Читать книгу Saialillede sügis - Susan Meissner - Страница 6

Manhattan

september 2011

Peenvillane lillemustriga kangas lebas lõikamislaual nagu seadmist ootav pruudikimp. Kanga taustavärv, mis oli olnud kunagi valge, oli aastatega tuhmunud ja paistis nüüd olevat hägust elevandiluukarva ning endised fuksiaroosad ja lillad õied olid nüüd helepunased ja lavendlivärvi, olles oma kunagise sära kahvatud varjud. Ma sõrmitsesin sajandivanust kangast, mis oli sõrme all väga pehme. See oli jäetud päikese kätte pleekima, vahest tooliseljale või lõunapoolse akna alla kummutikatteks. Aga võib-olla oli omanik mingil põhjusel unustanud, kuhu ta selle kanga oli hoiule pannud, ja see oli jäänud lihtsalt pikaks ajaks seisma.

„Ma arvan, et see oli kunagi väga kaunis.” Kuuekümneaastane naine krimpsutas teispool lõikamislauda seistes vabandavalt nägu, tundes nähtavasti häbi, et kangast, mis oli elanud üle kaugeid aegu, oli nii vastutustundetult koheldud.

„See on ikka veel kaunis,” rahustasin teda. „Muster on säilinud ja ma kujutan ette, millised olid värvid, millega see trükiti.”

„Kas tõesti?” Naise hääl oli lootusrikas. „Ma kartsin, et see on liiga vana ja luitunud, et millegagi kokku sobida. Ma ei tea isegi seda, kust mu vanavanaema selle sai.”

„See on Prantsuse peenvillane kangas, pärit üheksateistkümnenda sajandi lõpust.” Pöörasin kanga ümber ja uurisin tagumist külge. „Tõenäoliselt on see trükitud söe ja tõrva baasil tehtud aniliinvärviga – seepärast olidki värvid algul nii eredad.”

Naine naeris. „Kas sa suudad kõike seda öelda lihtsalt vaadates?”

Naeratasin talle vastu. „Neli aastat tekstiilikooli.”

„Ma ei teadnudki, et selle jaoks on omaette kool. Nüüd on vist iga asja jaoks oma kool.”

Pöörasin kanga õiget pidi. „Ma arvan, et suudan sobitada siia juurde midagi sarnast või vähemasti ligilähedast.”

„Oi, see oleks suurepärane. Aga see ei pea olema peenvillane. Olen kuulnud, et see on väga kallis. Kunstsiid sobiks täielikult.”

„Annan oma parima. Kas jätan selle endale või lõikan välja väikse kanganäidise?”

„Sa võid selle otsimise ajaks enda kätte jätta. Aga praegu tahan ma hoopis paar meetrit nendest.”

Naine lükkas üle laua kaks sügisvärvides Bataavia batika rulli.

Tõmbasin rullid enda poole ja ulatasin talle blanketi, et ta selle ära täidaks. „Mul on vaja su kontaktandmeid, et saaksin saata e-kirja, kui olen leidnud sobivad kangad. Abi oleks ka sellest, kui sa kirjutaksid, mis summat sa silmas pead.” Ulatasin talle ka pastaka.

Klient võttis blanketi vastu. „Suurepärane.”

Rullisin lahti esimese, maheda kuldse kanga. „See on kauni mustriga. Verivärske, just käesolevaks hooajaks. Mitu meetrit?”

Aga naine silmitses paberilehte, mille olin talle andnud. „Kõigel ilusal on jutustada oma lugu,” luges ta lehe ülaservast valjult ette poe moto. „See meeldib mulle.”

„See on meie Heirloom Yardi poe moto,” vastasin. „Sain selle mõttetera ühelt oma tekstiilikooli õppejõult.”

Tegelikult ütles see õppejõud, et iga tekstiilidisain põhineb väärtuslikul universaalsel tõel – olin aastate eest tema vana ütluse ümber sõnastanud.

