Читать книгу Saialillede sügis - Susan Meissner - Страница 8

Haigla kaks saart olid tehtud mullast ja kividest, mis kaevati välja New Yorgi tänavate alt, kui sinna ehitati metrood. Mind hämmastas see, et on võimalik kuhjata hunnikute viisi mulda keset vett ja veenda seda sinna paigale jääma. Vahel mõtlesin endamisi, kas maavärina korral pudeneks saared koost. Kas Jumal võtaks neid kaitsta, kui need polnud tema loodud? Räägitakse, et ammustel aegadel, kui Jumala sõrm oli lahe kohal, olid siin pikad mõõnarannaribad ja aakrite viisi austrite elupaiku. Jumala loodu oli juba ammu kadunud.

Mu vanemad tulid Ameerikasse Euroopast aastal, kui ma sündisin, enne Ellise haigla loomist. Teine ja kolmas saar kerkisid merepõhjast üksteise järel aastaid pärast Ellise haigla avamist, kui sai selgeks, et Ameerikasse pagevate haigete ja nakkusohtlike immigrantidega tuleb midagi ette võtta.

Kui ma Philadelphias õenduskooli lõpetasin, ei mõelnud ma üldse sellele, et võiksin siin töötada. Ma poleks valinud niisugust eraldatud kohta. Mind meelitasid Manhattani tänavad. New Yorgi sära oli mind võlunud sestpeale, kui olin olnud seitsmene ja käinud ühel etendusel, mis jääb mulle alatiseks meelde. Olin tahtnud saada sellest vapustavast energiast osa niikaua, kui mäletasin.

Mu õde Henrietta ei lahku Pennsylvaniast tõenäoliselt iial. Ta oli seal abiellunud, saanud lapsed ja kussutab seal unele ka oma lapselapsed. Temaga ei juhtunud iial midagi üllatavat ja see sobis talle. Tema jaoks oli igal värvil vaid üks toon. Olime selles suhtes väga erinevad. Tema leppis üheainsa tooniga.

Mind olid värvid alati tõmmanud. Alati. Mida eredamad või intensiivsemad või erilisemad, seda parem. Ma ei minestanud iial nagu mu õde, kui isa palus mul end operatsiooni juures assis­teerida ja meie käsnad ja instrumendid muutusid tumepunaseks. Vere värv paelus mind, isegi kui patsiendi piinad ei lasknud mul seda pärani silmi imetleda. Henrietta ütles, et punane on surma värv. Mina ütlesin talle, et see on elu värv. On ju? Kas see siis pole elu värv?

Kui kehad tol tulekahjupäeval asfaldile prantsatasid, oli elu see, mis neist välja voolas.

Nägin vahel öösiti tulekahju unes ja mu aju manas kõnniteedele verelombid just nagu tasapinnalised punased buketid. Ma ei teadnud, et olin teinud häält. Aga kindlasti pidin ma seda tegema, sest Dolly äratas mind ja sosistas: „Sul pole midagi karta, Clara.” Mõnikord tuli mu unenägude keskus välja stsenaariumiga, kus Edward jäi tulekahjus ellu. Miks ei võinud mu unenägude lõimijad tulekahju üldse sinnapaika jätta? Mulle meeldiks näha unes, et tulekahju polnudki.

Mu saarel polnud mulle mingeid ootusi. Ma polnud siin aegade algusest olnud ja kahtlemata pole ma siin, kui aeg läbi saab. Inimesed palatites vahetusid. Õed tulid ja läksid. See oli mugav koht, kuhu pidama jääda.

Nägin lootusrikastel nägudel killukesi elust, mida olin kunagi tundnud ja mis mind kindlasti ikka veel ootas.

Neil päevil, kui New Yorgi sadamasse saabus mitu laeva, hakkasid praamid saarele jõudma koidu ajal. Ellisest käis immigrante läbi sadade kaupa. Nende maabumiskaardid vaadati läbi, nimed pandi kirja ja kontrolliti nende terviseseisundit. Need, kes tervisekontrollis põrusid, saabusid meie juurde kas kanderaamil, ratastoolis või omal jalal, enamikul neist lühendid kriidiga ülerõivastele kritseldatud, et teaksime, millise haiguse või puudega tegemist on. Hoolitsesin oma vahetuse ajal nakkushaiguse osakonnas iga päev tosina inimese eest. Mitme laeva päeval võis patsientide hulk kasvada suuremaks, kui ma jõudnuks kokku lugeda.

