Читать книгу Näljamängud - Suzanne Collins - Страница 12

Ükskord, kui ma istusin liikumatult umbes kolme meetri kõrgusel puu otsas ja varitsesin juhuslikult mööduvat jahisaaki, jäin tukkuma ja kukkusin alla. Maandusin selili. Tundus, nagu oleks viimne kui õhuraas kokkupõrke tagajärjel kopsudest välja surutud, ja seal ma siis lamasin, üritasin sisse hingata, välja hingata, midagigi teha.

Täpselt samamoodi tunnen ennast praegu, püüdes meenutada, kuidas hingata, võimetu rääkima, täiesti oimetu, ainult väljahüütud nimi keerleb lakkamatult peas ringi. Keegi haarab mu käest, üks poiss Servalt, ja mulle tundub, nagu oleksin hakanud kukkuma ja tema püüdis mind kinni.

Siin peab olema mingi viga. See ei ole võimalik. Primi nimi oli ühel lipikul tuhandest! Tema võimalused valituks osutuda olid nii väikesed, et ma ei suvatsenud ta pärast isegi muretseda. Kas ma ei teinud ometi kõik, mis võimalik? Võtsin tessera, keelasin temal sama teha? Üks lipik. Üks lipik tuhandest. Juhus oli igati tema poolt. Aga sellest ei olnud kasu.

Kuulen nagu läbi udu, kuidas rahvahulk rahulolematult pomiseb, nagu ikka, kui valituks osutub kaheteistaastane, sest see ei ole kellegi arvates aus. Ja seejärel näen teda: viimne kui veretilk näost kadunud, käed külgedele rusikasse surutud, astub ta väikeste kangete sammudega lava poole, möödub minust ja ma märkan pluusisaba, mis on seelikust välja tulnud ja ripub üle värvli. Sellest piisab, pardisabana lipendav pluus toob mind taas teadvusele.

"Prim!" Allasurutud karjatus pääseb üle mu huulte ja lihased hakkavad uuesti liikuma. "Prim!" Ma ei pea endale rahvahulgas teed rajama. Teised lapsed tõmbuvad viivitamatult eemale ja vabastavad mulle tee lavani. Jõuan temani täpselt siis, kui ta hakkab trepist üles ronima. Ühe käeliigutusega lükkan ta enda selja taha.

"Olen vabatahtlik!" hingeldan. "Olen vabatahtlik tribuut!"

Laval valitseb hetkeline segadus. 12. ringkonnas ei ole juba mitu aastakümmet olnud ühtegi vabatahtlikku ja keegi ei tea, mida täpselt teha. Reegel ütleb, et kui tribuudi nimi loosirattast välja tõmmatakse, võib mõni teine nõuetele vastav poiss, kui loetakse ette poisi nimi, või tüdruk, kui valituks osutub tüdruk, ette astuda ja tema kohale asuda. Mõnes ringkonnas, kus on eriline au saada lõikusel valitud, ei ole vabatahtlikuks saamine niisama lihtne. Aga 12. ringkonnas, kus tribuut tähendab samahästi kui laipa, on vabatahtlikkus juba ammu välja surnud.

"Imearmas!" ütleb Effie Trinket. "Aga ma usun, et pärast loosiga tõmmatud nime ettelugemist tuleb selline pisiasi nagu küsimus, kas vabatahtlikke on, ja kui keegi tõesti astub ette, siis me, ee ..." ei ole ta endas enam kindel ja jääb vait.

"Mis tähtsust sel on?" küsib linnapea. Ta vaatab mind valuliku ilmega. Me ei ole tegelikult tuttavad, aga aimatav äratundmine kumab tema näos siiski. Olen tüdruk, kes toob maasikaid. Tüdruk, keda tema tütar on võib-olla juhuslikult maininud. Tüdruk, kes seisis viis aastat tagasi koos ema ja õega kössis tema ees, kui linnapea andis talle kui pere vanimale lapsele üle medali vapruse eest. Medali isa eest, kes kaevanduses õhku haihtus. Kas see tuli linnapeale meelde? "Mis tähtsust sel on?" kordab ta juhmilt. "Las ta astub ette."

