Читать книгу Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus - Tamur Kusnets - Страница 3

Öhe prahvatas koerte raevukas lõrin ja haukumine; Ballimar virgus silmapilkselt ning tema sisemust valdas jäine hirmukramp, mis viivu pärast kadus. Suures pimedas mõdukojas vandusid unesegased sõjamehed, tumedad kogud vilksatasid hõõguvast leeasemest mööda, kostis relvade tuhme kõlksatusi, kolksus kilp. Väljast kuuldus paljude meeste kiireid samme, võõras keelepruugis lausutud äkilisi karedaid sõnu, vihaseid karjeid, penide surmaeelseid kiljatusi. Pimedal õuel jagati raevuseid hoope; kuskil hakkas kähinal üürgama sõjasarv. Keegi karjatas võikalt, naishääled halasid, kõlas pikk valuline oie. Ägeda kähmluse käigus klirises teras. Kuskil eemal hakkasid ohtukuulutavalt kõmisema trummid; taas jõrises sarv, millele vastas teine.

Nõidpreester Beanstani madal hääl andis kimbritele karme lühidaid korraldusi, sõdalased ümatasid midagi vastuseks, mõdusaalis ruttasid ärevad sammud. Ballimar, kes oli äsja täismeheks pühitsetud, hoidus targu kogenud sõjameeste teelt kõrvale. Noormees oli täiesti võitlusvalmis, tema tugevad lihaselised käed hoidsid laiateralist sõjakirvest, laia vöö vahel oli ohtlik põdrasarvest pidemega pistoda. Kimbri pikad juuksed langesid ea kohta liiga vägevatele õlgadele, nõtked liigutused reetsid harukordset väledust ja kehaosavust.

Öös kuuldus puidu raginat – röövlid purustasid aitade ja panipaikade uksi.

Süttiva tõrviku valgel nägi noormees lipuodaga preester Beanstani, kimbrite vürsti, keda ümbritsesid karmiilmelised kaaskondsed. Tal oli tume avar preestrirüü üll ning selle all tihke rõngashame; pronksplaatidest vööl rippus lai kaheteraline mõõk. Keskealise mehe juuksed ja pard olid sugemata ning ta sünge nägu oli otsustavust täis. Vägev kämmal haaras pikakasvulisel noormehel valusalt õlast. Nende pilgud kohtusid ja Ballimar võpatas. Isa silmist kumas kiindumus, mure ning tumm palve ennast hoida…

“Grue!”

Tungla hüplevasse valgussõõri ilmus vagudest küntud näo ja tuhkjate juustega mees, kel oli pikk hall hõlst seljas, suur vibu nooletupega turjal ning lühike oda käes. Beanstan noogutas sõnatult poja suunas. Napi märguande peale astusid Ballimari kõrvale nõid Grue’ kaksikutest pojad Arnlaug ja Gunlaug, kes hoidsid oda ja kilpi käes. Läheduses seisvate kimbrungide nägudelt polnud võimalik välja lugeda midagi peale võitluskihu ja kindlameelsuse – sitked sõdalased olid valmis esimese märguande peale heitlusse sööstma. Ballimar tundis rinnus ärevusvärinat; ta surus selle alla ning noore metslase silmad tõmbusid tärkavas verejanus pilukile. Mida siis veel oodati, Wotani kaarnate nimel? Mõdukoja ümber olid vaenajad!

Nagu vastuseks nooruki kannatamatusele raksatasid uksepooled ristseliti, ründurid tunglesid rüsinal üle kõrge lävepaku välja ning nende kätes sädeles teras. Pimedal õuel liikusid tumedad varjud, keegi röögatas hoiatavalt, ent hääl lämbus kõris mulksuvasse verre. Niiskes ööõhus vihisesid esimesed nooled.

Beanstan tõi kuuldavale metsiku võitlushüüde, puhkes julm taplus; teras helises öös, võitlusraevust haaratud sõjamehed karjusid, kajasid valuoiged. Kusagil udus tagusid järelejätmatult trummid. Juba leegitses püstpalkidest ja paekivist valli kõrval tõrvikuna vahimaja, valgustades oma kumaga osakest võitlustandrist. Üks kimbritest röökis kähedalt ja saatis järsu liigutusega teele pika vibaja varrega angoo, mis tabas üht röövlit sellise hooga rinnakuluu alla, et teravik jala võrra seljast välja tungis. Samas langes ka Beanstani sõdalane, kes oli kirvega otsaette saanud. Mõned ellujäänud koerad kilasid meeleheitlikult; paar ründurit kukkusid, nooled rinnus. Vaenlased tungisid kimbrungidele igast küljest kallale, neid näis iga nurga ja seina tagant juurde tulevat. Üks röövlitest, kel oli oda läbi kere tunginud, ulgus paeplaatidega kaetud õuel. Tumedad kogud visklesid siia-sinna, õhku rebestasid jõhkrad röögatused ning raskete löökide matsatused, mille saatel lõikas teritatud raud liha või murdis konte. Paar teineteise kõrri klammerdunud sõjameest veeresid kõval pinnasel, välkusid noad ja voolas veri.

