Читать книгу Teineteise kütkeis - Sylvia Day - Страница 3

Jäised veenõelad pommitasid mu kuuma nahka ja see kipitus peletas eemale pealetükkivad varjud õudusunenäost, mida vaid segaselt mäletasin.

Silmad kinni, seisin veejoa all, soovides, et hirm ja iiveldus kaoksid mu jalge alla äravoolutorusse. Tundsin, kuidas ihu värises, ja mõtted läksid mu naisele. Oma inglikesele, kes magas rahulikult kõrvalkorteris. Ihkasin teda kohutavalt, tahtsin end kaotada temas, ja mind ajas vihale, et ma ei saanud seda teha. Ei saanud teda enda lähedal hoida. Ei saanud tõmmata tema meelast keha enda alla ja sellesse sukelduda, lasta tema puudutusel peletada mälestused eemale.

„Kurat.“ Surusin peopesad vastu jahedaid seinaplaate ja lasksin veejoa karistaval külmusel luudesse tungida. Olin isekas sitapea.

Kui olnuksin kõvem mees, oleksin kõndinud Eva Tramelli juurest minema kohe, kui teda nägin.

Selle asemel võtsin ta endale naiseks. Ja tahtsin, et uudist meie abielust edastaksid kõik inimkonnale teadaolevad meediakanalid, mitte et see oleks väikese käputäie asjaosaliste varjatud saladus. Mis veel hullem: et mul polnud vähimatki kavatsust lasta Eval minna, pidin leidma tee, kuidas korvata seda, et olin selline kuradima jobu, et me ei saanud isegi ühes toas koos magada.

Hõõrusin end seebiga kokku ja pesin kiiresti maha kleepuva higi, mis mind oli ärgates katnud. Mõni minut hiljem olin juba magamistoas, kus tõmbasin jalga dressipüksid, et minna kodukontorisse. Kell oli vaevalt seitse hommikul.

Olin lahkunud korterist, mida Eva jagas oma parima sõbra Cary Tayloriga, vaid paar tundi tagasi, et lasta naisel enne tööleminekut veidi magada. Olime olnud teineteise küljes terve öö, mõlemad näljased ja ahned. Aga oli ka midagi muud. Midagi Eva juures, mis näris ja tegi mind rahutuks.

Miski häiris mu naist.

Mu pilk langes aknast avanevale Manhattani vaatele, seejärel jäi pidama tühjal seinal, kus samal kohal mu katusekorteri kontoris meie kodus Viiendal avenüül rippusid fotod Evast ja meist kahekesi. Kujutasin selgesti seda kollaaži ette, sest olin viimase paari kuu jooksul kulutanud lugematuid tunde selle vaatlemiseks. Linnapanoraami silmitsemine oli kunagi mu viis oma maailma kapselduda. Nüüd asendasin selle Eva vaatamisega.

Istusin laua taha, äratasin hiirt liigutades arvuti ning hingasin sügavalt ja aeglaselt sisse, kui mu naise nägu monitori täitis. Ta oli sellel arvuti taustapildiks oleval fotol meikimata ja mõned heledad tedretähnid ninal tegid ta nooremaks kui kakskümmend neli aastat. Pilk libises üle tema näojoonte – kaardus kulmud, säravad hallid silmad, täidlased huuled. Mõnikord, kui lasksin endal sellest mõelda, ma peaaegu tundsin neid huuli oma nahal. Tema suudlused olid õnnistused, tõotused mu inglikeselt, kes tegi mu elu elamisväärseks.

Otsustavalt välja hingates võtsin telefoni ja vajutasin kiirvaliku klahvile, et helistada Raúl Huertale. Vaatamata varasele tunnile vastas ta kiiresti ja erksalt.

„Proua Cross ja Cary Taylor sõidavad täna San Diegosse,“ ütlesin ja mu käsi tõmbus selle mõtte juures rusikasse. Midagi rohkemat polnud mul tarvis lisada.

„Sain aru.“

„Tahan, et keskpäevaks oleksid mu laual hiljuti tehtud foto Anne Lucasest ja üksikasjalik ülevaade tema eilsest õhtust.“

„Saab tehtud,“ kinnitas ta.

Lõpetasin kõne ja põrnitsesin Eva kütkestavalt ilusat nägu. Olin teda ootamatult tabanud õnnelikul, poseerimata hetkel, seisus, milles olin otsustanud hoida teda kogu ülejäänud elu. Aga eelmisel õhtul mainis ta oletatavat kokkupõrget naisega, keda olin kord ära kasutanud. Anne’iga polnud mu tee kaua aega ristunud, ent kui tema oli süüdi mu naise meelehärmis, pidi ta tahes-tahtmata minuga kohtuma. Üsna pea.

Avasin meilikasti, vaatasin läbi kõik e-kirjad ja saatsin mõned kiired vastused ning hakkasin lähemalt uurima teemarida, mis oli silma torganud kohe, kui e-postkasti lahti tegin.

