Читать книгу Teineteise kütkeis - Sylvia Day - Страница 6

„Miks sul kulm kortsus on, beibi?“ küsis Cary, hääl vaikne ja unine iiveldusevastasest tabletist, mille oli õhkutõusmise ajal alla neelanud. Jõllitasin valikuid rippmenüüs, mille kohal kursor seisis, ja mõtlesin, mida teha. Kihlatud või See on keeruline? Kuna valikus oli ka Abielus, leidsin, et Kõik ülaltoodu oli parim variant.

Kas seda poleks olnud lõbus selgitada?

Heitsin pilgu üle Gideoni eralennuki luksusliku salongi ja nägin, et mu parim sõber lebotas valgel nahkdiivanil, käed pea all. Pika ja saledana pakkus ta ilusat vaatepilti, särgisaba üles kerkinud ja kargopükste värvel madalal, mistõttu oli näha tema hämmastavaid kõhulihaseid, mis aitasid Grey Islesil müüa teksaseid, aluspesu ja teisi meesterõivaid.

Caryl ei olnud mingit probleemi harjuda Gideoni määratu rikkuse luksuslike mugavustega. Ta oli end kohe mugavasti ultramoodse salongi elegantsesse miljöösse sisse seadnud. Ja mingil moel, isegi vabaaja rõivas-tuses, näis ta täiesti nagu kodus keset harjatud metalli ja halli tamme.

„Püüan sotsiaalmeedias endale mõned kontod teha,“ vastasin ma.

„Ohoo.“ Cary tõusis mängleva kergusega istukile ja muutus kohe üllatavalt erksaks. „Suur samm.“

„Jep.“ Nathan oli mind peidus hoidnud, olin kartnud end internetis avalikult näidata ja peljanud, et ta sealt mu kergesti üles leiab. „Aga nüüd on aeg. Tunnen, et… Vahet pole. Lihtsalt aeg on kätte jõudnud.“

„Tore.“ Cary asetas küünarnukid põlvedele ja hakkas sõrmeotsi kokku taguma. „Aga miks su ilme seejuures nii morn on?“

„Noh, mõelda on tsipa vaja. Ei tea veel, kui palju ma jagama peaksin. Nathani pärast pole enam vaja muretseda, aga Gideon uurib ju kogu aeg kõik välja.“

Mõtted läksid Gideonile ja ma otsisin tema isikliku profiili üles. See ilmus koos väikese sinise linnukesega, mis ütles, et konto oli kinnitatud kui talle kuuluv. Tema pilt, millel ta poseeris mustas kolmeosalises ülikonnas ja sinise lipsuga, mis mille kohutavalt meeldis, saatis minust igatsusesööstu läbi. Teda oli pildistatud katusel, taustaks ähmane Manhattani siluett, kuid ta ise oli teravalt ja eredalt kaamera objektiivi fookuses.

Pildid oli ta isegi erksam ja elavam kui tegelikkuses. Vahtisin Gideoni silmi ja eksisin ära nende uskumatusse sinasse. Mustad juuksed raamisid siidiste ja säravate tintjasmustade salkudena tema täiuslikku langenud ingli nägu.

Poeetiline? Jah. Aga Gideoni välimus inspireeris tõepoolest sonette kirjutama. Rääkimata ekspromptabielust temaga.

Millal see foto oli tehtud? Enne meie kohtumist? Ta näis lepitamatu ja kauge, nagu kättesaamatu unistus.

„Tead, Cary, ma abiellusin,“ pahvatasin, rebides pilgu lahti kõige vapustavamalt inimeselt, keda olin eales näinud. „Gideoniga muidugi. Kellega siis veel?“

Cary tõmbus kangeks, samal ajal kui mina puterdasin. „Ütle seda uuesti.“

Hõõrusin peopesi vastu joogapükse. Muidugi oli minust vastutus-tundetu rääkida sellist uudist, kui iiveldusvastane ravim Cary aju uinu-tas, kuid ma kasutasin ära kõikvõimalikud eelised. „Eelmisel nädala-vahetusel, kui me ära kadusime. Me põgenesime.“

Cary vaikis terve pika, kaaluva minuti. Seejärel kargas ta jalule. „Mingit jama ajad või?“

Raúli pea pöördus meie poole. See liigutus oli ükskõikne ja aeglane, kuid tema pilk oli valvas ja tähelepanelik. Ta istus kaugemas nurgas, oli kummaliselt märkamatu oma silmatorkava välimusega.

„Miks, kurat, sellega nii kiire oli?“ nähvas Cary.

„See lihtsalt… juhtus.“ Ma ei osanud seda selgitada. Arvasin ka ise seda tehes, et on liiga vara. Ikka veel arvasin. Aga Gideon oli ainus mees, keda ma kunagi armastaksin nii täielikult. Kui sellele mõtlesin, teadsin, et Gideonil oli õigus: me oleksime ainult vältimatut edasi lükanud. Ja Gideon vajas mu tõotust, et olen igavesti tema oma. Minu imeline abikaasa, kellel oli väga raske uskuda, et ta võis olla armastatud. „Ma ei kahetse.“

„Veel mitte.“ Cary surus mõlemad käed endale juustesse. „Jeesus, Eva. Ei abielluta ju ometi esimese mehega, kellega tekib tõsine suhe.“

„See pole nii,“ väitsin ma kohmetuna, vältides Raúli pilku. „Sa tead, mida me tunneme teineteise vastu.“

„Loomulikult. Te kaks olete eraldi nagu haiged. Koos olete aga lausa hullumaja.“

Näitasin talle keskmist sõrme. „Me töötame selle kallal. Sõrmus ei tähenda, et kõik nüüd soiku jääb.“

Cary vajus mu ette toolile. „Mis ajendit tal enam on midagi parandada? Ta on auhinna kotti toppinud ja sildi külge riputanud. Nüüd oled kinni tema psühhootiliste unenägude ja Grand Canyoni suuruste meeleolumuutuste küljes.“

„Oota nüüd natuke,“ ütlesin karmilt, kuuldes tema sõnades tõekildu. „Siis sa ei saanud pahaseks, kui ütlesin, et oleme kihlatud.“

„Sest lootsin, et Monical kulub vähemalt aasta, enne kui ta pulmade ettevalmistusega ühele poole saab. Võib-olla poolteist aastat. Vähemalt mõni aeg, mil teil kahel on võimalik kooselu proovida.“

Lasksin tal käratseda. Parem, kui ta tegi seda üheksa tuhande meetri kõrgusel, mitte mõnes avalikus kohas, kus kogu maailm võiks kuulda.