Ühel pilvisel augustikuu päeval tõusime koos teiste õdedega enne päikesetõusu ja sõime lambivalgel oma mune ja röstsaia. Esimene praam saabus just sel hetkel, kui päike Ellise haigla paleetaolise fassaadi särama lõi. Keskpäevaks kihas haigla patsientidest, kes olid pärit maailma kaugematest nurkadest just nagu eelmisel päeval ja päeval enne seda. Aga sel päeval püüdis mu pilku vaid üks uus tulija.

Vasekarva sall haigla registratuurijärjekorras ootava mehe kaela ümber oli ainus värvilaik keset pruune ja halle mantleid. Sall näis mind kutsuvat, justkui teadnuks see, et sarnaneb tulevõrule, mis oli Edwardil kaelas siis, kui ta aknast välja hüppas. Sall näis olevat pehme kui lambavill. Sain esimesest pilgust peale aru, et see on naise sall, ja see tekitas minus huvi.

Üks sanitar oli avanud välisukse ja käre tuul rebis immigrantide mütse, kui nad sammusid üles peahoone treppidest, kus me ootasime, et neid vastu võtta. Salliga mehe ees hoidis üks naine heledapäise lapse kätt ning lasi sellest lahti, et haarata oma kübara järele, mis oli tal peast lennanud. Vaatasin, kuidas mees vee poole laperdava kübara kinni püüdis. Ta ulatas kübara naisele. Naine surus selle vastu rinda ja noogutas tänulikult: seda vaatepilti olin ma näinud viie saarel veedetud kuu jooksul palju. Keelebarjäär ei takistanud immigrante väljendamast tänu, kui keegi nende vastu headust üles näitas. Kuidagi leidsid nad viisi tänada.

Sel kuldsete juustega saledal mehel oli peas must viltkaabu ja kaenlas lihtne kott. Arvasin, et ta on hilistes kahekümnendates või natuke noorem. Tema näol olid säravad värske habeme täpid, mis katsid osaliselt tema veidi auku vajunud põski. Kahtlemata oli tema kõhnuse taga reis üle Atlandi, mis oli muutnud kõhnaks kõik teised kolmanda klassi reisijad, kes Ellisele sattusid. Aga mehe silmis ja krampis lõuas oli omamoodi valulik väsimus. Sealt peegeldus ränk reis ja veel miski.

Mees astus laua juurde, mille taga ma ootasin koos kolme teise õega, meil kõigil seljas ühtmoodi valged tärgeldatud vormirõivad. Meie kõrval istus matroon proua Crowley, kes vaatas registreerimislipikuid ja kriidikritseldusi krael, tõmbas maha nimesid ja juhatas immigrante nende seisundist olenevalt ühte või teise haiglahoonesse. Üks laps tõstis käe ja hõõrus oma vesitsevat paistes silma ning ema andis talle manitsevalt vastu näppe. Laps surus käe taskusse. Kui silmapõletiku tekitaja oli trahhoom, ei olnud sel lapsel ega tema emal iial lootust astuda New Yorgi pinnale. Arst – jumal tänatud, et seda ei pidanud tegema mina –, ütleb emale, et nad peavad pöörduma tagasi kodumaale. Kaldale ei lubatud ühtki trahhoomiga patsienti.

Olin valvel, et aidata registreerida prantsuse keelt kõnelevaid patsiente. Ma ei räägi soravalt, kuid mu Prantsusmaal sündinud ema õpetas mulle piisavalt palju, et sain aru lihtsatest lausetest nagu „Ma pole haige,” ja „Ma pean kohtuma oma New Jerseys elava nõoga,” ja „Mul pole raha, et arstile maksta.” Kui mõni prantslane kuuleb mind alustamas lauset tema emakeeles, hakkab ta mind alati kirglikult paluma ja ma ei saa iial midagi aru. Proua Crowley ütleb, et sel pole mingit tähtsust, kas ma saan patsiendist aru või ei saa. Ma pean teadma vaid seda, kuidas öelda: „Praegu peate te minema haiglahoonesse, kuhu teid määrati. Selle laua juures siin ei tehta mingeid erandeid. Andke andeks.”