Prim karjub mu selja taga hüsteeriliselt. Ta hoiab mind oma kondiste kätega kinni nagu kruustangidega. "Ei, Katniss! Ei! Sa ei tohi minna!"

"Prim, lase lahti," lausun karmilt, sest see ajab mind endast välja ja ma ei taha nutma hakata. Kui õhtul näidatakse lõikuspäeva kordust televiisorist, näevad kõik mu pisaraid ja mind hakatakse kergeks sihtmärgiks pidama. Nõrgukeseks. Sellist rahuldust ei paku ma kellelegi. "Lase lahti!"

Tunnen, kuidas keegi ta minust eemale rebib. Pööran ringi ja näen, kuidas Gale Primi sülle haarab ja tüdruk poisi süles kätega peksab. "Lase käia, Catnip," ütleb Gale väriseva häälega võideldes ja tassib siis Primi eemale ema juurde. Teen südame kõvaks ja ronin trepist üles.

"Braavo!" lausub Effie Trinket vaimustunult. "See on õige mängude meeleolu!" Tal on hea meel, et lõpuks ometi toimub ka tema ringkonnas midagi põnevat. "Mis su nimi on?"

Neelatan tugevasti. "Katniss Everdeen," sõnan siis.

"Võin kihla vedada, et see oli sinu õde. Ei taha, et ta kogu au ja hiilguse endale saaks, mis? No nii, armas rahvas! Teeme meie uusimale tribuudile ühe suure aplausi!" lõõritab Effie Trinket.

12. ringkonnale igaveseks tunnustuseks – mitte ükski inimene ei plaksuta. Isegi mitte need, kellel on kihlveopaberid käes, need, kes on tavaliselt hoolimisest ja kaastundest üle. Võimalik, et nad on mind Hobis näinud või tundsid mu isa või on kohtunud Primiga, kes hakkab kõigile meeldima juba esimesest silmapilgust. Mina seisan liikumatult laval ja kiitva aplausi asemel avaldab rahvas julgeimat eriarvamust, mis võimalik. Vaikus. See ütleb, et me ei ole nõus. Me ei andesta. See ei ole õige.

Siis juhtub midagi ootamatut. Vähemalt minu jaoks ootamatut, sest ma ei pea 12. ringkonda kohaks, kus minust hoolitaks. Aga sellest hetkest, kui ma ette astusin ja Primi kohale asusin, näib olevat midagi muutunud. Tundub, nagu oleksin keegi kallis ja väärtuslik. Kõigepealt üks, seejärel teine, siis peaaegu kõik inimesed, kes on kokku tulnud, puudutavad kolme keskmise sõrmega suud ja tõstavad need minu poole. See on meie ringkonna väga vana ja väga harva kasutatav žest, mida võib aeg-ajalt näha matustel. See tähendab tänu, see tähendab imetlust, see tähendab hüvastijättu kellegagi, keda armastatakse.

Nüüd on tõsine oht, et ma puhken nutma, kuid õnneks valib Haymitch just selle hetke, et üle lava minu juurde vaaruda ja mind õnnitleda. "Vaadake teda. Vaadake seda siin!" jõurab ta ja viskab mulle käe ümber õlgade. "Mulle ta meeldib!" Tema hingeõhk haiseb alkoholi järele ja ta viimasest vanniskäigust on juba tükk aega möödas. "Milline ..." Ta otsib mõnda aega õiget sõna. "... südikus!" jätkab ta võidukalt. "Rohkem kui ühelgi teist!" Ta võtab käe mu õlgade ümbert ja astub lava ääre poole. "Rohkem kui ühelgi teist!" karjub ta ja näitab käega otse kaamerasse.

Kas ta mõtleb sellega kõiki vaatajaid või on koguni nii purjus, et pilkab Kapitooliumi? Ma ei saa seda kunagi teada, sest samal hetkel, kui ta suu avab, et jätkata, sajab ta lava pealt alla ja jääb teadvusetult lamama.

Vastik mees, aga ma olen talle tänulik. Sel ajal, kui kõik kaamerad rõõmsalt teda püüavad, on mul just parasjagu aega, et lasta välja kõri pitsitav summutatud häälitsus ja end koguda. Panen käed seljale kokku ja vaatan kaugusse. Näen künkaid, millel täna hommikul Gale'iga koos ronisime. Hetkeks tunnen millegi järele suurt igatsust ... mõte ringkonnast põgeneda ... metsa elama asuda ... aga ma tean, et tegin õigesti, et ei põgenenud. Sest kes veel oleks Primi eest vabatahtlikuna välja astunud?

