Читать книгу Minu Leedu. See kolmas Baltimaa - Sven Vahar - Страница 3

Aruodas – salv, viljasalv. Selle sõnaga tähistatakse kohta, kus hoitakse ületalve vilja või aiasaadusi. Nüüdisaegsele Leedu linnainimesele seostub see sõna eelkõige populaarse kinnisvaraportaaliga. Elektroninis paštas on e-kiri, aga sellest sageli ei piisa, korteri leidmiseks on vaja paskambinti ehk helistada.

Kolida on alati tülikas. Kõik need ettevalmistused, lepingute sõlmimine, pakkimine, logistika väljatöötamine ja ajastamine, uue kohaga harjumine… Oleme mõlemad palju kolinud ja enne iga järgmist korda unustame ebamugavused ära. Ju siis on iga uus koht seda väärt olnud.

Hakkame Leetu kolimiseks valmistuma varakult. Loeme Leedu eluolu kohta, võrdleme kaupade ja teenuste hindu, saamaks aimu, mida me endale lubada võime. Tegelikult oleks õigem öelda, et üritame seda kõike teha, sest nagu selgub, leidub Leedu kohta meile kättesaadavas keeleruumis neetult vähe teavet. Turistidele suunatud info on muidugi olemas, aga vastuseid spetsiifilisematele küsimustele alati ei leiagi. Niipea kui veebilink viib mõnele ametlikule veebilehele, tuleb ette leedukeelne müür. Mõnikord on ingliskeelne veebiversioon olemas, kuid poolik. Ega’s midagi, mõtleme, kohale jõudes improviseerime.

Õnneks ei pea me päris pimesi tulema, Marrel on ees kaks tuttavat – Merle ja Christian. Merlet teab ta juba varasemast, Christianiga saab tuttavaks aga siis, kui töövestlusel käib. Mõlemad on Vilniuses elanud juba mitu head aastat ja neilt saame kasulikke teadmisi alates sellest, kust osta majapidamisse puutuvaid asju, kuni selleni, millisesse söögikohta tasub samme seada ja millisest tuleks suure ringiga mööda käia. „Muide,“ hoiatab Merle, „arvestage sellega, et Leedu on Eestist viis aastat maas.“

„Mis mõttes maas?“ ei saa me päris hästi aru.

„Arengu mõttes. Kõik asjad jõuavad siia hiljem.“

See on Merlel terane tähelepanek ja hiljem näeme isegi, et see kehtib nii teeninduse, teenuste kättesaadavuse kui ka paljude muude asjade kohta. Meilegi hakkab viimaks tunduma, et 1990ndad saabusid Leetu alles 2000ndail. Aga sel hetkel me seda veel ei tea. Kõik on uus ja põnev ja me hakkame Leedut enda jaoks alles avastama.

Maailma kaugemate nurkadega võrreldes on Leetu kolimisel ka tehniline plusspool – Leedu on piisavalt lähedal, et autoga ühe päevaga kohale sõita. Montréalis elasime pool aastat kahe taldriku ja kahe kahvliga ning saime hakkama küll, kuid juba pikemaks ajaks minnes on igavesti mugav, kui saab kaasa pakkida terve autotäie kraami. Uut elu alustades on hea, kui kohe alguses on olemas mõned muidu nii tühisena tunduvad igapäevaelu asjad, nagu teesõel, mõned kuivainetopsid, köögirätikud, poolik rull WC-paberit ja pisut kulunud tuhvlid, sest ei või iial teada, kas ja kus neid uues riigis saada on.

Meil on veel selgelt meeles Montréali-kogemused, kus meie tavapärane loogika lakkas töötamast. Olime Montréalis olnud paar nädalat, kui viimased ilusad suveilmad meiega lõplikult hüvasti jätsid ja asemele tuli niiske sügis. Vihmavarju ei olnud me kaasa pakkinud, sest milleks – see on kohvris asjatu kaal ja selle saab kohapealt ju alati paari dollari eest osta, eks? Aga võta näpust. Küsisime ühe kohaliku käest, et kuule, kust vihmavarju võiks saada, me pole neid poes näinud. Ta vaatas meid nagu idioote.

„Apteegist,“ ütles ta, „kust mujalt?!“

But of course!¹ Ja saimegi apteegist vihmavarju. Apteegist sai osta ka õnnitluskaarte, käekotte, kingapaelu, kartulikrõpse, lambipirne, kassitoitu, kööginuge, tüübleid ja hiirelõkse. Sest kust mujalt?! Kuna oleme nüüd selle imelise kogemuse võrra targemad, ei kavatse me uude kohta kolides enam küll midagi eeldama hakata, sest teine riik, teised kombed. Tont seda teab, kus leedulased hiirelõkse müüvad, võibolla raamatupoes? Isegi Vilniuses, mida IKEA õnnistas oma kohaloluga mitu aastat varem kui Tallinna, võtab kindlasti aega, et kõik vajalikud asjad poest üles leida. Ühesõnaga – pakime kaasa algusnädalateks vajaliku varustuse.

