Читать книгу Teineteise kütkeis - Sylvia Day - Страница 5

„Mees, oled sina ikka libe.“

Vaatasin üles Arashi poole, kui olin toru hargile pannud. „Sa oled ikka veel siin?“

Advokaat hakkas naerma ja naaldus mu kontorisohva seljatoele. Vaade ei olnud kaugeltki nii meeldiv kui see, mida mu naine oli pakkunud mulle mitte väga ammu aega tagasi.

„Moosid äiapapat,“ ütles ta. „See avaldab muljet. Eeldan, et ka Evale. Vean kihla, et sa loodad palju sellelt nädalavahetuselt.“

Kuradi õigus. Mul oli vaja kõiki punkte, mida üldse võimalik teenida, kui kohtun Evaga San Diegos. „Ta sõidab varsti linnast välja. Ja sina pead minema konverentsisaali, enne kui nad seal liiga rahutuks muutuvad. Liitun teiega niipea, kui saan.“

Arash tõusis. „Jah, ma kuulsin. Su ema on siin. Pulmahullus alaku! Et oled vaba sel nädalavahetusel, mis oleks, kui kutsuks täna õhtul mõned tavalised kraaded minu juurde kokku? Viimasest korrast on juba tükk aega möödas ja su vanapoisiks olemise päevad on loetud. Noh, tehniliselt ongi need möödas, kuid mitte keegi ei tea seda.“

Ja ta oli seotud advokaadi-kliendi konfidentsiaalsusega.

Võtsin hetke otsustamiseks. „Olgu. Mis kell?“

„Kaheksa paiku.“

Noogutasin, seejärel heitsin pilgu Scottile. Ta sai sõnumist aru ja astus laua tagant välja, et vastuvõttu minna.

„Väga hea,“ ütles Arash naeratades. „Näeme koosolekul.“

Kahe minuti jooksul, mil olin üksi, saatsin Angusele sõnumi Californiasse sõidu kohta. Mul oli seal veel pooleli äriasju ja nende eest hoolitsemine sel ajal, kui Eva külastab isa, andis mulle õigustatud põhjuse olla seal, kus oli mu naine. Mitte et mul kindlasti mingit põhjust vaja oleks olnud.

„Gideon.“

Kui ema sisse astus, surusin sõrmed rusikasse.

Scott järgnes ja küsis: „Kas olete ikka kindel, et ma ei too teile midagi, proua Vidal? Võib-olla kohvi? Või vett?“

Ema raputas pead. „Ei, aitäh. Ma ei soovi midagi.“

„Olgu.“ Scott naeratas ja lahkus, tõmmates ukse enda taga kinni.

Vajutasin oma laual pulti, mis reguleeris klaasist seina läbipaistvust, blokeerides vaate kõigi eest, kes korrusel toimetasid. Ema astus lähemale, ta näis õbluke ja elegantne tumesinistes pükstes ja valges pluusis. Ta oli seadnud juuksed taha, klanitud eebenikarva krunni, mis tõi esile näo, mida isa oli jumaldanud. Ükskord olin ka mina seda jumaldanud. Nüüd oli mul raske seda vaadata.

Ja kuna olime välimuselt nii sarnased, oli mul mõnikord raskusi enda vaatamisega.

„Tere, ema. Mida sind linna toob?“

Ta asetas käekoti lauaservale. „Miks Eva minu sõrmust kannab?“

See vähenegi rõõm, mida olin tundnud teda nähes, hajus hetkega. „See on minu sõrmus. Ja vastus su küsimusele on ilmne: ta kannab seda sõrmust, sest ma andsin selle talle, kui abieluettepaneku tegin.“

„Gideon.“ Ema ajas selja sirgu. „Sa ei tea, millesse sa end koos tema-ga mässid.“

Sundisin end tema ette seisma jääma. Mulle ei meeldinud, kui ta vaatas mulle otsa, valu silmades. Sinistes silmades, mis olid samasugused nagu minul. „Mul ei ole selle jaoks aega. Ma viivitasin tähtsa koosoleku algusega, et sind näha.“

„Ma ei tuleks su kontorisse, kui sa vastaksid mu kõnedele või käiksid aeg-ajalt kodus!“ Tema ilus roosa suu tõmbus halvakspanust kitsaks.

„See ei ole minu kodu.“

„Ta kasutab sind ära, Gideon.“

Panin endale pintsaku uuesti selga. „Oleme sel teemal juba varem rääkinud.“

Ema kaitses kätega oma rinda nagu kilbiga. Tundsin teda: ta oli alles alustanud. „Ta on seotud selle laulja Brett Kline’iga. Kas sa tead seda? Ja tal on inetu pool, mida sa pole kunagi näinud. Ta oli lausa tige eile mu vastu.“

„Räägin sellest temaga.“ Sikutasin pintsakuhõlmad vilkalt sirgeks ja suundusin ukse poole. „Ta ei peaks sellele oma aega raiskama.“

Emal jäi hing kinni. „Püüan sind vaid aidata.“

„Natuke liiga hilja, kas sa ei arva?“

Ema tõmbus veidi tagasi, kui nägi pilku, mille talle heitsin. „Tean, et Geoffrey surm mõjus sulle rängalt. Meile kõigile oli see aeg raske. Üritasin anda sulle…“

„Ma ei räägi siin sellel teemal,“ nähvasin ma, vihane, et kui ma tööl olin, kõneles ema millestki nii isiklikust kui isa enesetapust. Et ta üldse selle teema üles võttis. „Sa oled mu hommiku ära rikkunud ja mind vihale ajanud. Las ma teen sulle asja selgeks. Ei ole olemas sellist stsenaariumi Eva vastu, kus sina peale jääksid.“

„Sa ei kuula mind üldse!“

„Ei ole sellist asja, mida sa võiksid öelda, mis midagi mõjutaks. Kui Eva tahaks mu raha, annaksin talle iga sendi. Kui ta tahaks teist meest, sunniksin teda seda unustama.“

Ema tõstis lõdva käe juustele ja silus neid, kuigi ükski särav salk polnud vales kohas. „Tahan sulle vaid parimat, ent tema keerutab üles jama, mis on juba ammu unustatud. See ei saa olla sinu jaoks terve suhe. Ta loob mõra sinu ja su pere vahele, mis…“

