Читать книгу Ridade vahelt lugedes - Таммара Веббер - Страница 6

REID

See konkurss tapab mu. Nad on filminud jumal teab kui paljude tüdrukute prooviesinemisi ja nüüd neist kakskümmend välja valinud. Richter tahab naispeaosatäitja rolli leida tüdrukut, kes on ilus, kuid mitte eriti seksikas, mis on hoop, kuid tal on õigus. Lizbeth Bennet on tütarlaps, kellesse Will Darcy armub, kuigi too ei ole tegelikult tema tüüp.

Mulle meeldiks mõelda, et iga kaamera ees seisva tütarlapse ja minu vahel tekib keemia, kuid kahjuks ei ole see nii. Enne kui tütarlaps siseneb, vaatame üle tema portreefotod, klipid varasematest filmidest ja proovivõtted. Siiamaani olen ma üheteistkümnega neist proovi teinud ning mõtlen iga kord, kas siis need ongi meie väljavalitud? Me oleme kõigi peale palju aega kulutanud ning ma püüan aru saada, missuguste kriteeriumide järgi Richter tüdrukuid valib, sest nende jaoks, kellega mina tahan proovi teha, planeerime me rohkem aega. Mitte et ma Richteri meetodi või tema valikud kahtluse alla seaksin.

„Daria!” hüüab Richter oma assistendile ja tõmbab sõrmega üle kirjutusalusele kinnitatud paberi, millel on kogu vajalik teave kirjas. „Me võime järgmise tüdrukuga jätkata. Belinda, eks ole?”

„Jah, härra,” vastab Daria. „Kutsun ta kohe sisse.”

„Temaga on mul suudlusstseen, eks ole?” ütlen mina.

Richter puhkeb naerma ja silmitseb mind oma heledate silmadega üle prillide. „Kuidas sa selle peale tuled?”

Oih! „Hm. Mulle tundub, et mul on kihu suudelda just neid, kellest ma kõige vähem vaimustuses olen.”

Richter kergitab kergelt kulme, mis on pooleldi mustad ja pooleldi hõbehallid. „Hea tähelepanek. Ma ei taha, et mul kahe silma vahele jääks, kellega sul keemia kõige paremini klapib, niisiis saavad need, kellel proovivõtetel nii hästi ei läinud, veel ühe võimaluse, enne kui me neile lõplikult ära ütleme.”

„Selles mõttes on iva.”

„Aitäh, ma hindan su toetust!” Tema suunurgad kerkivad ja ta naerab taas ning mina punastan veidi, mida ma kunagi ei tee.

„Adam, see on Belinda Jarvis.” Daria jätab tütarlapse kaamerate keskele seisma.

Võin kohe öelda, et Belinda ei ole õige valik. Tema nägu on liiga sensuaalne, pilk liiga kalkuleeriv. Ta võiks ehk Caroline Bingleyd mängida. Teksti, mida ta esitab, tunnen ma juba nii hästi, et võiksin seda ka žongleerides ette kanda. Ma loen tema kehakeelt ja seda, kuidas ta läbi pooleldi langetatud laugude mind vaatab ja otsustan, et Belindaga koos oleks filmivõtetel lõbus olla. Me suudleme ja kahe sekundi pärast on tema keel minu suus. Lõbus, jah. Kuid see ei ole Lizbeth Bennet. Kui ta on ruumist lahkunud, mainin ma Richterile, et kujutaksin teda väga hästi ette Caroline’ina.

„Caroline ja Charlie on meil juba välja valitud,” vastab Richter. „Nende konkurss kulges paralleelselt, kuna nad peavad nii välimuselt kui ka iseloomult mõjuma õe ja vennana.”

„Kas ma võin teada, kes?”

„Loodan, et saan sind juba homme Charliega tuttavaks teha. Helistan talle täna õhtul. Mis puudutab Caroline’i, siis teda mängib Brooke Cameron.”

Brooke Cameron. Ma proovin mitte reageerida, kuid Richteri silmadele ei jää miski märkamatuks ning see uudis lõi mind nii rivist välja, et ma ei suuda oma pettumust varjata. „Kui ma ei eksi, olete teie kaks varem koos töötanud?”

„Jah.” Mul ei ole isu detailidesse laskuda. „Mõni aasta tagasi.” Tegelikult ligi neli aastat tagasi.