Haymitch vinnatakse kanderaamile ja viiakse minema ning Effie Trinket proovib üritusele uuesti hoogu sisse saada. "On alles põnev päev!" trillerdab ta ja püüab samal ajal oma parukat otseks sättida. See on tugevasti paremale viltu vajunud. "Aga põnevust tuleb üha juurde! On aeg valida poisstribuut!" Kindlalt otsustanud oma juuksed kontrolli alla saada, hoiab ta ühe käega parukat kinni, sammudes samal ajal üle lava poiste nimedega klaaskuuli juurde ja haarates esimese ettejuhtuva lipiku. Ta tuhiseb tagasi poodiumile ja ma ei jõua veel Gale'ile pöialt hoidma hakatagi, kui ta nime juba ette loeb. "Peeta Mellark."

Peeta Mellark!

Ainult mitte seda, mõtlen ma. Mitte tema. Sest ma tunnen selle nime ära, kuigi ei ole poisi endaga kunagi sõnagi vahetanud. Peeta Mellark.

Ei, täna ei ole juhus kohe üldse minu poolt.

Vaatan, kuidas poiss lava poole sammub. Ta on keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, lokkidena laubale langevate tuhkblondide juustega. Tema näolt paistab hetkeline šokk, on näha, kuidas ta üritab kõigest väest tundeid vaos hoida, aga sinistes silmades peegeldub ärevus, mida olen sageli näinud kütitava looma pilgus. Ometi astub ta kindlal sammul lavale ja asub oma kohale.

Effie Trinket küsib, kas vabatahtlikke on, aga keegi ei astu ette. Ma tean, et Peeta Mellarkil on kaks vanemat venda, olen neid pagariäris näinud, aga üks on praeguseks vist liiga vana, et vabatahtlikuks hakata, ja teine lihtsalt ei hakka. Täiesti tavaline. Lõikuspäev seab piirid ka perekonna pühendumusele. See, mida mina tegin, oli äärmuslik.

Linnapea hakkab ette lugema pikka ja igavat riigireetmise lepingut, nagu igal aastal pärast tribuutide valimist, nii on ette nähtud, aga ma ei kuula teda.

Miks just tema, mõtlen endamisi. Seejärel püüan end veenda, et ei ole mingit vahet. Me ei ole Peeta Mellarkiga sõbrad. Isegi mitte naabrid. Me ei räägi teineteisega. Meie ainsast omavahelisest kokkupuutest on möödas juba mitu aastat. Ta on selle ilmselt juba unustanud. Aga mina ei ole ja ma tean, et ei unustagi kunagi ...

See juhtus kõige hullemal ajal. Isa oli kolm kuud varem kaevanduses surma saanud. Oli kärekülm jaanuar, mille sarnast keegi ei mäletanudki. Isa surmale järgnenud tuimus oli möödas ja äkilised valusööstud tabasid mind otsekui selgest taevast, sundisid mind kägarasse tõmbuma ja kurnasid mu keha nutuhoogudega. Kus sa oled, karjusin mõttes. Kuhu sa kadusid? Loomulikult ei tulnud kusagilt ühtegi vastust.

Ringkond andis meile isa surma kompenseerimiseks väikese rahasumma, millest pidi piisama ühekuuliseks leinaajaks, pärast seda tuli emal eeldatavasti tööle asuda. Aga ta ei asunud. Ta ei teinud midagi muud, kui istus laua taga või lebas hoopis voodis tekkide all kägaras, silmad suunatud kaugusse. Vahel ta liigutas end, tõusis üles, nagu vajaks mõni kiire asi tegemist, vajus aga kohe jälle liikumatusse poosi tagasi. Kuidas ja kui palju Prim teda ka ei anunud, miski ei aidanud.