„Me oleme võõraks jäänud, ema. Eval pole sellega mingit tegemist.“

„Ma ei taha, et see nii on!“ Lähemale astudes sirutas ta käe minu poole. Mustad pärlid piilusid välja tema pluusi revääride vahelt ja safiiridega kaunistatud Patek Philippe’i käekell ümbritses tema rannet. Ta ei olnud taaskäivitanud oma elu pärast isa surma, ta oli teinud täieliku puhastuse ja alustanud uuesti. Ega vaadanud kordagi tagasi. „Ma igatsen sind. Ma armastan sind.“

„Liiga vähe.“

„See ei ole aus, Gideon. Sa ei anna mulle võimalustki.“

„Kui sul on küüti vaja, Angus on sinu teenistuses.“ Haarasin ukselingist ja seisatasin. „Ema, ära tule enam siia. Ma ei taha sinuga vaielda. Oleks parem meile mõlemale, kui sa lihtsalt hoiad eemale.“

Jätsin ukse enda taga lahti ja astusin konverentsisaali poole.

„KAS sa tegid selle pildi täna?“

Tõstsin pilgu Raúlile, kes seisis mu laua ees. Seljas tavaline must ülikond, kindla ja valvsa pilgu mees, kes teenis oma elatist, nähes ja kuuldes kõike.

„Jah,“ vastas ta. „Mitte rohkem kui tund aega tagasi.“

Pöörasin taas tähelepanu fotole enda ees. Anne Lucast oli raske vaadata. Tema rebasenägu, terav lõug ja veel teravam pilk tõid meelde mälestused, mida soovisin peast kustutada. Mitte ainult temast, vaid ka tema vennast, kes oli olnud Anne’iga sarnane viisil, mis tekitas ihule judinaid.

„Eva ütles, et sel naisel olid pikad juuksed,“ pomisesin ma, kui märkasin, et Anne’il oli ikka veel lühike soeng. Mulle meenus, et ta juuksed olid kui plastist, geeliga teravaks tehtud salgud, mis kriipisid mu reisi, kui ta mu riista sügavale kurku imes, töötades meeleheitlikult, et mind piisavalt kõvaks saada, et teda seejärel keppida võiksin.

Andsin tahvelarvuti tagasi Raúli kätte. „Uuri välja, kes see oli.“

„Saab tehtud.“

„Kas Eva helistas sulle?“

Mees kortsutas kulmu. „Ei.“ Aga ta tõmbas välja oma nutitelefoni ja kontrollis seda. „Ei,“ ütles ta uuesti.

„Ta võib oodata, kuna sa lendad San Diegosse kaasa. Ta tahab, et sa leiad ühe tema sõbranna üles.“

„Pole probleemi. Ma hoolitsen selle eest.“

„Hoolitse tema eest,“ ütlesin talle otsa vaadates.

„Seda pole vaja korratagi.“

„Ma tean. Aitäh sulle.“

Kui ta kontorist lahkus, naaldusin tooli seljatoele. Oli mitmeid naisi minevikust, kes võisid põhjustada probleeme mulle ja mu naisele. Naised, kellega olin maganud, olid loomult agressiivsed, need, kes panid mind positsiooni, kus oli vaja nende üle võimust võtta. Eva oli ainus naine, kes hakkas juhtima ja pani mind seda rohkem tahtma.

Üha raskem oli lasta tal minna endast eemale, kindlasti mitte kergem.

„Envoy meeskond on siin,“ ütles Scott kõlarist.

„Saada nad sisse.“

PÄEV oli tegemisi täis, vaatasin üle terve nädala plaani ja tegin eeltööd tulevasteks asjadeks. Oli veel palju, mida vaja korda ajada, enne kui võisin võtta aega, et Evaga kohtuda. Meie paaripäevased mesinädalad rannas olid olnud täiuslikud, kuid liiga lühikesed. Tahtsin vähemalt kaks nädalat temaga eemal olla, eelistatavalt kuu aega. Kusagil kaugel tööst ja muudest kohustustest, kus saaksin olla ainult koos temaga, täiesti segamatult.

Nutitelefon vibreeris töölaual ja vaatasin seda üllatanult, nähes ekraanil õe nägu. Olin Irelandile varem sõnumi saatnud ja kihlumisest teada andnud. Tema vastus oli lühike ja lihtne: Jee! Põnev. Palju õnne, vennas!

Sain vaevu kõnele vastata kiire tervitusega, kui ta mind juba katkestas.

„Ma olen nii kuradima põnevil!“ hüüdis ta, sundides mind telefoni kõrvast eemal hoidma.

„Vali sõnu.“

„Nalja teed või? Ma olen seitseteist, mitte seitse. See on nii lahe. Olen alati endale õde tahtnud, kuid kartsin, et jõuan vanaks ja halliks saada, enne kui te Christopheriga lõpetate tõmblemise ja maha rahunete.“

Istusin tagasi toolile. „Ma elan selleks, et elatist teenida.“

„Haa. Jah, muidugi. Oled tubli olnud, tead. Eva oskab sind paigal hoida.“

„Jah, ma tean.“

„Tänu temale saan sind nüüd ahistama hakata. See on iga mu päeva tipphetk.“

Mul tõmbus rinnus kokku ja pidin hetke ootama, enne kui sain õele sama kerge hääletooniga vastata. „Kummaline küll, see on ka minu päeva kõrghetk.“

„Nojah. Peakski olema.“ Ta tasandas häält. „Kuulsin, et ema õiendas enne kõvasti selle pärast. Ta rääkis issile, et käis su töö juures ja te kaks tülitsesite või midagi. Arvan, et ta on natuke armukade. Ta saab sellest üle.“

„Ära muretse. Kõik on kombes.“

„Tean. See on lihtsalt nõme, et ta ei suutnud just täna end vaos hoida. Igatahes olen ma põnevil ja tahtsin sellest sulle lihtsalt teada anda.“

„Aitäh sulle.“

„Aga ma ei kavatse lilleneiu olla. Olen liiga vana selle jaoks. Aga pruutneitsi tahaksin küll olla. Isegi audaam või mis iganes. Lihtsalt mainisin suusoojaks.“

„Olgu.“ Mu suu kaardus naeratuseks. „Ütlen Evale edasi.“

Olin just kõne lõpetanud, kui Scott teatas kontori siseliini kaudu: „Preili Tramell on siin.“ Taipasin, kui palju kell juba on. „Ja meeldetuletuseks see, et videokonverents California arendustiimiga algab viie minuti pärast.“

Lükkasin tooli lauast eemale ja nägin Evat nurga tagant välja ilmumas. Oleksin võinud tunde tema kõnnakut vaadata. See, kuidas ta oma puusi õõtsutas, tekitas minus iga kell soovi teda keppida, ja otsusekindel lõug erutas kõiki mu dominantseid instinkte.