„Mitu meetrit ma seda siis lõikan?” kordasin küsimust.

„Oi! Kaks. Ei. Kolm meetrit, palun. Kumbagi.”

Mõõtsin meetrid välja ja hakkasin lõikama.

„See on nii hästi öeldud,” jätkas naine. „Eriti, kui õmbled lapitekke. Ja mulle meeldib väga selle kangapoe nimi. Kas selle mõtlesite ka teie välja?”

Näitasin peaga oma ülemuse ja parima sõbranna Celine’i poole, kes teenindas keset kauplust üht teist klienti, hõbehall poisipea Jinny Beyeri disainitud värvikirevate kangaste vahelt vilksatamas. „Selle nime peale tuli Celine. See on tema pood. Ja kõik need kaunid lapitekid seintel on tema tehtud.”

Celine pööras pea meie poole ja pilgutas tervituseks silma.

Lükkasin esimese rulli kõrvale ja haarasin teise, šokolaadipruuni puuvillase kanga, mida katsid kuldsed sõõrid.

„Seda ma võtaks tegelikult kaks ja pool meetrit.” Naine ohkas kergelt ning silmitses Heirloom Yardi riiuleid ja laudu. „Ma ei suuda isegi sõnadesse panna, kui hea meel mul on, et leidsin teie poe. Niipea, kui sain teada, et kolime Manhattanile, hakkasin ma esimese asjana leinama oma lemmikkangapoodi. Ma poleks osanud arvatagi, et siin on pood, mis suudab seda asendada. Arvasin küllap, et Manhattan on lapitekkide õmblemiseks liiga peen linnaosa.”

Naise sõnad ajasid mu naerma. Olin tulnud siia linna aastate eest värskelt abiellununa, värskelt kooli lõpetanuna ja mul olid olnud samuti omad eelarvamused.

„Mu tütar elab Connecticutis. Tema ütleski, et vaataksin Upper West Side’i,” jätkas naine. „Ta oli ühest ajakirjast lugenud, et te tegelete kangaste reproduktsiooniga. See lugu ilmus paar aastat tagasi, aga ta hoiab kõik numbrid alles. Nii ma teid leidsingi.”

See kolme aasta tagune artikkel meelitas ikka veel poodi uusi kliente.

Tõmbasin teise kanga väljamõõdetud osa sirgu ja hakkasin lõikama. „See on mu lemmiktöö. Otsida vana kanga kõrvale midagi sobivat.”

„Ja see tuleb tal oivaliselt välja,” pistis vahele Celine, kes oli meist nüüd vaid paari sammu kaugusel ja valmistus teise laua taga kangast lõikama.

„See on nii põnev,” ütles naine. „Kas leiate alati sobiva kanga?”

Mu käärid peatusid hetkeks. „Peaaegu alati.”

„Aga vahel ei leia ka?”

Taas jäid käärid sekundiks kanga kohale rippuma. „Mida vanem on kangas, seda keerulisem on töö. Aga kui me kangast ei leia, siis pöördume näiteks mõne disaineri poole. See võib olla väga kulukas, aga me teame soovitada väga häid disainereid.”

„Aga enamasti te ikka leiate midagi, eks ole? Ega nüüd maailm sellest lõppe, kui te seda konkreetset kangast ei leia, aga ma väga loodan, et see teil õnnestub.”

Käärid naksasid kanga rulli küljest lahti. „Jah. Enamasti leian.”

„Teate,” jätkas naine, tegemata välja väiksest pausist, „ma pean tooma teie juurde oma vanaema pulmakleidi. Ta oli läände laienemise ajal kirja teel tellitud pruut ja…”

Kuulasin naist viisakalt. Olin isegi rõõmus, et vestluse uus suund viis mu mõtted eemale kangast, mida mul polnud õnnestunud kümme aastat leida. Mul polnud muidugi näidist, fotot ega midagi muud peale mälupildi ja ka mälestus oli hägusevõitu. Nagu Celine mulle öelda tavatses, oli see olnud päev nagu ei üksi teine. Peaksin oma ootusi lõdvemaks laskma.

