Читать книгу Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva - Stuart Turton - Страница 7

„Keegi tahab mind tappa.“

Imelik on seda valjusti välja öelda, nagu esitaksin saatusele väljakutse, aga kui tahan õhtuni elus püsida, pean hirmudele vastu astuma. Ma ei kavatse end enam oma toas varjata. Nii palju küsimusi ootab vastuseid.

Kõnnin tagasi majja, otsides pilguga puude vahelt võimalikku hädaohtu, mõttes edasi-tagasi tormlemas tänahommikused sündmused. Ikka ja jälle juurdlen haavade üle käsivarrel, mõtlen katkuarstile, lakeile ja salapärasele Annale, kes nüüd tundub olevat elus ja terve ning jätab mulle leidmiseks mõistatuslikke kirju. Kuidas ta metsast eluga pääses?

Ilmselt võis ta selle kirja kirjutada ka varem sel hommikul, enne kui teda rünnati, aga kuidas ta sel juhul teadis, et tulen majakesse ja kuivatan tule kohal kindaid? Ma ei rääkinud oma plaanidest kellelegi. Kas ma kõnelesin valjusti? Kas ta võib mind jälgida?

Raputan pead ja astun sellest lõksust teadlikult eemale.

Ma kiirustan liiga kaugele ette, peaksin vaatama hoopis selja taha. Michael ütles, et teenija oli mulle eile õhtul lauda kirja toonud, ja see oli viimane kord, kui ta mind nägi.

Kõik sai alguse sellest.

Sa pead leidma teenija, kes kirja tõi.

Olen vaevu Blackheathi uksest sisse astunud, kui hääled meelitavad mu elutuppa, kus pole kedagi peale paari noore teenijapiiga, kes koristavad laualt hiiglaslikele kandikutele lõunaeine jäänuseid. Nad töötavad kõrvuti, pead keelt pekstes lähestikku, ega märka mind ukseavas.

„… Henrietta ütles, et ta on hulluks läinud,“ ütleb üks tüdruk, kelle valge tanu alt ripuvad lahtiselt pruunid lokid.

„Pole õige leedi Helena kohta niimoodi öelda, Beth,“ noomib teine tüdruk. „Ta on meie vastu alati lahke olnud ja meid õiglaselt kohelnud, nii see on.“

Beth kaalub seda fakti rammusa kuulujutu valguses.

„Henrietta rääkis mulle, et ta on täiesti pöörane,“ jätkab ta. „Karjub lord Peteri peale. Ta ütles, et küllap sellepärast, et nad on nüüd pärast isand Thomase surma jälle Blackheathis tagasi. See võib inimese imelikuks teha, ütles ta.“

„Küll see Henrietta ikka ütleb palju asju, mina sinu asemel ei vaevaks sellega oma pead. Nagu me poleks varem nende tülidest kuulnud. Pealegi, kui asi oleks tõsine, siis räägiks leedi Helena sellest proua Drudge’ile, kas pole nii? Alati on rääkinud.“

„Proua Drudge ei suuda teda leida,“ ütleb Beth võidukalt, kohtuasi leedi Helena vastu lõplikult ja vastuvaidlematult tõestatud. „Ta pole teda terve hommiku näinud, aga …“

Minu sisseastumine napsab sõnad õhust, teenijatüdrukud üritavad kohkunud knikse, millest kujuneb kähku käte, jalgade ja õhetuse segapuder. Tõrjun käeviipega nende segaduse ja küsin, kes eile õhtusööki serveeris, kuid saan vastuseks vaid tühjad pilgud ja vabanduspominad. Olen juba valmis loobuma, kui Beth söandab öelda, et Evelyn Hardcastle pakub maja tagaosas päikesetoas daamidele meelelahutust ning tema teab kindlasti paremini.

Pärast üürikest vestlust juhatab üks neist mu läbi sellesama kahe toa vahelise ukse kabinetti, kus lõuna ajal kohtusin Danieli ja Michaeliga. Sellele järgneb raamatukogu, millest kärmelt läbi kõnnime ja väljudes jõuame hämarasse koridori. Pimedus virdab meile tervituseks vastu, väikese telefonilaua alt triivib välja must kass, kelle saba pühib tolmust puupõrandat. Hääletute käppadega tatsab ta mööda vahekäiku minema ja lipsab selle teises otsas veidi irvakil ukse vahelt sisse. Uksepilust imbub välja sooja oranži valgust, teiselt poolt kostab hääli ja muusikat.

„Preili Evelyn on seal, härra,“ ütleb tüdruk.

Tema toon kirjeldab lühidalt nii tuba kui ka Evelyn Hardcastle’it, neist kummastki ei näi ta eriliselt lugu pidavat.

