Читать книгу Saialillede sügis - Susan Meissner - Страница 7

Ellise saar

august 1911

See asus kõigi paikade vahel, see saartekolmik, millest oli saanud tulekahju järel mu maailm. Immigrantidele, kes saabusid haigetena mis tahes maailmanurkadest, lõpetas Maa oma hoolika pöörlemise selleks ajaks, kuni nad ootasid, et nad terveks ravitaks. Nad ei viibinud kodus, kus oli lõppenud nende endine elu, nad ei seisnud ka uue elu avaral künnisel. Nad olid lõksus kahe maailma vahel.

Just nagu minagi.

Sadamahoone akendega koridor sidus laenatud maal asuvaid haiglatiibu suurema saarega, mille nimi oli Ellis: see sõna näis kontrastina sosistavat lootusest. Haiglast, kus ma töötasin õena, jäi lühikese paadisõidu kaugusele Manhattanil asuv Battery Park. Teisele poole jäid väinad ja sinine satiinavarus, mis ulatus kõigi mahajäetud kodumaadeni. Ellise haigla oli statsionaarne vahepeatus, kus otsustati ära see, kes sa olid ja kes sinust pidi saama. Kui sind õnnestus terveks ravida, olid sa kaldal teretulnud. Kui su haigus oli ravimatu, saadeti sind tagasi sinna, kust sa olid tulnud.

Kui see välja arvata, siis meeldis mulle elada paigas, kust ­Ameerika sadamakaid napilt käeulatusest välja jäid. Vaatasin linna siluetti pisut teistsuguse ihaga.

Ma polnud juba viis kuud oma jalga New Yorgi pinnale tõstnud. Nägin oma ühiselamuaknast selle säravaid hooneid ja kuulsin ­aeg-ajalt hommikuti, kuidas elu tänavail kihama lõi. Aga ma polnud valmis sinna naasma. Praam tõi mulle kätte kõik selle, mida vajasin, ja õdede eluruumid olid puhtad, uued ja täis värsket mereõhku, kuigi vahest ehk liiga kitsukesed. Jagasin tuba ühe teise õe, Dolly McLeodiga, kes töötas ja elas samuti kolmandal saarel, E-kujulise Ellise alumisel pulgal. Meie ühiselamu oli kiviviskekaugusel hoone­test, kus ootasid sajast rahvusest haiged. Nende südamesoov oli saada hinnatud nii terveks, et neil õnnestuks kohata oma lähedasi musitrepil ja saada saarelt minema. Me jahutasime nende palavikus laupasid, ravisime haavu ja kütsime nende hääbuvat lootust. Mõned neist olid haiged lapsed, kes olid oma tervetest vanematest lahutatud. Oli täiskasvanuid, kes kandsid haigusi, millest nad laevale astudes polnud teadlikudki olnud. Oli ka neid, kes olid liialt nõdrameelsed, et oma eluga hakkama saada, ja seetõttu saadeti nad kodumaale tagasi, hooli­mata sellest, et nende kopsud ja süda olid terved.

Nad rääkisid keeltes, mis ei sarnanenud millelegi tuttavale: pikad, kandilised laused, mida sidusid omavahel alfabeetilised häälitsused, millel polnud rütmi ega riimi. Mõne fraasi olime me, õed, sagedase kuulmise järgi selgeks saanud. Näis, nagu olnuks täide läinud unistuse jaoks olemas tuhat sõna ja luhtunute jaoks vaid üks nuuksatus. Paljud lahkusid haiglasaarelt tervemana, kui olid saabunud, kuid seda ei saanud muidugi öelda kõigi kohta. Oli neid, kes lahkusid siit taevastele radadele.

Töö hoidis meid tegevuses koidust ehani. Öösel saabus uni kiiresti. Ja miski siin ei meenutanud tulekahjut.

