Читать книгу Ridade vahelt lugedes - Таммара Веббер - Страница 5

REID

„Isa ütles, et on täna õhtul kodus. Palun, Reid?”

Kurat. „Jah, muidugi, ema.”

Õhtusöök Margi ja Lucyga – alati on lõbus. Väldin seda, kui võimalik, kuid enne kui ma suutsin oma PR-mehe Larryga jalga lasta, õnnestus emal mind nurka ajada. Ta on nii püüdlik, et mul on talle raske ära öelda. Isa ei näi seda südamesse võtvat. Emal on idealistlik ettekujutus meist kolmest õnneliku väikese perekonnana: kui me istume koos söögilauas, ilmub nagu võluväel kodune õnn. Ma ei saa aru, miks ta ei mõista, et see on vaid tema soov ning tegelikkus on hoopis midagi muud. Varsti kolin nagunii ära. Ma ei taha mõelda, mis temast siis saab, kui suur allakäik teda ees ootab.

Ma ei ole veel kindlalt otsustanud, millal ma tegelikult välja kolin. Minu toal on eraldi sissekäik ning see meenutab rohkem vanemate majas asuvat korterit kui tuba. Minu vanaema, kes suri paar aastat tagasi, elas meie juures ning see oli tema korter. Veidi pärast tema surma rääkisin ma emale augu pähe, et ta lubaks mul sinna kolida. Isa vihastas, sest olin alles viieteistkümnene ning võisin siis nende teadmata tulla ja minna, kuid tegu oli juba tehtud, kui ta sellest teada sai ning ma lihtsalt vaikisin ja eirasin teda, kuni ta lõpuks rahunes.

„Soovin õnne rolli puhul „Kooli uhkuses”, mees.” Larry moosib mind nagu alati. Istume Ventura puiestee sushibaaris ning ta ajab mind parajat moodi närvi. Ta ei oska isegi pulkadega süüa – tundub, nagu oleksid ta käed alaarenenud. See kõlab ehk veidi üleolevalt, kuid tema ise valis koha. Pealegi ütleb mu kõhutunne, et ta kadestab mind, kui ta minu tööd enda omaga võrdleb. Filmiäris on üldse väga palju kadedust. Mida edukam sa oled, seda rohkem antakse sinu pihta tuld.

„Aitäh.” Pistan tükikese lõhe-sashimi’t suhu.

Larry köhatab hääle puhtaks. „Olgu, niisiis…” Kurat, mees, sülita see juba välja. „Me mõtleme, et sa peaksid mõnes heategevuslikus projektis osalema, ah, sest oled ju nüüd täiskasvanu.” Ta vaatab mind niisuguse pilguga, nagu oleks mul sellega mingi probleem, mis paneb mind mõtisklema, kas mul peaks sellega probleem olema.

Silmitsen teda ikka suutäit mäludes. „Näiteks?”

Jumala eest, ta niheleb toolil nagu laps, kes võib iga hetk püksi pissida. „Noh, selleks on palju võimalusi. Näiteks võid osaleda telesaates annetuste kogumiseks või, noh, töötada paar päeva mõne heategevusliku organisatsiooni, näiteks Habitat of Humanity heaks, või toetada täiskasvanute kirjaoskamatuse likvideerimise programmi või reklaamida televisioonis laste kaitsesüstimist.”

Olin täiesti unustanud, et kui Larry on närvis, ütleb ta pidevalt noh ja ah. See tekitab minus soovi talle kogu sushi suhu kühveldada, nii et ta enam üldse rääkida ei saaks.

„Ma ei hakka telesaadet ega füüsilist tööd tegema. Ja laste kaitsesüstimine?” Kergitan kulmu. „Kas seda ei peaks tegema inimesed, kellel on lapsed?”

Larry tupsutab salvrätikuga nägu. „Noh…”

Kurat küll, nii võib minna terve päev. „Veel midagi?”

Ta sorgib tuunikalatükkides. „Võiksid koole külastada ning narkootikumide ja alkoholi tarvitamise ennetuskampaaniates osaleda…”

„Hm, ei!” Iroonia oli muidugi õigel kohal, kuid ma ei tee seda. Minu puhul oleks see sama, mida teevad teismelistest tütarlastest staarihakatised, kes kannavad neitsilikkuse sümbolina sõrmust ja jutlustavad teistele, et süütust tuleb hoida ning lasevad end sealsamas püksteta pildistada. Meedia on mind juba niigi tugevasti luubi alla võtnud, seepärast ei söanda ma neid provotseerida. See veel puudus, et ma neile laksu all või purjuspäi vahele jään.