Tunnetasin Evat enne, kui teda nägin.

Tõstsin pea ja mu klahvivajutused jäid aeglasemaks. Ootamatu ihasööst vaigistas mu ärevust, mida tundsin iga kord, kui ma Evaga koos ei olnud.

Naaldusin seljatoele, et vaadet paremini nautida. „Oled varakult üleval, inglike.“

Eva seisis uksel, võtmed käes, blondid juuksed õlgadel seksikalt sasised, põsed ja huuled magamisest õhetavad, kurvikas keha kaetud vaid topi ja lühikeste pükstega. Ta ei kandnud rinnahoidjat, nii et soonikkoes puuvillase kanga all oli märgata lopsakaid kumerusi. Õrnana, ja kehaga, mis iga mehe põlvili pani, rõhutas ta sageli, kui teistmoodi ta oli neist naistest, kellega koos mind enne teda oli pildistatud.

„Ärkasin igatsusest sinu järele,“ vastas ta kähedal kurguhäälel, mis mul alati kõvaks ajas. „Kui kaua sina juba üleval oled?“

„Mitte väga kaua.“ Lükkasin klaviatuuri eest, et oma laual Evale ruumi teha.

TA tatsas paljajalu minu juurde ja ahvatles mind selleks mingit vaeva nägemata. Kohe, kui teda esimest korda nägin, teadsin, et ta hukutab mu. See lubadus oli tema silmis ja selles, kuidas ta astus. Kõikjal, kuhu ta läks, mehed vahtisid teda. Himustasid teda. Just nagu minagi.

Kui Eva piisavalt lähedale jõudis, haarasin tal keskkohast ja tõmbasin ta endale hoopis sülle. Kummardusin, kahmasin ühe nibu suhu ja hakkasin seda pikkade, sügavate tõmmetega imema. Kuulsin, kuidas Eva õhku ahmis, tundsin, kuidas tema keha tõmbles mõnust, ja naeratasin sisimas. Sain oma naisele teha, mida iganes tahtsin. Ta oli andnud mulle selle õiguse. See oli suurim kingitus, mille eales olin saanud.

„Gideon.“ Eva käsi hakkas mu juukseid sasima. Juba tundsin end lõpmata hästi.

Tõstsin pea ja suudlesin teda, tundsin kaneelihambapasta ja Evale ainuomast, unikaalset maitset. „Hmm?“

Ta puudutas mu nägu, pilk otsiv. „Kas sa nägid jälle luupainajat?“

Hingasin pahinal välja. Eva oskas alati minust otse läbi näha. Ma ei olnud kindel, kas suudan sellega kunagi ära harjuda.

Silitasin pöidlaotsaga üle niiske puuvillase kanga, mis Eva nibu külge kleepus. „Ma pigem räägiksin märgadest unenägudest, milleks sa just praegu inspiratsiooni annad.“

„Mida sa nägid?“

Surusin huuled kokku tema pealekäimise tõttu. „Ei mäleta.“

„Gideon…“

„Jäta, inglike.“

Eva tõmbus pingule. „Ma tahan sind vaid aidata.“

„Sa tead, kuidas seda teha.“

„Seksihull,“ turtsatas Eva.

Kallistasin teda kõvemini. Ma ei suutnud leida sõnu, et öelda talle, kui hea ta mu käte vahel on, nuhutasin tema kaela ja hingasin sisse tema ihu meeldivat lõhna.

„Boss.“

Miski Eva hääletoonis sundis mind tähelepanelikuks. Tõmbusin temast aegamisi eemale ja libistasin pilgu üle tema näo. „Räägi.“

„San Diegoga seoses…“ Eva langetas pilgu ja haaras alahuule hammaste vahele.

Olin vait ja ootasin, kuhu vestlus viib.

„Six-Ninths on ka seal,“ ütles mu naine viimaks.

Ta ei püüdnud varjata, mida juba enne teadsin, ja see oli mulle kergendus. Aga mind valdas hoopis üht teist laadi pinge.

„Tahad öelda, et see sunnib sind muretsema?“ Mu hääl jäi rahulikuks, kuid seesmiselt olin kõike muud kui rahu ise.

„Ei, ei sunni,“ ütles Eva tasa. Aga tema sõrmed sasisid rahutult mu juukseid.

