viiva ukse kõrval piilub fonograafi valjuhääldisse tviidist jahiriietes hämmeldunud noor mees, ilmselgelt taipamata, miks keerlev plaat ei täida ruumi helidega.

„Üksainus semester Cambridge’is ja ta peab end Isambard Kingdom Bruneliks,“ ütleb Daniel, see sunnib noormehe mõistatuselt pilku tõstma. Ta ei ole vanem kui kakskümmend neli, tumedate juuste ja laiade, lamedate näojoontega, mis meenutavad vastu aknaklaasi pressitud nägu. Mind nähes naeratab nooruk laialt, nagu aknast ilmub mehes nähtavale poisike.

„Bell, sa kuramuse idioot, siin sa oledki,“ ütleb ta ja surub mu kätt, patsutades samal ajal seljale. Tundub, nagu oleksin jäänud südamlike kruustangide vahele.

Ta uurib ootavalt mu nägu, rohelised silmad ahenevad, kui äratundmise puudumine kohale jõuab.

„See on siis tõsi, sa ei mäleta midagi,“ ütleb mees Danielile kiiret pilku heites. „Sa õnnelik põrguline! Lähme baarile lähemale, ma tutvustan sulle pohmakat.“

„Blackheathis levivad uudised kiiresti,“ märgin ma.

„Igavus on väga viljakas pinnas,“ vastab ta. „Mina olen Michael Hardcastle. Me oleme vanad sõbrad, kuigi nüüd on meie kohta ehk õigem öelda hiljutised tuttavad.“

Selles nendingus pole kübetki pettumust. Tundub lausa, et see teeb talle nalja. Isegi esimesel kohtumisel on selge, et suurem osa asju siin maailmas teeb Michael Hardcastle’ile nalja.

„Michael istus eelmisel õhtul lauas sinu kõrval,“ ütleb Daniel, kes on üle võtnud Michaeli inspekteerimistöö grammofoni kallal. „Kui nüüd järele mõelda, siis sellepärast sa ilmselt läksidki välja ja kopsasid ennast kusagil oimetuks.“

„Mängi kaasa, Bell, me loodame, et ühel päeval ütleb ta kogemata midagi, mis on päriselt naljakas,“ torkab Michael.

Põgus paus minu vastutorke jaoks, hetkede rütm, mis selle puudumise raskuse all kokku variseb. Esimest korda pärast tänahommikust ärkamist tunnen igatsust oma endise elu järele. Ma janunen nende meeste tundmise järele, ihkan nende sõpruse intiimsust. Minu kurbus peegeldub mu kaaslaste nägudel, piinlik vaikus kaevab meie vahele kaevikut. Lootes päästa vähemalt osagi usaldusest, mis pidi meie vahel kunagi valitsema, rullin käise üles ja näitan neile käsivart katvaid sidemeid, millest veri hakkab juba läbi imbuma.

„Oleks ma vaid ise endale vastu pead kopsanud,“ ütlen ma. „Doktor Dickie arvab, et keegi ründas mind öösel.“

„Oh, kulla mees!“ ahmib Daniel õhku.

„See on kõik selle neetud kirja pärast, kas pole?“ sõnab Michael, pilk minu vigastustel.

„Millest sa räägid, Hardcastle?“ küsib Daniel kulmu kergitades. „Sa tahad öelda, et tead sellest midagi? Miks sa varem ei öelnud?“

„See pole õieti midagi,“ vastab Michael häbelikult saapaninaga paksu vaipa uuristades. „Eile viienda pudeli paiku tõi teenija meile lauda kirjakese. Järgmise asjana üritas Bell end juba välja vabandada ja endale meelde tuletada, kuidas uksed töötavad.“ Ta vaatab mulle häbenedes otsa. „Ma tahtsin kaasa tulla, aga sa nõudsid täiesti järeleandmatult, et pead minema üksi. Ma oletasin, et küllap sa saad mõne naisega kokku või nii, ei hakanud peale käima … ja rohkem ma sind ei näinud. Kuni praeguseni.“

„Mis seal kirjas oli?“ küsin ma.

