Читать книгу Minu Leedu. See kolmas Baltimaa - Sven Vahar - Страница 2

Sven Vahar
Minu Leedu. See kolmas Baltimaa

Autoriõigus: Sven Vahar ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Ave Põlenik

Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp

Kujundaja: Heiko Unt

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

Küljendaja: Aive Maasalu

Makett: Madis Kats

ISBN 978-9949-651-98-6 (trükis)

ISBN 978-9949-651-99-3 (epub)

ISBN 978-9916-605-00-4 (epub)

www.petroneprint.ee

Miraldale

SISSEJUHATUS

Viskad kulli ja kirja ning münt jääb serviti püsti. Küsid mündilt, kas peaksime jääma Eestisse või minema taas välismaale, ja münt vastab, et kuulge, aga minge hoopis Leetu. Ja nii me lähemegi. Pakime kotid, millest mõnda pole veel täiesti tühjaks jõudnud tehagi, jätame Tallinna-kodu ikka veel paigaldamata uksepiidad ja põrandaliistud oma aega ootama ning sõidame taas tundmatusse.

See kolmas Baltimaa – riik, millest me keskmiste eestlastena ei tea tegelikult midagi peale selle, et seal mängitakse kõvasti korvpalli – saab meie koduks järgnevaks viieks aastaks ning kes teab, võibolla jääme siia kauemakski. Mu abikaasa Marre asub Vilniuses rahvusvahelises instituudis tööle analüütikuna. Kogu Euroopast kokku tulnud kirju seltskond on andnud meie Leedu-kogemusele oma värvingu ning aidanud ühiskonda näha läbi paljude silmapaaride ja kultuuride. Mina saan tehnikaajakirjaniku ja tõlkijana kaugtööd teha.

Kohe alguses otsustame, et vaatame seda riiki igapäevaselt ka läbi fotosilma ja jagame nähtut sotsiaalmeedias – see aitab jäädvustada ja hiljem meenutada. Oma võlu on sellelgi, et saame Eesti sõpradele oma uut kodumaad näidata. Kohalikudki imestavad selle üle, mis meile silma jääb, mis meie tähelepanu köidab ja millistesse veidratesse nurgatagustesse me satume. Oleme Leedus olnud juba enam kui aasta, kui saame teada, et meil on salajased vaikivad leedu fännid, kes hoiavad meie käimistel silma peal ja on võtnud nõuks kõik meie pildile püütud salapärased kohad ka ise üles otsida.

Just sel ajal, kui raamat valmis saab, kuid veel napilt enne seda, kui see trükki läheb, toimuvad murrangulised sündmused. Ootamatu lainena valgub üle maailma koroonaviirus, mis puudutab ühtmoodi nii Leedut kui Eestit. Riigid sulevad piirid ja inimesed sulguvad kodudesse. Loeme seda, mis toimub Eestis, ja näeme paralleelselt seda, mis juhtub Leedus. Leedulastele omase optimismiga pidutsevad nad veel viimase hetkeni, samas kui ettevaatlikud eestlased juba ettevaatusele manitsevad. Üsna kiirelt saab aga selgeks, et viiruse ees oleme me kõik võrdsed, nii itaallased, eestlased kui leedulased. Kummalisel kombel muutuvad Leedu ja Eesti isolatsiooni tõttu sarnasemaks kui kunagi varem, sest nüüd on märksa lihtsam näha kommete, traditsioonide ja harjumuste taga inimesi. Näeme, et meie leedulastest sõpradel ja tuttavatel on samad rõõmud ja mured kui eestlastelgi. Lõppude lõpuks oleme me ju kõik sarnased, mis sellest, et räägime teist keelt. Meie jääme kriisiajaks Leetu, sest siin on sama kindel olla kui Eestiski. Meie leedu sõbrad tunnevad muret, kas meil ikka on kõik hästi, kas me saame siin hakkama. Leedu saab selle kogemuse kaudu meile veel tuttavamaks ja omasemaks.

Meie elame Vilniuses ja seepärast satub meie vaatevälja peamiselt pealinna eluolu ja inimesi, kuid Leedu on mitmepalgeline, siin jagub isemoodi olemist ja nägemist kõigile. Loodame, et meie pilguheit Leedu ellu aitab leedulasi eestlastele lähemale tuua. Lõppude lõpuks oleme ju ikkagi kaimud, mis sellest, et vahel kipume üksteise olemasolu ära unustama. Leedu on eestlasele tuttav just nii parasjagu, et end siin koduselt tunda, ent samas täpselt nii võõras, et jaguks ka avastamisrõõmu.

