Читать книгу Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus - Tamur Kusnets - Страница 6

Ballimar seisis träälisara ees. Viletsad närud katsid vaevu ta keha, teised orjad seisid haigutades ja ringutades ta ümber. Oli varajane hommik, idataevas alles hakkas hahetama. Noormees lõdises külmast, hilissügisest oli saamas talv. Rohi oli härmatanud, vähesed vihmaveelombid olid kaetud õhukese läikiva jääkaanetisega. Esimesed päikesekiired panid külmunud veetilgad katuseräästastes sätendama.

Kimber vaatas mornilt ringi. Edeling Wulfgari talu tagaõu polnud sugugi nii avar ja uhke kui eesmine. Vilets õlgkatusega sara, milles elasid träälid, varjualused lammaste, veiste ja hobuste jaoks… Lisaks sepikoda, riistakuurid, aidad ning panipaigad, mis kõik peitsid eneses Wulfingide suguvõsa jõukust. Maapinnal, mille loomad olid konarlikuks sõtkunud, mustendasid külmunud sõnnikukamakad. Träälid röhitsesid, kratsisid, lasksid valjusti peeru ning ajasid uniselt juttu. Üks neist kuses vastu laudanurka. Ballimar jälestas neid madalaid ning põlgusväärseid, Midgardi kõige närusemaid räpaseid trääle. Tavaliselt anti träälile, kes võttis endale kaasaks mõne orjatari, tükike maad ja ta maksis elu lõpuni isandale panist. Heal juhul sai temast laete, poolvaba, kuid need orjad olid lihtsalt alamad inimesed, kes ei suutnud üllaid tegusid korda saata ega väärikaid sõnu lausuda. Nende kiilate või lühikeste sagrispeade ümber olid räpased kaltsud või rätikud – mütsi kandis üksnes vaba mees. Keegi lühike jässakas mees ütles Ballimarile midagi, ent noor Kimbrung ei teinud temast väljagi.

Kõlas järsk hääl, träälide loba vaikis nagu lõigatult ja mitmed tõmbasid pea hirmunult õlgade vahele. Edelingikoja nurga tagant ilmus scippare Osmond, edeling Wulfgari nõumees, kellel oli mitu hauki kaasas. Valjude käsklustega aeti kõik träälid, Ballimar nende seas, liikvele. Osmond osutas nuudivarrega igale träälile ning saatis nad tööle, kelle metsa hagu tooma, kelle sõnnikut rookima, kelle pudulojuseid söötma. Aeglasemate orjade ergutamiseks käratasid vabad haukid raskeid sõnu ning ähvardasid piitsaga. See kõik tuli Ballimarile nii tuttav ette, et noormees tajus täie selgusega tõsiasja – ta oli trääl… Milline alandus, Wotani pühade käevõrude nimel! Milline solvang ühele vürstipojale!

Ballimar ootas allasurutud vaenulikkusega, missugune räpane töö talle osaks langema pidi. Ta ei teadnud, kas suudaks alandlikul ilmel, vastu hakkamata seasulgu puhastada või lehmasõnnikut kraapida… Iial polnud Beanstani poeg kannatlikkuse ja leplikkusega hiilanud, säärast alandust polnud aga noor Kimbrung veel tunda saanud. Põletushaav puusal polnud pooltki nii kibe…

Osmond torkas talle nuudivarrega selga ning andis hooletu viipega märku metsaserva poole liikuda, kuhu teisedki träälid tusasel ilmel oma sammud seadsid; tõotas tulla töine päev. Päike hakkas tõusma ja ennustas külma ning selget ilma. Mõningate arusaadavate sõnade järgi oli kimber taibanud, et kavatseti puid vedama hakata ning Ballimar tundis vastikust, et pidi koos orjadega oma lihaseid pingutama. Ent ta teadis, et valikut polnud – vaekauss oli seekord edeling Wulfgari kasuks langenud. Ja Ballimar kõndis tusaselt metsa poole.

