Читать книгу Minu Leedu. See kolmas Baltimaa - Sven Vahar - Страница 5

PÜSS MAGAMISTOAS

Namas – kodu. Sama sõna tähendab ka maja. Aadressi lugemiseks peab teadma veel mõnda sõna: miestas ehk linn, gatvė ehk tänav ja butas ehk korter. Nende teadmistega varustatult peaks igale Leedu aadressile kohale jõudma küll. Kui sellest veel väheks jääb, siis tasub teada, et aukštas on korrus.

Entusiastliku maakleri nimi on Romualdas. Selleks ajaks kui me kohale jõuame, on ta juba maja ees valves. Kaugelt on näha, et tal on suu kõrvuni. Joviaalne tüüp. Inglise keelt Romualdas mõnevõrra mõikab, kuid ei räägi, vene keelt vabalt. Küll aga võib ta meiega vestelda ka prantsuse keeles, kui tahame. Ta õppis koolis prantsuse keelt ja on oma elus palju Belgia vahet sõelunud, nii et s’il vous plaît, kui härrad soovivad. Mon dieu², ei, pole vaja, seda härrad kohe kindlasti ei soovi, sest härrad võivad küll prantsuse keelt lugeda, aga mitte rääkida.

Korteri asukoht on parem, kui me esmalt arvasime. Kandsime korteri mõttes juba maha, sest kaardilt vaadates tundus see asuvat kohutavalt kaugel, kuid kohale jalutades näeme, et see on tegelikult Marre töökohale lähemal kui teised meie välja valitud korterid. Hämmastav, kuidas me kaarti nii valesti vaatasime. Korter jäi meile silma eelkõige suurte akende pärast. Sisekujundus tundus kinnisvaraportaali väikeste piltide põhjal otsustades keskpärane ja pigem kole, aga need aknad! Suured! Palju valgust ja aknast paistvat rohelust olid need, mis mind piltidel võlusid. Marre vaatas tumepruuni köögimööblit ja arvas, et sellisesse koopasse tema küll kolida ei taha, aga nõustus korterile siiski võimaluse andma.

Korter on palju ilusam kui piltidel. Õigemini mitte just ilusam, aga ütleme… normaalsem. Köök on tõesti nagu koobas, hämar ja kakaopruun, aga see-eest on siin kõvasti ruumi, töötasapind on pikk, saame mõlemad korraga köögis askeldada. Muu mööbel kõlbab ka, hõisata pole eriti midagi, aga otsustavaks saab kolm asja: tohutu hulk seinakappe ja integreeritud panipaiku, rõdu ja teine rõdu. Selles korteris on kaks rõdu! Suured aknad, kaks rõdu ja puu otse rõdu kõrval. Rõdul seistes võib käe välja sirutada ja katsuda hoovis kasvava suure vahtra lehti. Oleme mõlemad korteri rõdudest ja akendest võlutud. Küsin Romualdaselt, kuhu alla kirjutada. Ahhaa, selgub, et Romualdasel on siia korterisse veel üks kandidaat, kes tuleb veidi hiljem.

„Ma arvan, et omanik eelistab teid,“ rahustab ta meid.

„Arvate?“

„Ma usun küll. Teate, omanik ei võtaks siia heameelega lapsega peret.“

„Jah?“

„Jah, sest kui lapsega perel tekivad makseraskused, siis on omanikul ju kuidagi piinlik neid välja ajada,“ selgitab Romualdas. Meil last veel pole, nii et jääme pöialt hoidma. Õhtul helistab Romualdas uuesti ja õnnitleb meid, omanik otsustas meie kasuks. Lepime järgmiseks päevaks kohtumisaja kokku.

Järgmisel päeval ootab meid taas Romualdas, sedapuhku juba koos korteriomanikuga. Omaniku nimi on Gintautas, kuid kätt ulatades palub ta end kohe nimetada lihtsalt Gintaseks.

„Keegi ei ütle mulle Gintautas,“ seletab ta, „see on ainult dokumentide jaoks.“

Minu nime hääldust tuleb tal paar korda harjutada.

„Skandinaavia nimi, jah?“ küsib Gintas.

„Rootsi,“ teatan.

„Ma ju ütlesin!“ rõõmustab Gintas ja müksab Romualdast ribidesse. Nad on ilmselgelt vanad sõbrad ja paistab, et nad on meie personaalküsimust enne meie saabumist isekeskis pikalt arutanud. Me meeldime Gintasele, ta muheleb ja viskab nalja. Korteri hind meile sobib, lööme käed ja kirjutame lepingule alla.