Ballimar oli esimeste seas, kes õuele pääsesid. Tema silme eest vilksatasid mööda valukrambis suuga habetunud nägu, kirev kilp ning halja raua helk. Noormees kummardus vuhiseva mõõgalöögi alla, astus kiirelt ümber pöörates tagasi ja virutas tapriga, tabades vaenlast selgroogu. Kime röögatus kriipis ärritavalt Ballimari kõrvu; samas pistis Arnlaug ühest röövlist oda põiki läbi ja Gunlaug püüdis kilbiga kinni noorele kimbrile määratud saxilöögi. Sõjasarved üürgasid kõrvulukustavalt, kuid siis jäi üks neist järsu kiunatusega vait. Verelõhnast ja karjetest sõgestununa vehkis Beanstani poeg laiateralise tapriga, tõrjus rünnakuid, tungis ise peale ning taandus, kaksikud truult kõrval. Omad ja võõrad trügisid mööda, oigav röövel kukkus selili, jalad tallasid tal otsas, kuni kellegi raske hoop ta elusädeme kustutas. Üks noorepoolne kimber ulgus lahtist sisikonda kinni hoides; Ballimar hüppas temast üle ning ta kirves kiilus vaenlase kaela ja õla vahele nii, et veri kimbrile näkku pritsis. Teda oli haaranud metsik iha tappa; ta karjus mõttetult, raius, lõi jalaga ning kus polnud ruumi anda tappev hoop, virutas rusikaga. Kirves oli silmast pidemeni verest libe, ent noormehe soonilised kämblad hoidsid seda kindlalt.

Vaenlase heidetud tõrvik tuhises leegitsedes läbi õhu ning prantsatas sädemeid puistates mõdukoja katusele, püsis hetke liikumatuna ja veeres siis aeglaselt üle räästaserva alla. Habemik kimbrung haaras maast põleva tõrvase ning virutas selle ühele röövli näkku. Habe kärssas ja osav mõõgalöök lõhestas vaenlase pea. Surnukehad vedelesid õuel haavatutega segamini, vihane kisa põrkas vastu palkseinu ning kandus udus eemale.

“Thunor! Thunor!” möirgas hiiglakasvu röövel, tagudes raske taplusvasaraga teda piiravate kimbrite päid, õlgu ning selgi; hoope saatsid tumedad matsud ja lühikese aja pärast aeles omaenese veres pool tosinat kaitsjat, kuna teised kilpe kaitseks tõstes hiiu jõu ning võitlusraevu ees võimetuna taganesid. Karunahka kandev vaenlane tungis edasi kui metskult, jagades vihaseid hoope ja röökides kui tarvas.

Mõdukoja katus põles, ajades musta suitsu. Teras kriiskas, koerte kilamine mattus võitluslärmi. Vaenlasi oli palju, liiga palju, mõistis Ballimar, sest üha sagedamini sattusid talle ette võõrad näod ja aina enam tuli mõelda kaitsele.

“Kimbrungide võsu!” hüüdis Gunlaug, tõrjudes vaevaga pealetungijaid. Tema tõmmunäoline vend haaras vürstpreestri pojal vammuse aset täitvast hundinahast. “Taandume, meie sõjariistad on võimetud!”

Ballimar ei märganud seda, ta raevutses ja rabeles kassiliku väledusega röövlite takerdunud rõngas, teda kaitsesid vennaste odad ja kilbid.Teiselt poolt põlevat mõdukoda kostis Beanstani vägev hääl; trummide kuma udus oli endiselt võimas. Viimases hädas kiskus Arnlaug preestri poja teda turjast hoides vaenlaste vahelt välja ning tiris ta mõdukoja pimedasse nurgatagusesse. Gunlaug heitles nende selja taga vaenlastega ja, samal ajal pidevalt taganedes, kallas viimaseid kimbrikeelsete needustega üle. Grue’ poeg oli oda kellegi ribide vahele jätnud ja raius vihaselt lühikese laia võitlusnoaga; varitsenud paraja viivu, sai ta koguni haarata ühe komistava röövli peost kerge sõjakirve. Arnlaug kraaksatas hoiatusi, kui kaks vaenlast neile küürutades vastu jooksid ning heitis oda. Üks sõdalastest kukkus, teine põgenes.

“Gunlaug! Vennas!” hüüdis Grue’ poeg laiba kõrvalt rasket saxi võttes. “Gunlaug!”

Gunlaug kerkis verise ja raevununa Ballimari ja Arnlaugi ette. “Esiõu on vaenajate käes, et Loki nende õdesid häbistaks! Needus tulgu nende peale!”

“Said haavata?” küsis Arnlaug.

Gunlaug raputas pikajuukselist pead; tal oli õnnestunud tervelt pääseda, mõned kriimustused polnud kõneväärt. Ka Ballimaril oli vedanud, kuid Grue’ teisel pojal oli viskoda rebestanud põse ja peaaegu küljest rebinud kõrva; noormehe juuksed ning tärkav habe olid paakunud verega koos. Vürstpreestri poeg rebis tapetud sõjamehe hame küljest riba riiet ja sidus vilunult Arnlaugi pea kinni. Samal ajal valvas teine vennastest ümbrust, endal kirves heitevalmilt käes.

