Читать книгу Minu Leedu. See kolmas Baltimaa - Sven Vahar - Страница 4

Kelias – tee, teekond. Kelias on tee nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kui eestlastel oli 1989. aastal Balti kett, siis leedulastel kandis sama üritus nime Baltijos kelias ehk Balti tee. Auto on automobilis, parkimine parkavimas või automobilių stovėjimas. Bensiinijaama võib otsida sõna degalinė järgi.

„Kas me oleme juba üle piiri?“

„Ma ei tea. Kuidas ma teada saan?“

„Sõidame edasi, seal peab kindlasti mingi post olema.“

Sõidame aeglaselt läbi Valga. Kas oleme juba Valkas või veel mitte? Kas oleme nüüd ametlikult Eestist väljas? Ei saa aru. Oleme varem sõitnud siit läbi kümneid kordi, ent kunagi pole tundnud vajadust uurida, kust täpselt läheb piir. Sest milleks? Nüüd aga tahaksime teada, sest sellel on meile sümboolne tähendus. Lahkume kodumaalt, teadmata, millal naaseme, tahame hetke enda jaoks teadvustada.

„Ahaa! Seal!“

Ees paistab kollaste tähekestega sinine silt kirjaga LATVIJA. Selge, siin siis ongi piir. Ronime autost välja ja teeme selfi. Paneme selle Facebooki, et ka sõbrad näeksid: nüüd oleme teel. Teel minu telefonist Facebooki keerab pilt end 90 kraadi võrra ja läheb internetti külili. Loodan, et see pole metafoor meie lähituleviku kohta. Vähemalt pole pilt pea peal, päris uppi ei saa see üritus meil minna.

Sõit läbi Läti kulgeb rahulikult. GPS näitab teed, ilm on ilus, tuju hea. Tutvume Läti kohanimedega. Lilaste, Murjāņi, Zorģi ja Code. Üritan neid hääldada lätipäraselt. Vist ei tule välja. Läti keel on imelik. Huvitav, kas leedu keel on sellesarnane? Võiks olla, arvame. Teeme peatuse mingis turistilõksus, ostame häbematult kallist kohvi ja sööme ära kodunt kaasa võetud vorstivõileivad. Mu telefon hakkab piiksuma, saabub SMS.

„Noh, kus olete?“ küsib võõras number.

Mõtlen hetke. Kes küll? Aa, see on vist maakler. Oli jah üks proaktiivne kutt, kes tahtis, et me juba samal päeval ühte korterit vaatama läheks.

„Oota, me vist enne kella kuut ei jõua, me oleme alles Lätis, mingis seikluspargis, või ma ei teagi, misasi see siin on,“ vastan. Ma tõesti ei tea, mis pagana koht see on, puust kõrts ja kitš. Küll aga näib teadvat maakler. Mõne aja pärast saabub uus SMS.

„Selge. Te jõuate Vilniusse kohaliku aja järgi kell 15.05. Näeme.“

Mis kohalik aeg? Me oleme ju samas ajavööndis, kulla sõber.

Leetu jõudnud, teeme esimese teeäärse kohviku juures peatuse. Sirutame selga ja ringutame. Jube nälg on. Vaatame, mida kohvikus pakutakse. Midagi pakutakse, aga mida, ei saa aru, sest menüü on leedukeelne. Tellime siis asju, mida on vitriinis näha. Õnneks saame vene keelega hakkama. Võtame kohvi, salati Pikantne ja killu midagi, millest me seni vaid kuulnud oleme – šakotis’t. Letil seisab ka terve šakotis, teeme sellest pilti. Müüja vaatab meid tühjal pilgul. Ilmselt pole me esimesed, kes šakotis’t nähes oma keeles erutatult sumisema hakkavad ja kaamera välja otsivad. Maksame ja läheme õue sööma. Salat Pikantne on juustu ja majoneesiga. Vist. Päris kindel ma pole. See ergastab natuke keelt küll, kuid vaoshoitult ja turvaliselt, umbes nagu Anne Veski laul – keskealisel võtab jala tatsuma, aga päris reivirepertuaariga tegemist pole. Pikantne tähendab leedulastele eraldi maitset – umbes nagu ketšup või majonees –, ainult et meelierutavalt pikantset elamust sellest ei saa, kuigi nime järgi võiks ju arvata. Šakotis maitseb nagu… küpsis. Kuiv. Ei tundu olevat eriline delikatess, kuid otsustame teeäärse kohviku näitel siiski veel hinnangut mitte anda.