„Ära valeta mulle.“

„Ei valetagi.“ Eva tõmbas sügavalt hinge ja vaatas mulle silma. „Miski pole õige. Olen segaduses.“

„Miks nimelt?“

„Ära ole selline,“ ütles ta vaikselt. „Ära muutu nii jäiseks, sa tõrjud mu niiviisi eemale.“

„Pead selle mulle andeks andma. Kuidas ma saan olla heas tujus, kui kuulen, et minu naine ütleb mulle, et ta on segaduses teise mehe pärast.“

Ta vingerdas mu sülest välja ja ma lasin tal minna, et saaksin teda vaadata – tema üle otsustada – mõningase vahemaa tagant. „Ma ei tea, kuidas seda seletada.“

Kõhus tõmbus külmaks, kuid ma ignoreerisin seda teadlikult. „Püüa.“

„Lihtsalt…“ Maha vaadates näris Eva alumist huult. „Miski on… lõpetamata.“

Rinnus muutus kitsaks ja kuumaks. „Kas ta erutab sind, Eva?“

Ta tõmbus kangeks. „See on midagi muud.“

„Kas see on tema hääl? Tätoveeringud? Tema maagiline riist?“

„Lõpeta! Sellest pole lihtne rääkida. Ära tee seda raskemaks.“

„See on neetult raske ka minu jaoks,“ nähvasin ja kargasin püsti.

Vahtisin Evat pealaest jalatallani, tahtsin teda keppida ja ühtaegu karistada. Tahtsin ta kinni siduda, luku taha panna, peitu kõigi eest, kes võiksid ohustada minu võimu tema üle. „Ta kohtles sind nagu sitta, Eva. Kas „Kuldse“ video viis selle sul meelest ära? Kas on midagi, mida sa vajad, aga minu käest ei saa?“

„Ära ole nii loll!“ Eva pani käed risti rinnale – kaitsev poos, mis mind veel enam vihastas.

Mul oli vaja, et Eva oleks avatud ja õrn. Ma vajasin teda jäägitult. Oli aegu, kui mind ajaks hulluks, kui palju ta mulle tähendas. Ta oli ainus asi, mille kaotamist ma ei suutnud ette kujutada. Ja ta rääkis seda, mida ma ei suutnud taluda.

„Palun ära muutu inetuks,“ sosistas ta.

„Olen niigi märkimisväärselt tsiviliseeritud, arvestades seda, kui vihane ma praegu olen.“

„Gideon.“ Süütunne muutis Eva hallid silmad tumedamaks ja varsti läikisid neis pisarad.

Vaatasin kõrvale. „Ära hakka!“

Aga Eva nägi mu sisse nagu alati.

„Ma ei tahtnud sulle haiget teha.“ Teemant tema sõrmes – minu tõotus talle – püüdis valgust ja saatis seinale mitmevärvilisi kiiri. „Ma ei taha, et sa oled pahane ja vihane mu peale. See teeb ka mulle haiget, Gideon. Ma ei taha teda. Vannun, et ei taha.“

Astusin närviliselt akna juurde, üritades leida rahu, mida mul oli vaja, et tegelda ohuga, mida esindas Brett Kline. Olin teinud kõik, mida sain. Andsin Evale tõotusi, libistasin talle sõrmuse sõrme. Sidusin ta enda külge igal viisil. Aga ikka ei piisanud.

Minu ees laius linn, kuid kõrgemad hooned segasid täit vaadet. Katusekorterist võis näha miilide kaugusele. Aga Upper West Side’i korterist, mille olin võtnud kohe Eva korteri kõrvale, oli väljavaade piiratud. Ma ei näinud lõputuid tänavate ridu, ummistunud kollastest taksodest, ega pilvelõhkujate akendelt peegelduvat päikesevalgust.

Tahtsin Evale New Yorgi kinkida, kas või kogu maailma. Ma ei suutnud armastada teda rohkem, kui juba armastasin, see oli mind üleni vallutanud. Ja siiski tegi üks sitapea Eva minevikust edusamme, et mind eemale puksida.

MULLE meenus, kuidas Eva Kline’i käte vahel oli ja suudles teda kirega, mida ta pidi tundma ainult minu vastu. Võimalus, et iha selle mehe järele mõjutab teda ikka veel, tekitas isu midagi puruks peksta.

Mu sõrmenukid naksusid, kui käed rusikasse tõmbasin. „Kas peame suhtes jälle uue pausi tegema? Leidma aega, et Kline su segaduse lõpetaks? Võib-olla peaksin sama tegema ja aitama Corinne’il tema segadusega tegelda.“

Eva hingas värinal sisse, kui mainisin oma endise kihlatu nime. „Kas mõtled seda tõsiselt?“

Järgnes kohutavalt pikk vaikus.

Seejärel: „Palju õnne, türapea. Sa tegid mulle praegu haiget rohkem, kui Brett iial tegi.“

Pöörasin end just siis, kui Eva toast välja tormas, selg jäik ja pinges. Võtmed, millega ta mu korterisse tuli, jäid temast lauale maha ja see jättis minusse lootusetuse tunde. „Jää seisma!“

Sain ta kätte, kuid ta hakkas vastu, dünaamika meie vahel oli nii tuttav – Eva põgeneb, mind ajan teda taga.