Olin surmani hirmunud. Praegu ma saan aru, et ema oli sulgunud kurbuse tumedasse maailma, aga tollal teadsin vaid seda, et lisaks isale olen kaotanud ka ema. Olin kõigest üksteist, Prim ainult seitse, kui võtsin perekonnapea kohustused oma õlgadele. Muud valikut ei olnud. Ostsin turult meile toiduaineid ja valmistasin süüa nii hästi või halvasti, kui oskasin, ning püüdsin seista hea selle eest, et näeksime Primiga enam-vähem korralikud välja. Sest kui keegi oleks teada saanud, et ema meie eest ei hoolitse, oleks ringkond meid temalt ära võtnud ja hooldekodusse saatnud. Olin koolis piisavalt sageli hooldekodulapsi näinud. Kurbus, kurjade käte jäljed näol, lootusetus, mis surus nende õlad längu. Ma ei tohtinud lasta midagi sellist Primile osaks saada. Armas väike Prim, kes nuttis, kui mina nutsin, enne veel kui põhjustki teadis, kes kammis hommikuti enne kooliminekut ema juukseid ja tegi talle patse, kes ikka veel hõõrus igal õhtul isa habemeajamispeeglit läikima, sest isale ei meeldinud, kuidas söetolm Serval kõik asjad enda alla mattis. Hooldekodu oleks ta laiaks litsunud nagu sitika. Nii hoidsin meie kitsikuse saladuses.

Aga raha sai otsa ja me hakkasime vähehaaval surnuks nälgima. Teisiti ei ole seda võimalik väljendada. Kordasin endale alatasa, et kui peaksime vastu ainult maini, kõigest 8. maini, siis saaksin kaheteistaastaseks ja võiksin end tessera saamiseks kirja panna ning meil oleks hinnalist teravilja ja õli, millest süüa teha. Aga sinna oli veel mitu nädalat aega. Võib juhtuda, et oleme selleks ajaks juba surnud.

Nälgimine ei ole 12. ringkonnas tavatu saatus. Kes ei oleks näinud näljaohvreid? Vanemad inimesed, kes ei suuda enam tööd teha. Lapsed perekondadest, kus on liiga palju suid toita. Kaevandustes vigastatud. Veavad tänavatel vaevaliselt jalgu järele. Ja ühel päeval võib näha, kuidas nad liikumatult seina najale naalduvad või Aasal lebavad. Mõnest majast võib kuulda südantlõhestavat nuttu ning seejärel kutsutakse rahuvalvajad laipa ära viima. Nälgimine ei ole kunagi surma ametlik põhjus. Selleks on ikka gripp või külmetus või kopsupõletik. Aga sellega ei peta kedagi.

Tol pärastlõunal, kui ma Peeta Mellarkiga kohtusin, sadas halastamatut jääkülma vihma. Käisin linnas ja üritasin mõningaid Primi viledaks kulunud beebiriideid avalikul turul kaubaks vahetada, kuid keegi ei olnud huvitatud. Olin isaga nii mõnedki korrad käinud ka Hobis, kuid üksi ei julgenud ma sinna karmi ja tahumatusse paika minna. Vihm oli isa jahimantli läbi leotanud ja ma olin üdini külmunud. Juba kolm päeva ei olnud me saanud jõudu muust, kui keedetud veest mõne vana kuivanud mündilehega, mis ma kapinurgast leidsin. Selleks ajaks, kui turg kinni pandi, värisesin nii kõvasti, et pillasin beebiriiete puntra poriloiku maha. Kartsin seda üles võtta, äkki minestan ja ei tõusegi enam püsti. Pealegi ei tahtnud neid riideid nagunii keegi.

Koju minna ma ei saanud. Kodus oli ema oma kustunud silmadega ja väike õde aukuvajunud põskede ja lõhenenud huultega. Ma ei suutnud astuda lootusetult tühjade kätega tuppa, kus susises tuli, tehtud märgadest okstest, mida ma metsaservalt korjasin, kui süsi otsa sai.

Avastasin, et komberdan mööda porist kõrvaltänavat, rikastele linnainimestele mõeldud poodide taga. Kaupmeeste eluruumid asuvad äride peal, seega olin tegelikult nende tagaaedades. Mäletan tollal veel tühjade peenarde tarvis kevadeks mahamärgitud jooni, paari kitse aedikus, üht posti külge seotud läbiligunenud koera, kes kössitas löödult poris.