Tahtsin tema hobusesaba rusikasse tõmmata, ahmida tema suud ja end tema vastu hõõruda. Just nii, nagu tahtsin seda esimesel korral, kui teda nägin. Ja iga kord pärast seda.

„Saada tiimile pakkumuste pakett,“ ütlesin Scottile. „Vaadaku see läbi ja ma liitun nendega varsti.“

„Jah, härra.“

Eva astus sisse.

„Eva.“ Ma tõusin. „Kuidas päev läks?“

Ta astus ümber laua ja haaras mu lipsust kinni.

Olin kohe kõva ja täielikult temale keskendunud.

„Ma armastan sind neetul kombel,“ ütles Eva, enne kui tõmbas mu suu alla enda suule.

Panin ühe käe talle ümber talje ja teisega kasutasin pulti, et klaasid läbipaistmatuks teha, ühtaegu lastes tal end suudelda nii, nagu ma kuuluksin talle. Ja nii oligi. Absoluutselt.

Eva huuled minu suul ja tema tegutsemine eksimatu omanikuinstinktiga olid täpselt need, mida ma pärast tööpäeva vajasin. Hoides teda embuses, ma pöördusin, seadsin end poolistukile kirjutuslaua servale ja tõmbasin ta oma reite vahele. Tahtsin öelda, et see oli turvalisem viis teda hoida, kuid ausalt öelda olid mul endal põlved nõrgad.

Tema suudlused mõjusid mulle alati niimoodi. Tegid seda, mida kolm tundi treeneriga poksimist ei suutnud.

Hingasin raskelt, mu iha kasvas, ahmisin Evat sisse, lubasin tema lõhnaõli mahedal aroomil ja provokatiivsel lõhnal, mis oli vaid talle omane, end joovastada. Tema huuled olid pehmed ja niisked, nõudlikud kõige õrnemal viisil. Tema keel lakkus hellalt, mõnuledes, õrritades ja erutades mind suurt vaeva nägemata.

Eva suudles mind, nagu oleksin kõige hõrgum asi, mida ta iial on proovinud, maitse, mida ta ihaldas ja millest oli abitus sõltuvuses. See tunne oli uimastav ja muutunud mulle vajaduseks. Ma elasin tema suudluste nimel.

Kui ta mind suudles, teadsin, et kuulusin täpselt sinna, kuhu vaja.

Pead kallutades oigas Eva mulle suhu: naudingu ja alistumise vaikne hääl. Tema sõrmed olid mu juustes, silitasid neid, sakutasid neid. Tunne olla kinni püütud – enda omaks kuulutatud – erutas mind kõige sügavamal tasandil. Tõmbasin teda lähemale, kuni tema sile kõht surus mu kõva erektsiooni vastu.

Mu riist oli tuikav, valuline.

„Sa ajad mul paugu lahti,“ pomisesin ma. Kõik jõupingutused, mida minevikus oli vaja teha, et olla orgasmi saamiseks piisavalt erutatud, olid Eva juures ülearused. Ainuüksi see, et ta oli olemas, pani mul vere keema. Tema iha suurus oli piisav, et ma plahvataksin.

Eva naaldus veidi tagasi, sama hingetu kui mina. „Mul pole midagi selle vastu.“

„Mul poleks samuti, kui mind ei ootaks koosolek.“

„Ma ei taha sind kinni hoida. Tahan sind vaid tänada selle eest, mida sa mu isale ütlesid.“

Naeratades pigistasin mõlema käega Eva tuharaid. „Mu advokaat ütles, et saan selle eest head punktid kirja.“

„Mul oli nii palju tööd, et polnud võimalust talle helistada enne lõunaeinet. Pabistasin kõvasti, ei tahtnud, et ta kuuleb meie kihlusest enne, kui mina talle seda ütlen.“ Ta toksas mind vastu õlga. „Sa oleksid võinud mind hoiatada, et kuulutad sellest kogu ilmale!“

Kehitasin õlgu. „See ei olnud planeeritud, aga kui küsiti, ei hakanud ma eitama.“

Eva kõverdas mõrult huuli. „Loomulikult mitte. Kas sa nägid seda naeruväärset postitust beebikõhu kohta?“

„Praegu on see küll hirmutav mõte,“ ütlesin, püüdes säilitada lõbusat tooni, hoolimata ootamatust ärevushoost, mida tundsin. „Kavatsen hoida sind mõnda aega ainult endale.“

„Ma tean ju.“ Eva raputas pead. „Kartsin, et isa eeldab, et olen kihlunud ja rase ning arvab, et ma lihtsalt ei viitsinud talle sellest teada anda. Selline kergendus oli talle helistades teada saada, et sa olid talle juba kõike selgitanud ja teed sillutanud.“

„See tegi mulle heameelt.“ Oleksin kogu maailma põlema pannud, et Evale teed sillutada, kui seda vaja oleks läinud.

Eva sõrmed hakkasid mu vesti lahti nööpima. Tõstsin hääletult küsides kulme, ent ei peatanud teda.

„Ma ei ole isegi veel lahkunud ja juba igatsen sind,“ ütles Eva vaikselt mu lipsu otseks sättides.