Ta kummardus lähemale, rohelised silmad põlemas. „Mul sünnib laps, aga ma ei abiellu. Tead, miks? Sest olen liiga sassis ja tean seda. Mul pole mõtteski kedagi kaasa tirida sellele hullumeelsele rajale. Kui Gideon armastaks sind, mõtleks ta sulle ja sellele, mis sulle parim on.“

„Mul on nii hea meel, et oled minu pärast õnnelik, Cary. See tähendab nii palju.“

Need sõnad tilkusid sarkasmist, kuid olid omamoodi ausad. Mul oli sõbrannasid, kellele helistada ja kes ütlesid, milline hämmastav õnneseen ma olen. Cary oli mu parim sõber, kes alati ütles mulle kõik otse välja, isegi kui ma hirmsasti sussutamist tahtsin.

Aga Cary mõtles vaid süngest poolest. Ta ei saanud aru sellest valgusest, mille Gideon mu ellu oli toonud. Tunnustamise ja armastuse. Turvalisuse. Gideon oli andnud mulle vabaduse tagasi, elu ilma hirmuta. Ja see, et ma talle tõotusi andsin, oli liiga tavaline vastutasu kõige selle eest.

Hakkasin uuesti Gideoni kontot uurima, kerisin allapoole ja nägin, et kõige hilisem postitus oli link artikli juurde meie kihlumisest. Kahtlesin, et ta on selle ise postitanud: ta oli liiga hõivatud, et tegelda selliste asjadega. Aga sain aru, et ta on selle heaks kiitnud. Võib-olla ei olnud, aga mingil moel oli ta selgeks teinud, et mina olin piisavalt tähtis ja võisin olla väike isiklik uudis, mida ta lubas jagada muidu äritegevusele keskendunud profiilis.

Gideon oli minu üle uhke. Uhke, et abiellus minu, seksika opakaga, kes oli minevikus teinud halbu valikuid. Mida tahes keegi teine mõtles, mina ise teadsin, et see olin mina, kes oli auhinna kotti toppinud ja sellele sildi külge riputanud.

„Kurat.“ Cary lösutas istmel. „Olen nagu vana eesel.“

„Kui sa nii tunned…“ pomisesin ma ja vajutasin lingile, et vaadata teisi fotosid Gideonist.

See oli suur viga.

Kõik pildid, mille oli üles riputanud Gideoni sotsiaalmeedia admin, olid äriga seotud, kuid mitteametlikud pildid, millel ta oli ära märgitud, polnud. Nendel oli ta kogu oma hiilguses koos kaunite naistega. Ja need lõid mu täiesti rööpast välja. Armukadedus hiilis ligi ja ajas kõhus keerama.

Jeerum, kui kena Gideon smokingus välja nägi. Tume ja ohtlik. Tema nägu oli metsikult ilus, põsesarnad ja suu täiuslikuks voolitud, poos kindel ja rohkem kui natukene kõrk. Esmaklassiline alfaisane.

Teadsin, et need pildid ei olnud hiljuti tehtud. Teadsin, et neil naistel ei olnud vahetuid teadmisi Gideoni üle mõistuse headest voodioskustest; tal oli reegel selle kohta. Kuid see ei hajutanud mu tusatuju nende fotode pärast.

„Kas ma olen viimane, kes teada sai?“ küsis Cary.

„Sa oled ainus, kes teab.“ Vaatasin Raúli poole. „Vähemalt minu poolt. Gideon tahab tervele maailmale öelda, kuid me hoiame seda salajas.“

Cary uuris mind. „Kui kaua?“

„Igavesti. Järgmine pulm, mis meil tuleb, on kõikide teiste jaoks meie esimene.“

„Kas sul on kahtlusi?“

Mind ajas närvi, et Cary ei hoolinud sellest, et meie lähedal istus kõrvaline isik. Ma ise olin hüperteadlik sellest, et iga mu sammu ja sõna pandi tähele.

Mitte et Raúli sealolek oleks mu vastust mõjutanud. „Ei, mul on hea meel, et oleme nüüd abielus. Ma armastan teda, Cary.“

Mul oli hea meel, et Gideon oli minu. Ja ma igatsesin teda. Veel hullemini pärast nende fotode nägemist.

„Ma tean,“ ohkas Cary.

Saamata midagi parata, avasin sülearvuti sõnumiäpi ja messisin Gideonile: Ma igatsen sind.

Ta kirjutas peaaegu kohe vastu: Pööra lennukil ots ümber.

See sundis mind naeratama. See oli nii Gideoni moodi. Ja nii erinev minu suhtumisest. Pilootide aja ja kütuse raiskamine… see tundus mulle väga kergemeelne. Aga kõige tipuks oleks see olnud tõend sellest, kui palju ma juba sõltusin Gideonist. See oleks olnud surmasuudlus meie suhtes. Ta võis igal ajal saada mille tahes ja ükskõik millise naise. Kui ma oleksin saanud talle liiga kergeks saagiks, oleksime mõlemad mu vastu austuse kaotanud. Ja pärast seda oleksin olnud ilma tema armastusest.