Jätan ta põlguse märkamata, avan ukse ja toa soojus lajatab mulle otse näkku. Õhk on paks ja parfüümist magus ning seda keerutab vaid krabisev muusika, mis kerkib ja liugleb ja peksleb vastu seinu. Suured tinaraamis aknad avanevad aeda maja taga, nende kupli taga kuhjuvad hallid pilved. Tule ümber seatud tugitoolidel ja diivanitel lamasklevad noored naised nagu närtsinud orhideed, suitsetavad sigarette ja klammerduvad oma jookide külge. Ruumis valitseb pigem rahutu ärritus kui peomeeleolu. Pea ainsat elumärki toas ilmutab õlimaal tagumisel seinal, millel poseeriv miilavate silmadega vana naine arvustab kogu ruumi. Tema näoilmes väljendub kõnekalt halvakspanu toimuva suhtes.

„Minu vanaema, Heather Hardcastle,“ ütleb naine mu selja taga. „Pole just kõige kenam pilt, aga kõike silmas pidades polnud ta ka just kõige kenam naine.“

Pöördun häälele vastu ja lähen näost punaseks, kui tosin nägu igavuse sügavusest pinnale ujuvad ja mind uurima jäävad. Minu nimi teeb toas ringe, äkiline elev sumin selle kannul nagu mesilasparv.

Üks ühel, teine teisel pool malelauda istuvad naine, keda arvan olevat Evelyn Hardcastle, ja erakordselt paks vanem mees, kes kannab numbri võrra liiga väikest ülikonda. Nad on kummaline paar. Evelyn on kahekümnendate eluaastate lõpus ning sarnaneb üsnagi klaasikilluga − kõhn, nurgeline keha ja kõrged põsesarnad, juuksed üles pandud. Tal on seljas roheline kleit, moodsa lõikega ja piha ümber vöötatud, kleidi ranged jooned peegeldavad kõrki ilmet näol.

Mis puudutab aga paksu meest, siis tema ei saa olla noorem kui kuuskümmend viis, ja ma ei suuda isegi ette kujutada, millist kehaväänamist võis tarvis olla, et ta tohutu mass selle laua taha mahutada. Tool on tema jaoks liiga väike, liiga sirge. Ta on nagu märter. Laubal hiilgab higi, pihku pigistatud läbimärg taskurätt annab tunnistust kannatuste kestusest. Ta vaatab mind veidralt, näoilmes võrdselt uudishimu ja tänulikkus.

„Andestage mulle,“ ütlen ma, „ma olin …“

Evelyn lükkab laualt pilku tõstmata etturi edasi. Paks mees pöörab tähelepanu jälle mängule, lihav sõrmeots neelab oda endasse.

Minu suust kostev ägamine seda viga nähes üllatab mind.

„Te oskate malet?“ küsib Evelyn, pilk endiselt laual.

„Tundub nii,“ vastan ma.

„Siis ehk mängite minuga pärast lord Ravencourti?“

Minu hoiatust märkamata astub Ravencourti oda uhkelt otse Evelyni lõksu ja varitsev vanker võtab ta maha. Mehe mängu sugeneb paanika, kui Evelyn kannustab oma nuppe edasi, kiirustades teda takka seal, kus ta oleks pidanud olema kannatlik. Mäng on nelja käiguga läbi.

„Tänan teid meelelahutuse eest, lord Ravencourt,“ ütleb Evelyn vastase kuningat pikali lükates. „Ma usun, et nüüd on teil vaja olla kusagil mujal.“

See on järsk ärasaatmine. Kohmaka kummardusega harutab Ravencourt end laua tagant lahti ja vaarub toast välja, noogutades mulle lahkumisel põgusalt.

Evelyni halvakspanu järgneb talle ukseni ja hajub koos käeviipega vastasasuva tooli poole.

„Palun,“ ütleb ta.

„Kardetavasti ma ei saa,“ vastan. „Ma otsin teenijat, kes mulle eile õhtusöögilauda kirja tõi, aga ma ei tea temast kahjuks midagi. Lootsin, et te oskate mind aidata.“

„Meie ülemteener oskaks,“ vastab Evelyn ja seab oma äratrööbatud armee positsioonidele. Iga nupp on asetatud täpselt ruudu keskele, näoga vaenlase poole. Ilmselgelt pole sel mängulaual argpüksidele kohta.