Talu eesõu kihas vaenlastest; seal kanti juba kotte, kompse ning tapetud kimbrite relvi, põlevast mõdukojast veeti välja karusnahku, mõdunõusid, riideid… Rüüstamine käis täie hooga. Röövlid lohistasid naisi juukseidpidi ja sidusid pihkusattunud träälid omavahel kinni. Leegitsevad hooned heitsid ümbrusele punakat valgust, riisuvad vaenlased hõikusid ning kustutasid preester Beanstani veel hinges olevate sõjameeste eluküünlad. Taplusse näis olevat siginenud vahe, võitlushüüded ja relvade klirin olid vaikinud, üksnes haavatud soigusid ning tuli õgis mühinal katuseid. Verd ja leeke haistvad kariloomad lõugasid. Mõned sõjamehed kihutasid veiseid odavarrehoopidega kantsi eesõuele, kus oli vähem tuld.

Trummid, trummid kõmasid aina…

Ballimar piilus aidanurga tagant eesõue poole; paar noolt tungisid plaksudes puusse, ent noormees ei hoolinud sellest. Tema rohelised viha täis kiskjasilmad vaatasid vaenlasi, kes kantsiõuel kiiresti varjust varju liikusid, andmata kimbritele võimalust neid nooltega tabada. Siiski nägi Beanstani metsik poeg üht noolest läbistatud rinnaga vankuvat röövlit ja viiv hiljem kukkuski riisuja otseti maha; raudotsaga ora meenutav nool jäi ta küljest välja vahtima. Vaenlased karjusid vihaselt ja Ballimari näole ilmus kahjurõõmus ning inetu irve. Ta oleks hea meelega purustanud nende pead sõjakirvega, kuid kimber teadis, et nooled peataks ta veel enne, kui ta on jõudnud tosin sammu astuda.

Ballimari peas keerlesid ärevad mõtted – vaenlasi oli liiga palju, mitu korda enam kui preester Beanstan Kimbrungi sõdalasi ja vaevalt õnnestunuks viimastel veel kaua vastu pidada. Ent pageda tulnuks mööda lagedat nõmme või padurat, enne kui päästev laas nad varjaks, pealegi olid vaenlastel nüüd hobused… Kuid sadu aastaid kimbrite valduses olnud alasid ei loovutatud nii lihtsalt! Noormees sülitas mornilt. Aasirite needus tulgu vaenajate peale! Veel oli vara Walhallasse tõusta, vara…

Kuuldus kiiret jooksumüdinat ning noolte vihinat; paar viskoda raksatasid järsult seina ja keegi vingus talumatu valu käes. Preester Beanstan hõikus võitlushüüdeid, teras heitles kriginal rauaga, sõjamehed röökisid vihaselt. Kilbid kolisesid. Ballimari lihaselised käed olid küünarnukkideni verelaigulised ja kleepuvad; hundinahk ta seljas oli hoopidest räsitud, pikad juuksed osati kõrbenud ning nägu tahmane. Teine teisel pool Ballimari seisnud Arnlaug ja Gunlaug hoidsid relvad hakkamas. Nende süngetelt nägudelt ei peegeldunud ei hirmu ega kahjutunnet – surm oli kord juba sõjamehe saatus ning nad ei teadnud paremat.

Tuli ühineda isa ning ellujäänud kaaskondlastega, välgatas noore kimbri peas, ning täiest kõrist röökides, tõstetud sõjakirves käes, tormas ta aida tagant välja. Taplus kees täie hooga. Võõrad sõdalased piirasid Beanstani kokkusulanud kaaskonda, aeg-ajalt kumbki pool kandis veriseid ohvreid. Mõned vaenlastest pöördusid uue hädaohu poole, kui üks purustatud näoga röövel kokku vajus. Kimbrungid tõstsid toetust märgates võidurõõmsa kisa, kuid nende heameel oli enneaegne – lähenes uus salkkond röövleid. Lärm oli kõrvulukustav.

Ballimar tõukles ja põikles rüselevate ründurite vahelt läbi, jõudes nõnda koos kaksikutega väheste ellujäänud kimbriteni, kes raevukalt vaenlasi raiusid. Beanstan Kimbrungi kaaskondlasi langes vürstpreestri kõrval üksteise järel. Tapluskihust haaratud Ballimar ei märganud, kuidas vaenajaid sai äkitselt nii palju, et nad peaaegu täielikult sisse piirati.

“Tagasi, Asgardi nimel, tagasi!” karjus preester kõuehäälega, tõstes verise lipuoda kõrgele. “Oda alla, mu poeg! Tagasi!” Nii preester, nõid kui ka ellujäänud sõjamehed taandusid hoonete vahelisse kitsasse käiku. Noore Kimbrungi, kes võitles samaaegselt kahe vastasega, kiskusid Arnlaug ja Gunlaug jõuga kaasa. Grue’ pikakasvulised pojad hoidsid röövleid veel mõnda aega kinni ning kadusid koos viimaste kimbritega aitade-panipaikade rägastikku. Trummide kumedad helid panid udu vabisema…

“Peame pagema,” sõnas Beanstan, ise valvsalt pimedas nurgataguses ringi vaadates. “Olgu Wotan selle tunnistajaks, et me ei suuda vastu pidada! Vardjad märkasid vaenajaid liiga hilja.”