Kui palju olin ma lapanud antiikseid kanganäidiseraamatuid, kui palju veebilehti ja kangastuudioid olin ma seda otsides läbi käinud? See õlarätt oli olnud indienne’i-kangast, Prantsusmaal india disaini järgi tehtud ja kindlasti oma sada aastat vana. Ühte serva oli olnud mustaga tikitud nimi Lily ja kangal olid olnud korduva motiivina saialilled.

Oli olnud paar niisugust hetke, kui põgus pilguheit mõnele kangarullile või fotole või kanganäidisele oli pannud õhu kihama ja hõiskama: „Seal see ongi!” Aga kui ma olin südame põksudes mustrit lähemalt silmitsenud, olin ma peaaegu kergendunult taibanud, et olin eksinud. Ma tahtsin seda kangast leida, aga ei tahtnud ka.

Kõigel ilusal on jutustada oma lugu. Aga sugugi kõik lood pole ilusad.

Naine oli lõpetanud oma vanaemast rääkimise ja ma tõrjusin uitmõtted peast. Ulatasin talle kokku volditud kangad ja võtsin temalt täidetud blanketi. „Maksta saate ees kassas, Leslie juures. Võite vanaema pulmakleidi tuua, millal aga soovite.” Heitsin pilgu blanketile, et näha naise nime. „Nii kena oli teiega kohtuda, proua Courtenay. Võtan teiega ühendust, kui selle peenvillase kanga asjus miskit selgub.”

„Palun öelge mulle Ruth.”

„Ja mina olen Taryn.”

Ruth Courtenay hakkas minema poe etteotsa, möödudes teistest klientidest, kes olid peaaegu eranditult naised. Enamikul neist olid käes kapsaks loetud mustriraamatud või kangarullid, mida nad hoidsid hellalt kui sülelapsi, sel ajal kui nad otsisid midagi, mis annaks sobivat kontrasti või millega annaks kangast kokku sobitada.

Ja kuigi pikk kitsas kauplus oli kliente täis, valitses seal raamatu­kogule omane vaikus. Isegi Pandora raadiojaam, millest lasime muusikat, oli jäänud kangarullide summutava mõju tõttu vaikseks. Mulle meeldis, kuidas kangarullid klientide hääli neelasid, justkui olnuks kõik mähitud nende sooja embusse. Heirloom Yardi astudes kadusid kõik teravad liikluse ja äride hääled ning sireenid.

Mu üheksa-aastane tütar Kendal ütles tihti, et poes on liiga vaikne nagu kellegi unenäos. Ja kuna me elasime kahekesi hubases korteris ülakorrusel, oli see vaikne pood tema jaoks pidev reaalsus, mille pärast ta aeg-ajalt ikka viriseda võttis. Õnneks polnud tal midagi selle vastu, et mu töö- ja eraelu vahel polnud selget piiri.

Ma armastasin meie kodu – muidugi mitte nii, nagu armastasin oma tütart, kangaid ja värve. Mulle meeldis tunne, mis minus tekkis, kui päeva lõpul korterisse taandusin.

Yardi kohal olev korter oli olnud kui vastus palvele, mida ma polnud sõnadesse pannud. Celine oli pakkunud seda mulle enne, kui olin kellelegi rääkinud, et olen rase. Ma polnud tol hetkel veel isegi endale täielikult aru andnud, et ei suuda ühe palgaga Brooklyni korterit ülal pidada.

Celine oleks võinud kellegi teise käest küsida palju suuremat üüri, kuid ta oli alati kinnitanud, et niisugusest korraldusest võidavad kõik. Meil Kendaliga oli pea kohal mõnus väike katus ja ­Celine’i poe kohal elas inimene, keda ta usaldas.