„Noh… ah, sel juhul võiksid sa lihtsalt raha annetada…”

„Jääme selle juurde. Räägi isaga, tema tegeleb rahaasjadega.”

„Aga kellele, järsku on sul endal mingi mõte?”

Vaatan talle tühja pilguga otsa. Ainuke, mis mind huvitab, on minu enda heaolu. Tšikkidele meeldivad loomad, eks? „Midagi seoses loomadega.” Eritingimus: mida armsamad, seda parem. „Aga hullunud aktivistidega ma end ei seo. Ja koduloomad – mitte mõni väljasuremisohus salamander või muu selline sitt.”

„Olgu, olgu, noh… koduloomad – ehk loomakaitseühing?”

„Just.” Loomakaitseühing. Mingid-mingid-mingid loomad, ükskõik.

Emma

Just siis, kui võtan mikrolaineahjust ülessoojendatud toidujääkidest koosnevat õhtusööki, heliseb telefon. Tunnen helina järgi ära, et see on Emma. Ta isegi ei oota, millal ma ütlen „hallo”. „Keera kanal kümne peale!” „Okei, üks minut…”

„Ei! Kohe!”

Lähen kuulekalt teleka juurde. „Rahune, juba lähen. Mis seal on?”

„Sa mõtled, kes seal on.”

Vajutan teleka sisse ja ekraanile ilmuvad plinkivad kujundid ning nende alla kiri Entertainment Tonight. „… ja täna õhtul on ta siin, et rääkida oma uuest projektist,” teatab saatejuht. Nüüd lõpuks on mu viiekümne kahe tollise ekraaniga telekal olemas ka hääl.

Kaamera suunatakse Reid Alexandrile, kõige kuumemale kutile filmiäris. „Jah, olen üpris elevil.” Üheainsa pealiigutusega heidab ta oma blondid juuksed silmadelt ning näitab oma kaubamärgiks muutunud naeratust: veidi häbelik, lahedalt malbe, hullult seksikas.

„Oh. Mu. Jumal!” ohib Emily.

Reid Alexander on tõeline silmarõõm: tumesinised silmad, pikad tumedad ripsmed, peaaegu täidlased huuled – tema näojooned on ilusad ja mehised. Tema juuksed on pidevalt sassis, kuid väga elegantsel moel. Ta ei näi reaalsena, ta on nagu kunstniku ettekujutus kaheksateistaastasest seksijumalast.

„Oleme kuulnud, et kavandatava filmi aluseks on Jane Austeni klassikaline romaan „Uhkus ja eelarvamus?”” Saatejuht hoiab mikrofoni ta lõua all.

„Mh, jah. Filmi tegevus toimub ühes Ameerika keskkoolis, niisiis tuleb see varasematest teose ekraniseeringutest täiesti erinev. Täiesti teistsugune, mõistate? Hakkan töötama koos Adam Richteriga, ootan seda juba suure elevusega.”

„Emma!” hüüab Emily vaimustatult. „See on ju sinu film? Nägin reklaami ja mõtlesin: püha müristus, see on ju Emma film!”

„Oh-oh.” Ma ei ole praegu võimeline ladusalt vastama. Reid Alexander mängib Will Darcyt filmis, mille osatäitjaks kandideerimisest ma kahekümne nelja tunni eest veel üldse vaimustuses polnud.

„Kõiki huvitab loomulikult, kes hakkab mängima naispeategelast.”

„Konkurss algab paari nädala pärast, niisiis peaks see peagi selguma.” Veel üks tappev naeratus.

Saatejuht vaatab kaamerasse. „Kuulsite, sõbrad. Reid Alexander mängib Will Darcyt kõrvuti ühe õnneliku, kuid veel tundmatu Lizbeth Benneti osatäitjaga. Kes selleks saab? Hoiame teid kursis! Filmivõtted peaksid algama hilissuvel.”

Vajutan teleka kinni ja vajun diivanile.

„Emma, see on sinu saatus. Sina saad selle osa. Reid Alexander on Darcy ja sinust saab Elizabeth Bennet.”

„See on Lizbeth,” ütlen ma. „Nad muutsid ka nime ära.”

„Ükskõik.” Nagu ikka usub Emily minusse. „Sinust saab tema osatäitja.”