“Ja maksid eluga,” uratas üks vanaldane turd kimber, habe katkutud ja verine. Mees hoidis aga haavadest hoolimata käes rasket kilpi ning laia mõõka. “Oo Ziu, hoia meid! Kinnita meie sooni ja toeta halja raua hoope, sa taevane aasir!”

Grue kargas kõrvale ja virutas jõuliselt odaga, läbistades ühe vaenlase, kes oli ettevaatamatult nurga tagant välja astunud. Kostis pikk valuline ägin; tulekahjukuma väreles sõdalaste karmidel nägudel. “Saksi värdjas…”

“Saksid?” Ballimar vaatas küsivalt isale otsa; see noogutas. Noormehe näole tekkis taas metsik ilme ja vihast kõverdunud huuled vormisid tummalt needusi.

“Peame kiirustama,” lausus preester, kuulatades viivu läbi tule ragina kostuvaid sakside hääli. “Peagi on nad siin ja siis pole meil pääsu… Grue, mu hõimlane, tungime tagaväravasse!”

Nõid vaikis ja pühkis käsivarrega otsmikult veresegust higi. Hoonete tagant kostis vihaseid meeshääli ja uksetappide raginat.

“Peame kiirustama,” urises Beanstan oda tugevamini pihku haarates. “Või sureme kui koerad… Värav on ainus võimalus.”

“Jah, värav,” otsustas Grue.

“Väravasse, mu ründurid,” ütles preester ja võttis odast ka teise käega kinni. “Wotani pühade kaarnate nimel!”

Kimbrid liikusid kiiresti edasi, varjates end madalate räästaservade alla ja nurkade taha. Võõraste jalad astusid neist mööda, nad kuulsid küsivaid hõikeid, halja raua tärahtusi. Ninna kandus põlenguvingu ning imalat verelehka. Kõikjal paega sillutatud õuel vedelesid surnukehad. Kantsis oli tulekahjudest valge nagu päeval, lausa imekombel õnnestus neil vaenlastest mööda hiilida, kuid õige pisut enne tagumiste väravateni jõudmist kõlas kellegi ohtukuulutav hüüe. Beanstan karjus kähedalt käsklusi ning pistis oda hüüdja kaela, nii et hääl korinasse sumbus. Lähimad saksilased möirgasid raevunult. Odad vuhisesid õhus, röövlite hulk tormas kimbritele järele. Üha rohkem nooli vihises pagejate ümber; üks kimbrung röögatas võikalt ja kukkus, lühike viskoda oli ta seljas püsti nagu teivas. Ballimar ja Arnlaug pöördusid ümber; neil oli kindel kavatsus mees kaasa vedada, ent sõdalane oli surnud veel enne, kui oda seljas õõtsumise jättis. Gunlaugi tabas nool säärde, kuid noormees jätkas venna ja Ballimari õlgadele toetudes longates taandumist. Lõõmavad hooned valgustasid juba tervet kantsi ning põgenejad olid saksi vibuküttidele hea sihtmärk; aina rohkemad nooled plaksusid kilpidesse ning riivasid kehasid. Kimbrid ruttasid kuis suutsid, kuid põrkasid siiski kokku röövlisalgaga, kes neil tee ära lõikas.

Veri voolas, kui teritatud raud lihasse tungis, vali ulgumine ja terase kriiskav helin saatsid võitlust, endistviisi kõmasid trummid. Ballimar lasi Gunlaugi lahti ja raius ühele vaenlasele tapriga külge, saades ise piste, mis sügavalt kätte lõikas. Röövel taganes, kaitstes end raevunud preestri odalöökide eest kilbiga, kuid ühe kimbrungi järsk saxilöök paiskas ta omaenese verre pikali. Pika valukarje saatel vajus üks saksidest põlvili – ta kõhu oli lõhestanud laia teravikuga võitlusoda. Grue kiskus verise relva välja ning virutas seda nuiana kasutades teisele vaenajale pähe. Kimbreid muudkui langes Beanstani ümber; maapinna muutsid libedaks veri, väljalöödud ajud ja pahkluude ümber takerduvad soolikad.

Saksilased röökisid ja rõhusid vihasemalt peale, lisaks lähenes neile kantsiõue sügavusest toetust. Röövleid juhtis pikakasvuline jõurikas pealik, kes oli arvatavasti ülikusoost, sest ta kandis helkivat, kuigi vereplekkidest laigulist soomusrüüd ja kiivrit. Tema kõrval tuli traavides karunahka rõivastunud möirgav hiid, kelle pea kohal oli raske pronksotsaga lahinguvasar. Veel üks kimbrite sõjamees langes, rind nagu vitskorv lõhki raiutud.

“Väravasse! Väravasse!” üürgas Beanstan nagu sõjasarv.