Paljud esimese rühmaga saabunud rääkisid saksa ja rootsi keelt. Üks rääkis inglise keelt kange šoti aktsendiga. Keegi ei vajanud minu piiratud prantsuse keele oskust ja nii avastasin, et mu tähelepanu on koondunud salliga mehele, kelle silmis läikis midagi muud kui haigus. Meie pilgud kohtusid ja mind üllatas side, mida sel hetkel meie vahel tajusin. Ma ei kuulnud, mida matroon mulle ütles.

„Preili Wood!”

Võpatasin ja kaust, mida käes hoidsin, torkas mulle roiete vahele. „Kuidas palun, proua Crowley?”

„Ma küsisin, kas sa oskad ungari keelt!”

„Ei oska. Andke andeks.”

Matroon pööras pea teiste õdede pole. „Kas keegi teist oskab ungari keelt?”

Kõik meie ümber vastasid kooris ei ja ma kiikasin salaja mehe poole. Tema pilk oli pööratud taevasse, mis säras meie kõrval kõrgete akende taga, aga ta võis silmitseda ka maad, mis kaugusest paistis. Võib-olla otsis ta laeva, mis ta siia toonud ja seisis nüüd New Yorgi sadamas ankrus.

„Sellest tuleb teil rääkida arstiga, kui temaga kohtute,” ütles proua Crowley tumedapäisele naisele, kes seisis laua ees.

Naine hakkas nutma ja salliga mees pööras pilgu lüürilise dialektiga pikitud nuuksete poole, mis näisid kogu ruumis kildudeks purunevat. Keegi ei saanud aru, mida naine öelda püüdis.

„Ma ei saa sind aidata, kullake,” vastas proua Crowley rahustavalt, kuid vankumatult. „Sa pead minema palatisse, kuhu sind suunati. Preili Wood, kas oleksite nii hea?”

Astusin sammu naise poole, et tal õrnalt käest võtta, kuid ta tõmbus minust eemale ja kummardus laua kohale, vuristades proua Crowley suunas sõnu, millest keegi aru ei saanud.

Proua Crowley pöördus sanitaride poole, kes seisid ruumi tagaseina ääres. „Mul on siin natuke abi vaja,” hüüdis ta. Siis pöördus ta uuesti minu poole. „Rääkige temaga prantsuse keeles, preili Wood. Vahest mõistab ta seda.”

„Andke andeks,” ütlesin prantsuse keeles. „Selle laua juures ei tehta erandeid. Arst peab teid üle vaatama.”

Naine haaras mul õlgadest ja mu kaust kukkus kolinal maha.

„Je ne suis pas malade! Je ne suis pas malade!”

Ma pole haige.

Naise aktsent oli samasugune nagu minul. Prantsuse keel polnud tema emakeel. Aga ta oskas piisavalt, et mulle seda öelda.

„Sanitar!” hüüdis matroon üle naise õla.

Salliga mees korjas kausta maast üles, sellal kui sanitar ärritunud naise poole lonkis.

Paari sekundi vältel polnud kosta muud, kui sanitari ja naise samme kiviplaatidel ja viimase vaikseid nuukseid.

„Palun järgmine,” ütles proua Crowley pisut väriseva häälega.

Salliga mees astus sammu lähemale. Ta ulatas mulle mu kausta, kuid tema pilk saatis naist, keda sanitar minema talutas.

„Tänan.” Sirutasin käe kausta järele.

„Ja mis on teie nimi?” küsis proua Crowley.

Salliga mees pööras aeglaselt pea tema poole, ta ei vastanud sõnagi.

Proua Crowley küünitas mehe kuuerevääri külge kinnitatud registreerimislipiku poole. „Teie lipik? Jah, andke oma lipik.”

Mees ulatas selle temale.

Proua Crowley piidles kaarti ja silmitses oma nimekirja. „Ah. Siin see ongi. Andrew… Gwynn.” Siis tõstis ta pilgu ja vaatas teisi, kes ootasid oma korda. „Ja kus on teie naine? Lily. On ta teiega?”