Jätsin Ruth Courtenay kanga oma töölauale tagaruumi, kus oli minu sülearvuti ja riiuleil vanad kanganäidiseraamatud. Ja korraga sain ma aru, et pärastlõuna hakkab käest kaduma. Kendalil pidid tunnid kahekümne minuti pärast lõppema. See oli tema esimene koolipäev pärast pikka suvepuhkust. Tirisin põlle üle pea, asetasin toolileenile ja läksin tagasi kaupluseruumi.

Pomisesin Celine’ile, et lähen Kendalile järele.

Astusin septembrikuu pärastlõunase õhu kätte. Mu selja taha jäi Eighty-ninth Street, mis ulatus mitme kvartali kaugusel asuva Riverside Parkini, ühe Kendali ja minu lemmikpaigani. Minu ees laius Broadway ristmik, millelt särasid vastu ühtlases rivis vuravad autod ja meie naaberpoe aknad. Koera jalutav mees noogutas mulle sõnatult teretuseks ja ema, kelle laps istus kärus, kummardus, et õnnetule jõmpsikale lutt suhu tagasi pista. Üks kaubaauto oli topeltpargitud ja selle taga olev auto tuututas pahakspanevalt signaali. Suve lõppu võis õhust vaid aimata.

September oli olnud mu lemmikkuu. Mulle meeldis, kuidas septem­ber suve pastelsed toonid vaikselt minema uhtus ja täitis Yardi riiulid kastanpruuni, helepruuni ja igat tooni punasega. September tõi poodi tõelised lapitekiõmblejad, kellele meeldis veeta jahedaid õhtuid kangatükke kokku sobitades, õmmeldes ja meistriteoseid luues. See oli aeg, kui äri hakkas õitsema.

Isegi nüüd välja minnes tundsin ma peatse muutuse hõngu. Septembri vankumatu taastulek üllatas mind ikka ja jälle, kuid teistsugustel põhjustel.

Jalutasin paar kvartalit, möödusin Amsterdami avenüüst ja kiirendasin sammu, kui nägin lapsi Kendali kooli ees kogunevat. See oli kahtlemata Manhattani ilusaim riigikool. Kaar­aknad, kaardtrepp ja päikselised, kõrgete lagedega ­klassiruumid kandsid endas seda vana maailma sarmi, mis oli mulle armas. Kendali kool oli veel üks põhjus, miks meie elukorraldus mulle meeldis.

Kui ma üle ristmiku läksin, nägin oma tütart seismas teiste neljanda klassi tüdrukute pundis, vaatamas poisse, kes üksteist naerdes tõukasid. Kendali sirged ja läikivad pruunikasmustad juuksed särasid pärastlõunapäikese käes. Ta oli väga Kenti moodi.

Kendali vasakus põses oli samasugune lohuke, nagu oli olnud ­Kentil.

Ja tema silmad tõmbusid naerdes samasugusteks kitsasteks piludeks.

Kendal oli kasvanud suve jooksul rohkem kui tema sõbrad. Ta oli paar sentimeetrit pikem kui ülejäänud tüdrukud, kelle pundis ta seisis.

Mu tütar kasvab ilmselt sama pikaks nagu Kent.

Lehvitasin diskreetselt ja Kendal silmitses mind hetke, enne kui sõpradega hüvasti jättis.

„Kuidas siis esimene koolipäev pärast suvevaheaega läks?” küsisin rõõmsalt.

„Normaalselt. Aga ema, ma ju ütlesin sulle hommikusöögi ajal, et saan täiega ise koju. Ainult kolm kvartalit ju. Ja ma saan juba kümme.”

Astusime lapsehoidjatest ja teistest järele tulnud emadest eemale ja võtsime suuna kodu poole. „Ütlesid. Ma tean, et sa saad täiega ise koju.”

„Kas sa oled siis minuga nõus?”

Tema jutt hakkas juba Kenti moodi kõlama. Nii praktiline ja pragmaatiline. „Ma ütlesin, et mõtlen sellele. Pealegi meeldib mulle koos sinuga koju minna.”

„Jah, aga ma saan varsti kümme.”