„Lase mind lahti!“

Sulgesin silmad ja surusin näo tema vastu. „Ma ei anna sind talle.“

„Ma olen praegu nii vihane, et võiksin sind lüüa.“

Tahtsin, et ta seda teeks. Tahtsin seda valu tunda. „Löö siis.“

Eva surus küüned mu käsivartesse. „Pane mind maha, Gideon.“

Pöörasin ta ümber ja surusin vastu koridori seina. „Mida ma pean tegema, kui sa ütled mulle, et sa oled segaduses Brett Kline’i pärast? Tunnen, et ripun nagu kaljuserval ja haare hakkab lõdvenema.“

„Sa siis õelutsed minuga, et kinni hoida? Miks sa ei saa aru, et ma ei kao kuhugi?“

Vaatasin teda, püüdsin leida sõnu, mis teeks kõik meie vahel jälle heaks. Eva alumine huul hakkas värisema ja ma… ma taltusin.

„Ütle mulle, kuidas sellega tegelda,“ kähistasin, hoides naist randmetest ja pigistades neid veidi. „Ütle, mida teha.“

„Sa mõtled, kuidas minuga tegelda?“ Eva lükkas õlad taha. „Sest mina olen probleem. Ma tundsin Bretti sel ajal, kui vihkasin ennast, samas tahtsin, et teised mind armastaksid. Ja nüüd ta käitub samamoodi kui siis, kui ma teda tahtsin, ja see valmistab mulle peavalu.“

„Jeerum, Eva.“ Surusin end kõvemini tema vastu. „Ja sa arvad, et ma ei peaks tundma end sellises seisus ohustatuna, mis?“

„Sa peaksid mind usaldama. Ütlesin sulle seda, sest ei taha, et sa sul oleks veider sisetunne ja teeksid ennatlikke järeldusi. Tahtsin olla aus, et sa ei tunneks end ohustatuna. Tean, et pean mõnes asjas selgusele jõudma. Lähen sel nädalavahetusel doktor Travise juurde ja…“

„Hulluarstid pole mingi imerohi!“

„Ära karju mu peale.“

Võitlesin tungiga lüüa rusikaga vastu krohvseina Eva selja taga. Mu naise pime usk teraapia raviomadustesse ajas mind marru. „Me ei jookse mõne neetud arsti juurde iga kord, kui meil on probleem. Selles abielus oleme sina ja mina. Mitte paganama psühhiaatrite kogukond!“

Eva kergitas lõuga ja kallutas seda kindlameelselt, see ajas mind hulluks. Ta ei andnud mulle tolligi järele, ainult siis, kui mu riist tema sees oli. Siis ta andis mulle kõik.

„Sa võid arvata, et ei vaja abi, boss, aga ma tean, et vajad.“

„Ma vajan sind.“ Haarasin Eva pea oma käte vahele. „Vajan oma naist. Ja mul on vaja, et ta mõtleks minu, mitte mingi teise tüübi peale!“

„Sa paned mind soovima, et ma poleks sulle midagi öelnud.“

Mu huuled kõverdusid muigeks. „Teadsin, mida sa tundsid. Olen seda näinud.“

„Jumal küll. Sa oled armukade, segane…“ Eva oigas vaikselt. „Miks sa ei mõista, kui palju ma sind armastan? Brettil pole midagi sulle vastu panna. Mitte midagi. Aga ausalt öelda tahan ma praegu üksi olla.“

Tundsin tema vastupanu, kuidas ta mind eemale tõukas ja üritas must lahti saada. Haarasin temast kinni nagu päästerõngast. „Kas sa ei taipa, mida sa mulle teed?“

Eva hakkas mu käte vahel sulama. „Ma ei saa aru, Gideon. Kuidas sa saad lihtsalt klõpsata nuppu ja oma tunded välja lülitada? Sa tead, mida ma tunnen Corinne’i suhtes ja sa lihtsalt viskad ta mulle niiviisi näkku.“

„Sa oled põhjus, miks ma hingan, ma ei lülita midagi välja.“ Libis-tasin huultega üle tema põse. „Mõtlen vaid sinust. Kogu päeva. Iga päev. Kogu aeg, kui midagi teen, oled sa mul meeles. Kellelegi teisele pole ruumi. Sellepärast tapab mind, et sul on ruumi Kline’i jaoks.“

„Sa ei kuula mind.“

„Lihtsalt hoia tast eemale.“

„See on vältimine, mitte lahendus.“ Eva sõrmed kaevusid mu pihasse. „Olen katki, Gideon, sa tead seda. Panen oma tükke kokku.“

Ma armastasin teda just sellisena, nagu ta oli. Miks sellest ei piisanud?

„Tänu sinule olen tugevam kui iial varem,“ jätkas Eva, „aga ikka on veel pragusid ja kui ma nad leian, pean teada saama, miks nad tekkisid ja kuidas neid sulgeda. Jäädavalt.“

„Mida kuradit see tähendab?“ Pistsin käed Eva särgi alla, otsisin tema paljast ihu.