Andrew Gwynn vaatas sõnatult oma käsi.

„Kas te saate aru, mida ma teilt küsin? Kus on proua Gwynn?” küsis proua Crowley.

Härra Gwynn avas suu, et vastata, kuid sulges selle taas.

Matroon põrnitses tema kaarti ja pöördus siis oma selja taga seisvate õdede poole. „Taevane arm. Ta on Walesist ega räägi sõnagi aktsendivaba inglise keelt. Kas keegi oskab temalt küsida, kus tema naine on? Ta on ka nimekirjas.”

„Teda pole siin,” vastas härra Gwynn vaikselt ja Walesi aktsent pani tema sõnad lendlema nagu muusika tuule käes.

„Mida te ütlesite?” küsis proua Crowley.

Härra Gwynn ohkas, nagu oleks see kõik, milleks ta võimeline oli.

„Ta… ta ütles, et naist pole siin,” vastasin mehe eest.

„Ta on nimekirjas. Ta peab siin olema. Nad pidid kokku hoidma.” Proua Crowley vangutas pead. „Lihtsad juhised. Selgemaks pole võimalik seda asja enam teha. Nad peavad kokku hoidma.” Ta pööras pilgu uuesti härra Gwynnile. „Miks te kaks kokku ei hoidnud?”

Härra Gwynn vaatas teda juhmi pilguga, nagu poleks ta sõnagi aru saanud. Või ei teadnud ta, kuidas olukorda selgitada.

Proua Crowley tõstis käed taeva poole. „Nad peavad koos püsima.” Ta kummardus härra Gwynni poole. „Kus on proua Gwynn. Teie frau?”

„Te ütlesite seda saksa keeles, proua Crowley,” pistis üks minu kõrval seisev õde vahele.

„Teda pole siin,” pomises Andrew Gwynn oma käsi põrnitsedes.

„Kas tema paberites on kirjas, et naine läks koos temaga laevale?” Kummardusin, et vaadata proua Crowley käes olevaid dokumente.

„Nad läksid laevale Liverpoolis. Mõlemad. Koos.”

Piilusin üle proua Crowley õla. Andrew Gwynn ja tema naine Lily olid tulnud üle mere Seville’iga. Olin hommikusöögi ajal raadiost kuulnud, et sel laeval olid sarlakid nõudnud kolmeteistkümne inimese elu.

Vaatasin Andrew Gwynnile otsa ja mõistsin kaotusvalu, mida olin tema silmis näinud.

Kummardusin proua Crowley juurde. „Ma arvan, et tema naine suri teel. Vaadake. Nad olid Seville’il.”

Proua Crowley suu vajus pärani ja põsed tõmbusid punaseks. Ta pani kausta kinni ja kortsutas kulmu. „Kas korrektset infot tahta on tõesti liiga palju? Kui nad oleksid paberid õigesti täitnud, poleks ma seda temalt küsinud.”

Proua Crowley joonis Andrew Gwynni nime pliiatsiga alla. „Tunnen teile kaotuse pärast kaasa, härra Gwynn. Mul on väga, väga kahju. Aga nagu te teate… te olite laeval sarlakipõdejaga lähikontaktis ja peate seetõttu jääma karantiini, kuni oleme kindlad, et te ei kanna sama haigust.”

Proua Crowley silmitses enda ees seisvat meest. „Ta ei saa ühestki sõnast aru.” Ta pöördus minu poole ja ulatas mulle härra Gwynni dokumendid. „Preili Wood, te võite juhatada härra Gwynni palatisse K. Ja siis, taeva pärast, lipake põhisaarele ja öelge neile, et nad oleksid hoolikamad! Ja laske saata mulle tõlke juurde.”

Kõhklesin, enne kui sammu mehe poole astusin.

„Palun tulge minuga kaasa, härra Gwynn.”

Mees ei vastanud ega noogutanud. Astusin paar sammu ukse poole ja ta saatis mind vaid pilguga.

„Kas tulete?”

Härra Gwynn pööras ümber ja tuli mulle järele. Meie selja taga kutsus proua Crowley ette järgmise inimese. Haarasin ukse juurde jõudes nagist oma keebi, sest õues oli sel päeval ebaharilikult külm. Kui ma selle õlgadele sättisin, hoidis Andrew Gwynn mulle ust lahti.