„Ma tean, et saad.”

Kendal ohkas. „Ma ei saa aru, milles probleem on. Väljas on ju päine päev.”

Päine päev. Kust ta seda väljendit kuulnud oli? Kas keegi rääkis veel nii? Need kaks sõna olid kaotanud minu jaoks tähtsuse juba kaua aega tagasi. „Kendal, päise päeva ajal juhtub palju halbu asju.”

„Aga mitte iga päev, ema.”

„Ma tean,” vastasin pärast põgusat pausi.

Teadsin, et halbu asju ei juhtunud sugugi iga päev. Ma ei kartnud, et mõni inimröövija ootaks oma hetke, et koolist koju tulev Kendal kinni napsata. Mind ei pannud kõhklema mure selle pärast, mis võiks juhtuda. Teadsin, et otsustamine, kas lasta tal üksi koju jalutada või ei, oli vaid minu õlul.

Olime jõudnud Amsterdami avenüüle. Ootasime rohelist tuld ja kõikjal meie ümber kihas liiklus. „Ma ütlesin, et mõtlen sellele. Ja mõtlen tõesti.”

Kendal mossitas. „See kõlab nagu ei.”

Tuli vahetus ja me astusime ristmikule. „Mõtlemine ja otsustamine on kaks eri asja,” vastasin. „Luban, et ei ütle ei, andmata sulle seejuures selgitusi. Räägi nüüd, mida sa täna tegid.”

Kendal tegi suvevaheajajärgse esimese koolipäeva kõrghetkedest lühikokkuvõtte ja kui me Heirloom Yardi astusime, jutustas ta mulle parasjagu uue kunstiõpetaja Austraalia aktsendist. Olime astunud vaid paar sammu, kui nägin, et Celine, Leslie ja kõrval asuva kohviku omanik küürutasid keset poodi lõikamislaua kohal ja vaatasid midagi pingsalt.

Kui nad mu häält kuulsid, tõstsid nad pead ja pöörasid end korraga minu poole. Nende nägudelt peegeldusid nii mure kui üllatus. See, mida nad olid vaadanud, oli nad millegipärast rivist välja löönud.

„Mis lahti?” Jõudsin laua juurde veel enne, kui keegi neist jõudis mulle vastata. Celine sirutas käe õrnalt välja, et ma ei näeks seda, mida nad olid äsja vaadanud.

„Molly sai just kätte People’i viimase numbri.” Celine näitas peaga meie naabri, kohvikuomaniku poole.

„Ja siis?” Ma ei lugenud enam ajalehti.

„Üks fotograaf leidis oma laoruumis asunud vanast fotoaparaadi­kotist mälukaardi. Ta oli arvanud, et see on kadunud. Ta polnud seda näinud kümme aastat.”

Naersin närviliselt. Celine polnud mingi draamakuninganna, aga ta ajas mulle hirmu nahka. „Ja mis seal siis oli?”

Celine kõhkles hetke ja astus mul eest. Ajakiri oli avatud kohast, kus kahel lehel laius fotolugu, mille pealkiri oli „Kümnenda ­aastapäeva eel: 9/11 seniavaldamata fotod”. Kõige suurem foto kujutas meest ja naist, kes seisid kõnniteel ja vaatasid ainiti seda kohutavat vaatepilti, mida kaamerasilm ei näidanud.

Tundsin ära selle saialillemustrilise salli, mida pigistasin, enne kui nägin oma nägu endale vastu vaatamas.

Aeg näis peatuvat.

Mulle meenus korraga kõik, mis sel jäädvustatud hetkel oli sündinud, ja ma kummardusin tuge otsides lauaserva kohale.

„See oled sina,” kuulsin Kendalit ütlemas ja sulgesin silmad, et tuua end tagasi olevikku, Heirloom Yardi, lõikamislaua taha, kus mind ümbritsesid meetrid ja meetrid kaunist-kaunist kangast. Kaugete aegade tagune hääl hiilis mu mälusopist välja.