Metsistunud kimbrid, keda oli väga vähe alles jäänud, murdsid meeleheitliku jõupingutusega teed tõkestavate vaenlaste vahelt välja, jättes surnuid ja haavatuid maha; nende pagemist tähistasid vuhisevad hoobid ning jõuetult ägavad kehad. Täiskasvanud mehest kõrgem värav oli suletud, aga põgenikke see ei peatanud. Vürstpreestri käsu peale asetas Grue jala vägevale tammest tahutud riivile ja vinnas end juuste-hõlmade lehverdades üle; talle upitati järele Gunlaug ja veel paar-kolm kergemalt haavatud sõdalast. Odad raksatasid nooltega võidu väravapalkidesse. Keegi kaaskondlastest korises, langes nooltest läbistatuna külili ning ei liigutanud enam.

Kimbrid heitlesid viimast välja pannes saksi mereröövlitega. Mõlema hõimu sõjamehi langes, ent isegi surmavalt haavatutena klammerdusid nad üksteise kõrisse. Mõne võimsa raevuka hoobiga lõid Beanstan ja tema poeg röövlid hetkeks tagasi, võites sellega täpselt nii palju aega, et nugise väledusega üle värava ronida; vanapoolse kimbri, kes koos nendega põgeneda üritas, kiskusid tugevad saksilasd alla ja tapsid sealsamas. Vaevalt maandus Ballimar teisel pool väravaplanke, kui ta ümber pöördus ja tapriga ülesronivale saksile näkku virutas; röövel langes lühikese karjatusega omade sekka tagasi.

Beanstan ja ta poeg ruttasid eespool jooksvatele kimbritele järele nii kiiresti kui jalad võtsid. Nende selja taga avanes raksudes värav, seda saatis sakside võidurõõmus möirgamine. Ballimar heitis pilgu üle õla ning nähtu pani ta hingeldades needma – paljud jälitajatest olid ratsa. Õnneks ei märganud röövlid põgenikke uduhämuses öös kohe ja nii jõudsid kimbrungid pagenud meesteni, kes pea kõik olid haavatud.

“Tulevad!” suutis üks sõjamees veel karjatada, kui nool talle kuklasse krigises.

“Gnoomide nimel!” röögatas Beanstan Kimbrung metsikult. “Mu vibu!”

Nõid ulatas kimbrile tema suure raske vibu, mida oli seni turjal tupes kandnud, kuna lähivõitlus ei olnud andnud mahti seda kasutada. Sõdalased jätsid preestri vibuga maha ja kiirustasid edasi, kivisest nõmmenõlvast alla udusesse orgu. Vaenlaste hobused lähenesid kiirel kapakul, nende seljas olid vihased ründurid. Beanstani nool tungis esimesele ratsanikule rindu ja mees prantsatas nagu kott vastu kõva maad. Tõusis vali vihakisa; preester karjus needusi ja ruttas avara rüü lehvides omadele järele.

Kimbrid jooksid mööda paeplaatide ja kivimunakatega sillutatud rada; mõlemal pool teed langesid järsud nõlvad. Nõgudes hõljus tihe udu ja kumasid virvatuled, õhus oli soo lõhna… Hobuste kabjad tagusid paasi juba üsna lähedal, nooled vilisesid tagaaetavate peade kohal, taas kukkus üks kimber, jäädes ebaloomulikku asendisse kõverdununa põiki üle raja lebama. Nad pidid teel püsima, sest urja toomata poleks läbi öise udu selles laugastikus söandanud pageda isegi nõid Grue, kes tundis raba kõige paremini; tuli jõuda rabasaarele, mida ümbritses suur sopiline järv ning istuda lootsikutesse… Mättalt mättale hüpates ei saanud aga pageda, liiatigi koos haavatutega, soo oleks nad neelanud. Rabas elutsesid jäledad libardid, kelle vastu aitasid üksnes targad manasõnad…

Trummid kõmisesid nii lähedal, et udu lausa vabises sellest. Põgenikud jooksid tüminal üle planktee, mis ühendas kaljuseljandikku kindla maaga. Teisel pool kivist küngast olid juba järv, haabjad – ja pääsemine!

Oda vuhises ning tabas Arnlaugi paremat õlga. Noor sõjamees langes karjatades kiviklibuga segatud liivale. Ballimari lihaseline käsi kiskus ta kehast relva välja ja saatis selle röövlite poole tagasi. Sõjariist tegi hämaras kaare ning kadus kuhugi üle esimeste vaenlaste peade. Ballimar haaras Arnlaugi vööst ja tõstis ta püsti, upitas siis turjale ning jätkas jooksu, teades, et kaua tal selleks jõudu ei jätku.