Richteri näost võib välja lugeda, nagu tahaks ta veel midagi küsida, kuid Daria avab ukse ja pistab pea sisse. „Adam, Emma Pierce on siin.”

Emma

Adam Richteri ees esinemine heidutab mind sama palju kui proovivõtete tegemine koos Reid Alexandriga. Dan hoiatas mind, et Richter ei raiska aega lobisemisele, seepärast pean ärevuse alla neelama ja teda veenma, et mina olengi tema ideaalne Lizbeth Bennet. (Helistasin Emilyle, et temalt moraalset tuge saada, kuid sellest polnud suurt abi. „Oh. Mu. Jumal. Mõte olla Reid Alexandrile nii lähedal. Ma ei saa hingata.)

„Olgu, Reid, Emma, alustage sellest kohast: „Siin sa oledki, ”” lausub Richter. „Ja… võte.”

Kooli koridoris – päeval

WILL läheb LIZBETHI juurde, kes seisab oma kapi juures ning puudutab teda õlast.

WILL

„Siin sa oledki.” LIZBETH paneb parajasti raamatuid kappi, pöördub WILLI poole ja vaatab talle kulmu kortsutades otsa.

LIZBETH

„Jah?”

(Reid Alexandrile ükskõik mis põhjusel pahuralt otsa jõllitamine tundub nii vale, aga stsenaarium näeb nii ette).

WILL

„Ma ei kannata seda välja. Loomulikult oleme me pärit erinevatest sotsiaalsetest kihtidest ning sa oled täielik vastand nendele tüdrukutele, kes mulle tavaliselt meeldivad, kuid ma ei saa sind peast välja. Tule minuga laupäeval Charlie peole. Tulen sulle kell kaheksa järele.”

LIZBETH vaatab talle otsa ja kallutab pead, nagu oleks ta segaduses.

LIZBETH

„Tavaliselt püüan ma viisakalt ära öelda, kui ma kellegagi välja minna ei taha. Kuid praegu olen ma lausa šokis.”

WILL

(uskumatult)

„Kas see tähendab ei?”

LIZBETH

„See tähendab, et sa ei suuda mind kinni maksta.”

(Jälle tundub see mulle täiesti vale, kuid nii seisab stsenaariumis).

WILL vaatab LIZBETHILE otsa ja astub talle lähemale.

WILL

„Mida kuradit? Kas sa ütled tõesti ei?”

LIZBETH, selga sirgu ajades.

LIZBETH

„Arvad sa tõesti, et jooksen sulle kutsumise peale järele nagu kõik teised tobedad tüdrukud siin koolis? Ei mõtlegi. Ma ei teeks seda isegi siis, kui sa ei oleks nii ebaviisakas iga kord, kui ma sinu lähedusse satun, kuid kas sa tõesti arvad, et tahan sinuga tegemist teha pärast seda, mis sa tegid Jane’ile? Ja George’ile?”

WILL

„Ei ole sinu asi, mis minu ja George Wickhami vahel juhtus. Naeruväärne. Tahtsin sind lihtsalt ühele peole kaasa võtta, kuigi me ei kuulu ühte ühiskonnakihti. Või meeldiks sulle pigem, kui ma su kallihinnalise ego säilitamiseks valetaksin.”

LIZBETH

„Mul on ükskõik, kuidas sa seda teed.”

(Seisame teineteisele väga lähedal. Reid ootab minu suust üht sõna – võtmesõna, et mind suudelda. Lähedalt vaadates on Reid Alexander kõige ilusam poiss, keda ma kunagi näinud olen, kuid praegu pole õige aeg seda tunnistada, sest Lizbeth on tema peale tulivihane.

„Mida?”

WILL haarab LIZBETHIL õlgadest.

„Lõige!” hüüab Richter. „Hästi, hästi. Tänan, Emma. Hoiame ühendust.” Ta saadab mind naeratusega minema.

Kas see oli hea või halb naeratus? Mulle tundub, et proov õnnestus hästi, kuid ta katkestas meid just enne suudlust, mis ei ole hea märk. „Reid, vaatame õige järgmise kandidaadi üle,” ütleb Richter ning Reid, kinkides mulle võluva naeratuse, tõttab kiiresti tema juurde.

„Preili Pierce?” Assistent äratab mind mõtetest ja tema näoilme reedab mulle, et on seda juhmi pilku juba paljudel nägudel näinud. „Siiapoole, palun,” ütleb ta ning juhatab mind väljapääsu poole.