Читать книгу Ridade vahelt lugedes - Таммара Веббер - Страница 9

REID

Emma Pierce on neljas viiest tagasikutsutud kandidaadist. Püüdes olla professionaalne, keskendun ma enne teda kolmele tüdrukule, kuid terve päev tunnen ma endas pulbitsevat energiat, mul on sees mingi imelik värin, sest ma ootan teda.

Kui Daria ta sisse juhatab, on mul tunne, nagu oleksin ma vooluvõrku ühendatud. Ma viskan pilgu käsikirjale, kuigi mul on oma osa ja tema osa tervenisti peas, kuid ma tahan edasi lükata hetke, mil meie silmad kohtuvad, sest ma tean, et kui me koos teksti ette kanname, tabab meid nagu elektrilöök. Me kordame sedasama stseeni, mida me mängisime eelmine kord, ainult selle vahega, et seekord Richter meid ei katkesta.

Ta palub meil oma kohad sisse võtta ja Emma pöörab pea kõrvale, segaduse vari näol, kuid ta on valmis. Richter hüüab „Võte!” ning kui ma Emma õlga puudutan, pöörab ta näo minu poole, põrnitseb, tabades täpselt kehastatavat tegelaskuju, ja ma soovin, et see oleks juba päris võte, sest paremini enam minna ei saa. Tekst voolab meil suust, nagu oleksime seda stseeni juba tosin korda harjutanud ning kui ta lausub oma viimase sõna „Mida?”, haaran tal õlgadest, nagu stsenaarium ette näeb, ja suudlen teda.

Kohe, kui ma teda puudutan, saan ma aru, et mu haare ei ole õige, vaid peaaegu vaenulik, kuid ma jälgin ju stsenaariumi. Me peame stseeni kordama, kuid see on hea. Seda, et meie vahel on keemia, ei saa salata. Ta taarub veidi, kui ma ta lahti lasen ning tema rohekashallides silmades on säde. Ka tema tunneb seda.

„Lõige.” Richter hüppab toolilt püsti ja ajab huuled mõtlikult torru. Ta vaatab meile otsa ning trummeldab ühe käe sõrmedega vastu reit. Kolme viimase proovivõtte jooksul ei tõusnud ta kordagi üles. „Liiga agressiivne, ma arvan, Reid.” Veel huultega torutamist, veel sõrmedega trummeldamist. „Alustame veel kord otsast peale. Rohkem kirge ja vähem võimutsemist.” Ta laseb mul stseeni füüsiliselt läbi elada – nii õnnestub mul töö kõige paremini. „Emma, reageeri veidi aktiivsemalt – sa vastad suudlusele just sel hetkel, kui Reid tagasi tõmbub.”

Kui kaamera on taas võtteks valmis, naeratan ma talle ja sosistan: „Ära muretse.”

Ta vastab mu naeratusele veidi närviliselt, see on hea. Ta peab vaid minu juhtimisele järgnema ja sellega on ta siiamaani veatult hakkama saanud. Seekord surun ma ta enda vastu, toetan ühe käega ta pead ja libistan teise mööda ta käsivart alla, tirin kikivarvule ja viin tasakaalust välja, nii et ta peab minu vastu toetama, kui ma teda suudlen. Ta surub käed vastu mu rinda ja ta on täpselt nagu Elizabeth Benneti tegelaskuju, kes alistub Will Darcy kirele.

„Suurepärane, valgus,” sõnab Richter. Ta hõõrub käsi.

Põrgut, jah.

Me filmime veel mõned stseenid, Richter kinnitab Emmale, et hoiame temaga sidet ning seejärel saadab Daria Emma välja. Emma noogutab ja tänab Richterit ning heidab pilgu minule. Minu näoilme ei reeda midagi, kuid ma ei kahtle – tema ongi Lizbeth.

Emma

Kui ma nädal pärast proovivõtteid gümnaasiumist koju jõuan, võtavad isa ja Chloe mind šampanjapudeliga vastu. „Sa said selle osa!” teatab isa, Chloe kiljub ja ulatab ka mulle klaasi. Mind valiti Lizbeth Benneti osatäitjaks filmis „Kooli uhkus”. Teenin sellega rohkem kui viimase seitsme aasta jooksul kokku. Filmivõtted algavad augusti keskel Austinis.

Vapustatuna uudisest, töötasust ja võimalusest töötada kolm kuud koos Reid Alexandriga, teen ma seda, mida teeks iga teine tüdruk. Ma haaran telefoni ja saadan oma parimale sõbrannale Emilyle tekstisõnumi. Emily on kooriproovis, kuid ma loodan, et hirm koorijuhi käest pahandada saada ei hoia teda tagasi, et mulle vastata.