Hakkasin uuesti oma uue kontoga tegelema ja laadisin üles selfie, mille olin Gideoniga koos teinud ning sünkroonisin selle nutitelefonist arvutisse. Tegin selle kaanefotoks. Siis märkisin Gideoni ära ja toksisin juurde kirjelduse: Minu elu armastus.

Lõppude lõpuks, kui tema oli piltidel koos naistega, tahtsin, et vähemalt üks neist olen mina. Ja pilt, mille valisin, oli kahtlemata intiimne. Me olime selili, oimukohad koos, minu nägu meigita ja Gideon nii pingevaba, naeratus silmis. Kutsusin kõiki seda vaatama, et nad näeksid, et mul oli temaga selline isiklik side, millest maailm ei kuule kunagi.

Järsku tekkis tahtmine Gideonile helistada. Nii suur soov, et ma peaaegu kuulsin tema hämmastavalt seksikat häält, sama joovastavat kui parim alkohol: mahe, vaid aimatavalt terav. Tahtsin olla temaga, käsikäes, huuled vastu tema kaela, kus tema ihu lõhn kutsus minus esile midagi näljast ja primitiivset.

Mind hirmutas mõnikord, kui palju ma Gideoni vajasin. Välistades kõik muu. Polnud kedagi teist, kellega tahtsin rohkem koos olla, isegi mitte parima sõbraga, kes samal hetkel vajas mind peaaegu sama hullupööra.

„Kõik on hästi, Cary,“ kinnitasin ma talle. „Ära muretse.“

„Oleksin rohkem mures, kui arvaksin, et sa tegelikult usud seda.“ Ta lükkas tuka laubalt kannatamatu liigutusega tagasi. „See tuli liiga ruttu, Eva.“

Ma noogutasin. „Aga see toimib.“

See pidi toimima. Ma ei kujutanud oma elu ilma Gideonita ette.

Cary lükkas pea kuklasse ja sulges silmad. Oleksin võinud arvata, et ta on iiveldusvastase ravimi mõju all, kuid tema sõrmenukid olid valged sellest, et ta pigistas liiga kõvasti käetugesid. Ta võttis mu uudise raskesti vastu. Ma ei teadnud, mida öelda, et teda trööstida.

Sa lendad ikka veel vales suunas, kirjutas Gideon sõnumis.

Ma peaaegu oleksin küsinud, kuidas ta seda teadis, kuid hoidsin end tagasi. Kas sul on kuttidega lõbus?

Sinuga oleks lõbusam.

Ma irvitasin. Loodetavasti jah. Jätsin sõrmed korraks paigale, seejärel lisasin: Ma rääkisin Caryle.

See vastus ei olnud silmapilkne: Ikka veel sõbrad?

Ta ei ole minust veel lahti öelnud.

Gideon ei vastanud selle peale midagi ja ma ütlesin endale, et ei tohi liiga palju tema vaikimisest välja lugeda. Ta lõbutses koos semudega. Isegi hea, et tal paar sõnumit õnnestus saata.

Siiski olin superõnnelik, kui sain temalt kümme minutit hiljem järgmise sõnumi: Tunne minust ikka edasi puudust.

Vaatasin Cary poole ja avastasin, et ta jälgib mind. Kas Gideon saab samasuguse sõprade hukkamõistu osaliseks?

Armasta mind ikka edasi, vastasin Gideonile.

Gideoni vastus oli lihtne ja talle väga iseloomulik. Diil.

„LÕUNA-CAL, kullake, ma igatsesin su järele.“ Cary astus lennukiastmeid mööda alla maandumisrajale, lükkas pea kuklasse ja vaatas tumedat õhtutaevast. „Issand, nii hea on jätta idaranniku niiskus seljataha.“

Koperdasin tema järel maha, tahtes võimalikult kiiresti jõuda pika, tumeda kujuni, kes ootas läikiva musta Suburbani juures. Victor Reyes oli mees, kes tõmbas tähelepanu. Osa sellest oli tingitud tema politseinikuametist. Ülejäänu oli kõik tema ise.

„Isa!“ Jooksin täie vaardiga tema poole ja ta eemaldus maasturi juurest ning ajas käed laiali.

Ta tõmbas mind oma embusse, tõstis mu üles, pigistades mind nii tugevasti, et ma ei saanud hingata. „Nii hea näha sind, kullake,“ ütles ta kähedalt.

Cary lonkis meie juurde. Isa pani mu maha.

„Cary.“ Isa haaras Caryl käest, seejärel tõmbas ta kiireks kalliks ligemale ja patsutas teda rõõmsalt seljale. „Näed hea välja, poiss.“

„Püüan.“

„Kõik asjad on käes?“ küsis isa. Ta silmitses Raúli, kes oli lennukist esimesena väljunud ja seisis nüüd vaikselt musta Benzi lähedal, mis oli olnud pargitud ja lähedal ootamas.

Gideon oli mul käskinud unustada, et Raúl on kaasas. See ei olnud sugugi lihtne.

„Jep,“ vastas Cary, kohendades õlal koti rihma. Minu kotti, mis oli tema pagasist kergem, hoidis ta käes. Kogu mu meigitarvete ja kolme paari kingade kõrval oli Cary pakkinud endale rohkem asju kaasa kui mina.

Mulle meeldis see külg temas.

„Te kaks olete näljased?“ Isa avas mulle kõrvalistuja ukse.

Kui New Yorgis oli öö juba käes, näitas Californias kell alles veidi pärast üheksat. Tavaolukorras oleks aeg söömiseks liiga hiline olnud, kuid me kumbki polnud õhtustanud.