„Pole udust aimugi, sa tohman, ma ei näinud seda.“

„Kas sa mäletad, milline teenija kirja tõi, või kas Bell mainis kedagi Anna-nimelist?“ küsib Daniel.

Michael kehitab õlgu, kogu ta nägu kortsub meenutamise pingutusest. „Anna? Ei kõla tuttavalt, ma kardan. Aga mis teenijasse puutub, siis …“ Ta puhub põsed õhku täis ja hingab pikalt välja. „Must kleit, valge põll. Oh, pista see endale, Coleridge, ole nüüd mõistlik. Neid on siin tosinaid, kuidas suudaks keegi neil vahet teha.“

Ta vaatab meile mõlemale abitult otsa, millele Daniel vastab põlgliku pearaputusega.

„Ära muretse, vanapoiss, küll me selle asja ära klaarime,“ ütleb ta mu õlga pigistades. „Ja mul on mõte, kuidas.“

Ta suundub maavalduse raamitud kaardi juurde seinal. See on arhitektuuriline joonistus, vihmatäpiline ja servadest kollane, aga maja ja ümbruskond on kujutatud päris kaunilt. Nagu selgub, on Blackheath hiiglaslik maaomand, kuhu kuulub perekonna kalmistu idas ja tallid läänes, looklev rada viib lõunasse järve äärde, mille kalda külge klammerdub paadimaja. Kui välja arvata sõidutee, mis lõikab jonnaka sirgjoonena küla suunas, on kõik ülejäänu mets. Nagu ka ülevalt avanenud vaade vihjas, oleme sõna otseses mõttes puudest ümbritsetud.

Mu nahale kerkib külm higi.

Ma pidin selles ääretuses kadunuks jääma, nagu Anna täna hommikul. Ma otsin omaenda hauda.

Minu rahutust tajudes heidab Daniel mulle pilgu.

„Üksildane kant, mis?“ pomiseb ta ja koputab hõbedasest portsigarist välja sigareti. See ripub ta alahuule küljes, kuni ta taskutest süütajat otsib.

„Isa ostis selle meile siis, kui ta poliitiline karjäär uperkuuti käis,“ ütleb Michael, süütab Danieli sigareti ja võtab ka endale ühe. „Vanamees kujutas endale ette, et on mõisahärra. Ei kukkunud päris niimoodi välja, nagu me lootsime, otse loomulikult.“

Kergitan küsivalt kulmu.

„Üks meie pargivahtidest, mees nimega Charlie Carver, tappis mu venna,“ ütleb Michael rahulikult, nagu teadustaks võiduajamiste tulemusi.

Kogelen vabanduse, täiesti rabatuna, et võisin unustada midagi nii jõletut.

„Ma … mul on kahju, see pidi olema …“

„Kohutavalt kaua aega tagasi,“ katkestab mind Michael, hääles kerge kärsitusnoot. „Üheksateist aastat, kui olla täpne. Ma olin alles viiene, kui see juhtus, ja ausalt öeldes vaevu mäletan seda.“

„Mitte nagu suurem osa kõntsaajakirjandusest,“ lisab Daniel. „Carver ja veel üks teine tüüp jõid ennast segi ja krabasid Thomase järve ääres kinni. Nad uputasid ta poolenisti ära ja viisid siis töö noaga lõpule. Ta oli umbes seitsmene või nii. Ted Stanwin tuli jooksuga ja peletas nad püssiga minema, aga Thomas oli juba surnud.“

„Stanwin?“ küsin ja püüan jahmatust mitte häälde lasta. „See mats söögilaua juurest?“

„Oh, mina seda küll liiga valju häälega ei kuulutaks,“ ütleb Daniel.

„Mu vanemad peavad vanast Stanwinist kõvasti lugu,“ ütleb Michael. „Ta oli tavaline pargivaht, kui Thomast päästa püüdis, aga isa kinkis talle tänutäheks ühe meie Aafrika istanduse ja nõnda see rott oma hunniku kokku kühveldaski.“

„Mis mõrtsukatest sai?“ küsin ma.

