Читать книгу Sõda ei ole naise nägu - Svetlana Aleksijevitš - Страница 6

(raamatu päevikust)

Miljonid odavalt tapetud

Tallasid pimedusse raja…

Ossip Mandelštam

1978–1985

Ma kirjutan raamatut sõjast…

Mina, kes ma ei armastanud lugeda sõjaraamatuid, kuigi minu lapsepõlves ja nooruses oli see kõigi minu eakaaslaste lemmiklektüür. Ja pole ka ime – me olime võidu lapsed. Võitjate lapsed. Esimene asi, mida ma sõjast mäletan? Oma lapselikku hingevaeva keset arusaamatuid ja hirmutavaid sõnu. Sõda meenutati alati: koolis ja kodus, pulmades ja ristsetel, pidudel ja peiedel. Isegi laste omavahelistes jutuajamistes.

Naabripoiss küsis mult ükskord: „Aga mis need inimesed seal maa all teevad? Pärast sõda on neid seal rohkem kui maa peal.” Ka meie tahtsime sõja saladusele jälile saada.

Siis ma hakkasingi surma peale mõtlema… Ega jätnud selle peale mõtlemist enam kunagi, minu jaoks sai surmast elu peamine saladus.

Meie jaoks oli kõige algus too kohutav ja salapärane maailm. Meie peres langes ukraina vanaisa, ema isa, rindel, ja on maetud kusagile Ungari mulda, valgevene vanaema, isa ema, suri partisanina tüüfusesse, tema kaks poega teenisid sõjaväes ja jäid teadmata kadunuks esimestel sõjakuudel, kolmest tuli tagasi üks. Minu isa. Nii oli igas kodus. Kõigil. Võimatu oli surma peale mitte mõelda. Igal pool kõndisid varjud…

Külapoisid mängisid veel kaua „sakslasi” ja „venelasi”. Hüüdsid saksa sõnu: „Hände hoch!”, „Zurück!” ja „Hitler kaputt!”

Me ei tundnud ilma sõjata maailma, sõja maailm oli ainus meile tuttav maailm, ja sõja inimesed ainsad meile tuttavad inimesed. Ma ei tunne ka praegu teist maailma ega teisi inimesi. On neid üldse kunagi olnud?

*

* *

Minu lapsepõlve küla oli pärast sõda naiste küla. Eitede küla. Meeste hääli ma ei mäleta. Nii see ongi mul jäänud: sõjast räägivad eided. Nutavad. Laulavad, nagu nutaksid.

Kooliraamatukogus olid pooled raamatud sõjast. Niisamuti külaraamatukogus kui ka rajoonikeskuses, kust isa käis tihti raamatuid toomas. Nüüd mul on vastus – miks. Kas see oli juhus? Me kogu aeg kas sõdisime või valmistusime sõjaks. Tuletasime meelde, kuidas olime sõdinud. Mitte kunagi pole elanud teisiti, ja ega vist oskakski. Ei kujuta ette, kuidas elada teisiti, seda annab meil kunagi veel tükk aega õppida.

Koolis õpetati meid armastama surma. Me kirjutasime kirjandeid sellest, kuidas oleks tahtnud surra millegi nimel… Unistasime…

Aga õues hüüdsid hääled midagi muud, ahvatlesid rohkem.

Ma olin kaua raamatuinimene, keda tegelikkus hirmutas ja ligi tõmbas. Elu mittetundmisest tekkis kartmatus. Nüüd mõtlen: oleks ma praktilisem inimene, kas ma oleks saanud söösta säärasesse sügavikku? Millest see kõik tuli – kas teadmatusest? Või oma tee äratundmisest? Sest see äratundmine on ju olemas…

Ma otsisin kaua… Mis sõnadega saab edasi anda seda, mida ma kuulen? Ma otsisin žanrit, mis vastaks sellele, kuidas ma näen maailma, kuidas on seatud minu silm, minu kõrv.

Kord sattus mulle kätte A. Adamovitši, J. Brõli ja U. Kalesniku raamat „Olen lõõmavast külast”. Säärast vapustust olen kogenud vaid korra, kui lugesin Dostojevskit. Siin oli ebatavaline vorm: romaan on kokku pandud elu enese häältest, nendest, mida ma olin kuulnud lapsepõlves, nendest, mis kostavad praegu tänaval, kodus, kohvikus, trollis. Nii! Ring sai täis. Ma olin leidnud selle, mida olin otsinud. Ette aimanud.