Lööme autole taas hääled sisse ja suundume edasi Vilniuse poole. GPS juhatab meid vapralt õiges suunas. Vilniusse jõuame pärastlõunal. Kiirtee saab otsa ja hargneb mitmerealiseks teeks. Ees paistavad viaduktid ja ringteed.

„Kuhu edasi? Otse?“ küsib Marre.

Vaatan telefonist pingsalt kaarti.

„Vist jah. Vist.“

Tundmatu linn, tundmatu liiklus. Pikk sõit selja taga, mõlemad oleme väsinud. Üritame aru saada, kuhu ja millal vasakule keerata. Seda, et keerama peab, me teame, muidu satuksime sillale, peaksime sõitma üle jõe ja tagasi saamiseks tuleks teha suur ring. Mingi ime läbi õnnestub meil leida kohe õige tänav ja jõuda sekeldusteta sihtkohta.

Sihtkohaks on Merle ja Vilmari korter. Endal meil elukohta veel pole, aga õnneks pakkusid nad meile paariks päevaks oma korterit. Ise ei viibi nad parasjagu Vilniuses, aga meil on juhised, kuidas nende juurde jõuda. Nad elavad jõe lähedal Juozapavičiause tänaval kõrges klaasist majas. Suure surmaga mahume parkima maja taha parklasse. Ronime autost välja. Päike paistab, on soe. Hingame sisse uue kodulinna õhku. Tolm, vingugaas, kuskilt tuleb kerget toidulõhna. Taamal paistab jõgi, mida oleme varem ainult piltidelt näinud. Jätame esialgu asjad autosse ja läheme Merle korterit otsima. Korter on väike ja hubane. Suundume tagasi alla asju tooma ja… takerdume välisukse taha. Uks ei lähe lahti ja linki sel ka pole. Tunneme end üpris rumalana. Sõitsime maha 600 kilomeetrit, trotsisime nälga ja Läti liiklushuligaane – kõike selleks, et jääda Vilniuses esimesse majja lõksu. Väljas klaasi taga kõnnivad inimesed, vabad nagu linnud taeva all, kuid meie oleme otsekui kalad akvaariumis Merle maja trepikojas vangis. Hetke pärast avanevad lifti uksed ja sealt väljub üks majaelanik. Ta sirutab käe välja ja vajutab seinal uksest paremal asuvat nuppu. Nupu all on väike tekst: exit. Välisuks avaneb. Lipsame tema järel majast välja. See on meie esimene tutvus Leedu elu iseärasustega.

On 26. juuni õhtupoolik, ilm suviselt soe, päike on hakanud madalamale vajuma. Jätame asjad Merle juurde ja läheme linna uudistama, sest meil on ju järgmiseks päevaks kokku lepitud mitme korteri vaatamine. Tahame ringi jalutada piirkondades, mida oleme kaardi järgi elamiskõlblikuks arvanud, kuid nende asjadega ei või iial teada. Kaardilt valmis vaadatud hea keskne asukoht võib osutuda räpaseks pimedaks põiktänavaks ja vastupidi – koht, mida sa kaardi järgi sugugi ei valiks, võib sind tegelikkuses hetkega võluda.

Paar paika praagime kohe välja, nende hulgas ka Basanavičiause tänava, mis tundub meile õhtuhämaruses kole ja ohtlik. Sellelesamale tänavale oleksime me kolm aastat hiljem nõus pikemalt mõtlemata kolima, kui seal vaid mõni hea korter oleks. Vaatame kaarti ja üritame aru saada, kus oleks Marre töökoha mõttes kõige mõistlikum elada. Kõik korterid tunduvad olevat kohutavalt kaugel.

Esimese õhtu eksirännakul satume jõe äärde suure silla juurde. Koledad paneelmajad, katkine kõnnitee, grafiti. Silla all betoonsammaste vahel kõõluvad dressides jorsid, kes lasevad kõlarist valjult leedu tümpsu.

„Hullem kui Annelinn,“ kommenteerib Marre.

Mina Annelinna nii hästi ei tea, aga kui Marre nii ütleb, ju siis on.

Meid valdab ahastus. Mida me teinud oleme? Kas kolime tõesti sellesse urkasse? Tuleme oma ilusast Kadrioru korterist ja tuttavast elukeskkonnast siia? Rikkusime oma elu ära, Marre loobus heast töökohast, rebisime end eemale lähedastest ja sõpradest selleks, et tulla niisugusesse pommiauku?