„Tänan teid.”

Mees noogutas.

Läksime sõnatult trepist alla ja astusime hilissuvise tuule kätte. Pärast paari sammu karantiinipaviljonide juurde viival tsementrajal muutus vaikus minu jaoks liiga raskeks taluda. Pidin selle millegagi täitma.

„Mul on teie naise pärast väga kahju.”

Mees vaatas mind ja vaikis.

„Ma ei räägi Walesi murret. Oskan vaid natuke prantsuse keelt. Ja sedagi väga vähe. Mu vanemad emigreerusid siia enne minu sündi. Mu isa on iirlane ja ema prantslane. Nad kohtusid laeval.”

Mees vaatas oma jalgu ja sättis kotti õlal kõrgemale.

Olime nüüd kolmanda saare tagaosas asuvatele karantiinihoonetele väga lähedale jõudnud. Mul polnud mingit tarvidust astuda koridoridesse, kus möllasid deemonite kombel sarlakid, tüüfus ja koolera. Neil päevil, kui me ei pidanud sinna minema, ei teinud me seda. Mul oli karantiinivahetuseni veel kolm päeva aega.

Kui me jõudsime K-osakonna ukse juurde, jäin ma seisma ja ulatasin talle dokumendid. „Minge sisse. Andke need valvelauas istuvale õele. Kas saite aru?”

Mees ei vastanud.

„Härra Gwynn?”

„Saan aru, preili Wood.”

Seisime ja vaatasime teineteist ja sel hetkel ma teadsin, et ta oli saanud aru kõigest, mida olin talle öelnud. Ja kõigest, mida oli öelnud proua Crowley. Sealhulgas oli talle meelde jäänud minu nimi. Šokk ja lein olid võtnud temalt hääle. Ta meenutas mulle mind ennast tulekahjupäeval, kui ühestki keelest polnud abi väljendamaks seda, mida tundsin. Oleksin äärepealt alla vandunud soovile meest puudutada.

„Kõik saab korda, härra Gwynn,” ütlesin selle asemel.

Mees vaatas haigla telliskivist fassaadi. „Ei tea, kas saab.”

Pidin minema tagasi, kuid tundsin, et pean jääma veel pisut kauemaks sellesse väiksesse hetke, mida jagasime. „Kas saan teie heaks veel midagi teha?”

Mees pööras pea minu poole ja vaatas mulle silma. „Tahaksin oma kohvrit.”

Meie jagatud hetk hajus vaikselt ja pärast pisikest pausi andsin ma talle vastuse, mille olin pähe õppinud puhuks, kui nakkushaiguse osakonda saadetud immigrandid küsivad oma pagasi järele. „Teie kohvrit hoitakse põhisaarel teie jaoks pakihoius. Kui olete valmis lahkuma, võite sellele järele minna.”

„Ma palun teid, tahaksin väga oma kohvrit kohe saada.” Mehe silmad olid loiud ja hääl siiras, kuid tema viisaka tooni all oli kuulda meeleheitenoote.

„Andke andeks. Nad ei anna seda teile, härra Gwynn. Te olete nakkushaiguste osakonnas.”

Andrew sulges mu sõnade peale silmad, justkui oleksin visanud talle liiva näkku. „Ma pean saama oma isa mustriraamatu,” sõnas ta. „See on kogu mu varandus. Tahan oma isa mustriraamatut.”

„Mustriraamatut?”

„Ta oli rätsep. Mina olen ka rätsep. Peale selle raamatu pole mul midagi. Kui mu kohver varastatakse, olen ilma kõigest.” Ta avas silmad, milles sädeles otsustavus.

„Pakihoid on väga turvaline, härra Gwynn.” Aga ma nägin, et ta ei usu mu sõnu. Ja polnud mingit põhjust, miks ta pidanuks mind uskuma. Siia tuli iga päev sadade kaupa kinnipeetavaid, pakihoid oli pilgeni kraami täis. Mina poleks tahtnud seal midagi väärtuslikku hoida kauem kui ühe päeva.

