Читать книгу Sõda ei ole naise nägu - Svetlana Aleksijevitš - Страница 7

2002–2004

Loen oma vana päevikut…

Püüan meenutada seda inimest, kes ma olin siis, kui ma raamatut kirjutasin. Seda inimest enam ei ole, ja pole isegi riiki, kus me siis elasime. Aga just seda riiki kaitsti ja selle nimel surdi neljakümne esimesest neljakümne viiendani. Akna taga on kõik juba teisiti: uus aastatuhat, uued sõjad, uued ideed, uus relvastus ja täiesti üllataval kombel muutunud vene (õigemini vene-nõukogude) inimene.

Algas Gorbatšovi perestroika… Minu raamat läks käigu pealt trükki, seda ilmus hämmastavad kaks miljonit eksemplari. See oli aeg, mil juhtus palju vapustavaid asju, mil me jälle meeletult kuskile tormasime. Jälle tulevikku. Me ei teadnud veel (või olime unustanud), et revolutsioon on alati illusioon, eriti meie ajaloos. Kuid see teadmine tuli hiljem, tollal aga olid kõik vabadusest joovastuses. Ma hakkasin saama iga päev kümneid kirju, mu kaustad aina paisusid… Inimestel tuli tahtmine rääkida… Rääkida lõpuni… Nad muutusid nii vabamaks kui ka avameelsemaks. Mul ei jäänud kahtlust, et ma olen määratud oma raamatuid igavesti lõpuni kirjutama. Mitte ümber kirjutama, vaid lõpuni kirjutama. Paned punkti, aga see muutub otsekohe mõttepunktideks…

*

* *

Ma mõtlen selle peale, et täna ma esitaksin ilmselt teistmoodi küsimusi ja kuuleksin teistmoodi vastuseid. Ja kirjutaksin teistmoodi raamatu, mitte küll päris teistmoodi, kuid siiski teistmoodi. Dokumendid (millega ma kokku puutun) on elavad tunnistused, nad ei tardu nagu kuivanud savi. Ei jää tummaks. Nad liiguvad koos meiega. Mille kohta ma praegu rohkem küsiksin? Mida tahaksin lisada? Mind huvitaks väga… otsin sobivat sõna… bioloogiline inimene, mitte ainult ajastu ja idee inimene. Ma püüaksin piiluda sügavamale inimese loomusesse, pilkasesse pimedusse, alateadvusesse. Sõja saladusse.

Kirjutaksin sellest, kuidas ma läksin endise partisani juurde… Tüse, aga ikka veel ilus naine rääkis mulle, kuidas nende rühm (tema kui vanem ja kaks noorukit) läksid luurele ja võtsid juhuslikult vangi neli sakslast. Tiirutasid nendega kaua metsas ringi. Sattusid varitsuse peale. Oli selge, et koos vangidega nad enam läbi ei murra, ei pääse ära, ning ta otsustas – tuleb nad vagaseks teha. Noorukid ei saa tapmisega hakkama: juba mitu päeva on nad koos metsas käinud, aga kui sa oled inimesega, isegi võõraga, nii kaua koos, siis ikkagi harjud temaga ära, ta saab lähedasemaks – sa tead juba, kuidas ta sööb, kuidas ta magab, missugused silmad või käed tal on. Ei, noorukid ei saa hakkama. See oli tal kohe selge. Tähendab, tapma pidi ta ise. Ja nüüd ta tuletaski meelde, kuidas ta oli tapnud. Tuli petta nii ühtesid kui teisi. Ühe sakslasega läks ta nagu vett tooma ja tulistas seljatagant. Kuklasse. Teise viis hagu tooma… Mind vapustas, kui rahulikult ta sellest rääkis…

Need, kes on sõjas olnud, meenutavad, et eraisik muutub sõjaväelaseks kolme päevaga. Miks piisab kõigest kolmest päevast? Või on ka see müüt? Küllap vist. Sõjas on inimene hulga võõram ja arusaamatum.

Kõikidest kirjadest ma lugesin: „Siis ma ei rääkinud teile kõigest, sest oli teine aeg. Me olime harjunud paljust vaikima…”; „Ma ei usaldanud teile kõike. Alles hiljuti ei tohtinud sellest rääkida. Või oli häbi.”; „Ma tean arstide otsust: mul on kohutav diagnoos… Tahan ära rääkida kogu tõe…”.

Hiljuti tuli aga niisugune kiri: „Meil, vanainimestel, on raske elu… Aga me ei kannata mitte väikeste ja alandavate pensionide pärast. Kõige rohkem haavab see, et meid on peletatud suurest minevikust talumatult väikesesse olevikku. Enam ei kutsu meid keegi koolidesse ega muuseumidesse esinema, enam ei ole meid tarvis. Kui ajalehti lugeda, siis on fašistid aina õilsamad, aga punasõdurid aina õudsemad.”

Aeg on samuti kodumaa… Aga ma armastan neid endiselt. Ei armasta nende aega, aga neid armastan.

*

* *

Kõigest võib saada kirjandus…

Kõige rohkem pakkus mulle minu arhiivides huvi see märkmik, kuhu ma tähendasin üles need episoodid, mille tsensuur oli maha tõmmanud. Samuti minu vestlused tsensoriga. Sealsamas leidsin leheküljed, mis ma ise olin ära visanud. Minu enesetsensuur, minu enda keeld. Ja minu selgitus, miks ma selle ära olin visanud. Palju nii ühest kui teisest on raamatus juba taastatud, kuid need mõned leheküljed tahan anda eraldi – see on juba dokument. Minu tee.