Читать книгу Näljamängud - Suzanne Collins - Страница 10

Pruukosti peale lööb poisi nägu särama. "Ole tänatud, Prim. Tõeline pidusöömaaeg." Korraga hakkab ta rääkima Kapitooliumi aktsendiga, matkides Effie Trinketit, maniakaalselt särtsakat naist, kes sõidab kord aastas kohale, et lõikuspäeval nimed ette lugeda. "Oleksin peaaegu unustanud! Häid Näljamänge!" Gale rahmab peoga selja tagant mõned põldmarjad. "Olgu juhus ..." Ta viskab ühe marja kõrge kaarega minu poole.

Mari lendab mulle otse suhu ja ma löön hambad õrna naha sisse. Magus mahl purskab keele peale laiali. "... alati teie poolt!" lõpetan sama hoogsalt. Me lihtsalt peame selle üle nalja viskama, muidu kaotaksime hirmust aru. Pealegi on Kapitooliumi aktsent nii võlts, et peaaegu kõik selles räägitu kõlab naljakalt.

Vaatan, kuidas Gale tõmbab taskust noa ja lõikab leiva viiludeks. Ta võiks mu vend olla. Sirged mustad juuksed, pruunikas nahk, isegi silmad on meil ühesugused hallid. Aga me ei ole sugulased, vähemalt mitte lähedalt. Enamik perekondi, kes kaevandustes töötavad, on samamoodi üksteisega sarnased.

Sellepärast tunduvadki minu ema ja Prim oma heledate juuste ja siniste silmadega teistsugused. Nad ongi. Ema vanemad kuulusid väikesesse kaupmeeste klassi. Kaupmehed teenindavad ametnikke, rahuvalvajaid, aeg-ajalt ka mõnda Serva klienti. Neil oli 12. ringkonna jõukamas osas oma apteek. Kuna peaaegu keegi ei saa endale arsti lubada, on meie tervendajad apteekrid. Isa sai emaga tuttavaks, korjates jahiretkedel ravimtaimi ja müües neid ema vanemate poodi, kus neist rohtu keedeti. Ema pidi isa tõeliselt armastama, kui oli nõus oma kodunt lahkuma ja Servale kolima. Püüan seda meeles pidada, kui näen enda ees kõigest naist, kes konutab osavõtmatult nurgas, samal ajal kui tema lastest jääb ajapikku alles ainult luu ja nahk. Isa pärast üritan talle andeks anda. Aga ausalt öeldes ei ole ma eriti andestaja tüüpi.

Gale määrib leivaviiludele pehmet kitsejuustu ja paneb igale viilule hoolikalt basiilikulehe, samas kui mina teen ümberkaudsed põõsad marjadest tühjaks. Seame end oma kaljuses pelgupaigas mugavasti sisse. Meid siin ei nähta, aga meie pilgule avaneb avar vaade suvest tiinele orule, köögiviljadele, mis ootavad korjamist, juurikatele, mida on vaja kaevata, päikesevalguses küütlevatele kaladele. Päev on võrratu, sinine taevas ja soe tuuleõhk. Toit on ülimaitsev, juust sulab sooja leiva peal ja suu on marjamahla täis. Kõik oleks täiuslik, kui tõesti olekski puhkepäev, kui võiks terve vaba päeva Gale'iga koos mägedes uidata ja õhtusöögiks jahti pidada. Selle asemel peame kell kaks hoopis väljakul seisma ja ootama, kelle nimed ette loetakse.

"Tead, me võiks seda ikkagi teha," lausub Gale tasa.

"Mida?" küsin vastu.

"Ringkonnast lahkuda. Põgeneda. Metsas elada. Sina ja mina, me saaks sellega hakkama," vastab Gale.

Ma ei tea, mida vastata. Nii pöörane mõte.

"Kui meil ei oleks nii palju lapsi," lisab ta kiiresti.

Muidugi ei ole nad meie lapsed. Aga võiksid sama hästi olla. Gale'i kaks väikest venda ja üks õde. Prim. Ka meie emad võib nende hulka arvata, sest kuidas nemadki ilma meieta hakkama saaksid? Kes toidaks suid, mis küsivad aina juurde? Käime mõlemad iga päev jahil, kuid on öid, mil peame oma jahisaagi vahetama seapeki, kingapaelte või villa vastu, öid, mil läheme magama korisevate kõhtudega.

"Ma ei taha kunagi lapsi saada," ütlen mina.

"Mina tahaksin. Kui ma siin ei elaks," sõnab Gale.