Cary vastas enne tagaistmele ronimist: „Nälga suremas.“

Hakkasin naerma. „Sa oled alati näljane.“

„Sa ise samuti, beibi,“ põrutas ta vastu, libistades end keskmisele istmele, et saaks ettepoole naalduda ja meile lähemal olla. „Ma lihtsalt ei põe selle pärast.“

Sõitsime lennuki juurest ära ja ma vaatasin, kuidas see üha väiksemaks muutus, kui me mööda asfalti väljapääsu poole suundusime. Jälgisin isa profiili, otsisin mõnd vihjet sellest, mida ta mõtles mu elustiili kohta Gideoni naisena. Eralennukid. Täistööajaga ihukaitsjad. Teadsin, mida ta mõtles Stantoni rikkusest, kuid tema oli mu kasuisa. Lootsin, et mu abikaasaga nii karm ei olda.

Siiski aimasin, et muutus rutiinis oli silmatorkav. Varem oleksime lennanud San Diego sadamasse. Oleksime läinud Gaslampi kvartalisse ja võtnud laua Dick’s Last Resortis, veetnud seal tunni või rohkem, naernud totruste peale ja nautinud õlut koos õhtusöögiga.

Autos valitses pinge, mis oli uus nähtus. Nathan. Gideon. Mu ema. Nad kõik hõljusid meie vahel.

See häiris. Kohutavalt.

„Mis oleks, kui läheks sinna kohta Oceanside’is, kus on imal õlu ja maapähklikoored põrandal?“ pani Cary ette.

„Nõus.“ Keerasin end istmel, et talle tänulikult naeratada. „See oleks küll vahva.“

Lahe ja tuttav koht. Ideaalne.

Sain aru, et isa arvas sama, kui ma tema poole vaatasin ja tema suu naerule tõmbus. „Te saate seda.“

Jätsime lennujaama seljataha. Koukisin telefoni välja ja lülitasin selle sisse, tahtes sünkroonida selle Suburbani helisüsteemiga, et saaksime kuulata muusikat, mis viiks meid tagasi vähem keerulisematesse aegadesse.

Sõnumid kargasid ette nii kiiresti, et täitsid kogu ekraani, seejärel kadusid.

Kõige viimane oli Brettilt: Helistamulle, kui linna jõuad.

Ja täpselt sel hetkel hakkas raadios mängima „Kuldne“.

JÄRGMISEL päeval astusin parajasti üles isa kodu väikese veranda trepiastmetest, kui mu telefon hakkas vibreerima. Tõmbasin selle šortside taskust välja ja tundsin rõõmusähvakat, kui silmasin ekraanil Gideoni pilti.

„Tere hommikust,“ vastasin ma, istudes ühele kahest padjaga kaetud sepistatud toolist välisukse lähedal. „Kas sa magasid hästi?“

„Enam-vähem.“ Gideoni armsalt kähe hääl paitas mõnusasti mu kõrva. „Raúl ütleb, et Victori kohv võib karu ka talveunest üles äratada.“ Viskasin pilgu kitsa tänava äärde pargitud Benzile. Toonitud klaasid olid nii tumedad, et ma ei näinud selles istuvat meest. See oli natuke veider, et Raúl oli miskit pidi juba jõudnud rääkida Gideoniga kohvist, kui ma paar minutit tagasi selle talle alles viisin ja polnud veel majja tagasigi jõudnud. „Kas sa tahad mind hirmutada, kui pingsalt sa mind passid?“

„Kui hirmutamine oleks mu eesmärk, ei oleks ma sellega kitsi.“

Võtsin oma kruusi, mille olin pannud väikesele terrassilauale enne Raúlile kohviviimist. „Sa ju tead, et selline hääletoon sunnib mind sulle midagi ärritavat vastu ütlema, jah?“

„Sest sulle meeldib, kuidas ma väljakutsele reageerin,“ nurrus Gideon ja mul tuli kananahk ihule, hoolimata suvepäeva soojusest.

Mu suu tõmbus naerule. „Niisiis, kuidas te, kutid, eilset õhtut sisustasite?“

„Nagu ikka. Jõime. Tegime üksteise elu raskeks.“

„Kas väljas ka käisite?“

„Paar tundi.“

Pigistasin telefoni kõvemini, kui kujutasin ette karja kuumi kutte saagijahil. „Loodan, et teil oli lõbus.“

„Polnud paha. Räägi, mis plaanid sul tänaseks on.“

Kuulsin sarnast pinget tema sõnades. Kahjuks polnud abielu armukadeduse raviks mõeldud. „Kui Cary ärkab ja oma perse diivanilt maha veeretab, teeme koos isaga kerge lõuna. Seejärel lähme San Diegosse doktor Travisele külla.“

„Ja õhtul?“

Võtsin lonksu kohvi, karastades end vaidluseks. Teadsin, et Gideon mõtles Brettist. „Bändi mänedžer saatis mulle e-kirja infoga, kust taotleda vippide pileteid, kuid otsustasin kontserdile mitte minna. Cary saab võtta mõne sõbra kaasa, kui tahab. See, mida mina pean ütlema, ei võta kaua aega, nii et ma kas näen Bretti homme enne ärasõitu või vestleme telefoni teel.“

Gideon hingas vaikselt välja. „Eeldan, et sa ikka tead, mida talle ütled.“

„Teen asja väga lihtsaks. Seoses „Kuldse“ ja minu kihlusega leian, et pole kohane, kui meid nähakse kusagil avalikus kohas koos. Loodan, et jääme sõpradeks ja peame sidet, kuid e-kirjad ja sõnumid on paremad, välja arvatud siis, kui sina mu kõrval oled.“

Gideon oli päris kaua vait ja ma juba arvasin, et äkki kõne katkes. „Gideon?“

„Ma pean teadma, kui sa kardad temaga kohtuda.“

Rahutuna rüüpasin veel kohvi. See oli jahtunud, kuid ma nagunii tundsin vaevu selle maitset. „Ma ei taha jälle Bretti pärast tülitseda.“

„Nii et sinu lahendus on teda vältida.“

„Meil kahel on piisavalt sitta, mille pärast tülitseda, teda pole vaja sellesse tõmmata. Ta ei ole seda väärt.“

Gideon vaikis jälle. Seekord ootasin kannatlikult.

