Читать книгу Teineteise kütkeis - Sylvia Day - Страница 4

„Inglike.“

Gideoni hääl mõjus mu meeltele sama tugevasti kui esimesel korral, kui seda kuulsin. Lihvitud, kuid kähe ja sensuaalne, ajas see mind pöördesse nii hämaras magamistoas kui telefonis, kui kogu mu tähelepanu ei saanud võtta tema võrratult ilus nägu.

„Tere.“ Veeresin oma pöördtooliga töölauale lähemale. „Kas ajastus on halb?“

„Kui sa vajad mind, olen olemas.“

Midagi Gideoni hääles ei meeldinud mulle. „Helistan hiljem tagasi.“

„Eva.“ See, kuidas ta autoriteetselt ja lõikavalt mu nime ütles, pani mu varbad ihuvärvi Louboutini rihmikutes krõnksu tõmbama. „Räägi, mis sul vaja on.“

Sind, ütlesin peaaegu, mis oli rohkem kui natuke hullumeelne, arvestades, et ta oli peaaegu mu ajud välja keppinud vaid paar tundi varem. Pärast seda, kui oli terve öö mu ajusid välja keppinud.

Selle asemel ütlesin talle: „Ma vajan üht teenet.“

„Selle eest tahaks midagi head vastu saada.“

Mõningane pinge tõusis mu õlgadelt. Gideon oli mulle haiget teinud, mainides Corinne’i, ja vaidlus, mis sellele järgnes, oli veel värskelt meeles. Aga pidin selle kõrvale lükkama, laskma sel minna. „Kas turvaosakonnal on kõigi Crossfire’i hoones töötavate inimeste kodune aadress?“

„Neil on isikutunnistuste koopiad. Miks sa küsid?“

„Meie siinne administraator on mu sõber ja ta on juba terve nädala haige olnud. Olen tema pärast mures.“

„Kui tahad tema juurde tormata ja vaadata, mis tal viga on, küsi temalt aadressi.“

„Teeksin seda küll, kui ta mu kõnedele vastaks.“ Joonistasin sõrme-otstega ringe ümber kohvikruusi suu ja jõllitasin laua ehteks olevat kollaaži Gideoni ja minu fotodest.

„Kas te siis ei suhtle praegu üldse?“

„Ei, ega me ei kakle ega midagi. See pole lihtsalt tema moodi, et ta ei võta minuga ühendust, eriti kui ta iga päev teatab, et on haige ega saa tööle tulla. Tead, ta on muidu jutukas tüdruk.“

„Ei,“ venitas Gideon. „Ei tea.“

Kui see oleks olnud mõni muu kutt, kes nii oleks öelnud, oleksin mõelnud, et ta on sarkastiline. Aga Gideon mitte. Ma ei usu, et ta oleks kunagi rääkinud ühegi naisega mõtestatud viisil. Ta oli sageli abitu ka siis, kui minuga suhtles, nagu oleks tema sotsiaalses arengus midagi vajaka, kui asi puudutas vastassooga tegelemist.

„Siis pead minu sõnu uskuma, boss. Lihtsalt… Tahan lihtsalt kindel olla, et temaga on kõik korras.“

„Minu advokaat seisab siinsamas, aga ma ei pea temalt küsima, kui seaduslik on anda sulle infot sinu soovitud vahendite kaudu. Helista Raúlile. Ta leiab su sõbranna üles.“

„Kas tõesti?” Silma ette kerkis pilt tumedajuukselisest ja musta-silmsest turvaspetsist. „Ega tal midagi selle vastu pole?“

„Inglike, talle makstakse selle eest, et tal poleks mitte midagi mitte millegi vastu.“

„Ah nii.“ Mängisin pastakaga. Teadsin, et ei peaks end ebamugavalt tundma, kasutades Gideoni ressursse, kuid see pani mind tundma, et meie suhe on tasakaalustamata ja tema kasuks. Kuigi ma ei arvanud, et tal midagi selle vastu on, ei uskunud ma, et ta näeb mind endaga võrdsena, ent see oli mulle väga tähtis.

Ta oli juba niigi hoolitsenud asjade eest, milles mina oleksin pidanud osa olema. Nagu Sam Yimara kohutav seksivideo Bretti ja minuga. Ja Nathan.

Siiski küsisin: „Kuidas ma ta kätte saan?“

„Saadan sulle sõnumiga tema numbri.“

„Olgu. Aitäh.“

„Ja kui sa sõbrannat vaatama lähed, tulen kaasa, või teeb seda Angus või Raúl.“

„Ja see poleks üldse veider.“ Heitsin pilgu Marki kontori poole, et veenduda, ega mu ülemus mind juhtumisi vaja. Üritasin tööl isiklikke kõnesid mitte teha, kuid Megumi oli puudunud neli päeva järjest, ilma et oleks ühelegi kõnele vastanud või sõnumit saatnud.