Gintas näitab meile ära kõik korteri nõksud: veenäitu saab siit; elektrikilp on siin; see lüliti ei tööta; dušikabiinis on valgus ja raadio, aga ma ei tea, kuidas neid välja lülitada, nii et ärge neid sisse parem lülitage; see kaabel tolkneb niisama, ma ei tea, mida see teeb, aga kas tahate, ma uurin välja. Ei, aitäh, meile sobib ka niisama tolknev kaabel. Praegu oleme õnnelikud selle üle, et saame kahe rõduga korteri, tühja sest kaablist.

„Ah jaa,“ ütleb Gintas habet sügades, „magamistoas on seif.“

Küsime Marrega mõlemad sõnatult, miks.

„Nojah, mul on seal jahipüss sees.“

Ja ongi. Magamistoas seisab metallist raske seif. Lahti see meie kangutamise peale ei tule ja paigast liigutada me seda ei jaksa. Järgmised kolm ja pool aastat magame me massiivse relvakapi kõrval. Esimesed kaks aastat on seal sees ka püss, kuni Gintas sellele ühel päeval ähmiga järele tuleb, sest mingi inspektsioon tahtvat teda kohe-kohe inspekteerida ja ta peab relva ette näitama. Ta viib jahipüssi oma koju, aga kapp jääb magamistuppa. Ei Gintas ega ka meie ei tea veel, et kunagi saab sellest põhjus, miks me korterist välja kolime.

Tassime Merle juurest asjad ära ja seame end uues korteris sisse. Märkan, et meie avatud planeeringuga köök-elutoas on nelja tüüpi laevalgusteid. Loen kokku ka teistes tubades olevad valgustid ja saan korteri peale seitse eri tüüpi lampe. Mõned on suure, teised väikese sokliga pirnide jaoks, mõned on LED-lambid, teised poolkeermega LED-lambid… Ja siis on laes seina ääres veel luminofoorlambid.

„Hoidku jumal, kui need ühel päeval läbi peaksid minema,“ räägin Marrele. „Mul pole õrna aimugi, kust neid kõiki osta saab.“

Täpselt nii aga lähebki – aasta pärast lakkavad töötamast kaks seasilma köögilaes ja ma ei suuda neid sealt isegi välja keerata, rääkimata uute hankimisest. Lööme käega ja elame edasi hämarama köögiga. Pärast seda loen ma iga kord mõne tuttava juures külas käies üle nende lambid. Näiteks Marre kolleegi Christiani kahetoalises korteris on kaheksat tüüpi lampe. Miks, leedulased, miks? Miks te nii teete?

Leedu lampidest saaks kirjutada omaette teose. Nad on valgustite järele hullud, neid peab olema palju ja vähemalt igas teises korteris peab olema kroonlühter. Või mis me siin kortereist räägime, etteruttavalt võin öelda, et käin aasta otsa kroonlühtritega spordiklubis. Need on helkivate klaasripatsitega kolmekihilised lühtrid, mille all rassivad maikades mehed tõstavad rauda ja röögivad „aah!“ iga kord, kui on sunnitud kangi maha viskama sellise pauguga, et kõik retuusides, trimmis kannikatega ja perfektse soenguga nümfid tahes-tahtmata pead pööravad. „Aah!“ – ja lühter väriseb.

Hakkame Marrega naljaviluks taas Aruodase kinnisvarakuulutusi sirvima ja salvestama lühtritega korterite pilte. Ühe õhtuga saame korraliku kaustatäie pildimaterjali.

„Hämmastav,“ ütleb Marre, „lihtsalt hämmastav. Vaata, et me kunagi mõnda sellisesse korterisse ei koli.“

EESTLASED JA NENDE MUGAV K IVI

Kas? – Kes? Küsisõnad tekitavad leedu keeles segadust. Paari olulisemat teades saab aga juba küsimusi esitada. Kur on kus, ką mis, kada millal ja vaat et kõige tähtsam on osata küsida kiek kainuoja ehk kui palju maksab. Kui leedulane küsib kodėl, siis tahab ta teada, miks. Kui muud pähe ei tule, võib proovida nipsakat vastust todėl ehk seks (ei, mitte selles mõttes).