„Härra Collins teab selles majas iga teenija iga sammu, või nii ta vähemalt laseb neil uskuda,“ ütleb Evelyn. „Kahjuks langes ta täna hommikul rünnaku ohvriks. Doktor Dickie lasi ta väravamajja viia, et tal oleks mugavam puhata. Kavatsesingi tegelikult teda vaatama minna, nii et võin teid juhatada.“

Kõhklen viivu, kaaludes ohu suurust. Suudan vaid arvata, et kui Evelyn Hardcastle tahaks mulle halba, ei kuulutaks ta meie plaanist koos välja minna terve toatäie tunnistajate ees.

„See oleks teist väga lahke,“ vastan ja teenin ära naeratusevälgatuse.

Evelyn tõuseb, märkamata − või siis seda teeseldes − uudishimulikke pilke, mis meid nügivad. Aeda viivad suured klaasidega uksed, aga me ei kasuta neid, vaid läheme läbi suure vestibüüli, et võtta esmalt toast mantlid ja mütsid. Evelyn alles sikutab enda oma pähe, kui Blackheathist välja tormlevasse, külma pärastlõunasse astume.

„Kas ma tohin küsida, mis härra Collinsiga juhtus?“ uurin ma, mõeldes, kas see kallaletung võib äkki olla seotud sellega, mis minuga eelmisel ööl juhtus.

„Talle tungis kallale üks teine külaline, kunstnik nimega Gregory Gold,“ ütleb Evelyn paksu salli sõlme sidudes. „Igatahes täiesti põhjuseta, ja Gold jõudis ta ikka täiesti vaeseomaks peksta, enne kui keegi vahele tuli. Ma pean teid hoiatama, doktor, et härra Collins on tugevalt uimastatud, nii et ma pole kindel, kui palju temast abi on.“

Me läheme mööda kruusast sissesõiduteed, mis viib küla poole, ja jälle kord vapustab mind olukorra pentsikus. Mingil hetkel mõne möödunud päeva jooksul pidin ma saabuma mööda täpselt sedasama teed, õnnelik ja elevil, või siis ehk paiga kauguse ja isoleerituse pärast tujust ära. Kas ma mõistsin ohtu, milles viibisin, või tekkis see siinviibimise jooksul? Nii palju minust on kaotsis, mälestused lihtsalt õhku haihtunud nagu lehed tuulde, ja ometi, siin ma seisan, ümbertehtuna. Pean aru, kas Sebastian Bellile meeldiks see uus mees, kes on minust saanud. Kas me üldse saaksime läbi?

Sõnagi lausumata pistab Evelyn käe minu käevangu, ta näole ilmub soe naeratus. Nagu oleks tema sisemuses süüdatud tuli, ta silmis särab elu ja varasem looritatud naine on pakku aetud.

„Küll on hea majast välja saada,“ hüüatab ta ja kallutab näo vihmale vastu. „Tänu jumalale, et te just siis tulite, kui te tulite, doktor. Ausalt, veel üks minut ja oleksite leidnud mu peadpidi kaminas.“

„Siis tõesti vedas, et ma teid peatasin,“ ütlen, tema tujumuutusest veidi hämmeldunud. Evelyn naerab vaikselt, kui mu segadust tajub.

„Oh, ärge pange mind tähele,“ ütleb ta. „Ma jälestan inimestega tutvumist, nii et iga kord, kui kohtun kellegagi, kes mulle meeldib, siis käitun, nagu oleksime juba sõbrad. Pikemas perspektiivis hoiab see kõvasti aega kokku.“

„Ma täiesti mõistan selle võlu,“ vastan ma. „Kas ma tohin küsida, kuidas õnnestus mul ära teenida soodne esmamulje?“

„Ainult juhul, kui ma tohin olla avameelne.“

„Te pole praegu avameelne?“

„Ma püüdsin olla viisakas, aga teil on õigus – näib, et ma ei suuda kunagi maanduda õigel pool aeda,“ sõnab Evelyn teeseldud kahetsusega. „Aga kui nüüd avameelne olla, siis meeldib mulle teie tõsidus, doktor. Te näite mulle mehena, kes tahaks pigem olla kusagil mujal – tunne, mida ma jagan kogu südamest.“

„Kas ma võin oletada, et koju naasmine ei rõõmusta teid?“

„Oh, see paik pole mu kodu olnud juba väga kaua aega,“ ütleb Evelyn ja hüppab üle suure lombi. „Olen viimased viisteist aastat Pariisis elanud, sellest ajast saadik, kui mu vend tapeti.“

„Aga need naised, kelle seltsis ma teid päikesetoas nägin, kas nad polegi teie sõbrad?“

„Nad saabusid täna hommikul ja tõtt öelda ei tunne ma neist kedagi ära. Lapsed, keda kunagi tundsin, on nahka ajanud ja seltskonda vingerdanud. Ma olen siin täpselt sama võõras kui teiegi.“