„Ära siis mine.“

„Kui ma lihtsalt tahaksin Caryga koos natuke lõbutseda, teeksin seda siin, kodus, mitte San Diegos.“ Ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. „Aga ta on sassis Tatjana raseduse pärast. Pluss see, et ma tahan isaga koos aega veeta. Eriti nüüd.“

„Kas on midagi, mida ma peaksin teadma?“

„Ei. Ta tundus heas tujus, kui temaga rääkisin, aga arvan, et ta loodab, et me saame rohkem koos olla, enne kui ma abiellun. Talle näib, et ma alles kohtusin sinuga.“

Teadsin, et pean suu kinni hoidma, kuid ei suutnud. „Ja me ei saa unustada Kline’i.“

Eva surus hambad kokku. Ta suunas tähelepanu tagasi sinna, kus tema sõrmed mu vestinööpide kallal askeldasid. „Ma lahkun varsti. Ei taha jälle tülitsema hakata.“

Haarasin tal kätest. „Eva. Vaata mulle otsa.“

Jõllitasin tema trotslikke silmi ja tundsin rinnus tõmblust: lahkumisvalu kihvatust, mis oleks mu peaaegu segi pööranud. Eva oli ikka veel mu peale vihane ja ma ei suutnud seda taluda. „Sa ei saa ikka veel aru, mida sa minuga teed. Kui hulluks sa mind ajad.“

„Ära heida mulle midagi ette. Sa poleks pidanud Corinne’i kohta nii ütlema, nagu sa ütlesid.“

„Võib-olla tõesti. Aga kui aus olla, sa ise alustasid täna hommikul juttu Kline’ist, sest oled mures temaga kohtumise üle.“

„Ma ei ole mures!“

„Inglike.“ Vaatasin Evat kannatliku pilguga. „Sa oled mures. Ma ei usu, et sa temaga magad, aga arvan, et sa muretsed, et ületad piiri, mida ei peaks. Sa vajasid tugevat reaktsiooni minult, seega olid avameelne, ja sa said selle. Sul oli vaja näha, mida see mulle teeks. Kuidas ainuüksi mõte teist kahest ajab mind hulluks.“

„Gideon.“ Eva haaras mul õlavartest kinni. „Midagi ei juhtu.“

„Ma ei otsi ettekäändeid.“ Paitasin sõrmeotstega Eva põske. „Tegin sulle haiget ja palun vabandust.“

„Ka mina palun vabandust. Tahtsin vältida igasuguseid probleeme ja need tulid ikkagi.“

Teadsin, et Eva kahetses meie tüli. Ma nägin seda tema silmist. „Me õpime kogu aeg. Aeg-ajalt rikume kõik ära. Sa pead mind lihtsalt usaldama, inglike.“

„Pean, Gideon. Sellepärast olemegi nii kaugele jõudnud. Aga see fakt, et sa üldse teed mulle haiget – meelega…“ Eva vangutas pead ja ma taipasin, kuidas mu öeldu ikka veel näris teda. „Sa peaksid alati olema see ainus, kellelt ma kunagi ei oska oodata, et ta mulle tahtlikult haiget teeb.“

Kuulda, et Eva kahtleb oma usalduses minu vastu, oli mulle raske löök. Võtsin selle vastu ja seejärel selgitasin end nii, nagu olin selgitanud vaid talle. Oleksin selgitanud kõike, rääkinud tunde, kirjutanud tõotusi verega… kui seda tarvis oleks läinud, et ta mind usaldaks.

„On vahe tahtlikkuse ja pahatahtliku kavatsuse vahel, kas sa ei arva nii?“ Võtsin Eva näo oma käte vahele. „Luban, et ei põhjusta sulle kunagi valu lihtsalt selleks, et sulle haiget teha. Kas sa ei taipa, et ma olen sama haavatav? Sul on sama võim mulle haiget teha.“

Naise näoilme mahenes ja ta muutus veelgi kaunimaks. „Ma ei teeks seda.“

„Aga mina tegin. Sa pead mulle andeks andma.“

Eva astus sammu tagasi. „Ma vihkan, et sa kasutad sellist hääletooni.“

Enesealalhoiuinstinkt sundis mind naeratust maha suruma. „Aga see teeb sind märjaks.“

Visates mulle akna juurde astudes pilgu üle õla, jäi Eva seisma samasse kohta, kus ma hommikul olin seisnud. Naise hobusesaba paljastas tema ilu ega lasknud tal varjata oma emotsioone. Tema põskedele ilmus kuum õhetus.

Kas ta teadis, kui tihti ma mõtlesin tema kinnisidumisest, kui ta niimoodi vihastus? Ma ei tahtnud teda puuri ega rihma otsa panna, kuid hoida seda elavat energiat, eluiha, mida mina polnud kunagi õppinud saama. Tema andis selle mulle, loovutas selle täielikult.

„Ära püüa mind kontrollida seksiga, Gideon,“ ütles Eva, selg minu poole.

„Ma ei taha sind üldse kontrollida.“

„Sa manipuleerid minuga. Sa teed midagi… ütled midagi, et lihtsalt minult mingit reaktsiooni saada.“

Panin käed risti rinnale, kui mulle meenus, kuidas ta suudles Kline’i. „Sina samuti, sellest me äsja rääkisime.“

Eva jäi mind silmitsema. „Mina võin, sest olen naine.“

„Ahaa.“ Naeratasin. „Ma teadsin seda.“

„Sa oled mulle suur mõistatus,“ ohkas Eva ja ma nägin, kuidas ta laskis pahameelel minna. „Aga sa oled mind enda külge kinnitanud. Tead kõiki mu nuppe ja kuidas neid vajutada.“

„Kui arvad, et ma ei kuluta suurt protsenti igast päevast, üritades sind mõista, siis järelikult sa ei pööra mulle tähelepanu. Mõtle sellest, kuni ma koosolekut pean, ja pärast jätame korralikult hüvasti.“

Kui ma toolile istusin, mõõtis Eva mind pika pilguga. Kohendasin peas kõrvaklappe ja katkestasin tegevuse, kui mõistsin, et ta vahib mind. Talle meeldis mind vaadata. Ja ainult tema ahne nälg pani mind end hästi tundma. Mul ei olnud kunagi olnud seda impulsiivset kaitsereaktsiooni tema seksihuvi suhtes, mida teised tekitasid. Eva armastas ja tahtis mind viisil, mis polnud vähimalgi määral ähvardav.

„Kui vaatan, kuidas sa ärirežiimile lülitud, ajab see mu kuumaks,“ selgitas ta, hääl just parajalt nii kähe, et takistada mind täielikult tööle keskendumast. „Kohutavalt seksikas.“

Kõverdasin mõrult huuli. „Inglike, käitu viisteist minutit korralikult.“

„See poleks üldse lõbus. Pealegi meeldin ma sulle ju kohutavalt.“ Paganama õigus.

„Viisteist minutit,“ kordasin ma. Arvestades seda, et olin planeerinud koosoleku vähemalt tunnipikkuseks, oli see suur mööndus.