Aless Adamovitšist sai minu õpetaja…

*

* *

Kaks aastat ma mitte niivõrd ei kohtunud kellegagi ega lindistanud, kui just mõtlesin. Lugesin. Millest mu raamat tuleb? Noh, veel üks sõjaraamat… Milleks? Juba on olnud tuhandeid sõdu – väikesi ja suuri, tuntud ja tundmatuid sõdu. Ja kirjutatud on neist veel rohkem. Aga… Kirjutanud on mehed ja meestest – see sai kohe selgeks. Kõik, mida me sõjast teame, on meile öeldud „mehehäälega”. Me oleme kõik mehelike ettekujutuste ja mehelike sõjamuljete kütkes. Meeste sõnade vangis. Naised on aga vait. Mitte keegi peale minu ei ole ju küsitlenud minu vanaema. Minu ema. Vait on isegi need, kes olid rindel. Ja kui nad hakkavadki järsku rääkima, siis ei pajata nad mitte oma, vaid võõrast sõjast. Teistsugusest sõjast. Kohanduvad meeste normidega. Ja ainult kodus, või kui on rindekaaslaste ringis pisara poetanud, hakkavad nad rääkima oma sõjast, mis on mulle tundmatu. Ja mitte ainult mulle, vaid meile kõigile. Ajakirjanikuna ringi sõites olen olnud korduvalt täiesti uute tekstide tunnistaja, ainuke kuulaja. Ning olnud vapustatud nagu lapsepõlves. Nendes juttudes näitas seni salajas hoitu oma jubedaid hambaid… Kui naised räägivad, siis ei kuule me üldse või peaaegu ei kuule seda, millest me oleme harjunud lugema ja kuulama: kuidas ühed inimesed tapsid kangelaslikult teisi ja võitsid. Või kaotasid. Missugune oli tehnika ja missugused olid kindralid. Naiste jutud on teistsugused ja teistest asjadest. Naiste sõjal on omad värvid, omad lõhnad, oma valgus ja oma tundeala. Omad sõnad. Seal ei ole kangelasi ega uskumatuid kangelastegusid, seal on lihtsalt inimesed, kes on ametis ebainimliku inimtegevusega. Ja seal ei kannata mitte ainult nemad (inimesed!), vaid ka maa ja linnud ja puud. Kõik, kes koos meiega maa peal elavad. Nad kannatavad sõnatult, mis on veel hirmsam…

„Aga miks?” olen ma endalt korduvalt küsinud. „Miks naised, kuigi nad olid võitnud kätte oma koha kunagi täielikult meeste maailmas, ei suutnud kaitsta oma ajalugu? Oma sõnu ja oma tundeid? Ei jäänud ise ennast uskuma. Meie eest on varjatud terve maailm. Nende sõda on jäänud tundmatuks…”

Ma tahan kirjutada selle sõja ajaloo. Naiste ajaloo.

*

* *

Pärast esimesi kohtumisi…

Hämmastav: nende naiste sõjaväelised elukutsed olid sanitaarinstruktor, snaiper, kuulipildur, õhutõrjesuurtüki komandör, sapöör, aga nüüd on nad raamatupidajad, laborandid, ekskursioonijuhid, õpetajad… Rollide erinevus – seal ja siin. Nad nagu ei meenutakski mitte enda, vaid mingite teiste tüdrukute lugusid. Täna nad imestavad isegi. Ja minu silme all „inimlikustub” ajalugu, see muutub tavalise elu sarnaseks. Tekib teine valgus.

Kohtuvad vapustavad jutuvestjad, nende elus on olnud lehekülgi, mis võivad võistelda klassika paremate lehekülgedega. Inimene näeb nii selgelt ennast ülevalt – taevast, ja alt – maa pealt. Tema ees on kogu tee üles ja tee alla – taevainglist metsloomani. Mälestused ei ole mitte kadunud tegelikkuse kirglik või kiretu ümberjutustus, vaid mineviku taassünd, kui aeg pöördub tagasi. Eelkõige on see looming. Jutustades inimesed loovad, „kirjutavad” oma elulugu. Juhtub sedagi, et nad kirjutavad juurde ja kirjutavad ümber. Siin peab olema valvas. Olema valvel. Samal ajal sulatab ja hävitab valu kõik selle, mis on võlts. Temperatuur on liiga kõrge! Siiramalt, võisin ma veenduda, käituvad lihtsad inimesed – meditsiiniõed, kokad, pesunaised… Nemad, kuidas ma seda täpsemalt ütlen, võtavad sõnad iseendast, mitte ajalehtedest ja loetud raamatutest – mitte võõrastelt. Vaid üksnes omaenda kannatustest ja läbielamistest. Haritud inimeste tunded ja keel, kui imelik see ka ei ole, on tihti ajahambast rohkem mõjutatud. Aja poolt rohkem šifreeritud. Nakatatud teise astme teadmistest. Müütidest. Tihti tuleb minna kaua, eri teid pidi, et kuulda lugu naiste sõjast, mitte meeste sõjast. Mitte sellest, kuidas taganeti, kuidas rünnati, mis rindelõigus… Ei aita ühest kohtumisest, vaja on mitut seanssi. Nagu tõelisel portretistil.