Esimene põletav küsimus, millele otsime vastust juba enne Eestist lahkumist, on muidugi see, kuhu siis kogu eluks vajaliku kolaga maanduda. Vaja kibekähku korter leida, aga kuidas? Taas saame hindamatut abi Merlelt, kes teatab meile talle omase enesekindlusega, et „parim koht on aruodas.lt, alustage sealt“. Aruodas on umbes samasuguse haardega kinnisvaraportaal nagu kv.ee, kus saab kõike: osta maja, müüa maja, osta korterit, üürida korterit, leida sisustusideid ja lugeda temaatilisi artikleid.

Löömegi Aruodase lahti, sisestame sobilikud parameetrid ja vajutame otsingunuppu. Hurraa, tulemusi nagu muda! Ainult et… meil pole õrna aimugi, millisesse piirkonda me korterit otsime. Milline linnaosa meile sobiks? Kus tahame elada? Kus on olemas meile vajalikud teenused? Me ei tea ju Vilniusest mitte midagi. Ainus koht, mida teame, on Marre tulevane töökoht. Võtamegi aluseks kauguse, eeldades, et Marre tahab jalgsi tööl käia. Aga täpsemalt? Millised tänavad? Guugeldame, vaatame kaardivaatega tänavapilti, mõõdame kaardil kilomeetreid.

Korterikuulutused on ühtlasi ka esimene sissevaade leedulaste maitse imelisse maailma. Paljude kuulutuste juures on lihtsalt hämmastavad pildid: korteritesse sisse ehitatud kunstsambad või -postid (tüüpiline on post keset kööki või elutuba), lakke hiivatud laevasuurused kroonlühtrid, võltsantiikmööbel ja muidugi värvilahendused, mille kohta on põhjamaise minimalismi armastajail olemas väljend „juudi jõulupuu“. Õige pea saab selgeks, et sisekujunduse peame me valikukriteeriumite edetabelis veidi allapoole nihutama, vähemalt seniks, kuni meie maitse leedulaste omaga pisut ühtlustub. Hüva, valime siis lihtsalt läheduse järgi.

Sõelale jääb 23 korterit. Kanname need kohusetundlikult tabelisse – tänav, hind, ruutmeetrid, kontaktandmed, veebilink – ja asume järjest ühendust võtma. Selle käigus selgub leedulaste iseärasus, mis meile meelehärmi valmistab. Nimelt on paljude kuulutuste juures vaid telefoninumber, e-kirja saatmise võimalus puudub. Kinnisvaraportaal pakub küll võimalust saata veebilehe kaudu sõnumeid, ent paljude kuulutuste juures pole isegi seda varianti, nii et jääb üle vaid helistada. Helistada, saad aru! Lihtsalt võtad toru ja helistad võõrale inimesele, jah? Meie sisemine eestlane hakkab selle peale tõrkuma. Miks te e-posti ei kasuta, inimesed?! Mis teil viga on?! Aga mida sa hädaga ikka teed: kellele saab, sellele kirjutame, kellele mitte, sellele helistame. Oled sa kunagi proovinud helistada inimesele, kellega on sul ehk mõni ühine suhtluskeel, aga ei pruugi, ning sa ei saa seda enne teada, kui helistad? Soovitan, proovi, mõlemale jagub rõõmu kauemaks.

Paneme tabelisse kirja, kumb meist helistab või kirjutab ja mida meile öeldakse. Teame, mis päeval me Leetu saabume, ning lepime juba kokku mõned kohtumised ja korterivaatamised. Esimesena küsitakse alati seda, kas meil on lapsi või koduloomi. Alles siis, kui saadakse teada, et meil neid pole, jätkub jutuajamine. Saame hiljem teada, et alaealise lapsega peret on korteriomanikul raske välja tõsta, sest seadused on pigem kaldu lapsega pere kaitsmise poole, mispärast paljud üürileandjad seda väldivadki.

Viimaks on kõik valmis. Oleme teinud kõik ettevalmistused, millele oleme osanud mõelda. Hetkeni, mil Marre peab Vilniuses uues töökohas laua taha istuma, on jäänud vähem kui kuus päeva.

Kiire kontroll enne väljasõitu.

Kohvrid ja kotid? Pakitud, autos.

Aadressi teame? Teame.

ID-kaart kaasas? Kaasas.

Korter meie äraoleku ajaks sellesse kolivale emale pidulikult üle antud? Antud.

Minna tahame? Tahame!

No sõidame? Sõidame!

Tõkkepuu pult on? Eee… Istume koduhoovis laeni täis pakitud autos ja põrnitseme mõtlikult tõkkepuud, valget punaste triipudega latti, mis seisab kangekaelselt meie vana ja uue elu vahel. Pult meil on, kuskil. See on alati just nimelt kuskil. Vahel on see seal, kus peab olema, aga tihtipeale hoopis mujal. Hakkan telefonist otsima numbrit – meil on selline tõkkepuu, millele saab ka helistada.

„Näe, leidsin!“ ütleb Marre.

Valge-punane latt tõuseb. Meie väike punane auto hakkab liikuma. Tagaistmel vajub midagi kolinal viltu, aga me ei peatu. Selja taha jääb esmalt kodu, siis Kadriorg, siis Tallinn, siis Eesti. Leedu ootab.