"Aga sa elad," vastan ärritunult.

"Unusta ära," nähvab Gale.

Meie jutuajamine tundub täiesti vale. Lahkuda? Kuidas ma saaksin jätta maha Primi, ainsa inimese terves maailmas, keda ma täiesti kindlalt armastan? Ja Gale on oma perekonnale pühendunud. Me ei saa põgeneda, miks siis sellest üldse rääkida? Isegi kui saaksime ... isegi kui saaksime ... milleks korraga see jutt laste saamisest? Minu ja Gale'i vahel ei ole kunagi midagi olnud. Kui tuttavaks saime, olin mina kaheteistaastane kondine tüdruk ja kuigi tema oli kõigest kaks aastat vanem, paistis ta nagu täismees. Meil võttis kaua aega, enne kui isegi sõpradeks saime, omavahel iga tehingu pärast kauplemise lõpetasime ja teineteist aitama hakkasime.

Pealegi ei ole Gale'il, kui ta lapsi tahab, naise leidmisega küll probleeme. Ta on hea välimusega, piisavalt tugev, et kaevandustööga hakkama saada, ja oskab küttida. Selle järgi, kuidas tüdrukud hakkavad koolis omavahel sosistama, kui ta mööda läheb, võib kindlalt öelda, et ta meeldib neile. Ma olen kade, aga mitte sellepärast, mida inimesed tavaliselt arvavad. Raske on leida head jahikaaslast.

"Mis sa tahad teha?" küsin. Võime küttida, kala püüda või marju korjata.

"Lähme järve äärde kala püüdma. Saame õnged vette jätta ja metsas marju korjata. Viime õhtuks midagi head koju," vastab ta.

Õhtuks. Pärast lõikust peavad kõik tähistama. Paljud tähistavadki, kergendustundest, et nende lapsed on selleks aastaks pääsenud. Aga vähemalt kahes perekonnas tõmmatakse akendele katted ette, lukustatakse uksed ja üritatakse selgusele jõuda, kuidas järgnevad vaevarikkad nädalad üle elada.

Meil läheb hästi. Kiskjad ei tee meist päeval välja, sest kergemat ja maitsvamat saaki on küllalt. Hiliseks hommikuks oleme saanud oma tosin kala, kotitäie köögivilju ja – mis kõige parem – ligi viis liitrit maasikaid. Leidsin selle maasikavälu mõned aastad tagasi, aga Gale'i mõte oli tõmmata sinna ümber püünisvõrgud, et loomad ligi ei pääseks.

Koduteel põikame läbi Hobist, mustalt turult, mis tegutseb mahajäetud laos, kus vanasti hoiti sütt. Kui leiutati efektiivsem transpordisüsteem, mis juhtis söe otse kaevandusest rongidele, võttis Hob järkjärgult laomaja üle. Lõikuspäeval on enamik kaupmehi selleks ajaks oma äri juba sulgenud, aga mustal turul on endiselt üsna palju rahvast. Kerge vaevaga vahetame kuus kala hea leiva ning kaks kala soola vastu. Greasy Sae, kondine vanamutt, kes müüb suurest katlast kausitäite kaupa kuuma suppi, vahetab pooled meie köögiviljad paari parafiinikamaka vastu. Kusagil mujal võiksime pisut paremat kaupa teha, aga Greasy Saega heade suhete hoidmiseks peame pisut pingutama. Tema on ainus, kelle peale võime oma metsikute koerte kauplemisel alati loota. Me ei käi metsikuid koeri küttimas, aga kui meid rünnatakse ja paar tükki maha laseme … mis siis ikka, liha on liha. "Panen supi sisse ja ütlen, et veiseliha," lausub Greasy Sae ja pilgutab silma. Serval ei kirtsutaks keegi korraliku koerakintsu peale nina, aga Hobis käivad rahuvalvajad ja nemad võivad endale lubada pisut pirtsutamist.

Kui turul asjad joonde aetud, suundume linnapea maja tagaukse poole, sest tema on alati maasikatest huvitatud ja saab endale meie küsitud hinda lubada. Plaanime pooled marjad talle müüa. Linnapea tütar Madge avab ukse. Ta käib minuga samas klassis. Võiks arvata, et ta on snoob, ikkagi linnapea tütar, aga tal pole viga midagi. Hoiab ainult omaette. Nagu minagi. Kuna meil kummalgi ei ole eriti sõpru, saame sageli justkui juhuslikult koolis kokku. Sööme koos lõunat, istume kogunemistel kõrvuti, satume sportmängudes paari. Me peaaegu ei räägigi omavahel ja see sobib mõlemale.