Istun kaua tundmatus majas või korteris, vahel terve päeva. Joome teed, passime hiljuti ostetud pluuse, arutame läbi soengud ja toiduretseptid. Vaatame koos lastelaste pilte. Ja siis… Mõne aja pärast, kunagi ei tea, kui pika aja pärast ja miks, saabub järsku see kauaoodatud silmapilk, kui inimene eemaldub normist – mis on kipsist ja raudbetoonist nagu ka meie mälestusmärgid – ja jõuab enda juurde. Iseendasse. Hakkab meenutama mitte sõda, vaid oma noorust. Tükikest oma elust… See silmapilk tuleb kinni püüda. Seda ei tohi mööda lasta! Kuid pärast pikka päeva täis sõnu, fakte ja pisaraid jääb mällu ainult üks ütlemine (kuid milline!): „Ma läksin nii väiksena rindele, et sõja jooksul kasvasin isegi pikemaks.” Selle ma jätangi märkmikku, kuigi maki peale on keritud kümneid meetreid. Neli-viis kassetitäit…

Mis mind aitab? Aitab see, et me oleme harjunud elama koos. Seltsis. Oleme kollektiivsed inimesed. Meil juhtub kõik kõigi nähes – nii õnn kui ka pisarad. Me oskame kannatada ja kannatusest rääkida. Kannatus õigustab meie rasket ja viltuläinud elu. Meile on valu kunst. Pean tunnistama, et naised asuvad julgesti sellele teele…

*

* *

Kuidas nad mind vastu võtavad?

Ütlevad mulle „tüdruk”, „tütreke”, „lapsuke”, kui ma oleksin nende põlvkonnast, küllap nad käituksid minuga teisiti. Rahulikult ja võrdväärselt. Ilma selle rõõmu ja imestuseta, mida pakub noorte ja vanade kohtumine. See on väga tähtis asjaolu, et siis nad olid noored, nüüd aga tuletavad meelde juba vanad. Tuletavad meelde üle elu – üle neljakümne aasta. Avavad mulle ettevaatlikult oma maailma, säästavad: „Kohe pärast sõda läksin mehele. Pugesin mehe taha peitu. Majapidamise ja lapsemähkmete taha. Hea meelega pugesin. Ka ema palus: „Ole vait! Ole vait! Ära tunnista.” Ma olen täitnud oma kohuse kodumaa ees, aga mul on kurb, et ma seal olin. Et ma seda tean… Aga sina oled alles päris tüdruk. Sinust on mul kahju…” Ma näen tihti, kuidas nad istuvad ja iseennast kuulama jäävad. Oma hinge häält. Kontrollivad seda sõnadega. Pikkade aastate jooksul hakkab inimene aru saama, et näe, oli elu, aga nüüd tuleb maha rahuneda ja valmistuda lahkuma. Ei taha ja on kahju kaduda lihtsalt niisama. Hoolimatult. Käigu pealt. Ja kui ta heidab pilgu tagasi, on temas soov mitte ainult oma asjast rääkida, vaid jõuda ka elu saladuseni. Vastata iseendale: milleks see kõik hea oli? Ta vaatab kõigele nagu hüvasti jätva ja nukra pilguga… Peaaegu juba sealtpoolt… Pole enam mõtet petta ja petetud saada. Talle on juba selge, et ilma surmast mõtlemata ei saa inimest kuidagi mõista. Surma saladus on üle kõige.