„Tee, mida vaja.“ Eva peatus mu tooli juures ja kummardus nagu plakatitüdruk, et mulle kõrva hingata: „Küll ma leian tegemist, niikaua kui sa telefoni otsas istud ja oma miljonitega mängid.“

Mu riist oli kohe valuliselt kõva. Eva oli öelnud midagi sarnast, kui me alles kohtuma hakkasime, ja ma olin kogu aeg sellest taas unistanud.

Oleksin Evale öelnud, et ta ootaks, ent teadsin, et ta ei kuulaks mind. Tal oli silmis otsusekindel pilk ja puusades peibutav hoog, kui ta ümber mu laua käis. Olin kõik tuksi keeranud ja nüüd ta tahtis tükki endast tagasi saada. Mõned paarid karistasid teineteist valu või ükskõiksusega. Eva ja mina – meie karistasime teineteist naudinguga.

Kohe kui ta silmist kadus, logisin end koosolekule sisse ilma kaamerat aktiveerimata ja mikrofoni sisse lülitamata. Kõik pool tosinat osalejat arutasid aktiivselt materjalide üle, mida Scott oli neile saatnud. Andsin neile hetke arusaamiseks, et olin nendega liitunud… ja kasutasin seda aega, et püsti tõusta ning püksilukk avada.

Eva viskas kontsakingad jalast. „Väga hea. Palju lihtsam, kui sa koostööd teed.“

„Sa ometi ei usu, et see mingil tasandil lihtne on, kui sa võtad mu riista suhu, kui ma osalen videokonverentsil.“

Juba kõlasid mu kõrvaklappides California tiimi tervitused. Ignoreerisin neid hetke, mõeldes vaid sellest, mis hakkab kohe mu kontoris aset leidma.

Ainult mõned nädalad tagasi oli see võimalus, et ma mängin töötamise ajal, välistatud. Kui Eva oleks loodud teistsugusena, oleksin sundinud teda ootama, kuni mul on aega ja tähelepanu pühenduda täielikult talle.

Aga minu inglike oli ohtlik armuke, keda erutas põnevus olla nii lähedal võimalusele, et meile peale satutakse. Ma poleks kunagi uskunud, et hakkan nautima seda veidrust, kui Evat poleks olnud. Oli aegu, mil tahtsin teda keppida kogu maailma nähes, nii et kõik oleksid teada saanud, kui täielik on mu võim tema üle.

Eva näol oli irve, mis näitas puhast õelust. „Kui sulle meeldiksid lihtsad asjad, poleks sa minuga abiellunud.“

Ja ma tahtsin temaga uuesti abielluda, nii kiiresti kui võimalik. Ja see ei oleks viimane kord. Plaanisin meie tõotusi tihti uuendada, meenutada teineteisele, et lubasime igavesti koos olla, ükskõik, mida elu meile ette viskab.

Eva laskus nõtkelt põlvili teisel pool lauda, pani käed põrandale ja hakkas minu poole hiilima nagu emalõvi jahil. Läbi töölauapinna suitsuklaasi vaatasin, kuidas ta kohale liikus, keel ripakil niiskete huulte vahel.

Ootus voolas minust läbi, erutuse ja erootilise õhina sööst. Kõik mu naises pakkus mulle rõõmu, kuid tema suu oli klass omaette. Ta imes mind lahti, nagu oleks näljane mu sperma järele, nagu oleks selle maitse midagi, mida ta väga vajas. Eva tegi mulle oraalseksi, sest ta armastas seda. Kui ta vaatas, kuidas ma sel ajal üles sulan, oli see lihtsalt boonus.

Kohendasin püksiauku, lükkasin lühikeste bokserite värvli alla ja uurisin Evat, kui näitasin talle, kuidas ta mulle mõjus. Ta huuled avanesid, kui tema hingamine kiirenes ja ta sättis end kandadele istuma nagu palvetades.

End toolil mugavamalt istuma seades tundsin harjumatut pinget reite ümber ja elastiku survet munade all. Mu reaktsioon oli kiire ja ebameeldiv, seotud oleku tunne tõi esile mälestusi, mida püüdsin halastamatult maha matta.

Meelt muutes veeresin tooliga tagasi, pulss kiirenemas…

Eva hakkas mind neelama.

„Kurat,“ sisistasin ma ja pigistasin käetugesid, kui ta mu puusadest kinni haaras.

Märg kuum sööst üle tundliku peenisepea oli vapustavalt intensiivne. Eva imes tugevasti ja tema satiinpehme keel masseeris ideaalset kohta. Südame tagumise taustal kuulsin, kuidas tiim küsis, kas mu veebikaamera ja kõrvaklapid ikka töötavad korralikult…

Ajasin selja sirgu, veeretasin tooli lauale lähemale ja panin seadmed tööle. „Palun vabandust viivituse pärast,“ ütlesin elavalt, kui Eva võttis mind sügavamale suhu. „Nüüd, pärast seda, kui teil oli võimalus paketiga tutvuda, arutame samme, mida hakkate tegema, et viia ellu soovitatud parandused.“

Eva ümises mõnust ja see vibratsioon kajas minust läbi. Olin juba nii kõva, et oleksin võinud naelu taguda, ja tema sihvakad sõrmed õrritasid mind, paitasid just parasjagu pigistades, et panna mind rohkem tahtma.

Tim Henderson, projekti- ja tiimijuht hakkas esimesena rääkima. Suutsin vaevu keskenduda, nähes teda rohkem mälu järgi kui monitorist enda ees. Pikale, valusalt kõhnale kahvatu naha ja tumedate lokkidega metsiku pahmakaga mehele meeldis rääkida ja see oli õnnistus, arvestades minu kuiva suud.

„Selle üle vaatamiseks on rohkem aega vaja,“ alustas ta, „kuid eksprompt leian, et see on tõeliselt kiire ajakava. Osa sellest on suurepärane ja olen põnevil, et näha, mida me sellega saame teha, kuid tarbijate beeta-testimise faasi jõuame vähemalt aasta, mitte kuue kuu pärast.“

„Sedasama ütlesid sa mulle kuus kuud tagasi,“ meenutasin talle ja mu käsi tõmbus rusikasse, kui Eva tõmbas peenise endale sügavale kurku. Tundsin kuklas higi, kui ta mind oma kuuma velvetise suuga imes.