Kuigi Ballimar ei näinud ühtki sõjavarustuses hauki träälidel silma peal hoidmas, oli ilmne, et ümbruskonnas leidus nii mõnigi vardja, rääkimata juba lihtsalt niisama ringilonkivatest saksilastest. Valvurid olid Hunditalu väravas, valvurid olid ka rannal, ja kindlasti olid neil ka koerad… Koerte eest pageda oli aga raske. Kimbrung oskas küll jälgi segada nagu ei keegi teine Midgardis, kuid lihtsalt laande pagedes oleks jäänud isa eest neimamata ja noormehe jaoks võrdus see häbistava orjusega. Parem oli oodata sobivat hetke, kui sai põgeneda relvastatult, et hankida läbi kõnnumaa liikudes toitu ning surmata tagaajajad. Ballimar suutnuks seda kõike ka paljakäsi, kuid raudvahe tapariist polnud sellegipoolest ülearune.

Metsaservas selgus, et laanesügavusse viis kitsas jalgrada, mida mööda träälid peatumata edasi liikusid. Nähtavasti tuli puud metsast välja tassida, polnud isegi võimatu, et neid tuli alles langetama hakata. Kimber muigas süngelt. Kui tal kord juba hea kirves käes on… Kuid haav vasakus käsivarres, mis oli küll jõudsalt paranenud, andis end siiski veel üsna valusalt tunda; aegajalt jooksis see verd ning punast lima. Ballimar küll ei hoolinud valust, aga kaine mõistus ütles talle, et haavatud käega ta kaugele ei jõuaks. Kimbrung kortsutas vihaselt kulmu – kõik jämedad otsad olid edeling Wulfgari käes, needku teda aasirid! Võib-olla ei suuda ta isegi puid metsast välja kanda, vara oli veel selle käega relva hoida. Nii või teisiti tuli oodata sobivamat aega…

Ühe väheldase lagendiku serval lösutas kehv hurtsik, mis kuulus nähtavasti mõnele träälile või laetele. Omaniku elujärge võis aimata juba ta lastestki – kõhnadest, närudes ja sasipäistest jõnglastest, kes varasest hommikutunnist hoolimata palehigis töötasid, hagu ja vett tassisid ning muid majapidamistalitusi tegid. Ka naine oli trääli vääriline, kondine ja ilutu, juuksed sugemata, riided räbaldunud. Lähenevaid orje nähes tõi naine kuuldavale valju kimeda hüüde ning madala mätaskatuse räästa alt ilmus nähtavale laiaõlgne sooniline mees, tõmmu nagu tukiots, ilma vöö ja mütsita nagu trääl kunagi. Mees tervitas tulijaid lärmakalt ning träälid tervitasid teda sama semulikult. Ballimar vaatas neid halvakspanevalt – neis orjades polnud kübetki väärikust; träälid heitsid hütiperemehe kaasa üle nalja ning naersid rämedalt. Kimber pööras põlglikul ilmel pilgu kõrvale. Ükski vaba mees, veel vähem Wotani järeltulija, poleks lubanud oma naise üle nalja visata; iga selline asi oleks lõppenud verevalamise või vähemalt raske wergeldiga… Noormees sülitas pahaselt, kui orjahüti peremees oma viletsal moel suurhaukide murret väänates tema poole pöördus, ning astus sammu eemale. Hurtsikuperemehe habetunud nägu kõverdus vihast, kuid enne, kui keegi midagi teha või öelda jõudis, kuuldus kabjaplaginat ning jässakal ratsul kappas kohale pikk lehviva juukselakaga sõdalane.

“Tööle, Thunori vasara nimel!” käratas hauk oda raputades. “Või tahate rooska saada?!”

Träälide hääled vaikisid korrapealt ning nende näod muutusid alandlikuks; orjad kiirustasid sügavamale metsa, kus hüti läheduses asuski raielank ning selle servas palgivirn. Seal polnud kallid laevapuud, vaid lihtsalt ehituspalgid. Mõne aja pärast kuulis Ballimar rasket puhkimist, asside käginat ning puude vahelt ilmus nähtavale paarisrakendiga härjavanker. Ühestainsast rakendist polnud mõistagi palju abi, ent lõppude lõpuks ei olnud see Ballimari asi. Tema poolest oleks need palgid võinud metsa mädanedagi. Kimber sülitas jälle ning palus mõtteis Ymirilt andeks, istudes virnast väljaulatuvale palgiotsale.