Udu hajus, paljastades järsud kivised nõlvad, sammaldunud kaljurahnud ja iidsed puuslikud, millede vahel mustendas pühamu sissepääs. Teivaste otsas valendasid kolbad, pühade saarepuude härmatanud okstelt rippusid loomade skeletid, – nahad ja värvilised riideribad. Kuskil kaljude taga, üsna lähedal taoti trummi. Kuid ka vaenlased olid põgenikel juba lausa kukil…

Paekiviastmetest lõõtsutades üles roniv Ballimar komistas ja lasi Arnlaugil kukkuda, noormees veeres oiates järsult künkaveerult alla ning plartsatas kaugel allpool järve. Sitked käed klammerdusid noore Kimbrungi turja, Ballimar raputas end uratades lahti ning virutas ümber pöörates kirvega ülalt alla. Saksilane põrkus tagasi, tapper vihises ta peast mööda, lõhestas kõhu ning lõikas läbi kitsa nahkvöö. Verine sisikond langes kisendava röövli ette ja mees vajus sellele otseli peale. Soe veri auras kividel.

Ballimar tundis, kuidas temast kinni haarati; siiski suutis noormees tõmmata vöö vahelt pistoda ning puurida selle kellegi kubemesse. Kile karjatus andis tunnistust sellest, et veel üks hing pidi sel ööl Walhallasse tõusma, kus aasirite isa teda juba ees ootas. Siis murti Ballimar paljude sõdalaste raskuse all pikali; tugevad käed hoidsid teda kindlalt kinni.

Beanstan, kes oli juba pühamusse sisenemas, seisatas rahnude vahel ning vaatas kivistunult toimuvat. Preestri suu avanes ahastavaks karjeks: “Mu poeg! Oo iidjumal Wotan!”

Ballimar tegi jõuetu katse end vabastada, teades ka ise väga hästi, kui meeleheitlik ja lootusetu see püüe oli. Vürst Beanstan vaatas ainiti vangistatud poega. “Mu poeg,” kordas ta hääletult. “Mu poeg Ballimar…”

Saksilaste hulgast ilmus rõngassärgis pealik ja tema kõrval hiiglaslik sõdalane, mõlema kehal olid ägeda võitluse jäljed; hiiglase võitlusvasara pea oli kaetud tumeda vere ja karvadega. Kümned sõjariistad sihtisid käputäit kimbreid, kes kindlameelselt oma manatargast vürsti kõrval seisid, paljastatud relvad käes. Saksi pealiku ainsa märguande peale oleks nad noolte ja odadega üle külvatud, kuid verisesse heitlusse sugenes paus. Vaenlaste ülik astus sammu edasi ja tegi omas keelepruugis ettepaneku alistuda.

Preestri tuhmunud pilk elustus, turd Beanstan sirutas ennast. Näis, et vaenlaste soovitus alla anda polnud tema teadvusse jõudnudki; Kimbrung vaatas tõsiselt udusse mattunud sood, nõmme, tulekuma selle harjal ning lausus: “Minge ära, mu hõimlased…”

“Minu vürst…” pomises arbuja Grue.

“Minge ära,” kordas preester, heites pilgu lähimatele röövlitele. “See on minu poeg. Pole vaja elu, kui suguvõsa välja sureb. Minge, truu Grue ja vaprad ründurid. Aasirite isa kutsub mind – näen tulesid helkimas Walgrindi kullatud piitadel… Minge!”

Kimbrid kadusid hääletult pimedusse. Trummid kõmisesid, saksilased vaatasid imestunult pikka avaras rüüs meest, kelles nad juba olemuse järgi üliku ära tundsid.

Beanstan Kimbrung vaatas vihaselt saksi mereröövleid, kes olid hakanud aeglaselt lähenema. Nad olid vangistanud tema poja, ainsa, kes oli veel elus. Suguvõsa oli välja surnud… Kibestunud pilgul mõõtis vürstpreester vahemaad enese ja lähemale nihkuvate vaenajate vahel. Vara veel.

Tahmavad tõrvikud heitsid ümbrusele punast värelevat valgust, mis mängles hubinal haljal terasel ning meeste toorestel nägudel. Ballimar vaatas toimuvat pärani silmi, ta adus, mis hakkas siin, iidsete pühade kaljude jalamil sündima; noormees teadis, miks Beanstan oli Grue ja teised sõjamehed ära saatnud. Trummihoobid kumisesid noore metsiku Kimbrungi kõrvus otsekui südametuksed… Äkitselt varjasid laiad seljad tema eest vaatevälja; saksilased tungisid edasi, kostus vihast urinat ja sõjakisa. Kaikus kimbrite metsik võitlushüüd ning esimene röövlitest vankus tagasi, tema rindu oli teraviku lõpuni torgatud pikk lipuoda. Sõdalased rüsisid edasi, ent pärast lühikest relvakõlinat kuuldus karjatus ning teinegi saks veeres kividel kolisedes nõlvast alla ning uppus külma soojärve. Kolmas, kelle käsi oli õlast alates ära raiutud, ulgus katkendlikult; veel mõned taganesid raskelt haavatutena. Alles nüüd nägi Ballimar isa, kes seisis endiselt haavamatuna kivirahnude vahel. Trummihelid kõlasid mõnitavalt.

Beanstan keerutas laia, verest tumedat mõõka. Tema suures pruunis habemes kõverdus sõge irvitus ning manatark kallas vaenlased üle needustega, mõnitades nende emasid ja tütreid puhtas saksi keeles. Oda vuhises, ent Kimbrung põikas kõrvale ning raius selle välkkiirelt pooleks. Ta avali ilavahusest suust kostis põlglikku kähisevat naeru; taas keerutas vürst pea kohal spathat. Uhkus täitis Ballimari rinna – see oli tema isa, tema isa! Vaimustunult vaatas noormees, kuidas veel üks vaenlane – aasirid needku nende sugu! – vaheda mõõga torkest korisedes langes.