Täna asendab Madge'i üksluist kooliriietust hinnaline valge kleit ja blondid juuksed on roosa paelaga kinni seotud. Lõikuspäeva riided.

"Ilus kleit," ütleb Gale.

Madge heidab talle kiire pilgu, püüdes aru saada, kas tegemist on siira komplimendiga või on poiss lihtsalt irooniline. Kleit on tõesti ilus, aga tavapärases olukorras ei kannaks ta seda kunagi. Madge surub huuled kokku ja naeratab siis. "Kui mina peaksin loosi tahtel Kapitooliumi minema, tahan vähemalt ilus välja näha."

Nüüd on Gale'i kord segadusse sattuda. Kas tüdruk mõtleb seda tõsiselt? Või ajab niisama jama? Mina arvan, et viimane variant on õige.

"Sina küll Kapitooliumi ei lähe," sõnab Gale rahulikult. Ta silmad peatuvad väikesel ümmargusel nõelal, mis ehib tüdruku kleiti. Päris kuld. Ilus töö. Selle eest võiks pere tervelt kuu aega süüa. "Mitu loosi sul olla saab? Viis? Mul oli juba kaheteistkümneaastaselt kuus."

"See ei ole tema süü," poetan mina.

"Ei, see ei ole kellegi süü. Nii see kord juba on," vastab Gale.

Üle Madge'i näo libiseb vari. Ta annab maasikaraha minu kätte. "Õnn kaasa, Katniss."

"Sulle ka," vastan mina ja uks sulgub.

Kõnnime vaikuses Serva poole tagasi. Mulle ei meeldi, et Gale oma pahameele Madge'i peale välja valas, aga tal on muidugi õigus. Lõikuse korraldamise süsteem on ebaõiglane, vaesed saavad kõige rohkem kannatada. Lõikuspäeva loosirattasse pannakse kõigi nimed, kes on vähemalt kaksteist eluaastat vanad. Esimesel aastal on nimi loosirattas ühe korra. Kolmeteistaastaselt juba kaks korda. Ja nii edasi ja nii edasi kuni kaheksateistkümnenda eluaastani, mis on ühtlasi viimane osalemise aasta ja su nimi pannakse loosirattasse seitse korda. Nii on kõigis kaheteistkümnes Panemi ringkonnas.

Aga asjal on veel üks konks. Oletame, et tegemist on vaese ja nälgiva perekonnaga nagu minu ja Gale'i oma. Siis võid valida variandi, et sinu nimi pannakse veel mõned korrad loosirattasse vahetuskaubaks tessera'te eest. Iga tessera on väärt kehva aasta teravilja- ja õlinormi ühe inimese kohta. Seda võib ka kõikide oma pereliikmete eest teha. Nii oli minu nimi juba neli korda loosirattas, kui ma kaheteistaastane olin. Üks kord sellepärast, et sain kaksteist, ning kolm korda teravilja- ja õliportsu eest enda, Primi ja ema jaoks. Tegelikult olen pidanud seda tegema igal aastal. Ja loosirattas olemise kordi muudkui koguneb. Nüüd, kuueteistaastaselt, on mu nimi loosirattas juba kakskümmend korda. Gale on kaheksateist ja juba seitse aastat aidanud toita või täiesti üksinda toitnud viieliikmelist peret. Tema nimi osaleb täna loosis nelikümmend kaks korda.

Arusaadav, miks selline tüdruk nagu Madge, kellel ei ole kunagi olnud vaja oma nimetessera eest loosi panna, võib Gale'i marru ajada. Võimalus, et loosirattast tõmmatakse Madge'i nimi, on Serva laste väljavaadetega võrreldes väga väike. Mitte olematu, aga väike. Ja kuigi reeglid tehti Kapitooliumis, mitte ringkondades, ja kindlasti mitte Madge'i perekonnas, on raske olla sõbralik nendega, kes tessera'te eest nime mängu panema ei pea.