Dolly ja paar teist õde ootasid väga vabu päevi, kui nad said kaldale minna. Tagasi saarele tulid nad kesköise praamiga, lõhnates tantsuõhtu järel kölnivee ja tubaka ja soolase higi järele. Algul kutsusid nad mind endaga kaasa, kuid neil ei kulunud just palju aega taipamaks, et ma ei lahku iial saarelt. Dolly, kes teadis natuke sellest, mis mind siin saarel kinni hoidis, jutustas, et oli kord tulekahju üle elanud. Ta oli siis olnud kaheksane. Ta kinnitas, et need tunded ei jää minuga igaveseks. Mõne aja möödudes langeb hirmukate mu õlgadelt nagu maonahk.

Ma ei kartnud tuld. Mul oli kohutav aukartus selle ees, kui kiiresti võis kaduda kõik see, milles arvasid end kindel olevat.

Ma polnud rääkinud Dollyle kõike. Tema ja teisedki õed teadsid tulekahjust. Kõik inimesed New Yorgis teadsid Triangle Shirtwaisti tulekahjust. Dolly ja teised õed teadsid, et mina ja kõik teised, kes olid olnud seitsmendast korrusest madalamal, olid põgenenud turvalisse paika kohe, kui Asch Buildingi ülakorrustel oli tulekahju lõõmama löönud. Nad teadsid, et sada nelikümmend seitse Triangle Shirtwaisti töötajat polnud tulest pääsenud.

Nad teadsid, et Washington Streeti poolne väljapääs oli olnud suletud – varaste tõttu – ja et ainus asi, mis tulekahjust märku andis, oli tulekahju ise, sest hoiatavat sireeni polnud paigaldatud. Ja nad teadsid, et tosinate viisi õmblejaid – peamiselt naised – hüppas akendest alla, et surra kiirelt asfaldil, selle asemel et piinelda minut aega leekides. Nad teadsid, et hukkunuid oli meeletu arv, sest sellest kõigest kirjutati ajalehtedes.

Dolly ja teised ei teadnud, mis tunne oli vaadata pealt, kuidas inimesed astusid kõrgetest, leegitsevatest akendest välja, ja nad ei küsinud selle kohta. Kes siis küsiks midagi niisugust?

Nad ei teadnud midagi Edwardist, sest ma polnud temast midagi rääkinud.

Olin alustanud kuuenda korruse arstikabinetis õetööd ja mul polnud New Yorgis õieti tuttavaid. Isegi Dolly ei teadnud, et Edward Brim oli röövinud mu südame paar tundi pärast seda, kui olin teda oma esimesel tööpäeval liftis kohanud.

Ma olin pillanud oma vihmavarju ja tema tõstis selle üles.

„Kas on vihma oodata?” küsis ta laialt naeratades. Ta oli esimese põlvkonna ameeriklane just nagu mina. Sain tema laulvast hääldusest aru, et tema vanemad on eurooplased. Nagu minugi omad. Mehe pähkelpruunid juuksed olid hoolikalt vahatatud ja soengusse kammitud, kuid tema ülikond oli pisut kortsunud ja varrukaserval oli väike praemunatükk – tibatilluke –, mis veenis mind, et ta on poissmees, ilma et oleksin pidanud selleks kiikama tema vasemat kätt. Ta oli pikk nagu mu isa, kuid kõhn. Tema silmad olid seda värvi nagu koidik pärast vihmast ja tuulist ööd. Aga tema välimus oli väga newyorgilik. Tema vanemad olid kindlasti pärast Elliselt lahkumist linnas elanud, erinevalt minu omadest.

„Õhus on vihma lõhna,” vastasin.

Lift võttis suuna üles poole ja mees naeratas laiemalt. „Kas tõesti?”

„Kas teie siis ei tunne seda?” küsisin ja soovisin sedamaid, et saaksin sõnad tagasi võtta. Loomulikult ei tundnud ta seda. Ta elas linnas.

Tema kõrval seisev mees naeris. „Edward, ta on maatüdruk. Nemad teavad alati, millal on vihma oodata.”

„Noh, sellisel juhul on küll hea, et ma hommikul kingi läikima ei löönud.” Edward ja teine mees naersid.

Ta kummardus minu poole. „Olge õnnelik, et oskate vihma ette ennustada, preili. Pole just palju neid asju, mille eest meid ette ­hoiatatakse.”

