Читать книгу Ridade vahelt lugedes - Таммара Веббер - Страница 7

REID

Õnnenumber kolmteist – Emma Pierce. Vaatame täna üle veel kaks tütarlast ja homme viis, kuid ma tean juba niigi, et see on tema. Milline säde, keemia – see kõik on meil olemas.

On täiesti seletamatu, kust see tuleb, kuid see on midagi enamat kui lihtsalt külgetõmme. On filmipartnereid, kellel kaamera ees on keemia olemas, kuid päriselus ei suuda nad teineteise pilku taluda ning on teised, kelle puhul seksuaalne orientatsioon peaks koostöö võimatuks tegema, kuid filmis see on. Nagu maagia.

Sellest tütarlapsest ei ole ma varem midagi kuulnud. Kui ta võetakse, on ta ju nii-öelda tundmatu ning Richteril võib olla raske produtsenti veenda, et talle antaks võimalus. Esimesel päeval kohtusime me kahe tuntud näitlejannaga, kes samuti kandideerisid Lizbethi osatäitjaks. Ka nemad sobiksid, kuid mitte nagu Emma. Ka Richter teab seda. Pärast proovi ta küsis, mida ma Emmast arvan.

„Jah,” sõnasin naeratades.

Ka tema naeratas mulle vastuseks. „Ma arvan, et sinu jah võtab kõik ilusti kokku. Vaatame ka seitse… viimast üle, eks ole? Kuid ma helistan homme kindlasti Emma agentuuri ja teatan, et ta oleks uueks väljakutseks valmis. Vaatame, kuidas teil kahel terve stseen õnnestub.”

Ta tahab suudlust näha.

Mina samuti.

Emma

Minu isa ja Chloe viskavad ikka veel teineteisele kõrvalpilke, isa ohkab kuuldavalt iga paari minuti tagant ning Chloe närib huuli. Pärast sissejuhatavat küsimust „Noh, kuidas läks?”, millele ma vastasin lühidalt ja üksikasjadesse laskumata, ei ole kumbki minult enam midagi küsinud. Pärast paar nädalat tagasi toimunud vestlust hommikusöögilauas on nad mu halvustava vaikimise ära teeninud, isegi kui nad ei tea, et ma neid pealt kuulsin.

„Kas Reid oli ka seal?” pärib Chloe pärast viieminutilist vaikimist, kui oleme õhtusöögi lõpetanud ning istume juba taksos ja sõidame hotelli.

„Jah.” Ma loodan, et nad võtavad mu tõrjuvat hoiakut kui seitsmeteistaastase tüüpilist sõnakehvust.

Chloe ootab veel minutikese, lootes minult täpsustusi, kuid mõistab siis, et ma ei jätka. „Kas ta on tegelikus elus ka nii suurepärane? Kas sa esitasid stseeni koos temaga või ta lihtsalt oli seal?”

„Temaga.” Lõpuks ometi hakkab hotell paistma, tänu jumalale. Varsti kaome me oma eraldi, kuigi kõrvuti asetsevatesse tubadesse ning ma saan oma mõtetega üksi olla.

Isa ohkab jälle kuuldavalt. „Mis sa arvad, kas nad helistavad sulle tagasi?”

„Ma ei tea.”

Chloe pööritab silmi ning võtab välja taskupeegli ja huulepulga, nagu ei väljuks ta taksost tänavanurgal, vaid otse punasel vaibal. Täna õhtuks on küsitlus ilmselt lõppenud, kuid ma olen kindel, et hommikusöögilauas algab see jälle.

Minu käekotis on „Kooli uhkuse” tekst, mille ma pidin proovivõtte jaoks selgeks õppima, ja romaan „Uhkus ja eelarvamus” – raamat, mis kuulus kord mu emale, kuid kes suri, kui olin kuuene. Minu ema pärandas mulle udused mälestused ajast, mil ta veel elas, peotäie fotosid, abielusõrmuse ja kapsaks loetud lemmikraamatu. Sajandal leheküljel on kohviplekk. Kahesaja kolmekümne seitsmendal leheküljel on rasvane sõrmejälg, mis oli sinna kahtlemata sattunud siis, kui ta tegi süüa ja luges mulle samal ajal raamatut ette. Häguselt on see mul isegi meeles. Kui ma temast kõige rohkem puudust tunnen, kui ma igatsen, et ta mind oma käte vahele võtaks ega talu mõtet, et ta kunagi tagasi ei tule, ükskõik kui palju ma teda vajan, avan ma raamatu nendelt lehekülgedelt, katsun sõrmega musta sõrmejälge ja kohviplekki ning tunnen veidi kergendust.

Ma ei taha rääkida proovivõttest kellegi teisega peale Emily. Oleme lasteaiast saadik olnud tuttavate jaoks Em ja Em, saime seal headeks sõpradeks ning käisime kuuenda klassini ühes koolis, kuni isa otsustas mind koduõppele jätta ja hakkas mu kaootilist ajakava korrastama. Tänu vanaemale ja Emily emale, kes meid edasi-tagasi sõidutasid, jäime teineteisega lähedasteks. Ma ei tea, milline oleks olnud mu elu ilma temata. Arvan, et üksildane.

Emilyga koos lasin ma endale kõrvadesse augud teha, luurasin nägusaid naabripoisse (tema isa binoklit kasutades), õppisin rulaga sõitma (mingil määral) ja käisin autokoolis. Me korraldame Emilyga pidžaamaõhtuid, käime pediküüris ja räägime kõigest. Emily juuresolekul tunnen ma end normaalselt.

Niipea kui ma oma tuppa jõuan, helistan talle ning ta vastab esimese kutsungi peale. „Millist stseeni sa mängisid? Kas sul vedas? Kas said hakkama?”

„Stseeni, milles ta kutsub mind endaga välja.”

„Seda, mille lõpus ta sind suudleb? Jaaaaaa… kuidas oli?”

„Kui jõudsime kohani, kus ta minust kinni haarab…, mida Darcy iialgi ei teeks, sest ta suudab oma tundeid alati kontrolli all hoida – see ongi põhiline, mis teda iseloomustab! Ma ei usu, et stsenarist on seda romaani üldse kunagi lugenud.”

„Emma, sa tapad mu! Ma hakkan kohe praegu surema. Räägi juba!”

„Ei suudelnud. Režissöör katkestas meid just enne seda ning seejärel kutsusid nad ilmselt sisse järgmise lootustandva kandidaadi.”

„Oh, pagan. Pole aus!” Emily ohkab, võttes kaotust isiklikult.

„Jah, temaga suudlemine oleks olnud kena lohutusauhind.”

„Emma, ma ütlesin sulle, et sa saad selle osa. Kas sa suudad originaali muudatusi aktsepteerida? Filmid ei ole kunagi nii head kui raamatud, kuid see ei ole kuritegu. Sa ei pea sellepärast nii palju pead murdma.” Emily tunneb mind nii hästi.

„Sellega saan ma hakkama. Kardan vaid, et kui ma selles filmis kaasa teen, hakataksegi mind tühiseks ja armsaks plikakeseks pidama. Ma ei hakka kunagi midagi tähtsat tegema.”

„Ükskord oled sa päris tipus ja saad ise valida, mida sa tahad teha.”

„Millal see veel on?” Mu hääl muutub nutuseks ning ma ei saa selle vastu midagi teha.

„Nii neljakümnenda eluaasta paiku,” vastab Emily. „Pole mingit kahtlust – neljakümneselt on sul kõik kontrolli all.”

Ma naeratan. „Head ööd, Em!”

„Head ööd, Em!”