“Thoen!” käskis rõngashames pealik lühidalt.

Vägev tõmmu sõjamees, kelle pikkadel paljastel käsivartel paisusid võimsad lihased, urahtas, pani vasara kõrvale ja paljastas laia raske üheteralise mõõga scramasaxi. Thoen mõõtis sünge pilguga vastast, sööstis siis möirates edasi, andes kogu oma tohutu jõuga meeletu hoobi, mis pani preestri vankuma. Kuid Beanstan vastas jõulise löögiga, mille Thoen vaevu tõrjus. Teraselt pudenes sädemeid, vaatemängust haaratud saksilased ümisesid tunnustavalt. Tugevad käed hoidsid Ballimari kinni, ta jälgis heitlust põlevi silmi, veri tuksles ta soontes. Thoen oli osav nagu Beanstangi, kuid jõudu oli saksilasel kaugelt enam, seda võis näha juba tema kehaehitusest. Raud kõlises meeliärritavalt, mehed urisesid pingutusest ja sisistasid kokkusurutud hammaste vahelt needusi. Mõõgad välkusid ning pealtvaatajate silmad ei suutnud kahe sõjamehe välkkiireid liigutusi jälgida. Ent enam polnud võitlus tasavägine; Thoeni hiiglajõud hakkas paremust saavutama ning Beanstan pidi üha enam ennast raevukate rünnakute vastu kaitsma, tema spatha ei löönud enam nii kiiresti ja preester komistas aina sagedamini. Teda ootas kindel surm ning mehe heledates silmades välgatas meeleheide. Käheda karjega lõi ta Thoeni mõõga kõrvale ning viskus edasi kavatsusega lõhestada hiiglase kõht, kuid relv põrkas vastu karunaha alla peidetud turvistikku. Tasakaalu kaotanud Beanstan vankus ja siis vuhises lai tera ning tabas Kimbrungi kaela. Vere tulvates lendas otsastraiutud pea nõlvakust alla, põrkas kividest laotud astmetel ning peatus otse Ballimari ees, kes kaamena juhtunut jälgis, otsekui ei jõuaks kohutav tegelikkus ikka veel temani. Preestri kuldne kaelavõru veeres kõrinal kividele.

Suutmata vangi kinni hoida, vankusid saksid eemale, noormees kargas püsti ja rebis ka käed vabaks. Segaselt karjudes jagas ta igasse suunda hoope, murdes lõualuu, lüües lõhki nina ja paiste silma. Ballimar virutas tõrvikumehe selili ning tungis ilvesena Thoeni poole, kes põikas vuhiseva hoobi eest kõrvale. Noore Kimbrungi sõrm kriipis siiski üle ta näo ja silma, jättes nahale verise kriimu. Hiid möiratas ning raius rusikatega kimbrile ribidesse; noormees kukkus oimetuna otse isa laibale, millest voolas veel sooja kleepuvat verd. Vaevaliselt õhku ahmides üritas Ballimar ikka veel vastu hakata, kui saksid vandudes tal kätest haarasid, need selja taha murdsid ning kinni sidusid. Hääletute raevunuuksatustega segatult sosistas Kimbrung needusi; saksi röövlid trügisid rüsinal edasi ja kadusid tõrvikutega vehkides kaljude taha. Peagi kostsid sealt surmakarjed ning trummid jäid üksteise järel vait.

Toores jalahoop ajas veel pooleldi uimase Ballimari püsti. Pikad juuksed langesid verest kangete salkudena õlgadele; tema lihased surisesid väsimusest ning kehal tuikasid vermed. Suuri haavu tal peale mõõgapiste vasemas käes polnud, üksnes kriimustused.

Thoen keeras Beanstani laiba jalaga selili ja otsis ta põhjalikult läbi, rebides preestri lihaseliselt kehalt riideid seljast. Hiiglaslik saksilane ei pidanud pettuma, ta leidis laia rüü hõlma alt koguka nahkkoti raskete kuldvõrude, keede, sõrmuste, sõlgede ja müntidega ning palju muudki väärtuslikku. Beanstani jämedalt õlavarrelt tiris röövel maha hõbedase peenelt sepistatud võru, sõrmest sõrmuse. Riietelt kiskus sõjamees kuld- ja hõbelitreid, nimmelt vallandas kuldkirjadega pronksplaatidest vöö, muistsete kimbrite meisterliku valatise.