Esimesele härjavankrile järgnesid siiski teised ja Kimbrung ei näinud ühtegi vaba meest tööd tegemas, kõiki vankreid ohjasid kas träälid või laeted, isegi edeling Wulfgarile panist maksvad talud ei olnud saatnud vaba töömeest, vaid orja. Tuli hakata tööd tegema, nii alandav kui see ka polnud, pealegi ei tahtnud Ballimar oma turjal häbistavaid nuudihoope tunda saada. Viga saanud käsi küll valutas pisut, kuid noormees oli ettevaatlik ja tegutses põhiliselt parema käega, kasutades vasemat vaid häda korral. Külmast ilmast hoolimata hakkas Ballimaril peagi palav. Laiskade träälide looderdamisele vaatamata kahanes palgivirn jõudsalt. Aegajalt käis mõni vaba hauk orjade tööd üle vaatamas ja alati muutusid nende liigutused siis kiiremaks, üksnes Ballimar tegi tööd edasi täpselt nii nagu enne ülevaataja tulekutki, pidades häbistavaks kartust välja näidata. Mitmel korral oli ta märganud lähedase hurtsiku peremehe vaenulikke pilke ning mõnitavat irvet, kuid Ballimar hoolis sellest sama vähe kui koera klähvimisest.

Töö oli raske, kuid Kimbrung ei varunud enesele pärast iga palki jõudeaega, soovimata end träälidega ühele pulgale asetada. Olles sünnist saadik teistest omavanustest kehajõus kaugelt üle, oli ta enamikust Midgardi meestest tugevam, kuigi ta oli üksnes kahtekümmet suve näinud, kui sedagi. Nähtava pingutuseta tõstis ta palgiotsi härjavankritele, vaid haruharva pühkis noormees laubalt higi või tõmbas hinge.

Härgade paarisrakendid vedasid kolmesüllaseid palke aeglaselt Wulfgardi õuele, piitsad plaksusid loomade turjal, ajajad karjusid läbilõikavalt, ent härjad venisid endist viisi. Assid nagisesid palkide raskuse all, rakmed kriuksusid. Träälid tõstsid Wulfgardi veetud palgid vankritelt ning ladusid räästa alla varju. Tühjal vankril metsaserva poole tagasi sõites jõrisesid nad laulda ning lobisesid, kratsides kirpude näritud külgi. Ballimar kõndis mornilt vankri kõrval või härjaikkest kinni hoides, põlates orjadega koos vankris istumise ära, mille eest nõelasid ta selga õelad pilgud ja kõrvu kriipisid mürgised mõnitused. Noor kimber ei mõistnud orjade väänatud sõnu, kuid sai nende solvavast mõttest aru. Olles harjunud orjadega üksnes nuudi abil kõnelema, ei teinud Beanstani poeg träälide lobast pealtnäha väljagi. Ka träälihurtsiku peremees, kelle habeme seest mustendas lünkliku hammastereaga suu, irvitas põlglikult kimbri poole. Ja kuigi see oli Ballimarile raske, tegi ta näo, et ei märganud midagi. Ei saanud ju ometi austada orja sellega, et üks vürstisoost mees teda käega puudutaks, olgu või karistuseks.