Sõda on liiga intiimne elamus. Ja sama lõputu nagu inimelugi…

Ühel korral keeldus naine (lendur) minuga kohtumast. Selgitas telefoni teel: „Ma ei suuda… Ei taha meenutada. Ma olin kolm aastat sõjas… Ja kolm aastat ma ei tundnud, et ma olen naine. Mu organism oli surnud. Menstruatsiooni ei olnud, mitte mingeid naisterahva soove. Aga ma olin ilus… Kui mu tulevane mees mulle ettepaneku tegi… See oli juba Berliinis, Riigipäevahoone juures… Ta ütles: „Sõda on läbi. Me jäime ellu. Meil vedas. Tule mulle naiseks.” Ma tahtsin nutma hakata. Karjuda. Teda lüüa! Mismoodi naiseks? Praegu? Keset kõike seda – naiseks? Keset musta tahma ja musti telliskive… Sa vaata mind… Vaata, missugune ma olen! Sa tee minust kõigepealt naine: kingi lilli, kurameeri, ütle ilusaid sõnu. Ma nii tahan seda! Nii ootan! Ma oleks teda äärepealt löönud… Tahtsin lüüa… Aga temal oli üks põsk põletada saanud ja punetas, ja ma nägin: ta on kõigest aru saanud, tal voolavad pisarad mööda seda põske. Mööda veel värskeid arme… Ja ma ka ise ei uskunud, mis ma ütlesin: „Jaa, ma tulen sulle naiseks.”

Andke mulle andeks… Ma ei suuda…”

Ma sain temast aru. Kuid ka see on lehekülg või pool lehekülge tulevasest raamatust.

Tekstid, tekstid. Igal pool on tekstid. Korterites ja talumajades, tänaval ja rongis… Ma kuulan… Olen üha rohkem üksainus suur kõrv, mis on kogu aeg pööratud teise inimese poole. Ma „loen” häält.

*

* *

Inimene on suurem kui sõda…

Meelde jääb just see, kus inimene on suurem. Teda juhib seal midagi niisugust, mis on suurem kui ajalugu. Ma pean võtma laiemalt – kirjutama tõde elust ja surmast üleüldse, mitte ainult tõde sõjast. Esitama Dostojevski küsimuse: kui palju on inimeses inimest, ja kuidas seda inimest endas kaitsta? Kahtlemata on kurjus ahvatlev. Ta on headusest osavam. Ligitõmbavam. Ma sukeldun üha sügavamale sõja lõputusse maailma, kõik muu on kergelt tuhmunud, muutunud tavalisemaks kui tavaliselt. Suurejooneline ja kiskjalik maailm. Mõistan nüüd selle inimese üksindust, kes sealt tagasi on tulnud. Nagu teiselt planeedilt või teisest ilmast. Tal on teadmine, mida teistel ei ole, ja seda saab hankida ainult seal, surma läheduses. Kui ta üritab midagi sõnadega edasi anda, on tal katastroofitunne. Inimene jääb tummaks. Tema tahab rääkida, teised tahaksid mõista, kuid kõik on jõuetud.

Nad on alati teises ruumis kui kuulaja. Nende ümber on nähtamatu maailm. Vähemalt kolm inimest võtab jutuajamisest osa: see, kes räägib praegu, siis seesama inimene, nagu ta oli tookord, sündmuse hetkel, – ja mina. Minu eesmärk on eelkõige saada kätte nende aastate, nende päevade tõde. Tundeid võltsimata. Kohe pärast sõda räägiks inimene ühest sõjast, aastakümneid hiljem tal muidugi midagi muutub, sest ta liidab mälestustele juba kogu oma elu. Kogu iseenda. Selle, kuidas ta need aastad on elanud, mida lugenud, näinud, keda kohanud. Lõpuks, kas ta on õnnelik või õnnetu. Kas me räägime temaga omavahel, või on veel keegi juures. Perekond? Kui sõbrad, siis millised? Rindesõbrad on üks asi, kõik ülejäänud hoopis teine. Dokumendid on elavad olendid, nad muutuvad ja kõhklevad koos meiega, neist võib lõputult midagi ammutada. Midagi uut ja meile just praegu vajalikku. Sel hetkel. Mida me otsime? Kõige sagedamini mitte kangelastegusid ega kangelaslikkust, vaid väikest ja inimlikku, mis on meile kõige huvitavam ja lähedasem. No mida ma tahaksin kõige rohkem teada saada näiteks elust vanas Kreekas… Sparta ajaloost… Ma tahaksin lugeda, kuidas ja millest siis inimesed kodus rääkisid. Kuidas mindi sõtta. Mis sõnu öeldi viimasel päeval ja viimasel ööl, enne kui lahkuti oma armsamast. Kuidas sõjamehi ära saadeti. Kuidas neid sõjast tagasi oodati… Mitte kangelasi ega väejuhte, vaid tavalisi noorukeid…