Vilnius, 2020

LEETU? MIKS OMETI?

Lietuva on Leedu omakeelne nimi. Sõna algupära pole kindlalt teada, rahvasuu räägib naljaga pooleks, et Lietuva tuleb sõnast lietus ehk vihm. Leedulased on nimelt veendunud, et neil on kogu aeg kehv ilm. Tegelikult see nii pole, Leedu kui Baltikumi lõunamaa on Eestist päikeselisem.

Tõenäoliselt ei unista ükski eestlane Leetu kolida. Kui juba, siis kuhugi kaugemale, eksootilisemasse, huvitavamasse või vähemalt soojemasse ja parema kliimaga paika.

„Leetu? Miks te L e e t u lähete?“ Kui uudisest sõpradele-tuttavatele räägime, näeme kõigi nende silmis hämmingut. Tõesõna, ega me pole isegi päris veendunud, et Leedu just see õige koht on, kuhu kolida. Prantsusmaa või Portugal meie tuttavais vast sellist küsimust ei tekitaks. „Päris“ Euroopa ometi. Miks me siis ikkagi Leedu kasuks otsustame? Kuidas see juhtub?

Tegelikult algab kõik umbes aasta varem, 2014. aasta kevadel, kui leiame, et on paras aeg Eestist väljapoole vaadata ja mõneks ajaks end maailma peale tuulutama minna. Välismaal oleme me mõlemad juba elanud, mina kunagi ühendriikides ning Marre Austrias ja Luksemburgis, ent sellest on palju aega möödas ja mõte koos mujale kolimisest tundub tore. Ajastus on hea, sest Marre on juba mõnda aega mõtisklenud järel-doktorantuurist, kuid on seda seni töö tõttu edasi lükanud. Ehku peale saadab ta oma erialasele võrgustikule laiali küsimuse, kas keegi teab mõnda järeldoktorantuuri kohta, ning meie üllatus on suur, kui sisuliselt kohe saabub vastus Kanadast. Jah, muidugi, tule meile! Nii juhtubki, et kolime septembris koos Montréali. Marre teeb teadust, mina jätkan oma tööd peaaegu samamoodi nagu Eestis. Juba meie Kanada-aja keskel, 2015. aasta jaanuaris saab selgeks ka see, et võiksime veel kuhugi minna ja pikemalt olla. Otsustame silmad lahti hoida ja võimaluse korral taas kuhugi kandideerida, sedapuhku püsivamale kohale.

Marre on juba tükk aega erialastel töökuulutustel silma peal hoidnud, kuid ühtegi talle täpselt sobivat ei ole ette juhtunud. Ent ühel päeval taipame, et oleme vaadanud ainult teatud riike ning et välismaal ja välismaal on vahe, mida me pole seni endale teadvustanud. Välismaa on näiteks Austria, Inglismaa või heal juhul ka veel Poola. Aga Leedu? See on ju… Baltimaa. Kas Baltimaad on ka välismaa? Naaberriigid ei kipu tavaliselt „päris“ välismaaks kvalifitseeruma. Soome ei ole eestlasele välismaa („Tallinlastele ei ole, teistele on!“ täpsustab tartlane Marre). Läti ka mitte. Naaberriigid on lähivälismaa, põhimõtteliselt küll teine riik, aga ei midagi põnevat. Sestap olemegi tervet rida töökuulutusi ignoreerinud, kuna need ei ole „õigel“ välismaal.

Marre on juba kümme aastat samas asutuses töötanud ja töö hakkab ennast ammendama. Kaua võib? Kanadas käimine raputab meid letargiast üles. Lepimegi kokku, et laiendame otsinguringi nii töö sisu kui ka asukoha mõttes, sest isegi mõni vähem glamuurne riik on ikkagi vaheldus. Kohe kui Leedu otsingufiltrisse lisame, hakkab silma huvipakkuv kuulutus. Euroopa Liidu asutus, töö täpselt erialane, palk ja töötingimused soodsad ning sisu kõlab ka huvitavalt – miks mitte kandideerida? Mis siis, et Leedu.