Kui uuesti tema häält kuulsin, oli see kindel ja otsustav. „Ma suudan sellega elada, Eva.“

Lasksin õlad pingevabalt alla ja miski mu sees läks kergemaks. Kuid siis, paradoksaalselt, hakkas mul rinnus pigistama. Meenus, mida Gideon oli mulle kunagi öelnud: ta jääb minuga kokku elama, isegi kui ma armastan teist meest, nii kaua, kui ma tal olemas olen.

Gideon armastas mind palju rohkem kui ennast. See murdis mu südame, et ta nii hirmsasti alahindas end. Ma ei saanud end tagasi hoida.

„Sa oled minu jaoks kõik,“ hingeldasin ma. „Mõtlen kogu aeg vaid sinust.“

„Ja minu jaoks pole midagi teistmoodi.“

„Tõesti?“ Rääkisin veelgi vaiksemalt. „Sest ma igatsen sind kohutavalt. Ma lähen… lausa kiima. Mind haarab meeleheitlik vajadus sind puudutada. Mu ajus valgub kõik laiali ja pean võtma minuti, et selgust saada, kuid sellega on nii raske toime tulla. Nii palju kordi olen peaaegu tahtnud pooleli jätta mingi tegevuse, et sinu juurde tormata.“

„Eva…“

„Mul on fantaasiad sellest, kuidas ma mõnele su koosolekule sisse torman ja otse sulle sülle jooksen. Kas olen sellest rääkinud? Kui igatsus on tõepoolest kohutav, ma peaaegu tunnetan, kuidas sa mind enda ligi tõmbad.“

Jätkasin kiirustades, kui kuulsin Gideoni vaikselt urisemas. „Mul jääb hing kinni iga kord, kui sind näen. Kui sulen silmad, kuulen su häält. Ärkasin täna hommikul ja sattusin veidi paanikasse, sest sa oled nii kaugel. Oleksin andnud kõik, et sinu juurde jõuda. Tahtsin nutta, sest ei saanud seda teha.“

„Jeerum. Eva, palun…“

„Kui sa tahad muretseda millegi pärast, Gideon, peaksin see olema mina. Sest ma ei saa olla ratsionaalne, kui asi puudutab sind. Ma olen hull su järele. Sõna otseses mõttes. Ma ei saa mõelda tulevikust ilma sinuta – see kohutab mind.“

„Kurat küll. Sa ei ole kunagi ilma minuta. Me saame koos vanaks. Sureme koos. Ma ei kavatse elada ühtki päeva ilma sinuta.“

Pisar jooksis mul silmanurgast alla. Pühkisin selle ära. „Pead aru saama, et sa ei pea kunagi leppima tükikestega minust. Sa ei peaks üldse millegagi leppima. Sa väärid palju paremat. Sa võiksid saada kelle tahes…“

„Aitab!“

Võpatasin Gideoni hääletooni peale.

„Sa ei ütle mulle enam mitte kunagi midagi sellist,“ kähvas Gideon. „Või ma vannun, inglike, et ma karistan sind.“

Ehmatav vaikus täitis ruumi meie vahel. Sõnad, mida olin öelnud, ringlesid rahutult mul peas, mõnitades mind, kui haletsusväärne ma võisin olla. Ma ei olnud kunagi tahtnud olla Gideonist sõltuv, aga juba olin.

„Pean minema,“ ütlesin ma kähedalt.

„Ära lõpeta veel kõnet. Jumala eest, Eva, me oleme abielus. Me oleme armunud. Pole vaja häbi tunda. Mis siis, kui asi on hull? Need oleme meie. Sellised me oleme. Pead sellega leppima.“

Uks kriuksus, kui isa astus verandale. Vaatasin tema poole ja ütlesin: „Isa tuli, Gideon. Pean sinuga hiljem jätkama.“

„Sa teed mind õnnelikuks,“ ütles Gideon sügavalt veendunud hääle-tooniga, mida ta kasutas, kui tegi kõigutamatu otsuse. „Olin unustanud, mis tunne see on. Ära alahinda, mida sa mulle tähendad.“

Jeerum.

„Ma armastan sind ka.“ Lõpetasin kõne ja panin telefoni väriseva käega lauale.

Isa sättis end oma kohviga teisele toolile. Ta kandis pikemat tüüpi šortse ja tumedat oliivikarva T-särki, kuid ta oli paljajalu. Ta oli raseeritud ja juuksed olid veel niisked, otsad natuke kooldusid kuivades.

Ta oli mu isa, aga see ei takistanud mind tunnustamast fakti, et ta oli naeruväärselt atraktiivne. Ta hoidis end väga heas vormis ja tal oli loomulik enesekindel hoiak. Võisin mõista, miks ema ei suutnud talle vastu panna, kui nad kohtusid. Ja ilmselt ei suutnud edaspidigi.

„Kuulsin, et sa rääkisid,“ ütles ta mulle otsa vaatamata.

„Ah nii.“ Mul jäi hing kinni. Oli halb, et puistasin Gideonile südant. See, et isa mind pealt oli kuulanud, tegi asja hullemaks.

