Читать книгу Sõda ei ole naise nägu - Svetlana Aleksijevitš - Страница 9

„Neljakümne esimene aasta… Me olime piiramisrõngas. Meiega oli politruk Lunin… Ta luges ette käskkirja, et Nõukogude sõdurid vaenlasele ei alistu. Meil, nagu ütles seltsimees Stalin, ei ole vange, vaid on reeturid. Mehed võtsid püstolid… Politruk käskis: „Ärge tehke. Elage, poisid, te olete noored.” Aga enda laskis maha…

Aga see oli juba neljakümne kolmandal… Nõukogude armee tungis peale. Oldi Valgevenes. Ma mäletan väikest poissi. Ta jooksis meie juurde kuskilt maa alt, keldrist, ja karjus: „Tapke mu ema ära… Tapke ära! Ta armastas sakslast…” Poisi silmad olid hirmust ümmargused. Tema kannul jooksis must vanaeit. Üleni mustas. Jooksis ja lõi risti ette: „Ärge lapsukest kuulake. Lapsukeselt viis jumal mõistuse…”„

„Mind kutsuti kooli. Minuga rääkis õpetajanna, kes oli tulnud evakuatsioonist:

„Ma tahan teie poja teise klassi üle viia. Minu klassis on kõige paremad õpilased.”

„Aga minu pojal on ainult „viied”.”

„See ei loe. Poiss elas sakslaste all.”

„Jaa, meil oli raske.”

„Ma ei räägi sellest. Kõik, kes olid okupeeritud aladel… Neid kahtlustatakse…”

„Kuidas? Ma ei saa aru…”

„Ta räägib lastele sakslastest. Ja ta kokutab.”

„See on tal hirmu pärast. Saksa ohvitser, kes meie korteris elas, peksis teda. Ei olnud rahul, kuidas poiss tal saapaid viksis.”

„Näete siis… Ise tunnistate üles… Te elasite kõrvuti vaenlasega…”

„Aga kes laskis selle vaenlase kuni Moskvani välja? Kes jättis meid siia koos meie lastega?”

Mul tuli hüsteeriahoog…

Kaks päeva kartsin, et õpetajanna minu peale kaebab. Aga ta jättis mu poja oma klassi…”

„Päeval me kartsime sakslasi ja politseid, öösel aga partisane. Minult võtsid partisanid viimase lehma, meile jäi paljalt kass. Partisanid olid näljased ja tigedad. Vedisid minu lehma, mina neil järel… Oma kümme kilomeetrit käisin. Palusin kõigest hingest – andke tagasi. Kolm näljast last jäid tarre ahju peale. „Kao ära, tädi!” ähvardasid. „Muidu laseme maha.”

Katsu sa leida sõjas head inimest…

Oma läks omale kallale. Kulakute lapsed tulid asumiselt tagasi. Nende vanemad olid hukka saanud, ja nemad teenisid Saksa võimu. Maksid kätte. Üks laskis tares maha vana õpetaja.

Meie naabri. See oli kunagi tema isa peale kaevanud, isa kulakuks teinud. Oli olnud äge kommunist.

Sakslased saatsid alguses kolhoosid laiali, andsid inimestele maad. Inimesed said pärast Stalinit hinge tõmmata. Meie maksime obrokit… Korralikult maksime… Aga siis hakati meid põletama. Meid ja meie maju. Loomad aeti ära, aga inimesed pandi põlema.

Oi, tütreke, mina kardan sõnu. Sõnad on jubedad… Mina pääsesin heaga, kellelegi ei tahtnud kurja. Kõigist oli hale…”

„Mina läksin armeega kuni Berliinini välja…

Tulin oma külla tagasi kahe Kuulsuse ordeni ja medalitega. Elasin kolm päeva, aga neljanda varahommikul, kui kõik veel magasid, ajas ema mind voodist üles: „Tütreke, ma panin sulle kompsu valmis. Mine ära… Mine ära… Sul kasvavad veel kaks nooremat õde. Kes neid naiseks võtab? Kõik teavad, et sa olid neli aastat rindel, koos meestega…”

Ärge puutuge mu hinge. Kirjutage nagu teised, minu autasudest…”

„Sõjas oli nagu sõjas ikka. See ei ole teil teater…

Salk rivistati lagendikule üles, me võtsime ringi. Keskel aga olid Miša K. ja Kolja M. – meie poisid. Miša oli julge luuraja, mängis lõõtspilli. Keegi ei laulnud paremini kui Kolja…

Otsuse ettelugemine kestis kaua: selles ja selles külas nõudsid kaks pudelit puskarit, aga öösel… vägistasid kaks peretütart… Aga tolles ja tolles külas: talupojalt võtsid ära palitu ja õmblusmasina, mille otsekohe maha jõid, naabrite juures…

Nad mõisteti mahalaskmisele… Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud.