Mäletan seda hetke meie Montréali väikeses jäätunud akendega kööktoas, kui Marre lööb süleri kaane pauguga kinni ja teatab, et tehtud, avaldus esitatud. Nüüd jääb üle ainult oodata. Seejärel unustame kogu asja paariks kuuks, kuni märtsis saab Marre kutse töövestlusele. Selleks ajaks oleme juba Eestis tagasi, end oma Kadrioru-kodus sisse seadnud ja Eesti elu igapäevase rütmiga harjuma hakanud. Töövestlus toimub mõistagi Vilniuses. Leedus Marre varem käinud pole. Pole ka mina, sest Vilnius lihtsalt ei jää kunagi teele. Riia, Helsingi, Kopenhaagen – sinna on ikka asja, kasvõi paariks tunniks järgmisele lennule ümberistumist oodates, aga Vilniusse mitte. Kuhu saab lennata Vilniuse kaudu? Meil pole vähematki aimu. Ja Leetu niisama, näiteks puhkusele, sõita pole meil ka kunagi pähe tulnud.

Nii lendabki Marre Vilniusse kui täiesti tundmatusse kohta. Täiesti võõras riik, täiesti võõras linn. Aga seal ootab võimalik töökoht. Ilm satub hoolimata varakevadisest ajast olema soe. Vilniusest õhkub täiesti ootamatult suursugusust. Euroopa. Ikkagi pealinn, mitte pommiauk. Kaks tulevast kolleegi, kellega Marre pärast töövestlust kohvikus aega veedab, julgustavad teda. Esimest korda tekib mitu kuud kestnud kandideerimisprotsessi jooksul tunne, et ehk võiksimegi mõnda aega siin elada. Jääme otsust ootama.

See juhtub ühel aprillipäeval. Marre istub parasjagu kodukontoris, klapid peas, ja osaleb Skype’i-koosolekul. Heliseb telefon, number on pikk ja võõra suunakoodiga (me ei tea siis isegi Leedu suunakoodi, mis on 370). Ta võtab kõne kõheldes vastu. Telefonist kostab kaunis – nagu Marre tavatseb öelda: ilunikerdustega – inglise keel, milles vuristatakse kiirelt midagi kandideerimisest, avaldusest ja valikuprotsessist, ning enne kui Marre arugi saab, mis asjus talle täpselt helistatakse, küsib hääl telefonis entusiastlikult, et noh, millal te alustada saate.

„Kas ma olen välja valitud? Või tahate te midagi mu avalduse kohta täpsustada?“ küsib Marre.

„Ei-ei, jaa-jaa, te olete välja valitud,“ kinnitab härra telefonis.

Too härra, nagu me hiljem teada saame, on Maltal sündinud ja kasvanud ning inglise keelt emakeelena rääkiv Marc. Niisuguste inimestega on mõnikord see häda, et nende kujundlikust ja pisut ümbernurga kõnepruugist ei ole alati võimalik üheselt aru saada. Marc, kelle töö osa ongi helistada kandidaatidele ja neid teavitada, on seda teinud kümneid ja kümneid, kui mitte sadu kordi, talle ei tule kohe pähegi, et vaese eestlasega võiks juttu alustada aeglaselt, konkreetselt ja selgelt, esmalt kõige tähtsamast – palju õnne, olete välja valitud, tulge meile tööle! Soovitatavalt lihtlausetega. Ega’s kõik ole harjunud ootamatuid ingliskeelseid ilunikerdustega kõnesid vastu võtma.

Juhtun samuti kodus olema ja täpselt sel hetkel kabineti ukse vahelt sisse piiluma. Niivõrd segaduses näoga pole ma Marret varem näinud.

„Saad aru,“ ütleb ta klappe värisevi käsi peast võttes, „ma sain Leetu tööle.“

„See on vist siis tore, jah?“ ei oska ma muud kosta.

Tunneme, et meil on nüüd vaja rahulikult mõelda. Käes on hetk, mil tuleb otsustada, kas pakime taas asjad ja ütleme Eesti sõpradele uuesti hüvasti või jääme ikkagi pikemaks ajaks koju. Oleme kodumaal viibinud napilt kaks kuud. Mida me teeme? Kas me tõesti tahame Leetu minna? Kas Marre ikka kindlasti tahab töökohta vahetada? Kas Sven saab oma tööd edasi teha?

„Ah, mis me põnname, lähme!“

Ning hetk hiljem: „Aga no tõesti, Leedu?!“

Võibolla rikume selle valikuga oma elu ära ja kahetseme hiljem kibedalt? Kõik otsused tunduvad kuidagi suured ja lõplikud. Hakkame üles lugema Leetu kolimise plusse ja miinuseid. Plussid: Marre uus ja huvitav töö, palgatõus, uued kogemused võõras riigis, kodusele Eestile lähedal, tulla-minna on lihtne ja see võtab vähe aega. Miinuseid, selgub, on ainult üks, seegi ebaratsionaalne, kuid tugev argument „Aga see on ju Leedu?!“.