„Tahtsin sinult küsida, kas sa ikka teadsid, mida tegid, kui kihlusid nii kiiresti ja nii noorelt.“

Tõmbasin jalad toolile enda alla. „Seda ma arvasin.“

„Aga nüüd arvan, et tean, mida tunned.“ Ta vaatas mind, hallides silmades mahe ja otsiv pilk. „Sa väljendad seda palju paremini, kui mina kunagi oskasin. Kõige parem, mis ma suutsin kunagi välja pigistada, oli „Ma armastan sind“, aga sellest ei piisa.“

Sain aru, et isa mõtles mu emale. Teadsin, et tal oli raske, sest ma sarnanesin väga emaga. „Ka Gideon ei usu, et neist sõnadest piisab.“

Silmitsesin oma sõrmuseid. Üht, mille Gideon oli kinkinud mulle, et väljendada vajadust minust kinni hoida, ja teist, mis oli nii sümbol tema pühendumusest kui tänuavaldus ajale minevikus, mil ta viimati tundis end armastatuna. „Aga ta näitab mulle. Kogu aeg.“

„Olen temaga paar korda rääkinud.“ Isa vaikis hetke. „Pean endale pidevalt meelde tuletama, et ta on alles kahekümnendates.“

See sundis mind naeratama. „Ta valitseb end väga hästi.“

„Temast on ka väga raske aru saada.“

Mu naeratus laienes. „Ta on pokkerimängija. Aga ta mõtleb, mida ütleb.“

Uskusin Gideoni kõhklemata. Ta ütles mulle alati tõtt. Probleem oli selles, et paljust ta mulle ei rääkinud.

„Ja ta tahab abielluda mu tütrega.“

Heitsin isale kiire pilgu. „Sa andsid talle oma õnnistuse.“

„Ta ütles, et alati hoolitseb su eest. Lubas, et tagab su turvalisuse ja teeb sind õnnelikuks.“ Isa vaatas üle tänava seisva Benzi poole. „Ma ei tea siiani, miks ma teda usun, isegi kui ta valvab sinu pärast mu elamist. See muidugi ei anna talle plusspunkte, et ta valetas, et ootab veel, enne kui su kätt palub.“

„Ta ei suutnud oodata, isa. Ärge mõtle temast selle pärast halvasti. Ta armastab mind väga.“

Isa vaatas mind uuesti. „Sa ei tundunud just väga õnnelik, kui temaga veidi aega tagasi rääkisid.“

„Õige. Olin lootusetu ja ebakindel.“ Ma ohkasin. „Ma armastan teda nagu hullumeelne, kuid vihkan, kui teda liiga palju taga igatsen. Me peaksime olema tasakaalus oma suhtes. Võrdsed.“

„Hea eesmärk. Ära lase sel silmist kaduda. Kas tema tahab sama?“

„Ta tahab, et me oleksime koos. Kõiges. Aga ta on kujundanud oma maine ja ehitanud impeeriumi, ning mina tahan enda oma luua. Mitte just ilmtingimata impeeriumi, kuid maine kindlasti.“

„Kas sa oled temaga sellest rääkinud?“

„Oo jaa.“ Kõverdasin huuli. „Kuid ta usub, et proua Cross peaks loomulikult mängima Crossi meeskonnas. Ja ma mõistan teda.“

„On hea kuulda, et oled sellest mõelnud.“

Kuulsin pausi. „Aga?“

„Aga see võib kujuneda tõsiseks probleemiks, või siiski mitte?“

Mulle meeldis, kuidas isa õhutas mind arutlema, püüdmata mind kõigutada või ise kohtunik olla. Ta oli alati selline olnud. „Jah. Ma ei usu, et sellest võiks saada meie lepingu lõhkuja, kuid see võib tekitada probleeme. Gideon pole harjunud, et ei saa, mida tahab.“

„Siis sobid talle hästi.“

„Ta arvab sama.“ Kehitasin õlgu. „Gideon ei ole probleem. Mina olen. Ta on palju läbi elanud oma elu jooksul ja on selle kõigega üksi pidanud tegelema. Ma ei taha, et ta tunneks, nagu peaks ikka veel kõigega omapead hakkama saama. Tahan, et ta tunneks, et me oleme liit ja ma toetan teda. Seda sõnumit on raske edastada, sest soovin ise samuti sõltumatu olla.“

„Sa oled nii paljus minu moodi,“ ütles isa soojalt naeratades ja näis nii kena, et mu süda paisus uhkusest.

„Tean, et saad temaga läbi. Ta on hea mees, ilusa südamega. Ta teeks minu heaks kõik, isa.“ Isegi tapaks mu pärast.

See mõte ajas mind iiveldama. Võimalus, et Gideon miskit pidi vastutas Nathani surma eest, oli liiga reaalne. Ma ei saanud lubada, et temaga midagi juhtuks.

„Kas ta laseb mul maksta pulmade eest?“ Isa turtsatas naerma. „Pean vist hoopis küsima, kui suurt lahingut su ema minuga pidama hakkab.“

„Isa…“ Mu rindu kerkis uuesti äng. Pärast arutelusid kolledži õppemaksu üle teadsin, et parem on mitte öelda, et ta ei pea minu jaoks oma raha kulutama. See oli uhkuse küsimus ja isa oli väga uhke mees. „Ma ei tea, mida muud öelda, kui sind tänada.“

Isa naeratas mulle kergendustundega ja ma mõistsin, et ta oli kartnud, et ka mina hakkan talle vastu. „Mul on umbes viiskümmend tuhhi. Tean, et seda pole just palju…“

Haarasin tal käest. „See on ideaalne.“

Juba kuulsin peas ema närvilisi kraaksatusi. Lootsin selle kõigega hakkama saada, kui aeg käes.

Ilme isa näol oleks kõik tasa teinud.