Ta tõmbus kangeks ja lükkas mu eemale. „Gideon, ei…“

Sulgesin Eva suu enda omaga. Tõstsin ta üles ja panin põrandale pikali. Ta hakkas vastu ja ma urisesin: „Ära võitle minuga.“

„Sa ei saa lihtsalt meie probleeme minema keppida.”

„Ma tahan sind lihtsalt niisama keppida.“ Pistsin pöidlad tema pükste värvli vahele ja lükkasin neid alla. Tahtsin meeletult olla tema sees, teda võtta, tunda, kuidas ta mulle alistub. Teha midagi, mis lämmataks peas selle hääle, mis ütles, et olen omadega sassis. Jälle. Ja et seekord ei antaks mulle andeks.

„Lase mul minna.“ Eva keeras end kõhuli.

Haarasin tal puusade ümbert, kui ta üritas eest roomata. Ta võis mu eest põgeneda, nagu oli harjunud, või siis kõik ühe sõnaga lõpetada. Turvasõnaga…

„Crossfire.“

Eva tardus mu häält kuuldes ja see üks sõna väljendas nende emotsioonide mäsu, millega ta mind pihuks ja põrmuks purustas.

Möllu tipphetkel miski klõpsatas. Minus plahvatas järsk ja tuttav vaikus, vaigistas paanika, mis mu kindlustunnet oli kõigutanud. Rahunesin, nautides äkilist segaduse puudumist. Sellest oli tükk aega möödas, mil ma viimati tundsin peadpööritavat üleminekut kaose ja kontrolli vahel. Ainult Eva võis raputada mind nii sügavalt, saates mind tagasi aega, kui olin sõltunud kõige ja kõikide armust.

„Sa ei võitle enam minuga,“ ütlesin talle rahulikult. „Ja mina palun vabandust.“

Eva laskis end mu käte vahel lõdvaks. Ta alistus üleni ja kiiresti. Kontroll oli taas minu käes.

Aitasin ta üles ja tõmbasin enda poole, nii et ta sai mu reitele istuda. Eva vajas mu kontrolli. Kui mina ebakindlalt vaarusin, läks ta endast välja ja see raputas mind veel rohkem. See oli nõiaring ja mul oli vaja sellega rohkem tegelda.

„Anna andeks.“ Mul oli kahju, et Evale haiget tegin. Et ei kontrollinud olukorda. Olin pärast õudusunenägu närvis – seda ta kahtlustas – ja kui kohe sain otsa hoobi Kline’i teemal, polnud mul aega end koguda.

Pidin Kline’iga tegelema. Pidin Evast kõvasti kinni hoidma. Punkt. Ei olnud muid valikuid.

„Mul on vaja su tuge, Gideon.“

„Mul on vaja, et sa ütled talle, et oled abielus.“

Eva surus lauba vastu mu põske. „Teen seda.“

Nihutasin teda, et tal oleks mu süles mõnusam istuda ja nõjatusin vastu seina, tõmmates teda lähemale. Ta panid käsivarred mu kaela ümber ja maailm oli jälle paigas.

Eva paitas mu rinda. „Boss…“

Tundsin hästi seda meelitavat tooni oma naise hääles. Olin otsemaid kõva, veri kuum ja paks. Eva alistumine erutas ka teda ennast ja see tema reaktsioon küttis mind üles nagu ei miski muu.

Pistsin käe talle juustesse ja haarasin pehmed kuldsed salgud rusikasse, vaadates, kuidas ta silmalaud muutusid raskeks, kui ta õrna sakutamist tundis. Eva oli vaoshoitud ja minu armu all ning talle meeldis see väga. Ta vajas seda täpselt sama palju kui mina.

Vallutasin tema suu.

Siis vallutasin ta enda.

KUI Angus sõidutas mind koos Evaga tööle, kerisin tahvelarvutis kalendermärkmikku ja mõtlesin tema poole üheksasest lennust.

Heitsin pilgu Evale. „Te sõidate Californiasse ühe mu lennukiga.“

Ta oli Bentley aknast välja vaadanud, jälginud linnamelu temale omase innuka huviga. Ta pööras pilgu minu poole.

Olin sündinud New Yorgis. Kasvasin üles linnas ja selle lähedal ning viimaks hakkasin seda enda omaks pidama. Mingil hetkel ma ei pannud linna enam tähelegi. Aga Eva huvi ja rõõm mu kodulinna üle tutvustasid seda mulle uuesti. Ma ei vaadelnud linna nii suure intensiivsusega kui tema, ent nägin seda siiski värske pilguga.

„Tõesti?“ küsis Eva väljakutsuvalt, kuid tema silmad reetsid, kuidas teda minu poole tõmbas.

Tema kepi-mind-pilk hoidis mind pidevalt valvel.

„Jah.“ Panin tahvelarvuti kaane kinni. „See on kiirem, mugavam ja turvalisem.“

Eva suu kaardus muigeks. „Tore.“

See õrritav lõbusus kütkestas mind, õhutas tegema Evaga kõike kurja ja toorest, kuni järele jäi ainult täielik alistumine.