„Meie tippdisainer läks LanCorpi…“

„Ma pakkusin asendajat, kelle sa tagasi lükkasid.“

Henderson surus lõuad kokku. Ta oli kodeerimisgeenius briljantse loomingulise meelega, ent mitte tiimimängija ja oli vastu väljastpoolt sekkumisele. See oleks olnud tema eesõigus… kui ta ei oleks raisanud mu aega ja raha.

„Loomingulises tiimis on vaja tasakaalu,“ väitis ta. „Sa ei saa tühjale kohale lihtsalt suvalist isikut võtta. Meil on nüüd tööl õige mees…“

„Tänan teid,“ katkestas teda Jeff Simmons, kelle nurgeline nägu hakkas kiitust kuuldes särama.

„… ja me teeme edusamme,“ jätkas Tim. „Me…“

„…muudkui pikendame sinu kehtestatud tähtaegu.” Mu hääletoon oli karmim tänu mu naise kurjalt väledale keelele. Õrnad, mängulised keeletõmbed peenise juurest tipu poole ajasid mul mõistuse peast. Reied valutasid pingest, lihased olid kõvad jõust, mida oli vaja rakendada, et toolil püsida. Eva keel liikus piki tundlikku veeni, paitades tukslevaid kõrgendikke.

„Luues erandlikku ja murrangulist kasutajakogemust,“ põrutas Tim vastu. „Me teeme oma töö ära ja teeme seda hästi.“

Tahtsin Eva üle oma laua kummargile suruda ja teda keppida. Kõvasti.

Selleks oli vaja sellest neetud koosolekust lahti saada.

„Suurepärane. Ent seda kõike on lihtsalt vaja kiiremini teha. Saadan välja meeskonna, kes aitab teil täita eesmärke õigel ajal. Nad…“

„Oota nüüd, Cross,“ nähvas Henderson, naaldudes veebikaamerale lähemale. „Sa saadad siia mõne tähtsa tähenärija, et nad meile kuklasse hingaksid ja sellega ainult aeglustad meie tööd! Jäta arendamine meile. Kui su abi vajame, ega me küsimata jäta.“

„Kui arvasid, et annan sulle oma raha ja olen passiivne partner, ei teinud sa piisavalt kodutööd.“

„Hmm,“ mõmises Eva klaasi all, silmad naerust säramas.

Pistsin käe kirjutuslaua alla ja pigistasin teda kuklast. „Äpiruumis on väga kõrge konkurents. Sellepärast sa minuga kontakti võtsid. Tutvustasid mulle ainulaadset ja huvitavat mängukontseptsiooni ja üheaastast ajaskaalat arendamisest levitamiseni, mille minu tiim hindas mõistlikuks ja teostatavaks.“

Tegin vahet, et hinge tõmmata, sest mind piinasid soojad huuled, mis libisesid üles ja alla üle mu raevuka riista. Eva töötas nüüd sihipäraselt, pumpas mind kõvasti, rusikas peenise ümber. Enam polnud vaja suurust lisada ega niisama õrritada. Ta tahtis, et mul lahti läheks. Nüüd kohe.

„Te vaatate seda valest perspektiivist, härra Cross,“ ütles Ken Harada, silitades oma sinist kitsehabet. „Seatud tähtajad ei võta arvesse orgaanilist loomingulist protsessi. Te ei saa aru, kuidas…“

„Ära tehke mind siin mingiks kaabakaks.“ Mind haaras tung sisse lükata ja keppida. Agressiivsus kerkis mus üles nagu hiidlaine ja ma pidin end sundima, et viisakust säilitada. „Ütlesite, et tagate kõigi elementide õigeaegse kohale toimetamise selle ajakava põhjal, mille ise koostasite, aga seda te ei tee. Mina ei pea aitama teil täita teie enda antud lubadusi.“

Kunstnik vajus endamisi pomisedes istmele tagasi.

Pigistasin kõvemini Eva kukalt ja püüdsin teda aeglustada. Siis loobusin ja hakkasin teda liigutama, õhutades teda kiiremini imema. Kõvemini. Mind tühjendama. „Nüüdsest näeb see välja nii: te töötate koos minu saadetava tiimiga. Kui te järgmise tähtaja ka mööda lasete, kutsun Timi juhi kohalt tagasi.“

„Jama!“ hüüdis Tim. „See on minu kuradima äpp! Sa ei saa seda mult ära võtta.“

Mul oli vaja rafineeritust, kuid seda polnud, mu aju oli ähmastunud loomalikust vajadusest paarituda. „Sa peaksid lepingut hoolikamalt lugema. Tee seda täna õhtul ja me arutame seda asja uuesti homme, kui meeskond kohale on jõudnud.“

Kui mina olen kohale jõudnud…

Mööda mu selga tormasid külmavärinad. Munad kerkisid ülespoole. Plahvatuseni jäi veel minut ja Eva teadis seda. Tema põsed olid imemisest lohkus, keel laperdas üle peenisepea tundliku alaosa. Süda peksis ja peopesad olid higist niisked.

Jõllitades poolt tosinat vihast nägu ja kuulates klappidest proteste, tundsin, kuidas orgasm sööstab kohale nagu kaubarong. Vajutasin häälenuppu ja tõin kurgust kuuldavale ägina, kui purskusin võimsalt Eva innukalt töötavasse suhu. Ta oigas ja lüpsis mu riista mõlema käega, sikutas ja pigistas ning spermavool ei peatunud.

Tundsin, kuidas mu nägu õhetama hakkas. Jõllitasin külmalt monitori, võideldes sooviga sulgeda silmad, visata pea selga ja tunda end vabalt, et nautida seda plahvatust oma naise rõõmuks. Plahvatasin tema pärast.

Et surve leevenes, lasksin Eva juustest lahti ja paitasin sõrmeotstega tema põske.

Panin mikrofoni uuesti tööle.

„Mu admin helistab teile paari minuti pärast,“ sekkusin käriseva häälega, „et korraldada homset koosolekut. Loodan, et jõuame sõbralikule kokkuleppele. Seniks head aega.“

Sulgesin brauseri ja sikutasin klapid peast. „Tule siia, mu inglike.“

Lükkasin tooli tagasi ja tirisin Eva laua alt välja, enne kui ta sai seda ise teha.