Naeratasin talle, suutmata tema silmilt pilku pöörata.

„Kas olete äsja New Yorki kolinud?” uuris ta.

Noogutasin.

„Tere tulemast, preili…”

„Wood. Clara Wood.”

Mees kummardas kergelt. „Meeldiv tutvuda, preili Wood. Edward Brim, teie teenistuses.”

„Minu korrus.” Noogutasin vastumeelselt hüvastijätuks. Edward kergitas kaabut. Ja tema silmad püsisid minu omadel, kuni uksed sulgusid ja lift tõusmist jätkas.

Nägin teda samal päeval veel korra, kui ta läbi vihma trolli peale jooksis. Ja pärast seda nägin ma teda peaaegu iga päev kas liftis või Asch Buildingi fuajees. Kuulsin, kuidas ta rääkis oma Triangle Shirtwaist ­Factory raamatupidajatööst, mida ta tegi kümnendal korrusel, ja teadsin, et töökaaslane, kes tihti koos temaga liftis sõitis, oli kangaostja nimega Oliver. Teadsin, et Edwardile meeldisid Earl Grey tee ja makroonid ja piparmünt, sest tundsin tema rõivastel neid lõhnu. Teadsin, et talle meeldisid pesapall ja ema tehtud küpsetised ja Inglise õlled.

Ta soovis mulle alati ilusat päeva, kergitas alati kaabut, näis tahtvat minult alati midagi küsida just sel hetkel, kui lift jõudis minu korrusele ja ma pidin väljuma. Tulekahjupäeval, just siis, kui liftiuksed avanesid, küsis ta minult, kas tahaksin tööpäeva lõpus näha õmblejate korrust. Oli laupäev. Üheksanda korruse õmblejad pidid lõpetama tööpäeva kell viis. Vastasin jaatavalt.

Ellise õed ei teadnud, et olin vaadanud pealt, kuidas Edward hüppas üheksandalt korruselt alla minu juurde, sabas karjuv tüdruk, kelle juuksed ja kleit olid leekides. Tüdruk polnud julgenud üksi hüpata ja kui tuli nad aknast välja peletas, oli Edward haaranud tal kätest.

Dolly ja teised arvasid, et mul oli eriliselt vedanud, et olin pääsenud eluga.

„Sul on õnne, Clara,” ütlesid nad.

Ma ei tundnud, et mul oleks olnud õnne.

Kui ma olin väike, tähendas õnn seda, et sa leidsid üles millegi, mille arvasid olevat jäädavalt kadunud, või seda, et sa võitsid laadal portselannuku või said uue kübara või su tantsukaart oli täis. Hea õnn tekitas tunde, nagu oleks taevas sind suudelnud ja jumalad sulle naeratanud.

Hea õnn tekitas elevust ja pani sind end võitmatuna tundma.

Hea õnn ei jätnud sind nii meeleheitlikult vajama kohta, mis oleks igavesti eilse ja homse vahel.

Kui mu vanemad tulekahjust kuulsid, tahtsid nad, et läheksin tagasi Pennsylvaniasse. Isa kinnitas, et tal on oma arstipraksises minu jaoks alati koht olemas. Aga ma ei tahtnud olla taas see, kes olin olnud, minna tagasi maakolkasse, kus ümberringi oli kõik ühtmoodi pruun või roheline. Olin just tähistanud oma kahekümne esimest sünnipäeva. Ma elasin New Yorgis, mis säras nii päeval kui öösel kõigis värvides. Olin olnud uue elu künnisel või nii oli see mulle vähemasti paistnud. Kui tulekahju poleks olnud, oleks Edward kutsunud mind õhtusöögile või teatrisse. Me olime määratud teineteisesse armuma – olin selles kindel, kuigi olin tundnud teda vaid kaks nädalat.

Aga kui tuhk ja põlenud kangad langesid Edwardi katkise keha ja paljude teiste peale nagu lumi ning ma ei saanud nende heaks enam midagi teha, teadsin, et vajan kohta, kus mõelda järele selle üle, mille olin kaotanud veel enne, kui see mul käes oli. Selleks sobis vaid vahepealne paik.