Kes laseb maha? Salk on vait… Kes? Oleme vait… Komandör ise viis otsuse täide…”

„Mina olin kuulipildur. Ma olen nii palju tapnud…

Pärast sõda kartsin kaua sünnitada. Sünnitasin, kui olin maha rahunenud. Seitsme aasta pärast…

Aga ma ei ole siiamaani midagi andestanud. Ja ei andesta ka… Ma rõõmustasin, kui nägin vangivõetud sakslasi. Ma rõõmustasin, et neid oli hale vaadata: jalas jalanartsud saabaste asemel, peas jalanartsud… Neid veeti läbi küla, nad palusid: „Ema, anna leiba… Leiba…” Mind hämmastas, et talupojad tulid taredest välja ja andsid neile – kes leivapala, kes kartulimugula… Poisikesed jooksid kolonnile järele ja loopisid kividega… Aga naised nutsid…

Mulle tundub, et ma olen elanud kaks elu: ühe – mehe elu, ja teise – naise elu…”

„Pärast sõda… Inimese elu ei maksnud midagi. Toon ühe näite… Ma sõitsin pärast tööd bussiga, järsku läks kisaks: „Võtke varas kinni! Võtke varas kinni! Minu kott…” Buss jäi seisma… Kohe läks trügimiseks. Noor ohvitser tiris poisikese välja, pani tema käe oma põlve peale ja – raksti! murdis selle pooleks. Ise hüppas tagasi… Ja me sõitsime edasi… Keegi ei kaitsnud poissi, ei kutsunud miilitsat. Ei kutsutud arsti. Ohvitseril aga oli terve rind täis lahinguautasusid… Kui mina hakkasin oma peatuses maha minema, hüppas ta välja ja ulatas mulle käe: „Astuge julgesti, neiu…” Nii galantne mees oli… See tuli mul praegu meelde… Aga siis me olime alles sõjaväelised inimesed, elasime sõjaaja seaduste järgi. Kas need olid inimlikud?”

„Punaarmee tuli tagasi…

Meil lubati hauad lahti kaevata ja otsida, kus meie sugulased olid maha lastud. Vana kombe järgi pidi surma läheduses olema valges riides – valge rätik peas, valge särk seljas. Viimse hetkeni on see mul meeles! Inimesed tulid valgete tikitud käterättidega… Üleni valges riides… Kust nad need võtsid?

Kaevati… Kes mida leidis ja ära tundis, selle kaasa viis. Kes

vedas käruga kätt, kes voorivankriga pead… Inimene tervelt maa sees kaua ei seisa, nad olid seal kõik risti ja rästi läbisegi. Savi ja liivaga koos.

Õde ma ei leidnud, üks kleidiräbal oli nagu tema oma, tundus kuidagi tuttav… Vanaisa ütles ka, et võtame ära, siis on, mida matta. Selle kleidiräbala me siis kirstukesse panimegi…

Isa kohta saime paberi „teadmata kadunud”. Teised said midagi nende eest, kes olid hukkunud, aga meid emaga külanõukogus hirmutati: „Teile ei ole midagi ette nähtud. Aga võib-olla ta elab priskelt mõne saksa frauga. Rahvavaenlane.”

Ma hakkasin isa otsima Hruštšovi ajal. Mulle vastati Gorbatšovi ajal, nelikümmend aastat pärast sõda: „Nimekirjades ei esine…” Reageeris aga tema polgukaaslane, ja ma sain teada, et isa hukkus kangelasena. Heitis end Magiljovi lähedal granaadiga tanki alla…

Kahju, et minu ema ei jõudnud seda teadet ära oodata. Ta suri, küljes rahvavaenlase naise, reeturi häbimärk. Ja temasuguseid oli palju. Ei jõutud tõde ära oodata. Ma käisin kirjaga ema haual. Lugesin talle ette…”

„Paljud meist uskusid…

Me arvasime, et pärast sõda kõik muutub… Stalin usaldab oma rahvast. Kuid sõda ei olnud veel lõppenud, aga ešelonid veeresid juba Magadani. Ešelonid võitjatega… Arreteeriti neid, kes olid olnud vangis, kes olid Saksa laagrites ellu jäänud, keda oli viidud Saksamaale tööle – kõiki, kes olid näinud Euroopat. Kes võisid rääkida, kuidas rahvas seal elab. Ilma kommunistideta. Millised on seal majad ja millised on teed. Sellest, et mitte kusagil ei ole kolhoose… Pärast võitu jäid kõik vait. Olid vait ja kartsid nii, nagu enne sõda…”

„Mina olen ajalooõpetaja. Minu mäletamist mööda on ajalooõpikut ümber kirjutatud kolm korda. Ma olen õpetanud lapsi kolme erineva õpiku järgi…

Küsige meie käest, kuni me veel elame. Ärge pärast ilma meieta jälle ümber kirjutage. Küsige…

Teate, kui raske on inimest tappa. Ma töötasin põranda all. Poole aasta pärast sain ülesande – pääseda tööle ohvitseride kasiino ettekandjaks… Noor ja ilus… Mind võetigi. Ma pidin puistama supikatlasse mürki ja samal päeval põgenema partisanide juurde. Aga ma olin nendega juba harjunud, nad on küll vaenlased, aga sa näed neid iga päev, nad ütlevad sulle: „Danke schön… Danke schön…” See on raske… Tappa on raske… Tappa on õudsem kui surra…

Ma olen eluaeg ajalugu õpetanud… Ja pole kunagi teadnud, kuidas sellest rääkida. Mis sõnadega…”

Minul on olnud oma sõda… Ma olen koos oma kangelannadega käinud läbi pika tee. Nii nagu nemad, ei uskunud ka mina kaua, et meie võidul on kaks nägu – üks imekaunis, teine aga õudne, üleni armiline – võimatu on vaadata. „Käsitsivõitluses vaadatakse inimest tappes talle silma. See pole sama, mis pomme visata või kaevikust tulistada,” on mulle räägitud. Kuulata inimest rääkimas, kuidas ta tappis ja suremas oli, teeb sama välja – sa vaatad talle silma…