Mees oli juba niigi kaotanud väga palju ja mul hakkas temast hale. Andrew’ kodumaa oli kaugel, naine surnud ja ta oli astumas sarlakipalatisse, kuhu pidi jääma teadmata ajaks. Nüüd olid tal vaid tema lein ja kohver. Ta oli vahepealses paigas nagu minagi, kuid paik, kus tema viibis, oli minu omast palju kohutavam. Teadsin, et mulle ei antaks Andrew Gwynni kohvrist mustriraamatut, kui seda küsima läheksin. Haige mees ei vajanud õmblemismustreid. Ja terve mees saab need nädala jooksul tagasi. Aga ma teadsin ka, et pean proovima.

„Härra Gwynn, ma ei saa teile kohvrit tuua. Keegi ei annaks mulle selleks luba. Aga ma püüan tuua teile mustriraamatu. Mul on vaja teie kohvritagastuspiletit. Ja kas kohvril on ka võti?”

Mees pistis käe kuuetaskusse ja tõmbas välja kokkumurtud kaardi, kus olid kirjas numbrid, millega ta sai lunastada välja oma ja oma naise kohvri, ning oli näha, et kivi langes tema südamelt. Ta ulatas mulle ka sõlme seotud kingapaela, mille küljes rippusid kaks võtit. „See on mähitud kanga sisse. Kõige peal.”

Võtsin võtme ja kaardi ja pistsin need põlletaskusse.

„Tänan teid, preili Wood,” pomises ta ja ma nägin tänuliku naeratuse varju.

„Ma annan oma parima, härra Gwynn. Aga ma võin tulla teie juurde tagasi tühjade kätega, kaasas vaid teie võtmed ja kaart.”

Mees noogutas ja tema pilk muutus taas hämminguhäguseks, justkui mõelnuks ta, et ärkab iga hetk sellest unenäost, sest kõik see ei saanud ju ometi olla tõsi.

Mõtlesin sellele, kas tal võib Ameerikas olla pereliikmeid, kes teda ootavad. „Kas soovite, et võtaksin teie nimel kellegagi ühendust? Kas keegi ootab teid kaldal?” küsisin temalt.

„Mu vend Nigel ja tema naine. New Yorgis. Greenwich Village’is.”

„Kas tahate, et saadan neile sõna, et… selle kohta, kus te olete?”

„Saatsin neile täna hommikul telegrammi. Laevalt.” Mees vaatas meie selja taha jääva sadama poole.

„Siis on hästi.” Ma ei teadnud, mida järgmiseks öelda. Andrew ei teinud katsetki mulle selga pöörata ja majja astuda. Ta näis olevat uppunud uude mõttesse.

„Ta ei usu mind.”

„Kuidas palun?”

Ta pööras pea minu poole ja näis olevat üllatunud, et olin teda kuulnud. „Ma olin olnud abielus vaid nädala. Ja olin tundnud Lilyt enne pulmi vaid kaksteist päeva.” Ta vangutas pead ja vaatas kaugusse. „Nigel peab mind kindlasti lolliks,” ütles ta õrritavasse augustituulde.

Mu silme ette kerkis pilt, kuidas Edward ulatas mulle mu vihma­varju, ja tundsin kõikjal enda ümber makroonide ja Earl Grey tee lõhna. Teadsin, kui kiiresti võib süda õppida kedagi armastama. Ma tundsin kahetsustorget ja võpatasin.

„Mina ei pea teid lolliks,” vastasin.

Sall meie vahel täitus tuulega: see oli väga pehme ja valmis lendu tõusma. Kangast kandus mu ninna õrn ja magus lõhn. Päikese käes nägi see välja vähem tulekahju ja rohkem ohtrate monarhliblikate moodi. Nägin kangal saialilli, mis langesid kosena alla.

Andrew sai salliotstest kinni ja silus need rinnale.

Kui proua Crowley teadnuks, et see sall kuulus Andrew Gwynni surnud naisele, oleks ta nõudnud ilmselt, et see mehelt ära võetaks ja ära põletataks.

Andrew näis märkavat, et vaatan ainiti salli ja jõuan oma mõtteis õigetele järeldustele. Ta langetas pilgu sallile ja peitis selle kiiresti kuue alla.

„Tänan teid abi eest, preili Wood,” sõnas ta.

Siis avas ta ukse, astus sisse ja sulges selle enda järel.