„Pead seda Caryle ka ütlema,“ jätkas ta ja pani jala risti üle teise, paljastades pitsilise sukaserva ja tripi.

Eval oli seljas punane käisteta pluus ja valge seelik, jalas kõrged rihmikud. Täiesti kohane kontorirõivastus, mida tõstis esile selle all peituv seksikas keha. Meie vahel särtsus elekter, instinktiivne tunnetus, et meid oli loodud suurepäraselt kokku sobima.

„Palu, et ma sinuga kaasa tuleksin,“ ütlesin, sest mulle ei meeldinud, et pidin naisest terve nädalavahetuse eemal olema.

Eva naeratus kadus. „Ma ei saa. Kui hakkan inimestele teatama, et oleme abielus, pean alustama Caryst, ja ma ei saa seda teha, kui sina juures oled. Ma ei taha, et tal tekiks tunne, et ta on väljaspool seda elu, mida ma loon koos sinuga.“

„Mina ei taha samuti väljaspool olla.“

Eva põimis oma sõrmed minu omadega kokku. „Kui ma eraviisiliselt sõpradega aega veedan, ei tähenda see, et me pole paar.“

„Mina eelistan sinuga aega veeta. Sa oled kõige huvitavam inimene, keda ma tunnen.“

Eva silmad läksid suureks ja ta jäi mulle otsa vaatama. Ta tegi järsu liigutuse, kiskus seeliku üles ja istus kaksiratsa mulle sülle, enne kui aru sain, mida ta teeb. Ta haaras mu näo käte vahele, surus huuleläikega võõbatud suu minu omale ja suudles mind oimetuks.

„Hmm,“ oigasin, kui ta viimaks hingeldades eemale tõmbus. Surusin sõrmed tema imelise taguotsa heldesse kumerusse. „Tee seda veel.“

„Olen praegu nii kiimas su järele,“ hingeldas Eva, hõõrudes pöidlaga mu huuli puhtaks.

„Mulle see sobib.“

Tema kurguhäälne naer helises kõikjal mu ümber. „Mul on praegu vapustavalt hea olla.“

„Parem kui hommikul koridoris?“

Eva rõõm oli nakkav. Kui ma oleksin saanud aega seisatada, oleksin teinud seda just sel hetkel.

„See on mingi teist sorti õnnetunne.“ Tema sõrmed tantsisid mu õlgadel. Eva säras, kui oli õnnelik, ja tema heameel muutis säravaks kõik ümberringi. Isegi minu. „See oli parim kompliment, boss. Eriti kuulsa Gideon Crossi suust tulnuna. Sa kohtad ju iga päev huvitavaid inimesi.“

„Ja soovin, et nad lahkuksid, et saaksin jälle sinu juures tagasi olla.“

Eva silmad sädelesid. „Jessas, ma armastan sind nii palju, et see teeb haiget.“

Mu käed hakkasid värisema ja et seda Eva eest varjata, kaevusin nendega tema reite tagakülgedesse. Mu pilk eksles, püüdes kuhugi ankrusse jääda.

Kui Eva oleks vaid teadnud, mida ta minuga tegi neid kolme sõna öeldes.

Ta kallistas mind. „Tahan, et sa teeksid midagi mu jaoks,“ sosistas ta.

„Mida iganes. Kõike.“

„Teeme peo.“

Haarasin võimalusest liikuda muude teemade juurde… „Tore, ja mina määran tempo.“

Eemale tõmbudes tõukas Eva mind õlast. „Ma ei räägi sellisest peost, maniakk.“

Ohkasin. „Siis on jama.“

Eva naeratas mulle kavalalt. „Mis oleks, kui luban sul tempot valida vastutasuks peo eest? “

„Ahaa, see juba läheb.“ Naaldusin seljatoele ja vaatasin Evat tohutu imetlusega. „Ütle, mis sul mõttes on.“

„Kärakas ja sõbrad, sinu ja minu omad.“

„Hüva.“ Ma kaalusin võimalusi. „Luban sulle kärakat ja sõpru ning algatan peo ajal kuskil pimedas nurgas kähkuka.“

Eva kõrisõlm liikus ja ma naeratasin sisimas. Tundsin oma inglikest hästi. Tema salajase ekshibitsionismiga harjumine oli mulle 360-kraadine pööre ja kuigi sellele mõtlemine pani mind ikka veel hämmastuma, ei olnud mul vähimatki selle vastu. Polnud midagi, mida ma ei oleks teinud nende hetkede heaks, mil Evale oli nii tähtis olla täidetud minu riistaga.

„Sa oled hea tingija,“ ütles Eva.

„Täpselt minu mõte.“

„Olgu siis.“ Eva lakkus huuli. „Saad oma kähkuka ja peale selle teen sulle laua all käsitööd.“

Kergitasin kulme. „Läbi pükste,“ olin tõrjuv.