Ajalugu nii, nagu sellest jutustab tunnistaja ja osavõtja, keda keegi pole märganud. Jah, see huvitab mind, selle ma tahaksin teha kirjanduseks. Kuid jutustajad ei ole üksnes tunnistajad, kõige vähem on nad tunnistajad, nad on hoopis näitlejad ja loojad. Võimatu on tegelikkusele lausa ninapidi juurde minna. Tegelikkuse ja meie vahele jäävad meie tunded. Ma saan aru, et mul on tegemist versioonidega, igaühel on oma versioon, ja nendest, nende hulgast ja ristumistest sünnib juba pilt ajast ja selles elanud inimestest. Kuid ma ei tahaks, et minu raamatu kohta öeldaks: selle kangelased on reaalsed, ja mitte midagi enamat. Et see oleks nagu ajalugu. Kõigest ajalugu.

Ma ei kirjuta mitte sõjast, vaid inimesest sõjas. Ei kirjuta mitte sõja ajalugu, vaid tunnete ajalugu. Ma olen hingeloolane. Ühelt poolt uurin ma konkreetset inimest, kes elab konkreetses ajas ja võtab osa konkreetsetest sündmustest, teiselt poolt aga on mul tarvis näha temas igavest inimest. Igaviku värelust. Seda, mis on inimeses alati olemas.

Mulle öeldakse: noh, mälestused – see ei ole ei ajalugu ega kirjandus. See on lihtsalt elu täis prahti, mida kunstniku käsi ei ole puhtaks rookinud. Rääkimise toormaterjal, millest iga päev lausa kubiseb. Igal pool vedelevad need tellised. Kuid tellised ei ole veel tempel! Minu jaoks on aga kõik teisiti… Just seal, soojas inimhääles, mineviku elavas peegelduses on varjul ürgrõõm ja paljastub elu vältimatu tragism. Elu kaos ja kirg. Ainulisus ja käsitamatus. Seal ei ole neid veel mingilgi moel töödeldud. Nad on algupärandid.

Ma ehitan templeid meie tunnetest… Meie soovidest ja pettumustest. Unistustest. Sellest, mis on olnud, kuid võib käest libiseda.

*

* *

Veel kord samast asjast… Mind ei huvita mitte ainult see tegelikkus, mis meid ümbritseb, vaid ka see, mis on meie sees. Mind ei huvita mitte sündmus ise, vaid tunnetesündmus. Ütleme nii – sündmuse hing. Minu jaoks on tunded tegelikkus.

Aga ajalugu? See on tänaval. Rahvahulgas. Ma usun, et igaühes meist on tükike ajalugu. Ühel pool lehekülge, teisel kaks-kolm. Me kirjutame koos aja raamatut. Igaüks karjub oma tõde. Hullupööra on varjundeid. Ja see kõik tuleb ära kuulata, ja selle kõigega ühte sulada, ja muutuda selleks kõigeks. Ja samal ajal mitte kaotada iseennast. Ühendada tänava ja kirjanduse keel. Raskus on veel selles, et me räägime minevikust tänapäeva keeles. Kuidas anda sellega edasi tollaseid tundeid?

*

* *

Hommikul on telefonikõne: „Me ei ole teiega tuttavad… Aga ma tulin Krimmist, helistan jaamast. Kas see on teist kaugel? Ma tahan teile ära rääkida oma sõja…”

Nii!

Aga meie pidime tütrega parki minema. Karusselliga sõitma. Kuidas seletada kuueaastasele inimesehakatisele, millega ma tegelen. Ta küsis mult hiljuti: „Mis asi on sõda?” Kuidas vastata… Ma tahan lasta teda siia maailma lahke südamega ja õpetan, et ei tohi ilmaaegu lille murda. Kahju on lepatriinut laiaks litsuda, rohutirtsul tiiba küljest rebida. Aga kuidas seletada lapsele sõda? Seletada surma? Vastata küsimusele: miks seal tapetakse? Tapetakse isegi väikeseid, niisuguseid nagu tema. Meie, täiskasvanud, oleksime nagu vandenõulased. Meie saame aru, millest on jutt. Aga lapsed? Pärast sõda minu vanemad mulle kuidagi seletasid, aga mina oma lapsele ei oska enam seletada.

Ei leia sõnu. Sõda meeldib meile üha vähem, meil on üha raskem leida talle õigustust. Meile see on juba lihtsalt tapmine. Igal juhul minu meelest on see nii.