„Sa oled masin!“ hingeldas ta, hääl sama kähe kui mul, huuled punased ja paistes. „Ma ei suuda uskuda, et sa isegi ei jõnksatanud! Kuidas sa saad… Oi!“

Väike pitsiriba, mida ta aluspesuna kandis, kukkus ribadena põrandale.

„Mulle meeldisid need püksikud,“ ütles ta hingetuna.

Evat kergitades seadsin ta palja tagumiku jahedale klaasile, sättides ta just nii, et ta saaks mu riista vastu võtta. „See meeldib sulle rohkem.“

„INGLIKE.“

Nagu unine kassipoeg pilgutas Eva mulle silmi, kui astusin välja kontori pesuruumist. „Hmm?“

Naeratasin, kui leidsin ta ikka veel enda toolil kössitamas. „Eeldan, et kõik on korras.“

„Pole kunagi varem nii hea olnudki.“ Ta sirutas end ja tõmbas käega läbi juuste. „Tunnen puudust ajust, mille sa just välja keppisid, kuid muidu tunnen end väga hästi, suur tänu sulle.“

„Võta heaks.“ Astusin tema poole sooja niiske pesulapiga.

„Kas tahad püstitada sama päeva orgasmide hulga uut rekordit?“

„Huvitav pakkumine. Olen valmis proovima.“

Eva tegi käega liigutuse, nagu peletaks mind eemale. „Ei, rohkem pole vaja, maniakk. Kui sa mind veel kepid, saab minust ilastav ja lalisev idioot.“

„Anna teada, kui meelt muudad.“ Põlvitasin tema ette ja ärgitasin teda jalgu laiali ajama. Tema vahatatud, sile ja ilus roosa vitt oli armas. Täiuslik.

Eva vaatas mind, kui teda puhastasin, ja mängis sõrmedega mu juustes. „Ära sel nädalavahetusel liiga palju tööta, eks?“

„Nagu mul oleks midagi muud targemat teha ilma sinuta,“ pomisesin ma.

„Maga kaua. Loe mõnd raamatut. Tee peoks plaane.“

Mu suu kõverdus naeratuseks. „Ma pole seda unustanud. Kutsun kutid täna õhtul appi.“

„Ah nii?“ Laiskus kadus Eva silmist. Tõmbusin eemale, enne kui ta jalad uuesti kokku pani. „Mis kutid?“

„Need, kellega sa tuttavaks tahad saada.“

„Sa helistad neile?“

Tõusin püsti. „Me saame kokku.“

„Milleks?“

„Et juua. Hängida.“ Läksin vannituppa tagasi, viskasin pesulapi korvi ja pesin käsi.

Eva järgnes mulle. „Kuskil klubis?“

„Võib-olla. Tõenäoliselt mitte.“

Eva toetus vastu uksepiita ja pani käed risti. „Kas mõni neist on abielus?“

„Jah.“ Riputasin käterätiku varna. „Mina.“

„Ja kõik? Kas Arnoldo ka tuleb?“

„Võib-olla. Tõenäoliselt.“

„Miks nii lühikesed vastused?“

„Miks selline ülekuulamine?“ küsisin ma, kuigi teadsin vastust. Minu abikaasa oli armukade, omastav naine. Meie mõlema õnneks see meeldis mulle. Tohutult.

Ta kehitas õlgu, kuid see oli kaitsev žest. „Tahan lihtsalt teada, mida sa teed, see on kõik.“

„Jään koju, kui sa tahad.“

„Ma ei palu sult seda.“

Eva silme all olid tumedad laiali läinud meigi laigud. Mulle meeldis teda korratuks teha ja anda talle see äsja-läbi-tõmmatud-välimus. Ükski naine ei kandnud seda paremini välja. „Küsi siis otse.“

Ta turtsatas ärritunult. „Miks sa ei ütle, mis teil plaanis on?“

„Ma ei tea, Eva. Tavaliselt me saame kellegi juures kokku ja joome. Mängime kaarte. Mõnikord lähme välja.“

„Lantima. Kamp kuumi kutte, kel pea vindine ja kes tahavad mõnusasti aega veeta.“

„See ei ole kuritegu. Ja kes ütles, et nad on kuumad?“

Ta vaatas mind vihaselt. „Nad landivad koos sinuga. See tähendab, et nad on kas piisavalt kuumad, et sinu varjus mitte üleni kahvatuks jääda, või liiga enesekindlad, et selle pärast muretseda.“

Tõstsin vasaku käe. Veripunased rubiinid mu abielusõrmusel püüdsid valgust. Ma ei võtnud kunagi seda sõrmest ära ega kavatsenudki seda iial teha. „Kas sul see on meeles?“

„Ma ei ole sinu pärast mures,“ pomises Eva ja laskis käsivartel külgedele langeda. „Kui leiad, et ma sind piisavalt ei kepi, pead abi otsima.“

„Ütleb naine, kes ei suutnud veerand tundi oodata.“

Eva näitas mulle keelt.

„Sellepärast ma sind keppisingi.“

„Arnoldo ei usalda mind, Gideon. Tegelikult ta ei taha, et sa minuga oled.“

„See ei ole tema otsus. Ja mõnele sinu sõbrale ei meeldi mina. Tean, et Cary on kahevahel.“

„Mis siis, kui Arnoldo räägib teistele, mida ta minu suhtes tunneb?“

„Inglike.“ Astusin Evale lähemale ja haarasin tal puusade ümbert kinni. „Tunnetest rääkimine on valdavalt naiste pärusmaa.“

„Ära ole seksistlik.“

„Sa tead, et mul on õigus. Pealegi Arnoldo teab, mida see tähendab. Ta on ise ka armunud olnud.“

Eva vaatas mulle otsa oma unikaalselt ilusate silmadega. „Kas te olete armunud, härra Cross?“

„Pöördumatult.“

MANUEL Alcoa patsutas mulle seljale, kui minu juurde oli jõudnud. „Sa läksid mulle äsja tuhat dollarit maksma, Cross.“

Nõjatusin vastu köögisaart, surusin käe teksade taskusse ja krabasin nutitelefoni. Eva oli sõidus ja mina valvel, et temalt või Raúlilt midagi kuulda. Ma polnud kunagi kartnud lendamist ega muretsenud kellegi reisi turvalisuse pärast. Kuni tolle hetkeni.