Meie vahel kostis nagu nurrumist. „Arvan, et peate end parandama ja täiendama, härra Cross.“

„Arvan, et peate rohkem vaeva nägema, et mind veenda, proua Cross.“

Evaga olid mul, nagu alati, päeva kõige kosutavamad arutelud.

LÄKSIME lahku kahekümnendal korrusel, kus Eva astus liftist Waters Field & Leamani fuajeesse. Olin otsustanud, et toon ta oma meeskonda, enda jaoks töötama. See oli eesmärk, mille kallal tegutsesin iga päev.

Kui jõudsin oma kontorisse, oli assistent juba kohal.

„Tere hommikust,“ tervitas mind Scott ja tõusis, kui lähemale astusin. „PR helistas paar minutit tagasi. Nad saavad väga palju küsimusi liikvel oleva kuulduse kohta teie ja preili Tramelli kihlusest ja tahavad teada, kuidas reageerida.“

„Nad peaksid seda kinnitama.“ Astusin Scottist mööda riidenagi juurde oma laua taga nurgas.

Ta järgnes mulle. „Palju õnne!“

„Aitäh.“ Võtsin pintsaku seljast ja riputasin konksu otsa. Kui uuesti tema poole vaatasin, naeratas ta laialt.

Scott Reid tegeles suure hulga ülesannetega vaikse hoolega, mille põhjal teised teda sageli alahindasid ja jätsid ta varju. Rohkem kui ühel korral olid tema üksikasjalikud tähelepanekud inimeste kohta osutunud väga kasulikuks, ja ma maksin talle hästi, et hoida ära tema mujale minekut.

„Ma abiellun preili Tramelliga enne aasta lõppu,“ ütlesin talle. „Kõik intervjuu- ja fototaotlused ükskõik kummale meist peavad käima Cross Industriesi kaudu. Ja räägi sama juttu ka allkorruse valvelauas. Keegi ei tohi jõuda preili Tramellini enne, kui on minuga ühendust võtnud.“

„Annan neile teada. Ka härra Madani tahtis teada, millal te saabute. Ta tahaks mõne minuti teiega rääkida enne tänahommikust koosolekut.“

„Olen valmis siis, kui tema on.“

„Suurepärane,“ ütles Arash Madani sisse astudes. „Olid ajad, kui sa tulid kontorisse enne seitset. Sa muutud laisaks, Cross.“

Heitsin advokaadile hoiatava pilgu, kuid selles polnud viha. Arash elas tööle ja oli selles kuradi hea, seepärast kutsusin ta endise tööandja juurest enda juurde. Ta oli olnud kõige sitkem kaitseadvokaat, keda olin kunagi kohanud ja sellest ajast saadik see polnud muutunud.

Viipasin ühele kahest toolist laua ees, võtsin istet ja vaatasin, kuidas Arash istus. Tema tumesinine ülikond oli lihtne, kuid rätsepa õmmeldud, ja lainelised mustad juuksed taltsutatud täpse lõikusega. Tumepruunides silmades säras terav mõistus ja tema lai naeratus oli rohkem hoiatav kui tervitav. Ta oli ühtaegu sõber ja töötaja, ning ma pidasin väärtuslikuks seda, et ta ei ajanud mingit jama.

„Saime asjaliku pakkumise 36. tänava kinnisvarale,“ ütles ta.

„Ah nii?“ Emotsioonide sasipundar pidas hetkeks mu vastust kinni. Hotell, mida Eva vihkas, oli murelaps nii kaua, kui see oli minu omanduses. „See on hea.“

„See on pentsik,“ põrutas Arash vastu ja tõstis pahkluu teise jala põlvele, „arvestades seda, kui aeglaselt turg taastub. Pidin mitu kihti läbi kaevama, kuid pakkuja on LanCorpi tütarettevõte.“

„Huvitav.“

„Ülbe. Landon teab, et järgmist kõrgeimat pakkumist tuleb kaua oodata – saad umbes kümme miljonit vähem. Soovitan selle kinnisvara turult ära tõmmata ja vaadata aasta või kahe pärast uuesti.“

„Ei.“ Seljatoele naaldudes loobusin tema ettepanekust. „Las ta võtab selle.“

Arash pilgutas silmi. „Nalja teed või? Miks sa pead järsku nii kiiresti sellest hotellist vabanema?“

Sest ma ei saa seda hoida oma valduses ilma oma naisele haiget tegemata.„Mul on oma põhjused.“

„Seda sa ütlesid, kui soovitasin selle maha müüa paar aastat tagasi ja selle asemel panid sa selle renoveerimisse miljoneid. Kulu, mida lõpuks ometi hakkad tasa teenima, ja nüüd plaanid selle anda ikka veel kõikuval turul kutile, kes himustab su pead!“

„Manhattanil pole kunagi kehva aega kinnisvara müüa.“ Ja kahtlemata pole see kehv aeg saada lahti hotellist, mida Eva nimetas mu kepipesaks.