12. ringkonnas on igasugune varastamine keelatud. Surmaga karistatav. Aga mulle turgatas pähe, et äkki leian midagi prügikastidest, see oleks aus mäng. Võib-olla mõni kont lihuniku tagahoovis või juurviljamüüjal mõned halvaks läinud juurikad, midagi, mida ainult minu pere ihkaks meeleheitlikult süüa. Kahjuks oli prügikaste äsja tühjendatud.

Kui pagarikojast mööda sammusin, tungis värske leiva tugev lõhn mulle sügavale ninna ja ma tundsin iiveldust. Ahjud asusid maja tagaküljel ja kuldne hõõgus voogas avatud köögiuksest välja. Seisin paigal, soojusest ja lõhnast lummatud, kuni vihm segas vahele, torkas oma jääkülmad sõrmed mulle ribidesse ja sundis mind uuesti liigutama. Tõstsin pagariäri prügikastilt kaane ja nägin, kui jäägitult ja südametult tühi see on.

Korraga karjus minu peale üks hääl. Tõstsin pilgu ja nägin pagari naist, kes käskis mul edasi minna, ähvardas rahuvalvajatega ja hädaldas, kui tüdinenud ta on nendest Serva jõmpsikatest, kes ta prügi sees sobramas käivad. Need olid inetud sõnad ja mul ei olnud enda kaitseks midagi öelda. Kui ma prügikasti kaant hoolikalt tagasi seadsin, valmis minema asutama, märkasin teda: heledate juustega poissi, kes piilus ema selja tagant. Olin teda varem kooli näinud. Ta käis minuga samas klassis, aga ma ei teadnud ta nime. Ta hoidis linnalastega ühte punti, nii et kuidas ma oleksingi saanud seda teada? Ema läks kirudes pagarikotta tagasi, aga poiss ilmselt jälgis, kuidas ma nende seaaediku tagant mööda astusin ja selja vana õunapuu kaugema külje vastu toetasin. Taipasin korraga, et mul ei olegi midagi koju viia. Põlved läksid nõrgaks ja ma vajusin mööda puutüve alla juurtele istuma. See oli liig mis liig. Mul oli paha, olin väga nõrk ja väsinud, oh, kui väsinud. Las kutsuvad rahuvalvajad ja viivad meid hooldekodusse, mõtlesin seal. Veel parem, kui ma siinsamas vihma käes sureksin.

Pagarikojast kostis kolinat ja ma kuulsin, kuidas naine uuesti karjuma hakkas ja kuidas kedagi löödi, ja mõtlesin endamisi ähmaselt, mis toimub. Läbi pori tulid minu poole lirtsuvad sammud ja ma mõtlesin: see on pagari naine, ta tuleb mind siit kepiga minema peksma. Aga see ei olnud tema. Hoopis poiss. Käes olid tal kaks suurt mustaks kõrbenud koorikuga leivapätsi, mis olid ilmselt tulle kukkunud.

Poisi ema lõugas: "Anna need sigade kätte, saamatu olevus! Miks ka mitte? Ükski korralik inimene ei osta kõrbenud leiba!"

Poiss hakkas kõrbenud koorikut leiva küljest ära rebima ja sigadele künasse loopima. Siis helises pagarikoja uksekell ja ema kadus klientidega tegelema.

Poiss ei vaadanud kordagi minu poole, aga mina jälgisin teda. Leiva pärast, punase verme pärast, mis poisi põsesarnalt kaugele paistis. Millega teda löödi? Meie vanemad ei löönud meid kunagi. Ma ei oleks suutnud seda ette kujutadagi. Poiss heitis kiire pilgu pagarikoja poole, nagu kontrolliks, kas õhk on puhas, ning viskas seejärel pilku sigadelt pööramata ühe leivapätsi minu suunas. Teine järgnes sama kiiresti, siis astus poiss lirtsuval sammul pagarikotta tagasi ja pani köögiukse enda järel korralikult kinni.