„SIIN pole midagi muutunud.“ Cary seisatus kõnniteel endise spordikeskuse ees ja tõmbas päikeseprillid näolt. Tema pilk libises võimla sissepääsule. „Olen sellest majast puudust tundnud.“

Sirutasin talle käe ja sidusin meie sõrmed kokku. „Mina ka.“

Astusime mööda rada edasi ja noogutasime ukse juures suitsetavale paarile. Läksime sisse ja meid tervitasid parajasti käimas olevas kossumatšis osalejate hõiked. Kaks kolmeliikmelist tiimi mängisid väljaku ühel poolel, nöökides üksteise kallal ja naerdes. Teadsin oma kogemusest, et mõnikord olid doktor Travise ebatraditsiooniline kabinet ainus koht, kus sai end naermiseks piisavalt vabalt ja turvaliselt tunda.

Lehvitasin mängijatele, kes peatasid mängu vaid viivuks, et meid seirata, ja seejärel sammusime otsejoones ukse juurde, mille peal klaasi all oli ikka veel silt sõnaga Treener. Uks oli praokil ja armastatud kuju lamaskles kulunud pöördtoolil, jalad lauale tõstetud. Ta viskas tennisepalli vastu seina ja sai selle osavalt ikka ja jälle kätte, samal ajal kui üks naispatsient, keda ma varasemast tundsin, pahvis e-sigaretti ja rääkis midagi.

„Oh, taevake.“ Kyle tõusis kiirustades püsti, ilus punane suu kukkus lahti ja sealt hõljus suitsupilv välja. „Ma ei teadnudki, et te kaks olete tagasi!“

Ta viskus Cary embusse, andes mulle vaevalt aega, et sõbra käest lahti lasta.

Doktor Travis võttis jalad laualt ja tõusis seejärel püsti, lahkel näol sõbralik naeratus. Ta oli riietatud oma tavalistesse khakipükstesse ja triiksärki, kuid nahksandaalid ja kõrvarõngad reetsid, et ta on veidi tavatu. Tema liivakarva juuksed olid sorakil ja sassis ning traatraamidega prillid ninal viltu.

„Ma ei lootnud, et te enne kolme kohale jõuate,“ ütles ta.

„New Yorgis on praegu kell pärast kolme,“ liitus vestlusse Cary, tõmbudes Kyle’ist eemale.

Mul oli kahtlus, et mu sõber oli mingil ajal maganud selle ilusa blondiiniga ja tüdruk ei olnud seda unustanud nii kiiresti kui Cary.

Doktor Travis kallistas mind põgusalt, seejärel Caryt. Vaatasin, kuidas mu parima sõbra silmad sulgusid ja tema põsk puhkas hetke doktor Travise õlal. Mu silmad hakkasid kipitama nagu alati, kui nägin Caryt õnnelikuna. Doktor Travis oli talle peaaegu nagu isa ja ma teadsin, kui väga Cary teda armastas.

„Te kaks ikka jälgite teineteise seljatagust Suures Õunas?“

„Muidugi,“ vastasin ma.

Cary osutas pöidlaga minu poole. „Tema abiellub. Mina saan lapse.“

Kyle ahmis õhku.

Torkasin küünarnukiga Caryle ribidesse.

„Aiii,“ vingus ta külge hõõrudes.

Doktor Travis pilgutas silmi. „Palju õnne. Kiire töö, teil mõlemal.“

„No tõesti,“ pomises Kyle. „Kui kaua aega möödas on? Kuu?“

„Kyle.“ Doktor Travis lükkas tooli laua alla. „Kas sa jätaksid meid minutiks üksi?“

Tüdruk turtsatas ja lonkis ukse poole. „Te olete küll hea, doktor, kuid arvan, et teil läheb rohkem aega kui minut.“

„KIHLATUD, jah?“ Kyle võttis järgmise mahvi oma e-sigaretist, pilk Caryl, kui too hüppas doktor Travise pea kohale ja viskas palli korvirõngast sisse. Istusime kulunud tribüünipingil ülevalt kolmandas reas, piisavalt kaugel, et mitte kuulda pealt raviseanssi, mida väljakul läbi viidi.

Cary muutus rahutuks, kui ta end avas. Doktor Travis oli selgeks saanud, et ta peab hoidma Cary füüsiliselt aktiivse, kui tahab teda rääkima panna.

Kyle vaatas minu poole. „Mina arvasin alati, et te Caryga jääte kokku.“

Ma naersin ja raputasin pead. „Meie vahel pole midagi sellist. Pole kunagi olnud.“

Kyle kehitas õlgu. Tema silmad olid San Diego taeva värvi ja paksult elektrisinise laineriga ääristatud. „Kas sa tunned juba kaua seda kutti, kellega abiellud?“

„Piisavalt kaua.“

Doktor Travis surus järgmise palli korvi ja sasis siis hellalt Cary juukseid. Nägin, kuidas ta minu poole vaatas ja ma teadsin, et käes oli minu kord.

Tõusin ja sirutasin selga. „Hiljem näeme,“ ütlesin Kyle’ile.

„Õnn kaasa.“

Väänutasin mõrult huuli ja astusin allapoole, kuni jõudsin doktor Travise juurde.

Ta oli umbes Gideoni pikkune ja ma peatusin enne alumise trepiastmeni jõudmist, nii et meie silmad jäid samale kõrgusele. „Kas olete kunagi kaalunud New Yorki kolimist, doktor?“

Ta naeratas oma kõverat naeratust. „Juba California maksud on piisavalt kohutavad.“

Ohkasin dramaatiliselt. „Lihtsalt pidin katsetama.“

Ta võttis mul õlgade ümbert kinni, kui ma tema kõrvale väljakule astusin. „Cary tegi sama. Igatahes olen meelitatud.“

Läksime tema kabinetti. Panin ukse kinni, kui ta kahmas koliseva metalltooli, pööras selle ringi, istus ja asetas käsivarred seljatoele. See oli üks tema veidrusi. Ta istus pöördtoolis, kui puhkas, ja kaksiratsa antiikesemel, kui hakkas tööjuttu ajama.