Kella kaheks öösel on mul stsenaarium läbi loetud ning olen täiesti kurnatud. Köögist tungib ninna kohviaroom ning ma järgnen sellele tuimalt nagu zombi, kellele on kohvilõhn tähtsam kui mõistus, kuid siis kuulen, kuidas köögis räägib mu isaga mu kasuema Chloe. Tegelikult ei taha ma kummagagi nii varasel hommikutunnil kohtuda, kuna nad on mu leige suhtumise pärast konkursil osalemisse solvunud, seepärast jään kõheldes trepimademele seisma.

„Küll ta aru pähe võtab. Alati on võtnud. Mis tal ikka muud üle jääb? See on ju tema karjäär!” Chloe salvavat tooni kuuldes jäigastun.

Isa häälest kostab pigem meeleheidet kui tögamist. „Sellest võib saada tema karjääri algus, pääsemine osalemisest väikestes kõrvalosades ja reklaamiklippides. Reid Alexander hakkab peaosa mängima, see on juba otsustatud. Dan arvab, et see noormees ei pea isegi konkurssi läbima. Kui ta mingit osa tahab, saab ta selle igal juhul.”

„Pealegi on ta kuum kutt,” arvab Chloe. Kuidas saab Chloe midagi sellist öelda, kui Reid Alexander on umbes sama vana kui tema õpilased, kellele ta geograafiat õpetab. See kõlab nii, nagu oleks tal isiklik huvi mängus. Jälk.

„Mul pole õrna aimugi, mida ta tahab,” sõnab isa. Kas ma pean plakatid üles riputama või laskma suurte tähtedega taevasse kirjutada, et ta lõpuks aru saaks, et ma ütlen seda, mida mõtlen.

„Ta tuleb mõistusele,” kordab Chloe. „Kui ta on rikas ja kuulus, saab ta endale häid rolle valida ega pea iga närust osa taga ajama. Aga sinnamaani on veel pikk tee, kuni seda, mida ta teeb, saab nimetada tööks. Toetun trepikäsipuule ja ootan, et isa midagi minu kaitseks ütleks.

„Hm,” lausub ta ja väljub uksest, et sõita tööle. Chloe sätib end teleka ette hommikuprogrammi vaatama, sest kahjuks laieneb kevadine koolivaheaeg ka õpetajatele. Tavaliselt ei hooli ma eriti tema arvamusest, olgugi, et see võib varahommikusel tunnil väga ärritav olla. Praegu aga ei meelita mind alla kööki isegi kohv.

Kui ma oma esimest reklaamiklippi tegin, oli isa koos minuga – kulus üheksateist katset, kuni ma suutsin perfektse lonksu mahla võtta ja samaaegselt kuuldavale tuua kaks rida teksti, kui maitsev ja tervislik see on. Veel tänaseni ei suuda ma viinamarjamahla näha, ilma et see mind oksele ajaks. Ta oli juures ka siis, kui odava televisioonifilmi maniakaalne juht mu peale karjus, et ma lasin rekvisiittelefoni maha kukkuda. Ta vaatas pealt, kuidas ma oleksin Arizona kõrbes lõuani kinnises parkas kuumuse käes peaaegu otsad andnud, kehastades galaktikate uurija tütart, kes oli pagendatud ühele tühjale külmunud planeedile.

Ma oletasin, et vähemalt tema teab, kui palju pingutust mu töö nõuab.

Ärge saage minust valesti aru – ma armastan oma tööd. Ja ma teen seda hästi. Mõned inimesed arvavad, et näitlemine tähendab lihtsalt teiste inimeste riiete selgapanemist ja ilmekat rääkimist, kuid sellest ei piisa. Näitleja peab täielikult kehastatava tegelase naha sisse pugema ja temaga sulanduma, samastuma. Sinust peab tegelaskuju saama. Isegi kui tegemist on lapsega, kes armastab tõepoolest mahla.

Ma peaksin olema tänulik, peaksin olema õnnelik, ja ma olengi. Aga isegi siis, kui sul on see, mille järele igaüks igatseb – kui see ei ole see, mida sina tahad, siis ei ole see sinu jaoks. Keskkooli filmiversioon ühest kõigi aegade kuulsamast romaanist? Kas tõesti? Kui Jane Austen ei ole just Reid Alexandri fänn, pöörab ta end arvatavasti hauas ringi.