Vaatasin leivapätse ega uskunud oma silmi. Täiesti korralikud, tegelikult täiuslikud, kui kõrbenud kohad välja arvata. Kas ta tahtis, et ma need endale saaksin? Ilmselt küll. Sest siin need lebasid, otse minu jalgade ees maas. Et keegi ei näeks, mis juhtus, kahmasin leivapätsid ja pistsin põue, tõmbasin jahimantli hõlmad tugevasti kinni ja kõndisin kärmesti minema. Leiva kuumus kõrvetas nahka, aga mina surusin pätsid veel kõvemini vastu rindu, klammerdudes elu külge.

Kui koju jõudsin, olid pätsid juba natuke jahtuda jõudnud, aga seest veel piisavalt soojad. Panin leivad lauale ja Prim sirutas käe, et endale tükk murda, kuid ma surusin ta toolile istuma, sundisin ema meiega laua ääres ühinema ja valasin kõigile sooja teed. Kraapisin mustad kohad maha ja lõikasin leiva viiludeks. Sõime terve pätsi ära, viil viilu haaval. See oli hea suur, rosinate ja pähklitega täidetud leivapäts.

Panin riided tule äärde kuivama, ronisin voodisse ja vajusin sügavasse unenägudeta unne. Alles järgmisel hommikul turgatas mulle pähe, et poiss võis need pätsid meelega ära kõrvetada. Võib-olla pillas leekidesse, teades, et saab selle eest karistada, ja tõi pärast mulle. Aga heitsin selle mõtte kõrvale. Küllap see siiski lihtsalt juhtus. Miks ta oleks pidanud nii tegema? Ta ei tundnudki mind. Ometi oli leiva mulle viskamine tohutu lahkus, mille eest ta oleks kindlasti peksa saanud, kui see oleks avastatud. Ma ei suutnud kuidagi poisi teguviisi selgitada.

Sõime hommikusöögiks mõned leivaviilud ja läksime kooli. Oli selline tunne, nagu kevad oleks üleöö saabunud. Mõnus soe õhk. Pehmed pilved. Koolis möödusin poisist koridoris. Tal oli põsk paistes ja silm sinine. Ta oli koos sõpradega ja ei teinud minust väljagi. Aga kui ma pärast lõunat Primile vastu läksin ja me koju hakkasime minema, nägin, kuidas ta mind teisest aianurgast vaatab. Meie pilgud kohtusid sekundiks, siis pööras ta pea kõrvale. Lõin pilgu maha, mul oli piinlik, ja siis ma nägin seda. Selle aasta esimest võilille. Kelluke hakkas mu peas helisema. Mõtlesin tundidele, mis olin isa seltsis metsas veetnud, ja teadsin korraga, kuidas me ellu jääme.

Kuni tänaseni ei suuda ma unustada seost selle poisi, Peeta Mellarki, ja leiva vahel, mis andis mulle lootust, ja võilille vahel, mis tuletas mulle meelde, et ma ei ole hukule määratud. Ning rohkem kui korra olen kooli koridoris ringi keeranud ja näinud, kuidas poisi silmad on minule suunatud ja kuidas ta pilgu kiiresti kõrvale pöörab. Mul on tunne, nagu oleksin talle midagi võlgu, ja mulle ei meeldi inimestele võlgu olla. Kui ma oleksin teda millalgi tänanud, tunneksin praegu ehk vähem segadust. Mõtlesin sellest paaril korral, aga kunagi ei tulnud parajat juhust. Ja nüüd ei tulegi. Sest meid heidetakse areenile elu ja surma peale võitlema. Ei tea, kuidas mul seal küll õnnestuks mõned tänusõnad poetada? See ei tunduks justkui õiglane, kui üritan tal samal ajal kõri läbi lõigata.

Linnapea lõpetab riigireetmise lepingu ettelugemise ning viipab mulle ja Peetale, et teineteisel kätt suruksime. Peeta käsi on tugev ja soe nagu need leivapätsidki. Ta vaatab mulle otse silma ja surub mu kätt moel, mis peaks minu meelest tähendama julgustust. Aga võibolla lihas lihtsalt tõmbles.

Pöörame end uuesti näoga rahva poole ja kõlab Panemi hümn.

Mis seal ikka, mõtlen ma. Meid on kakskümmend neli. Võib-olla tahab juhus, et keegi teine tapab ta enne mind.

Ainult et viimasel ajal ei ole juhus olnud eriti usaldusväärne.