Читать книгу Sõda ei ole naise nägu - Svetlana Aleksijevitš - Страница 10
„Ei taha meelde tuletada…”
ОглавлениеVana kolmekorruseline maja Minski äärelinnas, üks nendest, mis kiiruga, ja nagu siis tundus, mitte kauaks, ehitati kohe pärast sõda, oli ammu ja koduselt jasmiinipõõsastesse kasvanud. Sellest majast saigi alguse otsing, mis kestis seitse aastat, seitse hämmastavat ja piinarikast aastat, mil ma avastasin enda jaoks sõja maailma, mille mõtet me ei ole siiamaani ära arvanud. Tunnen valu, viha ja kiusatust. Õrnust ja nõutust… Katsun mõista, mille poolest erineb surm tapmisest, ning kust jookseb inimliku ja ebainimliku piir. Kuidas inimene jääb silmitsi selle meeletu mõttega, et ta võib teise inimese tappa? On lausa kohustatud tapma. Ja avastan, et sõjas on peale surma hulk teisi asju, seal on kõike, mida on meie tavalises elus. Sõda on samuti elu. Puutun kokku lugematu hulga inimlike tõdedega. Saladustega. Jään mõttesse küsimuste üle, mille olemasolust polnud varem aimugi. Mõtlen näiteks sellest, miks me ei imesta kurjuse üle, kas me pole võimelised kurjuse üle imestama?
Tee ja teed… Kümned sõidud mööda kogu maad, sajad täis võetud kassetid, tuhanded meetrid magnetofonilinti. Viissada kokkusaamist, edasi ma enam ei lugenud, näod läksid meelest, jäid ainult hääled. Minu mälus kostab koor. Hiigelkoor, vahel pole sõnu üldse kuulda, on ainult nutt. Tunnistan üles: alati ma ei uskunudki, et see tee on mulle jõukohane, et ma suudan selle läbi käia. Jõuan lõpuni. Olid kartuse- ja kahtlusehetked, mil oleksin tahtnud peatuda või kõrvale astuda, aga enam ei võinud. Minust oli saanud kurjuse vang, olin heitnud pilgu kuristikku, et midagi mõista. Nüüd mulle näib, et olen omandanud mõningaid teadmisi, kuid ka küsimusi on juurde tulnud, vastuseid on aga jäänud veel vähemaks.
Kuid tookord, päris tee alguses, ma seda ei aimanud…
Mind tõi sellesse majja linnalehe väike sõnum selle kohta, et Minski tee-ehitusmasinate tehases „Udarnik” saadeti äsja pensionile vanemraamatupidaja Maria Ivanovna Morozova. Aga sõja ajal, öeldi sellessamas sõnumis, oli ta olnud täpsuslaskur, tal on üksteist lahinguautasu, tema täpsuslaskuriarvel on seitsekümmend viis tapetut. Raske oli teadvuses kokku viia selle naise sõjaväelist elukutset tema rahuaegse tegevusega. Argise ajalehefotoga. Kõikide nende tavalisuse tundemärkidega.
Väike naine, pikk pats tütarlapse kombel pähe pärjaks keeratud, istus suures tugitoolis, käed silmade ees:
„Ei, ei, mina ei hakka. Jälle sinna tagasi? Ma ei suuda… Siiamaani ma ei vaata sõjafilme. Siis ma olin alles päris tirts. Unistasin ja kasvasin, kasvasin ja unistasin. Ja järsku tuli sõda. Mul on sinust isegi kahju… Ma tean, mida ma räägin… Kas sa tõesti tahad seda teada? Ma küsin nagu tütre käest…”
Ja muidugi imestas:
„Aga miks minu juurde? Peaksite minema minu mehe juurde, temale meeldib meenutada. Mis olid komandöride ja kindralite
nimed, väeosade numbrid – temal on kõik meeles. Aga minul ei ole. Mina mäletan ainult seda, mis minuga juhtus. Oma sõda. Ümberringi oli palju inimesi, aga sina olid alati üksi, sest surma palge ees on inimene alati üksi. Mul on meeles õudne üksindus.”
Palus magnetofoni ära koristada:
„Mul on tarvis sinu silmi, et rääkida, aga see segab.”
Kuid mõne minuti pärast ta unustas selle ära…
Maria Ivanovna Morozova (Ivanuškina),
jefreitor, täpsuslaskur:
„See tuleb lihtne jutt… Tavalise vene neiu jutt, minusuguseid oli siis palju…
Seal, kus oli minu koduküla Djakovskoje, on praegu Moskva Proletarski rajoon. Algas sõda, mina ei olnud veel kaheksateist täis. Patsid olid pikad-pikad, põlvini… Keegi ei uskunud, et sõda kestab kaua, kõik ootasid, et kohe lõpeb. Kihutame vaenlase minema. Mina käisin kolhoosis, siis lõpetasin raamatupidamiskursused, hakkasin tööle. Sõda kestis edasi… Minu sõbrannad… Minu tüdrukud rääkisid: „Tuleb minna rindele.” See rippus juba õhus. Kõik panid ennast sõjakomissariaadi juurde kursustele kirja. Mõni võib-olla ka seltskonna mõttes, ei tea. Meid õpetati seal vintpüssi laskma ja granaati viskama. Esialgu… Ma pean tunnistama, et ma kartsin püssi kätte võtta, see oli ebameeldiv. Ei kujutanud endale ette, et ma lähen kedagi tapma, lihtsalt tahtsin rindele ja kõik. Meid tegutses ringis nelikümmend inimest. Meie külast oli neli tüdrukut, kõik me olime sõbrannad, naaberkülast oli viis, ühesõnaga, igast külast oli keegi. Ja ainult tüdrukud. Kõik mehed, kes said, olid ju juba sõtta läinud. Vahel tuli virgats keset ööd, andis kaks tundi aega, et ennast valmis panna, ja nad viidi minema. Tuli ette, et võeti lausa põllult. (Jääb vait.) Nüüd mul ei tule meelde, kas meil tantsupidusid oli, kui oli, siis tüdruk tantsis tüdrukuga, poisse ei olnud jäänud. Külad jäid meil vaikseks.