„Ära tule selle sõbrannad-ennekõike-jamaga, Eva. Sa pead mulle midagi andma.“

Sain alltekstist aru. Ta pabistas mu San Diegosse sõidu pärast, aga laskis sel probleemil minna. Pidin vastutasuks milleski talle järele andma. „Olgu, olgu. Kui ta ei ole esmaspäeval tööl tagasi, vaatame, mis ette võtame.“

„Tore. Midagi veel?“

„Ei. See on kõik.“ Mu pilk langes tagasi Gideoni fotole ja mu süda valutas veidi, nagu alati, kui teda vaatasin. „Aitäh sulle. Loodan, et sul tuleb imeilus päev. Ma armastan sind hullupööra, tead küll. Ja ära arva, et pead mulle sama vastu ütlema, kui sul advokaat kõrval seisab.“

„Eva.“ Gideoni hääles oli valulik noot, mis liigutas mind rohkem kui sõnad eales suutsid. „Tule mu juurest läbi, kui sul töö lõpeb.“

„Muidugi. Ära unusta helistada Caryle lennu kohta.“

„Saab tehtud.“

Panin toru ära ja naaldusin toolileenile.

„TERE hommikust, Eva.“

Pöörasin tooli ringi ja nägin Christine Fieldi, juhatuse esinaist. „Tere hommikust.“

„Tahtsin teid uuesti kihluse puhul õnnitleda.“ Tema pilk möödus mu õlast ja jäi pidama raamitud fotol mu selja taga. „Palun vabandust, aga ma ei saanud arugi, et te Gideon Crossiga olete paar.“

„Sellest pole midagi. Tööl püüan oma isikliku elu tahaplaanile jätta.“

Ütlesin seda sõbralikult, sest ei tahtnud partnerist oma vaenlast teha. Ikkagi lootsin, et ta sai vihjest aru. Gideon oli mu elu keskpunkt, aga mul oli vaja, et mõned selle osad kuuluksid ainult mulle.

Christine hakkas naerma. „See on hea! Aga näitab lihtsalt, et ma ei hoia oma kõrvu ega silmi piisavalt lahti.“

„Kindlasti ei jää teil midagi olulist kahe silma vahele.“

„Kas teie oletegi põhjus, miks Cross pöördus Kingsmani kam-paaniaga meie poole?“

Ma võpatasin sisemiselt. Muidugi ta võis arvata, et soovitasin peikale oma tööandjat, sest eeldas, et olin Gideoniga käinud vähemalt piisavalt pikka aega, et kihlus aktsepteeritav oleks. Kui oleksin talle öelnud, et olin töötanud Waters Field & Leamanis vaid veidi kauem, kui olin olnud seotud Gideoniga, kui olin seal töötanud vaid paar kuud, oleks see teinud tee valla juttudele, mille levimist ma ei soovinud.

Mis veelgi hullem, olin päris kindel, et Gideon oli kasutanud viinakampaaniat ettekäändena tõmmata mind oma maailma tema reeglite järgi. See ei tähendanud, et Mark ei teinud fenomenaalset tööd pakkumusega seoses. Ma ei tahtnud, et mu suhted Gideoniga tõmbaksid tähelepanu eemale mu ülemuselt ja tema saavutustelt.

„Härra Cross lähenes agentuurile omal algatusel,“ vastasin ma, rääkides tõtt. „Mis oli suurepärane otsus. Markile meeldis see pakkumine väga.“

Christine noogutas. „Tõsi. Olgu. Lasen teil nüüd edasi töötada. Mark laulab teist muide kiidulaule. Meil on hea meel, et olete meie tiimis.“

Mul õnnestus naeratada, kuid päev oli väga nadilt alanud. Esiteks lõi Gideon mu rööpast välja oma Corinne’i jamaga. Siis leidsin, et Megumi oli ikka veel haige. Nüüd hakati mind tööl teistmoodi kohtlema, sest mu nime seostati Gideoni omaga väga tähendusrikkal viisil.

Avasin meilikasti ja hakkasin läbi vaatama hommikusi e-kirju. Sain aru, et Gideon tahtis, et tunneksin sama, mida tema tundis, sellepärast ta oligi mulle Corinne’i nina alla hõõrunud. Teadsin, et Bretti-teema saab probleemiks, sellepärast olin seda edasi lükanud, aga mul ei olnud mingit tagamõtet seda üles võttes ega ka Bretti suudeldes. Jah, ma olin Gideonile haiget teinud, aga võisin siiralt öelda, et ma ei olnud teadlikult seda kavatsenud.

Teisest küljest oli Gideon sihilikult mulle haiget teinud. Ma ei teadnudki, et ta oli selleks võimeline või soovis seda teha. Midagi tähtsat oli hommikul meie vahel paigast nihkunud. Tundsin, et usalduse põhisammas oli kõikuma löönud.