Istume õhtul pisut löödult Merle ja Vilmari väikeses hubases korteris. Kinnisvarakuulutustele oleme mitu ringi peale teinud, seal pole midagi uut. Mis nüüd? Teeks õige lohutuseks tutvust Leedu televisiooniga? Marre haarab puldi, et teler sisse lülitada, mina teen köögis võileiba. Võileib saab valmis, teler ikka ei tööta. Lähen ja vaatan, mis toimub. Marre põrnitseb lummatult pulti.

„Neil on vändaga pult,“ ütleb ta viimaks sellelt pilku lahti rebides.

„Misasi?“

„Pult, vändaga. See tuleb vist üles keerata.“

Tõesti, puldil on väike ringhoob, mida saab keerata. Sees oleks justkui väikest vastupanu osutav mehhanism. Kostab kerget sahinat. Keeran paar ringi. Vajutan nuppu. Teler lülitub sisse. Hiljem selgub meie rõõmuks, et ei, Leedu telekapuldid ei ole siiski kõik sellised, lihtsalt Merlel ja Vilmaril on õnnestunud leida eksootiline eksemplar.

Järgmisel hommikul oleme puhanud, pea on värske. Vaatame aknast välja ega saa aru, mille pärast me õhtul ahastasime. Ilus linn ju! Proaktiivne maakler ununes meil eile täiesti ära. Kirjutan ja küsin, kas saab vaatama minna. Vastuseks tuleb, et ei saa, mõnel teisel päeval. Helistame läbi teisi maaklereid, lootuses, et päev täiesti raisku ei lähe. Üht korterit saamegi vaatama minna, see asub imeliselt kesksel kohal, Lukiškių väljaku ligidal okupatsioonide ja vabadusvõitluste muuseumi vastas. Korter on hea, laed kõrged, siseviimistlus ilus, maja tore ja väärikas, aga sees on pimedavõitu, päike paistab sisse heal juhul paar tundi päevas. Loobume. Oleme pisut löödud. Vaatame Aruodases ringi ja saadame veel mõned kirjad.

Hommikuks on meil taas üks vaatamine kokku lepitud, kellaajaliselt ja puha. Oleme juba enne õiget aega kohal, et ümbrust uurida, kui maaklerilt tuleb sõnum „Oi, ma olen linnas küll, aga mul jäi selle korteri võti maha, teeme äkki homme?“. No on tüüp! Tahad korterit välja üürida või ei taha?! Korter jääb nägemata, ent see-eest avastame lähedalt juhuslikult restorani Stebuklai (Imed). See on avatud, aga tühi. Huvitav, miks? Marre guugeldab.

„Nii, siia me läheme sööma!“ teatab ta mõne minuti pärast.

„Miks?“

„Sest see on üks Leedu parimaid restorane. Vaata!“

Vaatan, mida ta internetist leidis. Tõesti, seda peetakse üheks Leedu tipprestoraniks. Seda, et Stebuklai järgmisel aastal lausa Leedu parimaks valitakse, me veel ei tea. Sööme tavapärasest kallimat, ent imetabaselt head magustoitu, praadi ei raatsi võtta. Vähemalt oli hajameelsest maaklerist mingit kasu – leidsime Vilniuses esimese söögikoha, mille tasub meelde jätta, et siia hiljem tagasi tulla.

Kõht on meil nüüd küll täis, aga korteriotsingud ei lähe nii sujuvalt, kui võiks. Oleme kolmandat päeva Vilniuses, tahaks juba kuskile sisse kolida! Meil on tabelis kirjas 23 korterit ja seni pole ühegagi neist vedanud.

Järgmisel päeval hakkavad asjad liikuma. Esmaspäev, inimesed tulevad tööle ja hakkavad postkasti läbi töötama. Kell on napilt üheksa läbi ja me vedeleme alles voodis, kui heliseb telefon. Helistab maakler, kellele olin laupäeval kirja saatnud.

„Tulge vaatama!“ teatab ta rõõmsalt.

„Millal?“ küsin ettevaatlikult. Teame juba teid, härrased maaklerid: kord võti kadunud, kord sõi koer kodutöö ära. Mis seekord?

„Tulge või kohe,“ tundub maakler teisel pool toru säravat. Tunnen lausa, kuidas telefonist kiirgab optimismi.

„Pane riidesse,“ ütlen Marrele, „läheme korterit vaatama.“