„Carver läks võlla,“ vastab Daniel ja raputab vaibale tuhka. „Politsei leidis tema osmikust põrandalaudade alt tapmiseks kasutatud noa ja lisaks veel tosin näpatud brändipudelit. Tema kaasosalist ei saadudki kunagi kätte. Stanwin ütles, et sai talle pihta, aga kohalikku haiglasse ei ilmunud ühtki vigastatut ja Carver ei andnud teda üles. Lord ja leedi Hardcastle pidasid sel nädalavahetusel pidu, nii et see võis olla ükskõik kes külalistest, aga perekond väitis kaljukindlalt, et keegi neist ei tundnud Carverit.“

„Pentsik värk igas mõttes,“ nendib Michael kõlatult, ilme niisama sünk kui aknaid matvad pilved.

„Nii et kaasosaline on endiselt vabaduses?“ ütlen ma. Õudus roomab mööda mu selga üles. Mõrv üheksateist aastat tagasi ja mõrv täna hommikul. See ei saa olla kokkusattumus.

„Paneb tõesti mõtlema, et milleks seda politseid üldse vaja on, eks ole,“ ütleb Daniel ja jääb siis vait.

Minu pilk leiab Michaeli, kes põrnitseb külalistetuppa. See on tühjenemas: külalised triivivad vestibüüli ja viivad vestlused endaga kaasa. Isegi siit kuulen ma veel seda nõelavat, pöörlevat solvanguparve, mis ei jäta puutumata midagi alates maja allakäinud seisukorrast kuni lord Hardcastle’i joomarluse ja Evelyn Hardcastle’i jäisuseni välja. Vaene Michael, ma ei kujuta ette, mis tunne võib olla, kui su peret nii avalikult pilgatakse ja veel nende enda kodus.

„Kuule, me ei tulnud siia selleks, et sind iidse ajalooga tüüdata,“ ütleb Daniel vaikust lõhkudes. „Ma tegin selle Anna asjus järelepärimisi. Aga ma kardan, et uudised pole head.“

„Keegi ei tunne teda?“

„Ei külaliste ega ka töötajate hulgas pole kedagi sellenimelist,“ ütleb Michael. „Ja mis veel tähtsam – keegi pole Blackheathist kadunud.“

Avan vaidlemiseks suu, aga Michael tõstab käe ja vaigistab mind. „Sa ei lase mul kunagi lõpetada, Belly. Mul pole põhjust otsingurühma kokku panna, aga mehed lähevad umbes kümne minuti pärast jahile. Kui annaksid mulle ligikaudseltki aimu, kus sa hommikul üles ärkasid, siis juhiksin seltskonna sinnakanti ja me hoiaksime silmad lahti. Meid on kokku viisteist, nii et on päris suur võimalus midagi silmata.“

Tänulikkus paisutab mu rinda.

„Aitäh, Michael.“

Ta naeratab mulle läbi sigaretisuitsu pilve. „Ma ei ole kunagi näinud, et sa vindi üle keeraksid, Belly, nii et vaevalt sa seda ka praegu teed.“

Vahin innukalt kaarti, valmis andma oma panuse, aga mul pole vähimatki aimu, kus ma Annat nägin. Mõrvar saatis mu ida suunas ja mets oksendas mu otse Blackheathi ette, aga võin vaid oletada, kui kaua enne seda kõndisin või kust liikuma hakkasin. Hingan sügavalt sisse ja jumalikku ettehoolet usaldades suskan näpuga klaasi, samal ajal kui Daniel ja Michael vaatavad üle mu õla.

Michael noogutab lõuga hõõrudes.

„Ma räägin meestega.“ Ta silmitseb mind pealaest jalatallani. „Parem mine vaheta riided. Me hakkame varsti liikuma.“

„Mina ei tule,“ ütlen häbist lämbuva häälega. „Ma pean … Ma lihtsalt ei saa …“

Noormees niheleb ebamugavust tundes. „Ole nüüd …“

„Mõtle ise, Michael,“ segab Daniel vahele ja haarab mu õlast. „Vaata, mis temaga tehti. Vaene Bell pääses vaevu metsast välja, miks ta peaks tahtma tagasi minna?“

Michaeli toon pehmeneb.

„Ära muretse, Bell, me leiame su kadunud tüdruku ja mehe, kes ta tappis. Nüüd on asjad meie kätes. Hoia end sellest jamast nii kaugele, kui saad.“