Читать книгу Saialillede sügis - Susan Meissner - Страница 9

Isa ütles, et õe amet sobib mulle, sest ma ei lähe paanikasse. Ema ja Henrietta võisid pesta isa töö juures põrandat ja rullida sidet ja viia rohtu neile, kes ei saanud ise linna tulla, kuid kumbki neist ei suutnud aidata isa operatsioonide juures nii nagu mina. Isa üllatus vist pisut, kui läksin keskkooli järel kohe õendust õppima. Mul polnud mingit tarvidust õppida ametlikult seda, mida juba oskasin. Jäin isa praksisesse, töötasin tema kõrval ja mõtlesin, mida oma eluga peale hakata, sellal kui kõik mu lähemad lapsepõlvesõbrad abiellusid või läksid kolledžisse õpetajaks õppima. Mina tahtsin linna. Kui ma abiellunuks Pennsylvania talunikuga, poleks ma linna saanud ja õpetajaamet ei kutsunud mind. Mind lohutas mõte, et õena on mul Manhattanil lihtne tööd leida ja mingi muu amet mind ei kutsunud, hoolimata sellest, et armastasin värve. Ma ei maalinud ega teinud lilleseadeid ning tikkimine ja õmblemine olid minu jaoks igavad. Maailm oli mõõtmatu ja värvikirev paik. Teadsin, et see on tõsi, kuigi olin kogenud vaid vaikset maaelu. Tahtsin näha elu kõigis tema värvides. New York oli selleks parim paik.