Korjanud kokku relvad ning muu väärtusliku, virutasid saksid Ballimarile odavarrega selga ja sundisid ta enda ees tagasi linnuse poole minema. Osa vaenlastest ratsutas Beanstani hobustel, kuid suurem hulk käis siiski jalgsi – kust pididki mereröövlid hobused võtma…

Hooned kantsis lõõmasid kui tõrvikud, mõdukoda oli juba kokku vajunud, tulest paistsid kellegi söestunud jalad. Mitu ehitist varisesid sädemepilvede tõustes hunnikusse, leekidest õhkus kuumust. Maad katsid tardunud vere mustavad laigud. Eemal vägistati hirmust ja alandusest poolsurnud naist, teisal heideti tulle haavatud kimber. Odavartest tõugatuna astus Ballimar tõrksalt mööda õue. Aeg-ajalt sundis Thoeni raske kämmal teda paari kiiremat sammu tegema. Kibe suitsupilv mähkis nad hetkeks enesesse, pannes silmad kipitama. Paar saksilast loopisid tukke veel imekombel süttimata hoone katusele. Träälid tassisid koormate all küüru vajudes saaki mere äärde, neid ergutasid jalahoobid ja vihisev piug. Raske sõim saatis Ballimari, kelles paljud tundsid ära oma kaaslaste mõrtsuka.

Astelherneste ja kidurate põõsaste vahelt läbi sammudes suundusid saksid koos vangide ja saagiga ranna poole. Kivid veeresid klõbinal nõlvakust alla, põrgates mööda järsakuid ja maandudes mustade lamedate rahnude vahele. Põleva kantsi kuma valgustas teed siianigi, kuid kuristiku põhjas läks tarvis tunglaid. Ettenägelikult oli ajupuudest mitu lõket süüdatud, mille helk siledatelt kividelt tagasi peegeldus. Puhkamata kandsid sõdalased saaki oma pikkadele madalatele laevadele, mis olid ninatääviga kaldapealsele tõmmatud. Ballimar nägi, et laevu oli kolm, ja mõistis alles nüüd, kui palju vaenlasi tegelikult oli… Mitmeid kordi enam kui odakandjaid Beanstan Kimbrungi kaaskonnas ning tapluse saatus oli otsustatud juba alguses – nii suure maleva vastu olid kimbrid võimetud. Noormees nägi piki randa lähenemas veel ühte sihvakat sõjapaati ning mõistis, et nende salajases lahelõukas varjul olnud alus oli samuti üles leitud. Noore kimbri rinnus mäsles raev, ent vang tajus oma jõuetust seda selgemini, kui tundis laial seljal raske framea teravat otsa.

Kogu Beanstan Kimbrungi vara veeti saagikssaadud träälide, mõnede vangide ja röövlite endigi tugevatel õlgadel meremadudele ning paigutati hoolikalt paadipärasse. Vihast pilukil silmadega seiras Ballimar kiirustavaid saksilasi. Kimbri nägu tõmbles tummas raevus. Tal polnud soovi teiste vangistatud kimbrite poole vaadata. Miks polnud nornid talle häbistava vangilangemise asemel väärikat surma kudunud?

Saksi ülik andis valjul häälel karmisõnalisi käsklusi, röövlite liigutused muutusid vilkamaks, tööd tehti kiiremini. Segiläbi muu röövituga tassiti ka saagiks saadud sõjariistu suurte sületäitena laevadele. Kostis kirumist ja ergutushüüdeid, träälid ja äsjasest taplusest võetud vähesed vangid aeti lainetelõikajatele, kus nad kätest-jalgadest köideti ning üksteise külge kinni seoti. Jõhkralt virutati ka Ballimar laevale teiste vangide sekka, kellest suurem osa oli olnud orjapõlves ka enne taplust. Nad kükitasid raskete kompsude, kottide ja korvide vahel ning ei julgenud halisedagi. Isegi lapsed ei nutnud, vaid jälgisid kõike õudusest pärani silmadega. Surnud saksilased asetati leinalaulude saatel üksteise kõrvale. Tugevad käed hiivasid alustel sihvakad mastid, kolinal seati paika aerud, kilbid asetati parrastel endistele kohtadele. Sõdalased rõhusid paadid kaldast lahti ja sumasid läbi külma vee vabanenud meremadudele järele. Ballimar tundis, kuidas alus lainetel raskelt õõtsus, aerud tõusid üheaegselt ning vajusid siis jäisesse merre. Laeva ninatääv tõusis masti taha paigutatud saagi, vangide ja loomade raskuse mõjul kõrgele.

Ballimar konutas mornilt kahe suure karusnaharulli vahel, külg vastu alasti träälitari, kes nutta tihkus. Midgard tundus olevat kokku varisenud… Isa oli surnud, ründurid surnud, tema ise lösutas aga kinniseotult röövitud vara hulgas. Öine jahedus puges kimbrile kontide vahele, kuid noormees ei märganudki seda; Ballimari sünged silmad vahtisid vaenulikult ette, sinna, kus ninatäävi lendmaokujutise taga seisis pikk turvistikus kogu. Must meeleheide vajus kibeda vihkamisena manatarga poja hinge. Lained loksusid vastu pardaid, aerud nagisesid pardaaukudes, sõudjate laiad seljad tõusid ja vajusid ühtlaselt; mõni saksilane laulis üminal, üks haavatud röövel oigas. Udu kõle embus mähkis enesesse laevad, mehed ja kaldaäärsed kaljud, hämuses pimeduses helendamas lõõmava kantsi kuma.