Käia tuli veel mitu korda, enne kui palgid Hundiõuele said veetud. Paaril korral käis Ballimaril tugev valu läbi vasema käe, kuid töötegemist see eriti ei seganud. Viimased palgid ponnistati vankrile ning ajajad laksatasid härjakaradega loomadel üle turja. Nahkrihmade ning asside kriginal läksid rakendid liikvele, ise raskete koormate all roobastes ohtlikult kõikudes. Ballimar kõndis parajasti ühe rakendi kõrval, kui eessõitev vanker ohtlikult kaldu vajus. Keskpäevane päike oli lühikeseks ajaks suutnud pinnast siiski niipalju sulatada, et vanker istus nüüd sügaval poris, kaldudes aina enam küljele. Härjad mörisesid ning ajaja hõikus ehmunult. Endalegi ootamatult sööstis Kimbrung edasi ja toetas õla vankrikülje vastu, surudes kõigest jõust. Lihased ning liigesed naksusid pingutusest, kuid koorem rohkem ei vajunud; ajaja nüpeldas loomi ja vanker veeres peale pikka ponnistust mülkast välja. Alles mornilt Hunditalu poole kõndides mõistis Ballimar, et oli ühele träälile appi tõtanud ning häbitunne näris teda. Ka oli ta oma vaenlaste edelingide talutöödele kaasa aidanud… Noormees sülitas tigedalt – tursid ise olid vististi ta oiu röövinud… Ta ei pannud isegi seda tähele, kuidas teised orjad ning habemiku trääli üsna kena tütar üllatunult pealt vaatasid, kui kergesti ta vankri püsti hoidmisega toime tuli. Muul ajal oleks kimbril selle näitsiku jaoks isegi silmi jätkunud, ehkki see oli tema arust liig sale ja madalast, lausa roojasest soost.

Pea kõrgilt kuklas, astus noor Kimbrung härjarakendi kõrval Hunditalu tagaväravast sisse ja haaranud härjal oma raudsete sõrmedega sõõrmetest kinni, sundis ta looma õigel kohal ringi keerama, et palke võimalikult vähe omal jõul kanda. Rakendit ohjanud trääl vallandas köiesõlme ning kolm vankrile kinniseotud palki vajusid laiali, üks veeres koguni maha. Ballimar piilus silmanurgast ringi – veidral kombel oli tagaõuel tavapärasest enam hauke, kes omavahel juttu puhudes ning õlut rüübates orjade tegemisi pealt vaatasid.

Ballimari silmad läigatasid ja ta haaras sisimas ebaõiglasi norne kirudes kolme sülla pikkusel ning üsna jämedal palgil keskpaigast kinni. Saksilased piidlesid teda üllatunult – palki oleks pidanud tõstma vähemalt kaks-kolm tugevat meest, kuid Ballimar ei kavatsenud korra ette võetud asja enam pooleli jätta. Kiire järsu tõmbega rebis kimber puu maast lahti ning tõstis selle osaliselt reitele toetades vööni. Veenid ta kätel paisusid, haavast jooksis peenike verenire, näkku kerkis punetus, aga Ballimar nägi teiste inimeste seas ka edeling Wulfgari emanda selja taga seisnud tüdrukut. Puhtast trotsist ei kavatsenud noormees sellele näitsikule anda halvakspanuks rohkem põhjust. Lühikeste raskete sammudega kandis Kimbrung palgi virna poole ja paiskas selle siis uratusega maha. Veri tuksles ta soontes ja rahulolu täitis rinna. Mitte iga mees poleks sellist palki maast kergitanud! Vabad haukid ümisesid üllatunult, üks neist tuli koguni juurde ning lükkas palki jalaga, proovides selle raskust. Ballimar pidi enesele tunnistama, et puu oli olnud tõepoolest raske – tõelise mehe vääriline. Ta nägi hetkelist üllatust ka selle tõmmu tüdruku näol ja kõverdas üleolevalt suunurka.

Kui kõik palgid olid Wulfgardi varju alla veetud, lasti higistel härgadel puhata, ka orjad ise tõmbasid peale rasket tööd hinge tagasi. Kaks vanapoolset räpast orjatari vedasid kohale vaskkatla veel aurava lögaga, millest Ballimar esimesel pilgul isegi aru ei saanud, millega tegu; lõhnast ja lähemast uurimisest aga sai ta selgust, et kokku olid keedetud odraterad, toidujäänused edeling Wulfgari laualt, kirburohu, hanimaltsa, põldkannikese, kõrviku ja tudraviljad. Peoga oli lisatud kanepiseemneid, et pudrulaga rasvasem tunduks. Üks suure kondiga orjatüdruk tõi puupangega hapupiima.