Kas Gideon teadis seda? Kas ta sai aru, kui suur probleem see oli?

Lauatelefon helises ja ma vastasin tavalise tervitusega.

„Kui kaua sa kavatsesid venitada mulle oma kihlumisest rääkimisega?“

Ohe pääses mu suust valla enne, kui suutsin seda tagasi hoida. Minu reede oli tõesti suureks katsumuseks kujunemas. „Tere, ema. Kavatsesin sulle lõunapausi ajal helistada.“

„Sa teadsid seda juba eile!“ süüdistas ema. „Kas ta tegi ettepaneku teel õhtusöögile? Sest sa ei rääkinud sellest midagi, kui arutasime seda, et ta peaks su isalt ja Richardilt luba küsima. Märkasin Ciprianis sõrmust ja olin kindel, aga et sa ei öelnud midagi, ma ei käinud peale, sest oled viimasel ajal nii tujukas olnud. Ja…“

„Ja sina rikkusid hiljuti seadust,“ torkasin vastu.

„Gideonil oli samuti sõrmus, nii et ma mõtlesin, et äkki see on mingi tõotuse asi või midagi…“

„Ongi.“

„Ja siis ma lugesin internetist teie kihlumisest! No tõesti, Eva. Ükski ema ei peaks internetist teada saama, et tema tütar abiellub!“

Vahtisin arusaamatult monitori, pulss tagumas. „Mida? Kuskohast internetis?“

„Paku välja! Kuues lehekülg Huff Postis… Ja las ma ütlen uuesti, ma ei saa mitte mingil juhul õiget pulmapidu organiseerida enne aasta lõppu!“

Igapäevane Google’i märguanne polnud veel mu postkasti jõudnud, nii et ma tegin kiire otsingu, kirjutades nii ruttu, et tegin oma nimes vea sisse. See ei lugenud.

Seltskonnategelane Eva Tramell napsas endale sõrmuse. Loomulikult mitte sõna otseses mõttes. Multimiljardärist ettevõtja Gideon Cross, kelle nimi on külluse ja luksuse sünonüüm, ei libista midagi vähem väärtuslikku kui plaatina selle naise sõrme, kes hakkab kandma tema nime (vt foto vasakul).

Üks allikas firmas Cross Industries kinnitas hiiglasliku kivi tähendust Tramelli vasakus käes. Ei kommenteeritud aga seda sõrmust, mida kannab Cross (vt foto paremal). Pulm on planeeritud enne aasta lõppu. Paneb mõtlema, miks selline kiirustamine.

Operatsioon „GidEva beebikõhuvalve“ on alanud.

„Oh, jumal,“ hingeldasin õudusest. „Pean lõpetama. Pean isale helistama.“

„Eva! Sa pead pärast tööd siia tulema. Peame rääkima pulmadest.“

Õnneks elas mu isa läänerannikul, mis andis mulle vähemalt kolm tundi, olenevalt tema tööplaanist. „Ma ei saa. Lähen koos Caryga sel nädalavahetusel San Diegosse.“

„Arvan, et peaksid lähiajal kõik reisid ära jätma. Sa pead…“

„Alusta ilma minuta, ema,“ ütlesin meeleheitlikult, vahtides kella. „Ma ei ole veel midagi konkreetset mõelnud.“

„Sa ei mõtle seda ometi tõsi…“

„Pean lõpetama. Vaja tööd teha.“ Panin toru ära ja tõmbasin lahti kirjutuslaua sahtli, milles nutitelefoni hoidsin.

„Hei.“ Mark Garrity nõjatus mu boksi ülaosale ja kinkis mulle ühe oma võluvaima kavala naeratuse. „Valmis pihta hakkama?“

„Hmm…“ Mu sõrm tiirles telefoni kodunumbri klahvi kohal. Olin kahevahel: vaja oli teha seda, mille eest mulle maksti – tööd –, ja hoolitseda selle eest, et isa kuuleks mu kihlusest kõigepealt minult. Tavaliselt ei oleks olnud raske valida. Armastasin oma tööd liiga palju ja ei tahtnud riskida ega laiselda. Aga mu isa oli ähmi täis sellest ajast saadik, kui ta jälle emaga sebima hakkas ja ma olin tema pärast mures. Ta polnud selline mees, kes võtaks abielunaisega magamist kergelt, isegi mitte sellega, keda ta armastas.

Panin telefoni sahtlisse tagasi. „Absoluutselt,“ vastasin, lükkasin tooli laua tagant eemale ja haarasin tahvelarvuti.

Kui seadsin end tavapärasele toolile Marki laua ees, saatsin isale tahvelarvuti abil kiire sõnumi, öeldes, et mul on talle midagi tähtsat öelda ja et ma helistan keskpäeval.

See oli parim, mida sain teha. Võisin ainult loota, et sellest jätkub.