Gale teab, et ei ole õiglane oma viha Madge'i peale välja valada. On päevi, mil ma kuulan, kuidas ta sügavas metsas kirub, et tessera'd on välja mõeldud selleks, et külvata meie ringkonnas veel rohkem masendust. Vahend vihkamise õhutamiseks Serva nälgivate töötajate ja nende vahel, kes võivad üldiselt oma õhtusöögis kindlad olla, ning vastasleeride igavese vastastikuse usaldamatuse kindlustamiseks. "Kapitooliumile on kasulik, et meie vahel on lõhe," võib ta aeg-ajalt lausuda, kui peale minu pole teisi kõrvu kuulmas. Kui täna ometi ei oleks seda lõikuspäeva. Kui kuldse nõelaga ja tessera'teta tüdruk ei oleks ometi öelnud seda, mida ta ise pidas ilmselt süütuks märkuseks.

Kõnnime edasi ja ma heidan pilgu Gale'ile, kelle kivistunud näo varjus keeb endiselt raev. Minu meelest on tema raevuhood mõttetud, kuigi ma seda kunagi ei ütle. Mitte et ma temaga ei nõustuks. Nõustun küll. Aga mis kasu on keset metsa Kapitooliumi peale karjumisest? See ei muuda midagi. See ei tee elu õiglasemaks. Ei täida kõhtu. Hirmutab hoopis läheduses oleva jahisaagi minema. Aga ma lasen tal karjuda. Parem tehku seda metsas kui inimeste keskel.

Jagame Gale'iga oma röövsaagi. Kumbki saab kaks kala, paar pätsi head leiba, juurikaid, liitri jagu maasikaid, soola, parafiini ja natuke raha.

"Väljakul näeme," ütlen mina.

"Pane midagi ilusat selga," vastab Gale mornilt.

Kodus on ema ja õde minekuvalmis. Emal on seljas ilus apteegipäevadest pärinev kleit. Prim kannab minu esimest lõikuspäeva kostüümi: seelikut ja rüüsidega pluusi. Pluus on talle natuke suur, aga ema sättis seda nõeltega pisut parajamaks. Ometi ei taha pluusisaba kuidagi seeliku sees püsida.

Mind ootab soe vann. Küürin metsas kogunenud mustuse ja higi maha ning pesen isegi pead. Minu üllatuseks on ema pannud mulle valmis ühe oma kaunitest kleitidest. Pehme sinine riie ja samas toonis kingad.

"Oled sa kindel?" pärin emalt. Püüan õppida tema abipakkumisi mitte tagasi lükkama. Mõnda aega olin nii vihane, et ei lasknud tal enda eest midagi teha. Ja praegune kingitus on väga eriline. Minevikust pärit riided on talle väga kallid.

"Muidugi. Paneme su juuksed ka kinni," vastab ema. Lasen tal juuksed rätikuga ära kuivatada ja nendesse patsi punuda. Vaevu tunnen end seina najale toetuvast mõranenud peeglist ära.

"Sa oled nii ilus," sosistab Prim.

"Ja üldse mitte enda moodi," vastan talle. Kallistan Primi, sest tean, kui kohutavad järgmised tunnid tema jaoks on. Primi esimene lõikuspäev. Ta on nii kaitstud, kui üldse olla saab, sest tema nimi on loosirattas vaid ühel korral. Tessera't ma tal välja võtta ei luba. Aga ta on minu pärast mures. Kardab, et võib juhtuda kõige hullem.

Kaitsen Primi igal võimalikul moel, aga lõikuse vastu olen võimetu. Ängistus, mida tunnen iga kord, kui Primil on valus, üha paisub mu rinnas ja ähvardab iga hetk peegelduda minu näol. Märkan, et tal on pluus jälle seelikust välja tulnud, ja sunnin end rahulikuks. "Torka saba peitu, pisike pardike," sõnan talle ja pistan pluusi tagasi seelikusse.

Prim itsitab ja teeb tasakesi "prääks".

"Ise oled prääks," vastan talle kerge naeruga. Sellisega, mida ainult Prim suudab esile kutsuda. "Lähme sööma," ütlen ja annan talle pealaele väikese musi.

Kala ja juurikad podisevad juba haudepotis, aga sellest tuleb õhtusöök. Otsustame ka maasikad ja pagarileiva jätta õhtuseks söömaajaks, et sellele pidulikkust lisada. Praegu aga joome Primi kitse Lady piima ja sööme tessera teraviljast küpsetatud leivakannikat, kuigi kellelgi ei ole erilist isu.

Kell üks asume väljaku poole teele. Osavõtt on kohustuslik, kui sa just surmasuus ei ole. Täna õhtul tulevad ametnikud seda kontrollima. Kui valetad, lähed vangi.