Kui saaks kirjutada sõjast niisuguse raamatu, et sõda ajaks öökima, et paljas mõte sõjale oleks vastik. Arulage. Ajaks kindraleid endid öökima.

Minu meessõbrad (erinevalt sõbrannadest) on säärasest „naiselikust” loogikast pahvid. Ja ma kuulen taas meeste argumenti: „Sa ei ole sõjas olnud.” Aga võib-olla see on isegi hea: mulle on tundmatu vihkamise kirg, mul on normaalne nägemine. Mittesõjaline, mittemehelik.

Optikas on mõiste „valgusjõud” – objektiivi võime kas hästi või halvasti fikseerida tabatud kujutis. Ja naiste sõjamälestus on tundepinge ja valu poolest kõige valgusjõulisem. Ma ütleksin koguni, et naiste sõda on hirmsam kui meeste sõda. Mehed peidavad ennast ajaloo ja faktide varju, sõda köidab neid kui tegevus ja ideede ning erinevate huvide vastasseis, naised on aga haaratud tunnetest. Ja veel – mehi on lapsest peale ette valmistatud selleks, et neil tuleb võib-olla tulistada. Naistele seda ei õpetata… nad ei kavatsenudki seda tööd teha. Ja nad mäletavad muud, ning mäletavad teisiti. Suudavad näha seda, mis jääb meeste eest varjatuks. Kordan veel kord: naiste sõjal on lõhn, on värv, on põhjalik elamise maailm: „meile anti seljakotid, me õmblesime neist endale seelikud”; „sõjakomissariaadis läksin ühest uksest sisse kleidiga, teisest tulin välja pükste ja vormipluusiga, pats lõigati ära, pähe jäi ainult väike tutt”; „sakslased lasid küla inimesed maha ja sõitsid minema… Meie jõudsime sinna kohta: kõvaks trambitud kollane liiv, aga kõige peal üks lapse saapake…”. Mind on korduvalt hoiatatud (eriti meeskirjanike poolt): „Naised mõtlevad sulle kõik välja. Luuletavad.” Aga ma olen võinud veenduda: seda ei saa välja mõelda. Kelle pealt peaks maha kirjutama? Kui seda on võimalik maha kirjutada, siis ainult elu pealt, ainult elul üksi on säärane fantaasia.

Millest naised ka ei räägiks, on neil kogu aeg peas mõte: sõda on eelkõige tapmine, ja seejärel raske töö. Ja seejärel ka lihtne tavaline elu: seal lauldi, armuti, keerati juukserulle pähe…

Kesksel kohal oli alati see, kui talumatu kõik on ja kuidas ei taha surra. Ja veel talumatum ja veel väiksem oli tahtmine tappa, sest naine annab elu. Kingib. Kannab seda kaua endas, siis hoiab ja kasvatab üles. Ma olen aru saanud, et naistel on raskem tappa.

*

* *

Mehed… Vastumeelselt lasevad nad naisi oma maailma, oma territooriumile.

Minski traktoritehases otsisin ma ühte naist, ta oli olnud snaiper. Kuulus snaiper. Temast kirjutati korduvalt rindelehtedes. Tema sõbrannad andsid mulle Moskvas tema kodutelefoni numbri, aga see oli vana. Ja mul oli ka kirjas ainult tema neiupõlvenimi. Ma läksin tehasesse, kus ta, nagu ma teadsin, töötab kaadriosakonnas, ja kuulsin meestelt (tehase direktorilt ja kaadriosakonna ülemalt): „Kas mehi vähe on? Milleks teile neid naiste jutte vaja on? Naiste fantaasiaid…” Mehed kartsid, et naised räägivad mingist muust sõjast.

Tulin ühte perekonda… Sõjas olid olnud mees ja naine mõlemad. Nad olid kohtunud rindel ja sealsamas ka abiellunud: „Pulmad pidasime kaevikus. Enne lahingut. Aga valge kleidi õmblesin endale Saksa langevarjust.” Mees oli olnud kuulipilduja, naine sidepidaja. Mees saatis naise kohe kööki: „Tee meile midagi.” Juba läkski teevesi keema ja juba olid võileivad valmis tehtud, naine istus meie juurde, mees aga ajas ta kohe üles: „Aga kus maasikad on? Kus on meie suvila külakost?” Minu tungiva palve peale loovutas mees oma koha naisele, aga ütles: „Räägi, nagu ma sind õpetasin. Ilma pisarateta ja naiste tühja-tähjata: ta tahtis ilus olla ja nuttis, kui pats ära lõigati.” Pärast tunnistas naine mulle sosinal: „Öö läbi uuris koos minuga „Suure Isamaasõja ajalugu”. Kartis minu pärast. Ja ka praegu närveerib, et mul tulevad meelde valed asjad. Mitte nii, nagu vaja.”