Ballimaril oli tugev kõht, mis seedis nii mõndagi – mõni suvi tagasi olid Kimbrungid sõjasõidult naastes palju päevi ühel laiul merehädas, kus hinge sees hoidmiseks tuli neil koguni sõjast toodud träälid ära süüa. Kodukandis oli ta poisikesena rannas kivide vahelt karpe korjanud ning neid hea isuga söönud. Ka see puder oleks noormehel tõrgeteta alla läinud, kui sellesse poleks segatud Wulfingide näritud kondid ja soustijäätmed. Ballimar helpis esimest korda elus nii alandlikult leent… Isegi enne ohvritalitust antud toit polnud talle nii vastikuna tundunud – ta oli vang, jumalatele toodav ohver ning haukid oleksid urjatavaid vedela lakkega söötes iseendid aasirite ees häbistanud. Nüüd aga… Kuid jõudu oli tarvis hoida. Sisimas end põlates nihutas kimber ennast koos teiste orjadega lähemale – raske töö oli noormehe tavalise hea isu kõrvetanud aplaks näljaks. Korraga meenus Kimbrungile, et tal polnud ei lusikat, kruusi ega üldse midagi, millega tulist pudrulöga suhu tõsta, ka läheduses ei paistnud ühtegi söögiriista mujal kui träälide räpastes pihkudes. Egas ometi laastuga saanud sööma hakata! Sõdalased naersid kimbri kimbatuse üle.

Mõnda aega sõnatuna katla kõrval istunud ja vaadanud, kuidas teised träälid ahnelt kugistades ning suulage kõrvetades einet võtavad, pani Ballimar tähele, kuidas üks orjadest tõusis ning savikruusi sõrme otsas keerutades hapupiimaga täidetud pange poole suundus, jättes ligase puulusika maha vedelema. Noorel Kimbrungil polnud valikut, ta sirutas käe ja lusikas vahetas peremeest. Puder polnud tegelikult halb ning Ballimar sõi seda kogu oma haavatud uhkusest hoolimata isukalt. Hapupiima pärast ta eriti pead ei murdnud – seda võis ju ka lihtsalt üle pangeserva rüübata.

Vaevalt jõudis Ballimar aga tosinajagu lusikatäisi hammaste taha läkitada, kui teda tabas tugev kõrvakiil ning lusikas kisti koos pudruga käest. Toores sõimuvaling koos ähvardustega tuli lusika endise omaniku suust, ja vaikis alles järgmise lusikatäie pudruga. Ori urises ja välgutas kimbri poole silmi. Ballimar vaatas teda uurivalt – ei saanud salata, see trääl, ehkki vaid keskmist kasvu, oli õlgadest lai ning lihaseline; kiirus, millega teised orjad talle ruumi tegid, andis tunnistust, et tõmmukas, mustade turris juustega trääl oli teiste omasuguste hulgas kardetud rusikamees. Kimbrung ei vihastunud; maast madalast oli talle selgeks saanud, et orja peale vihastamine oli alandav, ning hoolimata sellest, et noormehe kõrv huugas, ei haaranud teda raev. Viha, mida Ballimar kõige ümbritseva vastu tundis, polnud võimalik nii tühise asjaga eredamalt leegitsema puhuda…

Vihastamise asemel tõmbas kimber kärinal hinge ja sülgas mahlaka rögaklimbi koos pudruraasukestega träälile otse keset nägu just siis, kui viimane ettevaatlikult uue lusikatäie peale puhus. Haukid purskasid jahmunud orja habemes ripnevaid odraterasid ning kulmult allavenivat sültjat tatiniiti nähes pidurdamatult naerma. Sõdalased muutusid veelgi lõbusamaks, kui Ballimar poolel teel trääli suuni seisma jäänud rusikast lusika ära sikutas ja vastu katelt puhtaks lõi.