Tegelikult on väga kahju, et lõikust korraldatakse väljakul – ühes vähestest kohtadest 12. ringkonnas, mis võiks olla meeldiv. Ümber väljaku asuvad väikesed poed ja turupäevadel, eriti ilusa ilmaga, tekitab see paik tõelise pühadetunde. Aga täna valitseb siin hoonetel rippuvatele eredavärvilistele loosungitele vaatamata sünge meeleolu. Kanakullidena katustel varitsevad kaameramehed süvendavad seda tunnet veelgi.

Inimesi tuleb vaikselt juurde ja kõik panevad ennast kirja. Lõikuspäev annab Kapitooliumile hea võimaluse elanike üle arvet pidada. Kaheteist- kuni kaheksateistaastased aetakse nööridega eraldatud ja vanuse järgi märgistatud aladele, vanemad kõige ees, nooremad nagu Prim tagapool. Pereliikmed kogunevad piiratud alade ümber ja hoiavad üksteisel kõvasti kätest kinni. On ka neid, kellel ühegi kalli inimese elu kaalul ei ole või kes lihtsalt enam ei hooli.

Nemad lipsavad pealtvaatajate hulka ja sõlmivad kihlvedusid nende kahe lapse nime peale, mis loosirattast välja tõmmatakse. Veetakse kihla, kui vanad lapsed on, kas nad pärinevad Servalt või kaupmeeste hulgast, kas nad murduvad ja hakkavad nutma. Enamik inimesi ei taha väljapressijatega mingit tegemist teha, aga ettevaatust, ettevaatust. Samad inimesed kipuvad olema ka informaatorid ja kes meist ei oleks seadust rikkunud? Mind võidaks iga päev küttimise eest maha lasta, aga võimulolijate hea isu kaitseb mind. Kõik seda öelda ei saa.

Igatahes oleme Gale'iga ühte meelt, et kui peaksime valima nälga suremise ja kuuli pähesaamise vahel, oleks kuul sada korda kiirem.

Inimesi tuleb juurde ja olemine muutub järjest kitsamaks, lausa klaustrofoobiat tekitavaks. Väljak on üsna suur, aga 12. ringkonna ligi kaheksatuhandelise elanikkonna jaoks mitte piisavalt. Hilinejad juhatatakse kõrvaltänavatele, kus nad saavad toimuvat jälgida suurtelt ekraanidelt, sest riik kannab üritust otse üle.

Minu ümber seisab kamp kuueteistaastaseid Servalt. Noogutame üksteisele napilt ja suuname pilgud kohtuhoone ette rajatud ajutisele lavale. Laval on kolm tooli, poodium ja kaks suurt klaaskuuli: üks poiste ja teine tüdrukute nimede jaoks. Vaatan üksisilmi tüdrukute nimesilte. Kahekümnele neist on hoolika käekirjaga kirjutatud "Katniss Everdeen".

Kahel toolil istuvad linnapea Undersee – Madge'i isa, pikk kiilaneva pealaega mees – ja Effie Trinket, 12. ringkonna saatja, hirmuäratava valge irve, roosakate juuste ja erkrohelise kostüümiga naine otse Kapitooliumist. Nad sosistavad midagi teineteisele ja vaatavad kolmanda, tühja tooli poole.

Kui kell lööb kaks, astub linnapea poodiumile ja hakkab lugema. Igal aastal üks ja sama. Ta räägib Panemi ajaloost – riigist, mis tõusis tuhast kohale, kus kunagi asus Põhja-Ameerikaks kutsutud maa. Linnapea nimetab kõik katastroofid, põuad, tormid ja tulekahjud, jutustab üle kallaste tõusnud merest, mis mattis palju maad enda alla, ja jõhkrast sõjast, mille üleelamiseks ei olnud toitugi. Kõige selle tulemuseks ongi Panem ja särav Kapitoolium, mida ümbritsevad kolmteist ringkonda – riik, mis tõi oma elanikele rahu ja õitsengu. Seejärel saabusid Mustad Päevad – ringkondade ülestõus Kapitooliumi vastu. Kaksteist said lüüa, kolmeteistkümnes hävitati. Riigireetmise lepingus sätestati uued, rahu garanteerivad seadused ning et Mustad Päevad mitte kunagi ei korduks, tõi leping meile igaaastaseks meeldetuletuseks kaasa Näljamängud.

Näljamängude reeglid on lihtsad. Karistuseks ülestõusu eest peavad kõik kaksteist ringkonda saatma mängudele ühe poisi ja ühe tüdruku. Osalejaid nimetatakse tribuutideks. Kakskümmend neli tribuuti vangistatakse tohutu suurele väliareenile, mis võib olla milline tahes, kõrvetavast kõrbest külmunud kõnnumaani välja. Mitmenädalase perioodi jooksul peavad osalejad võitlust elu ja surma peale. Viimane ellujäänud tribuut on võitja.