Anna mulle käsi.

Ma ei saanud hingata.

Anna mulle käsi!

Ma ei saanud hingata!

„Taryn!”

Celine hoidis mul ümbert kinni ja tõmbas mind tagasi.

„Sa olid seal? Sa nägid seda?” Kendali sõnad torkasid mind, kuid see valu tuletas mulle meelde, kus ma olen. Turvalises paigas. Elus. Kendal seisis mu kõrval.

„Kõik on korras,” sosistasin Celine’ile. Tundsin, kuidas tema haare pisut lõdveneb.

„Anna andeks, Taryn,” ütles Molly. „Ma lihtsalt arvasin, et tahad seda näha enne, kui inimesed hakkavad sinult selle kohta küsima. See jõuab homme lettidele.”

„Kas mu nimi on ka kirjas?”

„Ei ole,” vastas Celine kiiresti. „Sa pole fotol identifitseeritud, ainult su selja taga seisev mees on.”

Kogusin end, et heita ajakirjale teine pilk, kuid mu pilku paelus taas foto, mitte selle all olev tekst.

Sall, mida suu ees hoidsin, säras kui tuleleek. Mu selja taga hoidis floristivormi kandev mees kõrva ääres telefoni. Tema pilk – nagu ka minu oma – oli suunatud taevasse, teisel pool teed tormitseva tulemöllu poole. Tema särgil oli logo ATHENA FLORIST ja selle alla tikitud tähed andsid kogu maailmale teada, et mehe nimi oli Mick.

Foto ei näidanud seda, et hetk hiljem olin ma põlvili maas ja mees, kelle nimi oli Mick, haaras minust kinni ja tiris mu jalgele, sellal kui kogu maailm meie ümber kildudeks purunes.

Mu pilk langes pildiallkirjale. Sekundeid enne lõunatorni langemist olid tänavad ummistunud pealtvaatajaist ja evakueeritutest. Manhattani florist Mick Demetriou (pildil) meenutas, et inimeste ja rusude vahelt põgeneda oli luupainajalik. „Ma ei uskunud, et jääme ellu,” rääkis ta enda ja tema kõrval seisnud tundmatu naise kohta, kellel ta aitas jõuda turvalisse paika. Demetriou nõbu, New Yorgi linna tuletõrjuja hukkus põhjatornis.

„Ma ei teadnud, et sa olid seal,” ütles Kendal. „Miks sa ei öelnud mulle, et sa olid seal? Mida tähendab „luupainajalik”?”

„Praegu pole õige aeg küsida, Kendal,” vastas Celine ja kummardus mind silmitsema. „Sa ju tead, et võid helistada toimetusse ja öelda neile, et nad seda fotot kasutades iial sinu nime pildi alla ei paneks.”

Ma ei saanud tema sõnadest midagi aru. „Mis sa ütlesid?”

„Paljud kliendid tunnevad su ära. Nad võivad ajakirjatoimetusse helistada ja öelda, kes see tundmatu naine on. Kas tahad, et ütleksin neile ise, et su nime ei avaldataks?”

Ma ei suutnud Celine’ile vastata. Ma ei suutnud selgitada Kendalile, miks ma polnud talle rääkinud, et olin olnud tol päeval tornide lähedal. Ma ei suutnud selgitada, mida tähendas „luupainajalik”.

Kõik, mida ma teha sain, oli jõllitada teist mind sel läikival leheküljel, hoidmas käes säravate saialilledega salli, mis oli päästnud mu elu ja Kendali oma samuti.

Aga Kenti elu polnud see päästnud.

Tasapinnalise salli voltide vahelt tõusis mu ette vana tuttav kaaslane, seesama nähtamatu saatja, mis oli mind Kenti surmast saadik kummitanud.

Seisin seal summutavate kangarullide vahel, kõrvus kisendamas vali heli.

Mu kahetsuse möiret poleks suutnud summutada ka kõik maailma kangad.