„Räägi mulle oma kihlatust,“ ütles ta, kui mina võtsin tavalise koha sisse rohelisel vinüülkattega diivanil, mida hoidis koos kleeplint ning mida kaunistasid endiste ja praeguste patsientide autogrammid.

„Olge nüüd ikka,“ noomisin ma. „Me mõlemad teame, et Cary juba valgustas teid.“

Cary alustas alati seansse minu elust ja minust rääkimisega. See aitas tal viimaks enda juurde jõuda.

„Ja ma tean, kes on Gideon Cross.“ Doktor Travisel oli mood jalgu vastu põrandat põntsutada, ent seda tehes ei paistnud ta kunagi rahutu või kannatamatu. „Aga ma tahan kuulda midagi sellest mehest, kellega sa abiellud.“

Mõtlesin minuti ja tema istus sel ajal vaikselt, ei oodanud, lihtsalt vaatles. „Gideon on… Issake, temas on nii palju asju. Ta on keeruline. Meil on, mille kallal töötada, kuid me saame hakkama. Mu pakilist lahendamist vajav mure on tunded, mis mul on selle laulja vastu, kellega ma kunagi… käisin.“

„Brett Kline?“

„Te isegi mäletate tema nime.“

„Cary tuletas meelde, aga ma mäletan meie vestlusi temast.“

„Jah, hüva.“ Silmitsesin oma imeilusat abielusõrmust, keerutasin seda sõrme ümber. „Ma armastan hullupööra Gideoni. Ta on mu elu mitme kandi pealt muutnud. Ta paneb mind tundma end ilusa ja väärtuslikuna. Tean, et see kõik juhtus liiga ruttu, aga ta on minu jaoks see õige.“

Doktor Travis naeratas. „Mul ja mu naisel oli armastus esimesest silmapilgust. Käisime keskkoolis, kui kohtusime, aga ma teadsin, et ta on tüdruk, kellega abiellun.“

Minu pilk libises lauale tema naise fotodele. Ühel oli naine noorem ja teine pilt oli hilisem. Kabinet ise oli täis pabereid, spordivarustust, raamatuid ja vanu plakateid möödunud aegade spordikuulsustest, kuid raamid ja pilte kaitsvad klaasid olid laitmatult puhtad.

„Ma ei saa aru, miks Brettil mulle üldse enam mingi mõju on. Ma ju ei taha teda. Ma ei kujuta ette, et oleksin kellegi teisega peale Gideoni. Seksuaalsel või muul viisil. Aga millegipärast pole ma ükskõikne Bretti suhtes.“

„Miks sa peaksid olema?“ küsis doktor Travis lihtsalt. „Ta oli pöördelisel ajal osa sinu elust ja teie suhte lõpetamine avas su silmad.“

„Mu… huvi – see pole tegelikult õige sõna – ei ole lihtsalt nostalgiline.“

„Ei, kindlasti pole. Arvan, et tunned veidi kahetsust. Mõtled, mis oleks võinud saada. Teie suhe oli väga seksuaalne ja sellest võis jääda alles külgetõmme, isegi kui tead, et sa enam sellele järele ei anna.“

Ma olin peaaegu kindel, et doktoril oli õigus.

Tema sõrmeotsad trummeldasid tooli seljatoel. „Ütlesid, et su kihlatu on keeruline isiksus ja te töötate mõne küsimuse kallal. Brett oli väga lihtne. Sa teadsid, mida temalt saad. Viimasel paaril kuul oled astunud suure sammu edasi, oled emale lähemal ja kihlatud. Sa võib-olla aeg-ajalt soovid, et asjad oleksid lihtsamad.“

Jäin doktorit vahtima, kui asi mulle kohale jõudis. „Kuidas te selliste asjade peale tulete?”

„Praktika.“

Hirm sundis mind ütlema: „Ma ei taha Gideoniga midagi untsu keerata.“

„Kas sul on keegi, kellega New Yorgis rääkida?“

„Me käime paariteraapias.“

Doktor Travis noogutas. „Praktiline. See on hea. Järelikult Gideon tahab samuti, et asi töötaks. Kas ta teab?“

Nathanist? „Jah.“

„Olen uhke su üle, lapsuke.“

„Kavatsen Bretti vältida, aga ma ei tea, kas see tähendab, et ma ei tegele probleemi tuumaga. Nagu alkohoolik, kes ei joo, on ikka veel alkohoolik. Probleem on endiselt olemas, ta lihtsalt hoiab sellest eemale.“

„See pole päris nii, aga huvitav, et sa kasutad sõltuvusanaloogiat. Oled aldis ennasthävitavale käitumisele meestega. Paljud sinu taustaga on sellised, see pole ootamatu ja me oleme sellest varem rääkinud.“

„Ma tean.“ See oli põhjus, miks ma nii väga kartsin Gideonisse ära kaduda.

„Sa pead mõningaid asju arvestama,“ jätkas doktor Travis. „Sa oled kihlunud mehega, kes pealispinna järgi on väga sedalaadi mees, keda su ema sulle tahaks. Arvestades seda, kuidas sina suhtud oma ema sõltuvusse meestest, võid tunda veidi vastuseisu.“

Kirtsutasin nina.

Doktor Travis viibutas mulle sõrme. „Ahaa, see ongi nii? Teine asi on, et sa ehk kardad, et ei vääri seda, mis sulle koos Gideoniga osaks on saanud.“

Mul tõmbus kõht krampi. „Ja ma väärin Bretti?“

„Eva.“ Doktor Travis naeratas mulle sõbralikult. „Juba see, et sa esitad sellise küsimuse…on su probleem.“