Kapitoolium võtab meie ringkondade lapsed, sunnib nad üksteist tapma ja kõiki teisi pealt vaatama – see on nende viis tuletada meile meelde, kui suur meelevald neil meie üle on ja kui väike oleks meie võimalus võita järgmine ülestõus. Mis sõnu nad ka ei kasutaks, sõnum on selge: "Vaadake, kuidas me võtame teie lapsed ja ohverdame nad ja teie ei saa midagi teha. Kui tõstate kas või väikese sõrme, tapame viimase kui ühe teie hulgast. Täpselt nagu 13. ringkonnas."

Et muuta mängud meie jaoks võrdselt alandavaks ja piinarikkaks, nõuab Kapitoolium, et suhtuksime nendesse kui pidustustesse, spordivõistlustesse, kus kõik ringkonnad omavahel mõõtu võtavad. Viimane ellujäänud tribuut saab auhinnaks kerge koduse elu ja terve ringkond külvatakse üle auhindadega, peamiselt toidukraamiga. Kapitoolium jagab võidu saavutanud ringkonnale terve aasta jooksul teravilja ja õli, isegi selliseid hõrgutisi nagu suhkrut, samal ajal kui ülejäänud meist võitlevad näljaga.

"Käes on aeg nii patukahetsuseks kui ka tänuks," leelotab linnapea.

Seejärel nimetab ta 12. ringkonna eelmised võitjad. Seitsmekümne nelja aasta jooksul on neid olnud täpselt kaks. Ainult üks on veel elus. Haymitch Abernathy, vatsakas keskealine mees, kes ilmub selsamal hetkel välja, jõurab midagi arusaamatut, komberdab lavale ja vajub kolmandale toolile. Ta on purjus. Väga. Rahvahulk reageerib sümboolse aplausiga, aga mees on täiesti segi ja üritab Effie Trinketit kõvasti kallistada. Viimane suudab vaevu kõik katsed tõrjuda.

Linnapea on häiritud. Kuna televisioon kannab kõik üle, sai just praegu 12. ringkonnast terve Panemi naerualune, ja ta teab seda. Kiiresti üritab ta tähelepanu lõikuspäevale tagasi tõmmata ja tutvustab Effie Trinketit.

Naine sörgib poodiumile, särav ja pulbitsev nagu ikka, ning läkitab rahvahulga poole oma tunnuslause: "Häid Näljamänge! Ja olgu juhus alati teie poolt!" Roosad juuksed on ilmselt parukas, sest pärast Haymitchiga kohtumist on lokid pisut paigast nihkunud. Naine sädistab, kuivõrd suur au tal on siin olla, kuigi kõik teavad, et ta ei jõua ära oodata, millal teda edutatakse mõne parema ringkonna juurde, kus on korralikud võitjad, mitte mõned joodikud, kes sind terve riigi silme all ahistavad.

Märkan rahvahulgas Gale'i, kes kerge naeratusevarjuga minu poole vaatab. Lõikuspäevad on, nagu nad on, täna saab vähemalt natuke nalja ka. Aga korraga mõtlen ma Gale'i ja tema neljakümne kahe nimesildi peale selles suures klaaskuulis. Juhus ei kipu kohe kuidagi tema poolt olema – vähemalt paljude teiste poistega võrreldes. Võib-olla mõtleb tema praegu minu kohta sama, sest ta näole ilmub tume vari ja ta pöörab pilgu kõrvale. "Aga seal on veel tuhandeid teisi nimesid," tahaksin talle sosistada.

On aeg loosi tõmmata. Effie Trinket lausub nagu ikka: "Kõigepealt tüdrukud!" ja sammub üle lava tüdrukute nimesiltidega klaaskuuli juurde. Ta sirutab ennast, pistab käe sügavale palli sisse ja tõmbab välja paberilipiku. Rahvas hoiab nagu üks mees hinge kinni, isegi nõela kukkumist oleks kuulda. Mul läheb süda pahaks ja ma loodan kõigest hingest, et see ei ole mina, et see ei ole mina, et see ei ole mina.

Effie Trinket suundub tagasi poodiumi juurde, silub paberilipikut ja loeb oma valju selge häälega nime ette. Ja see ei ole mina.

See on Primrose Everdeen.