„On küll paremaid aegu ja sa tead seda. Landon teab seda. Kui sa talle müüd, õhutad teda takka.“

„Väga hea. Võib-olla ta mängib siis julgemalt.“

Ryan Landonil oli kana kitkuda, ent minul polnud tema vastu midagi. Mu isa oli hävitanud Landonite varanduse ja Ryan tahtis, et mõni Cross selle eest maksaks. Ta ei olnud esimene ega viimase ärimees, kes mind isa pärast tahtis maatasa teha, aga tema oli kõige visam. Ta oli piisavalt noor ja tal oli palju aega, et sellele ülesandele pühenduda.

Vaatasin Eva fotot oma laual. Kõik muu oli teisejärguline.

„Hei,“ ütles Arash, tõstes naljatamisi alla andes käed, „see on sinu äri. Ma tahan lihtsalt teada, kas reeglid on muutunud.“

„Miski pole muutunud.“

„Kui teada tahad, Cross, oled sa rohkem mängust väljas, kui ma arvasin. Samal ajal kui Landon kavatseb su hävitada, peesitad sina rannas.“

„Lõpeta! Kas ma ei tohi nädalavahetusel puhata, Arash?“ Oleksin seda iga hetk korranud. Need päevad, mis olin veetnud Evaga Outer Banksis, olid olnud kui suur unistus, mida ma polnud endale varem lubanud.

Tõusin ja kõndisin akna juurde. LanCorpi kontorid asusid kõrghoones kaks kvartalit edasi ja Ryan Landoni omast avanes hea vaade Crossfire’i hoonele. Kahtlustasin, et ta veetis iga päev rohkem kui paar minutit minu aknaid jõllitades ja järgmist käiku planeerides. Aeg-ajalt vahtisin vastu ja kutsusin teda kõvemini lajatama.

Mu isa oli olnud kurjategija, kes oli hävitanud lugematuid elusid. Ta oli ka mees, kes õpetas mulle, kuidas sõita jalgrattaga ja kirjutada oma nime uhkusega. Ma ei suutnud päästa Geoffrey Crossi mainet, ent sain kuradima kindlalt kaitsta seda, mida olin ehitanud tema tuhast.

Arash astus akna juurde mu kõrvale. „Ma ei hakka ütlema, et ei peidaks end kusagile koos taolise tibiga nagu Eva Tramell, kui saaksin. Aga mul oleks neetud telefon kaasas. Eriti keset kõrgete panustega läbirääkimisi.“

Meenutades, kuidas Eva nahal sulanud šokolaad oli maitsenud, leid-sin, et orkaan oleks võinud katuselt plaate maha kiskuda ja ma ei oleks pööranud sellele mingit tähelepanu. „Mul hakkab sust lausa kahju.“

„Kui LanCorp selle tarkvara soetas, andis see sulle aastatepikkuse tagasilöögi uurimis- ja arendustöös. Ja see tegi ta upsakaks.“

See oli see, mis tegelikult Arashi närvi ajas: Landoni rõõm oma edust. „See tarkvara on kasutu ilma PosIT-i riistvarata.“

Ta vaatas mulle otsa. „Ja siis?“

„Päevakorrapunkt number kolm.“

Ta silmitses mind. „Minul ütles see: Vaja kindlaks määrata.“

„No minu omal ütleb PosIT. Kas sellest saagist piisab sulle?“

„Kurat.“

Lauatelefon piiksus ja järgnes Scotti hääl kõlarist: „Paar asja, härra Cross. Miss Tramell on liinil.“

„Tänan, Scott.“ Sammusin telefoni poole, jahipõnevus verd keema ajamas. Kui oleksime PosIT-i omandanud, oleks Landon tagasi alguses olnud. „Kui olen lõpetanud, on mul liinile vaja Victor Reyesit.“

„Teen seda. Ka proua Vidal on vastuvõturuumis,“ jätkas Scott. „Kas soovite, et lükkan hommikuse koosoleku edasi?“

Heitsin pilgu läbi klaasseina, mis eraldas mu kontorit ülejäänud korrusepinnast, kuigi ma ei näinud ema nii kauge vahemaa tagant.

Mu käed tõmbusid külgedel rusikasse. Telefonidisplei kella järgi oli mul kümme minutit aega ja mu naine oli liinil. Kange tahtmine oli panna ema ootama, et mahutada ta minu, mitte tema ajakavasse, aga surusin selle alla.

„Anna mulle kakskümmend minutit,“ ütlesin talle. „Võtan vastu preili Tramelli ja Reyesi kõne, seejärel võid proua Vidali siia saata.“

„Sain aru.“

Ootasin hetke. Seejärel tõstsin telefonitoru ja vajutasin kiiresti vilkuvale klahvile.