Читать книгу Näljamängud - Suzanne Collins - Страница 13

3

Kui hümn läbi saab, võetakse meid vahi alla. Ei, meil ei panda käsi raudu ega midagi muud sellist, aga me marsime rahuvalvajate grupi saatel kohtuhoone eesuksest sisse. Võib-olla on tribuudid kunagi minevikus üritanud põgeneda. Kuigi mina ei ole seda kordagi näinud.

Kohtuhoones juhatatakse mind ühte tuppa ja jäetakse üksi. Ma ei ole kunagi varem viibinud nii luksuslikus toas – paksud soojad vaibad, sametist diivan ja tugitoolid. Ma tean, mis asi on samet, sest emal on üks kleit, mille krae on sellest materjalist tehtud. Istun diivanile ja ei saa teisiti, kui pean sõrmi pehmel materjalil edasi-tagasi libistama, mitu korda. See aitab rahuneda ja valmistuda järgmiseks tunniks. Ajaks, mis antakse tribuutidele kallite inimestega hüvastijätmiseks. Ma ei tohi endast välja minna, ma ei tohi lahkuda sellest toast paistes silmade ja punase ninaga. Nutmine ei tule kõne allagi. Rongijaamas ootab meid veel hulk telekaameraid.

Kõigepealt tulevad õde ja ema. Sirutan käed Primile vastu ja ta ronib mulle sülle, paneb käed ümber kaela, toetab pea õlale, täpselt nagu siis, kui ta veel päris väike oli. Ema istub mu kõrvale ja võtab meil mõlemal ümbert kinni. Mõne hetke ei lausu me sõnagi. Siis hakkan ette lugema kõiki neid asju, mida nad peavad meeles pidama, mida on vaja teha nüüd, kui mind enam ei ole, et kõige eest ise hoolt kanda.

Prim ei tohi oma nime tessera vastu vahetada. Nad saavad läbi ka selleta, kui on piisavalt hoolikad ning müüvad Primi kitse piima ja juustu. Ja emal on nüüd Serva elanike jaoks väike apteegiäri. Gale toob ravimtaimi, mida ema ise ei kasvata, aga ta peab neid Gale'ile väga hoolikalt kirjeldama, sest poiss ei tunne neid nii hästi kui mina. Gale toob neile ka liha – sõlmisime temaga sellise kokkuleppe juba umbes aasta tagasi – ja ei küsi selle eest ilmselt midagi, aga nad peavad talle tänutäheks mingit kaupa vastu andma, näiteks piima või ravimeid.

Ma ei hakka vaeva nägema ja soovitama, et Prim küttimise selgeks õpiks. Olen püüdnud teda paar korda õpetada, kuid sellest ei ole midagi välja tulnud. Ta kartis metsa ja kui ma mõne looma maha lasksin, läksid tal silmad veekalkvele ja ta hakkas rääkima sellest, kuidas me võiksime ta veel päästa ja terveks ravida, kui ainult piisavalt kiiresti koju jõuaksime. Aga oma kitsega saab ta väga hästi hakkama, seetõttu keskendun pigem sellele.

Kui olen lõpetanud kütet, kaubavahetust ja kooliskäimist puudutavate juhtnööride jagamise, vaatan emale otsa ja pigistan kõvasti ta kätt. "Kuula nüüd mind. Kas sa kuulad?" Ema noogutab, sattudes mu jõulisest pealekäimisest ärevusse. Ilmselt teab ta, mida ma nüüd ütlen. "Sa ei tohi jälle lahkuda," sõnan mina.

Ema otsib pilguga põrandat. "Ma tean. Ma ei lahku. Ma ei saanud sinna midagi parata, kui ..."

"Aga seekord sa pead saama. Sa ei tohi endasse sulguda ja Primi omapead jätta. Nüüd ei ole mind, et teil mõlemal hinge sees hoida. Ei ole tähtis, mis nüüd juhtuma hakkab. Ükskõik, mida te ekraanil ka ei näeks. Sa pead mulle lubama, et ei anna seekord alla!" Mu hääl on kerkinud peaaegu karjeks. Selles kajab kogu viha ja hirm, mida tundsin siis, kui ema meid tookord maha jättis.

Ema tõmbab käe minu haardest, ise vihastamiseni liigutatud. "Ma olin haige. Ma oleksin saanud ennast ravida, kui mul oleks olnud kõik need ravimid, mis mul praegu on."

Ta võis tõesti haige olla. Ma olen näinud, kuidas ta pärast uue apteegi avamist inimesi liikumatuks tegeva kurbuse käest uuesti elule äratab. Võib-olla on see tõesti haigus, aga seda haigust ei saa me endale lubada.

"Siis võta neid ravimeid. Ja hoolitse Primi eest!" lausun mina.

"Mul ei ole häda midagi, Katniss," ütleb Prim ja võtab mu näo oma käte vahele. "Aga sina pead ka enda eest hoolitsema. Sa oled nii kiire ja vapper. Võib-olla sa võidad."

Ma ei saa võita. Oma südames Prim ilmselt teab seda. Tõenäoliselt ületab võistlus kõik minu võimed. Seal on lapsed jõukatest ringkondadest, kus võitmine on auküsimus, lapsed, keda on terve elu selle võistluse jaoks treenitud. Poisid, kes on minust kaks või kolm korda suuremad. Tüdrukud, kes oskavad umbes kahekümnel erineval moel noaga tappa. Loomulikult on seal ka selliseid inimesi nagu mina. Inimesi, kes praagitakse välja veel enne, kui tõeline heitlus algab.

"Võib-olla," vastan, sest ma ei saa ju emale öelda, et ta alla ei annaks, kui ma ise olen juba alla andnud. Pealegi ei ole mul kombeks ilma võitluseta alistuda, isegi kui vastane tundub ületamatu. "Siis me saaksime sama rikkaks nagu Haymitch."

"Mind ei huvita, kas me saaksime rikkaks. Ma tahan ainult, et sa tuleksid koju tagasi. Sa ju püüad, eks? Püüad kõigest väest?" käib Prim peale.

"Püüan kõigest väest. Vannun sulle," vastan mina. Ja ma tean, et Primi pärast peangi kõigest väest püüdma.

Siis ilmub uksele rahuvalvaja, annab märku, et meie aeg on otsas, ja me kõik kallistame üksteist nii kõvasti, et isegi valus on, ja ma ei ütle midagi muud kui: "Ma armastan teid. Ma armastan teid mõlemaid." Ja nemad ütlevad sama ja rahuvalvaja käsib neil toast lahkuda ja uks pannakse kinni. Peidan pea ühe sametpadja alla, nagu võiks see kõik olematuks muuta.

Keegi astub jälle tuppa ja kui ma pea tõstan, märkan üllatusega, et tulija on pagar, Peeta Mellarki isa. Uskumatu, et ta tuleb mind külastama. Lõppude lõpuks olen mina see, kes üritab õige pea tema poega tappa. Aga me tunneme teineteist natuke, ja ta tunneb Primi isegi paremini kui mind. Kui Prim Hobis oma kitsepiimast juustu müüb, paneb ta alati kaks tükki pagari jaoks kõrvale ja pagar annab talle vastutasuks hea hulga leiba. Me ootame alati, et saaks temaga siis kaupa teha, kui tema nõiamoorist naist läheduses ei ole, sest pagar ise on palju lahkem. Ma olen kindel, et tema ei oleks kunagi oma poega kõrbenud leiva eest niimoodi löönud nagu ta naine. Aga miks ta mind vaatama tuli?