Читать книгу Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus - Tamur Kusnets - Страница 2

Udu lainetas külmade soolaste voogude ning hämarusse mattunud kivise ranniku kohal; õhku täitis kõduneva adru imal lehk. Tumehall merevesi mäsles teravate karide ja ajupuude ümber, loksudes kitsaid vahujoomi klibule jättes randa. Vägevate rahnude vahelt kerkisid sünkjad tumedad varjud. Valitses vaikus, mida ei häirinud isegi merelindude kiledad hääled, üksnes näkkide kutsuvad ohked näisid kuuldamatul sosinal mööda veepinda libisevat… Tähed sirasid taevas kui brisingite kalliskivid; kalbe kuu kallas kõik õrnkahvatu kumaga üle. See oli otsekui Niflheim, udude ja salapära maailm, mille peale toetus pimeduse kõhedusttekitav käsi. Rannalõugaste ja kaldapadurate kohal oli tume veeaur, meresoolast kidunenud põõsastelt nirises rõskusepisaraid. Põhjala jahe meri loksus oma kivises sängis.

Ootamatult kerkis udu kohale koletise avali lõugadega viirastuslik lõust. Jõletise merevaigust silmad läiklesid pimedas ning tumedas puus helendasid luust voolitud kihvad. Pikk oskuslikult nikerdatud kael jätkus raske tammise täävina, mis lõikas hääletult läbi mustjate lainete; madala tõrvatud parda kohal välkusid pikad aerud ning veikles värvikirevate kilpide rida. Täävi ehtiva lendmao taga seisis pikk laiaõlgne turvistikus mees, kelle linakarva juukseid kattis kuldpanustega kiiver. Käes hoidis ta pikka lipuoda, mille teraviku all lehvivate värvitud hobusejõhvide keskel ripnes kuivanud hundikäpp. Udu kõledad kombitsad roomasid mööda mehe pihta ja soomustatud rinda üles, kattes naastud veepiiskadega ning ulatudes hõreda auruna isegi õlgadeni.

Alus näis otsekui suitsust esile ujuvat… Harvade välgatustena peegeldusid kuukiired sõudvate sõjameeste relvadelt ja pealiku uhkelt soomusrüült. Allalastud mastiga musta laeva piirjooned olid veeaurus ähmased, kuid muutusid üha selgemaks – see oli halvaendeline ja röövloomalikult sihvaka kerega alus. Udust ilmus veel teinegi viirastuslik mastita paat, selle kannul libises hääletult esile kolmas; kõik nad liikusid enneolematult vaikselt, isegi aerud rasvaga määritud pardaaukudes ei kriiksunud. Pikkpaadid järgnesid käratult üksteisele, vaid rasked, tugevaid sõudjakäsi tunda saanud aerud tekitasid vees mulksuvaid keeriseid. Tumehallide merevoogude taustal terendasid ohtukuulutavad meremadude taolised mustad ja madalad laevad.

Udust märgunud juuste ja habemega pealik silmitses mornilt eespool, tumeda vee kohal kõrguvat hambuliste astangute, hõredate kuivanud rohutuustide ja veerkividega palistatud randa. Puust tahutud ning ammugi sammaldunud iidne jumalakuju konutas madala kuristiku kohal justkui udus valvav vaenulik hiid. Kaljujärsakute jalamil lösutasid madalad lamedad kivid nagu suured mereloomad. Mis võis peituda selle paeseina taga, võõral, külmal ja kivisel maal?

Sõjamees raputas korraks pead, veepiisad langesid ta soolakirmes juustest; hundipäikese kahvatu valgus muutis pealiku uhked ja suursugused näojooned kooljalikuks. Helesinised silmad näisid hämaras mustadena. Karm ilme ei kadunud mehe palgelt, ainuski lihas ei liikunud linakarva habemega näos. Võõraid hädaohte peitev rand lähenes iga hetkega…