„Kuidas nii?“ küsisin, enne kui rüüpasin sõõmu õlut.

„Sa oled viimane, kellest võis arvata, et lased end ümber sõrme keerata, ja nüüd tuleb välja, et hoopis esimene.“ Manuel vangutas pead. „Uskumatu.“

Võtsin pudeli suult. „Sa vedasid kihla?“

„Jah. Kuigi ma kahtlustan, et kellelgi oli siseinfot.“ Investeerimisjuhi kissis pilk läks üle saare Arnoldo Riccile, kes kehitas üht õlga.

„Kui see sind lohutab,“ ütlesin ma, „poleks ma ise samuti end pakkuda osanud.“

Manuel irvitas. „Latiinod ruulivad, mu sõber. Seksikas, kurvikas. Paras tükk voodis ja väljaspool. Kuumavereline. Kirglik.“ Ta mõmises. „Hea valik.“

„Manuel!“ hüüdis Arash elutoast. „Tooge laimid siia.“

Vaatasin, kuidas Manuel lahkus köögist laimiviilude kausiga. Arashi korter oli modernne ja avar, panoraamvaatega East Riverile. Väga vähe oli seinu, välja arvatud need, mis vannituba ümbritsesid.

Astusin ümber graniidiga kaetud köögisaare Arnoldo juurde. „Kuidas läheb?“

„Hästi.“ Tema pilk langes kollasele vedelikule, mida ta klaasis keeru-tas. „Küsiksin sama sinult, aga sa näed hea välja. Mul on hea meel.“

Ma ei raisanud aega tühjale-tähjale. „Eva muretseb, et sul on temaga probleem.“

Arnoldo vaatas mulle otsa. „Ma pole kunagi olnud lugupidamatu su naise vastu.“

„Seda ta pole öelnudki.“

Arnoldo võttis klaasist sõõmu ja nautis hetke peent jooki, enne kui selle alla neelas. „Saan aru, et oled – mis see õige sõna on? – nagu selle naise vangis.“

„Kütkeis,“ pakkusin ma, imestades, miks sõber ei rääkinud itaalia keeles.

„Ah jah.“ Ta naeratas põgusalt. „Olen seda tundnud, mu sõber, tead isegi. Ma ei mõista sind hukka.“

Teadsin, et Arnoldo saab aru. Olin leidnud ta Firenzest, taastumas naise kaotusest, uputades end alkoholi ja kokates nagu hullumeelne, tehes nii palju viietärni toite ja lihtsalt kinkides need ära. Mind oli hämmastanud tema täielik meeleheide, millest ma ei saanud aru.

Olin olnud nii kindel, et minuga ei juhtu kunagi midagi sellist. Nii nagu läbipaistmatu ja helikindel klaassein mu kontoris, oli ka mu vaade elule tuhm. Teadsin, et ma ei oska kunagi Evale seletada, milline ta mulle tundus kohe esimesel korral, kui nägin teda nii elava ja soojana. Värviküllane plahvatus must-valgel maastikul.

„Voglio che sia felice.“ See oli lihtne lause, kuid andis edasi tähtsa sisu: Ma tahan, et ta oleks õnnelik.

„Kui Eva õnn sõltub sellest, mis on minu arvamus,“ vastas Arnoldo itaalia keeles, „siis tahad liiga palju. Ma ei ütle kunagi midagi tema vastu. Kohtlen teda sama austusega, mida ma tunnen sinu vastu, nii kaua, kui te olete koos. Aga see, mida ma arvan, on minu valik ja õigus, Gideon.“

Vaatasin Arashi poole, kes sättis elutoas baarikapi juures klaase ritta. Mu advokaadina teadis ta nii mu abielust kui Eva seksivideost ja tal ei olnud mingit probleemi ses suhtes. „Meie suhe on… keeruline,“ selgitasin ma vaikselt. „Olen Evale haiget teinud sama palju kui tema mulle, tõenäoliselt rohkemgi.“

„See ei üllata mind, aga mul on kahju.“ Arnoldo uuris mind. „Kas sa ei saanud siis valida mõnd teist naist, kes on sind varem armastanud ja kes poleks nii palju muresid põhjustanud? Mugavat iluasja, kes oleks rahulikult end su ellu sisse sättinud?“

„Nagu Eva ütleb, kuhu siis lõbu jääks?“ Mu naeratus kadus. „Ta paneb mind proovile, Arnoldo. Paneb mind nägema asju… mõtlema asjadele teisiti kui varem. Ja ta armastab mind. Mitte nii nagu teised.“ Sirutasin uuesti käe telefoni järele.

„Sa ei lubanud teistel end armastada.“

„Ma ei saanud. Ootasin teda.“ Tema näole ilmus mõtlik ilme ja ma ütlesin: „Ei suuda ette kujutada, et su Bianca oli probleemivaba.“

Arnoldo hakkas naerma. „Ei. Aga mu elu on lihtne. Oskan raskusi ära kasutada.“

„Minu elu oli varem korrastatud. Nüüd on see seiklus.“

Arnoldo tõsines, samuti tema tumedad silmad. „Ent see metsikus temas, mida sa armastad, paneb mind kõige rohkem muretsema.“

„Ära muretse midagi.“

„Ma mainin seda ainult ühe korra, hiljem enam mitte kunagi. Sa võib-olla vihastud selle pärast, mida ütlen, aga saa aru, et mu süda on õiges kohas.“

Mu lõualuu tõmbus pingule. „Ütle välja.“

„Istusin Eva ja Brett Kline’iga koos õhtusöögil. Jälgisin neid. Nende vahel on keemia, seda polnud Bianca ja selle mehe vahel, kelle pärast ta mind maha jättis. Tahaksin uskuda, et Eva seda ignoreerib, aga ta on juba tõestanud, et ei suuda seda.“

Vaatasin talle otsa. „Ta olid oma põhjused. Minu pärast.“

Arnoldo rüüpas veel ühe sõõmu. „Siis ma palvetan, et sa ei annaks talle rohkem põhjust.“

„Hei,“ hüüdis Arash. „Lõpetage see itaaliakeelne loba ja vedage oma persed siia.“

Arnoldo kõlksas minust mööda minnes klaasiga mu pudelile.

Lõpetasin oma õlle üksinda ja mõtisklesin selle üle, mida Arnoldo oli öelnud.

Seejärel läksin teiste juurde.