Nii oli korduvalt, mitmetes kodudes.

Jah, nad nutavad palju. Karjuvad. Kui ma olen ära läinud, võtavad südametablette. Kutsuvad kiirabi. Aga ometi paluvad: „Tule ikka. Tule tingimata. Me oleme nii kaua vait olnud. Nelikümmend aastat oleme vait olnud…”

Ma saan aru, et nuttu ja karjeid ei saa hakata töötlema, muidu ei ole peamine mitte nutt ega karjed, vaid töötlus. Elu asemele jääb kirjandus. Säärane on materjal, selle materjali temperatuur. Pidevalt üle normi. Kõige nähtavam ja kõige avatum on inimene sõjas, ja võib-olla veel armastuses. Päris põhjani, kuni nahaaluste kihtideni välja. Surma palge ees kahvatuvad kõik ideed, ning avaneb käsitamatu igavik, milleks mitte keegi ei ole valmis. Me elame veel ajaloos, mitte kosmoses.

Mitu korda sain ma lugemiseks saadetud teksti tagasi kaaskirjaga: „Pisiasju pole vaja… Kirjuta meie suurest Võidust…” Aga „pisiasjad” ongi see, mis on mulle kõige olulisem – elu soojus ja selgus: patside asemele jäetud juuksetutt, tulised supi- ja pudrupajad, millest pole, kes sööks – sajast mehest tuli lahingust tagasi seitse; või see, kuidas ei saanud pärast sõda turul käia ega punaseid lihalette vaadata … Isegi mitte punast sitsi… „Oh sa mu kullake, juba on möödas nelikümmend aastat, aga minu majast sa ei leia mitte midagi punast. Ma vihkan pärast sõda punast värvi!”

*

* *

Jään valu kuulama… Valu kui tõestus möödunud elust. Teisi tõendeid ei ole, teisi tõendeid ma ei usalda. Sõnad on meid korduvalt tõest kõrvale juhtinud.

Mõtlen kannatusest kui informatsiooni kõrgeimast vormist, millel on otsene seos saladusega. Elu müsteeriumiga. Kogu Vene kirjandus räägib sellest. Kannatusest on seal kirjutatud rohkem kui armastusest.

Ka mulle räägitakse sellest rohkem…

*

* *

Kes nad on – kas vene või nõukogude inimesed? Ei, nad olid nõukogude inimesed – nii venelased kui ka valgevenelased, kui ka ukrainlased, kui ka tadžikid…

Nõukogude inimene oli siiski olemas. Niisuguseid inimesi, ma arvan, ei tule enam kunagi, nad saavad sellest juba ise ka aru. Isegi meie, nende lapsed, oleme teistsugused. Tahaksime olla nagu kõik. Mitte nagu meie vanemad, vaid nagu maailm. Ja mis veel lastelastest rääkida…

Kuid ma armastan neid. Olen neist vaimustuses. Neil oli Stalin ja GULag, aga oli ka Võit. Ja nad teavad seda.

Ma sain hiljuti kirja:

„Minu tütar armastab mind väga, ma olen tema jaoks kangelane, kui ta loeb teie raamatut, tekib tal suur pettumus. Pori, täid, lõputu veri – see kõik on tõsi. Ma ei salga. Aga kas mälestused sellest suudavad tekitada õilsaid tundeid? Valmistada ette kangelasteoks…”

Veendusin korduvalt:

…meie mälu ei ole kaugeltki ideaalne tööriist. Ta ei ole mitte ainult meelevaldne ja kapriisne, ta on veel ka aja keti otsas nagu koer.

…me vaatame mineviku peale tänasest, me ei saa vaadata eikuskilt.

…ja veel on nad armunud sellesse, mis nendega toimus, sest see ei ole mitte ainult sõda, vaid ka nende noorusaeg. Esimene armastus.

*

* *

Kuulan, kui nad räägivad… Kuulan, kui nad on vait… Nii sõnad kui ka vaikimine on minu jaoks tekst.

„See ei ole avaldamiseks, see on sulle… Need, kes olid vanemad… Nemad istusid rongis ja olid mõttesse vajunud… Kurvad. Ma mäletan, kuidas öösel, kui kõik magasid, hakkas üks major minuga Stalinist rääkima. Ta oli kõvasti joonud ja julgust saanud, ta tunnistas, et tema isa oli olnud juba kümme aastat laagris, ilma kirjavahetusõiguseta. On ta elus või ei ole – pole teada. See major ütles hirmsad sõnad: „Ma tahan kaitsta kodumaad, kuid ma ei taha kaitsta seda revolutsiooni reetjat – Stalinit.” Ma ei olnud kunagi sihukesi sõnu kuulnud… Ma ehmatasin ära. Õnneks oli ta hommikul kadunud. Ilmselt läks maha…”

„Ma ütlen sulle – see on saladus… Ma sõbrustasin Oksanaga, tema oli Ukrainast. Temalt kuulsin ma esimest korda Ukraina hirmsast näljahädast. Golodomorist. Enam ei olnud leida konna ega hiirt – kõik olid ära söödud. Nende külas olid pooled inimesed surnud. Kõik tema nooremad vennad ja isa ja ema olid surnud, ennast aga oli ta päästnud sellega, et varastas öösel kolhoositallist hobusesõnnikut ja sõi. Keegi ei saanud seda süüa, aga tema sai: „Soojalt ei lähe suust sisse, aga külmalt võib. Külmunult on kõige parem, sellel on heina lõhn.” Ma ütlesin: „Oksana, seltsimees Stalin võitleb. Ta hävitab kahjureid, aga neid on palju.” – „Ei,” vastas tema, „sa oled rumal. Minu isa oli ajalooõpetaja, tema ütles mulle: „Kunagi seltsimees Stalin veel vastutab oma kuritegude eest…””

Öösel ma lamasin ja mõtlesin: aga äkki Oksana on vaenlane? Spioon? Mida teha? Kahe päeva pärast ta langes lahingus. Tal ei jäänud maha ühtegi sugulast, surmateadet polnud kellelegi saata…

Seda teemat puudutatakse ettevaatlikult ja harva. Inimesi ei halva tänini mitte ainult Stalini-aegne hüpnoos ja hirm, vaid ka nende enda varasem usk. Nad ei suuda ikka veel lakata armastamast seda, mida on armastanud. Mehisus sõjas ja mõtlemise mehisus on kaks erinevat mehisust. Aga mina mõtlesin, et see on üks ja seesama.

*

* *

Käsikiri vedeleb ammu laual…

Juba kaks aastat on kirjastused mulle ära öelnud. Ajakirjad on vait. Kohtuotsus on alati üks: sõda on liiga hirmus. Palju on õudusi. Naturalismi. Ei ole kommunistliku partei juhtivat ega suunavat osa. Ühesõnaga, ei ole see sõda… Aga milline on siis see sõda? Kas see, kus on kindralid ja generalissimus? Kus ei ole verd ega täisid? Kus on kangelased ja kangelasteod? Aga minul on lapsest saadik meeles: tulime vanaemaga mööda suure põllu serva ja tema rääkis: „Pärast sõda ei kandnud see põld hulk aega vilja. Sakslased taganesid… Ja siin oli lahing, kaks päeva madistasid… Tapetud lamasid üksteise kõrval nagu viljavihud. Nagu liiprid raudteejaama juures. Sakslased ja meie omad. Pärast vihma olid neil kõigil nutetud näod. Kogu küla mattis neid kuu aega…”

Kuidas ma saan selle põllu ära unustada?

Ma mitte lihtsalt ei lindista. Ma ajan taga ja kogun kokku inimvaimu jälgi seal, kus kannatus teeb väikesest inimesest suure inimese. Kus inimene kasvab suureks. Ja siis ei ole ta minu jaoks enam tumm ja jäljetu ajalooproletariaat. Tema hing rebib end valla. Milles on siis minu konflikt võimuga? Ma olen aru saanud, et suur idee vajab väikest inimest – suurt ei ole talle tarvis. Talle on see tarbetu ja ebamugav. Käitlemisel töömahukas. Mina aga otsin just teda. Otsin väikest suurt inimest. Teda on alandatud, maha tallatud ja solvatud – ta on käinud läbi Stalini laagrid ja reetmised, ja ta on siiski võitnud. Saatnud korda ime.

Kuid sõja ajalugu vahetati ümber võidu ajaloo vastu.

Ta räägib sellest ise…