Читать книгу Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus - Tamur Kusnets - Страница 5

Hunditalu õuel valitses õhtune videvik, loojuva päikese kuma punetas külmal merel ja puulatvades. Üksik kajakas kiljus laisalt ranna kohal liueldes. Ballimar sirutas mitmepäevase tuima konutamise järel kangeks muutunud liikmeid ning vaatas harjumuspäraselt ringi. Kõik teised sõjavangid – kokku kaheksa – liigutasid samuti luid-liikmeid. Nad olid pikast pimedas istumisest kahvatud ning tursunud nägudega, mõnel oli habegi halliks läinud. Vangide silmad ja tuim ilme reetsid saatusega leppimist. Surunud alla mäsleva elujanu, ajas Ballimar pea kõrgilt püsti. Isegi see, mis teda ees ootas, ei suutnud noormehe meeltest tõrjuda teadmist oma hõimust ja päritolust; sellest, et ta oli Beanstan Kimbrungi, viimase kimbrite vürsti ainus poeg; ning kui ta pidi surema, tuli kimbril teha seda nii väärikalt kui võimalik. Sellega tegi ta au mitte üksnes enda kadunud hõimlastele, vaid ka wulfingidele, kes olid kõrgest soost ja õilsa verega vürstipoja vangi võtnud… Noormees hingas sügavalt, püüdes rahustada oma erutusest pekslevat südant – ei hirm ega kärsitus olnud sõjamehele kohased. Mitte kellelgi ei tohtinud tekkida arvamust, et ta kardab surma!

Kogu edeling Wulfgari kaaskond, hädapärased vardjad välja arvatud, oli valmis teele asuma, lisaks veel Hundiõue kodakondsed, sulased, trääliperede vanemad ning laeted, ümberkaudsed odalmanid, frilingid ja nende perekonnad – kõik, kes ootasid edeling Wulfgarilt kaitset ja eestkostet. Wulfgar ise kandis avarat preestrirüüd, nagu kaugemate sugukondade vanemadki, kes olid tulnud koos edelingiga jumalatele ohvreid tooma; küll mitte suursugustele aasiritele nagu need, kes elatusid sõjaretkedest, vaid hoopis lihtsakoelisematele vaaniritele, talupoegade jumalatele. Inimesed olid harjumatult vaiksed, raske lein oli aheldanud nende hääle, Wulfgardi kohal lasus vänge laibalehk. Edelingi käsu peale süüdati tõrvikud ning mitmesajapealine inimhulk, kes üliku talu teivastara taga oli oodanud, läks liikvele.

Turskete sõjameeste rõngas kõndivat Ballimari jahmatas edeling Wulfgari mõjuvõim ja jõukus. Kümned orjad, laeted, vabadest meestest sulased! Ning vihkamisest hoolimata hakkas noormees nii vägeva üliku suhtes tundma lugupidamist – alatut edelingi poleks eales nii palju austatud. Kõik inimesed olid jalgsi, ka Wulfingide perekond, üksnes tapetute juba roiskuvaid kehasid veeti härjavankritel. Langenuid saatvad naised itkesid, mehed laulsid kumedal häälel loitse, mis pidid Walhallasse teel olevaid tapetud sõjamehi kõige kurja eest hoidma ja kaitsma. Kümned tõrvased tunglad leegitsesid saabuvas pimeduses eredalt, sirinal langes maha põlevaid tõrvapiisku, mis jäid jaaniussikestena rohu sisse helendama.

Juba mõnda aega kõndisid nad tihedas laanes mööda kitsast ja viletsat teed, kus suuremad augud ja mülkad olid haokubude, pakkude ja kruusaga tasaseks tehtud. Vankrirattad nagisesid, assid kriiksusid, härjad avaldasid mörinal pahameelt. Naised nuuksusid, lapsed vaatasid tõsiste nägudega toimuvat, eriti aga tugevate ründurite vahel olevat üheksat vangi. Ballimari pilk uitas uurivalt mööda saksilasi ning leidis edeling Wulfgari koos tähtsamate sugukonnavanematega kõndimas pisut eespool; noor Kimbrung mõõtis silmadega vahemaad ning laiaõlgseid sõdalasi vangide ümber. Ei, ta ei jõuaks Wulfgarini, enne langeks ta, oda seljas… Kimbrung silmas korraks ka emanda kannul kõndivat poolvaba neidu, ent kaotas ta samas silmist, kuid ei hoolinud sellest; tema mõtted olid kõik eelseisva ohverdamise juures.

Kitsas tee avardus äkitselt suureks lagendikuks, millel Ballimar nägi hauakünkaid, bauta-kive, pühasid kiviringe ning puude ja põõsaste vahel rahulikult ringi kõndivat valget hobust. See oli suurhaukide, öökullirahva püha hiis. Nad olid kohale jõudnud – iga sugukond viis langenud hõimlased oma kiviringi, kuhu olid aegsasti veetud kõrged puuriidad.

Kuid Wulfgar ja ta kaaskondlased liikusid edasi ning nende jalge all hakkas tümisema planktee. Ballimar tundis soo lehka ning nägi udulaama all vilkumas kinnikasvavat järvesilma, mille kaldad kirendasid laugastest. Öises taevas sirasid tähed, soos vilkusid kalbed virvatuled, järve kohal, mida piiras kidur võsa, hõljus saladuslikult udu.Taevas rippuv kahvatu hundipäike vaatas kõike osavõtmatult pealt. Tõrvikute loit peegeldus järvelt punase kumana tagasi. Järvepõhja rammitud palkidele ehitatud laval jäi Wulfgar seisma, tema pojad tõstsid tõrvikud kõrgemale ja vali veniv hüüe sundis inimesed peatuma. Rahvas seisis laia sõõrina järve kaldal, vaadates vaikides, kuidas üks Wulfgari poegadest süütas planksillale tassitud kividel suure haoriida, mis algul suitsedes ja visalt, ent siis üha jõudsamalt tuld võttis, kuni kõrged heledad leegid taevasse sööstsid. Edeling heitis valjult loitsides tulle mingeid rohtusid, leek lahvatas uue hooga lõkendama. Keegi sugukonnavanematest ulatas ülikule sõjasaagiks saadud relvad. Lauldes ja tantsides liikus lehvivas hõlstis edeling ümber tule ning heitis pärast kirglikku sajatamist järve raske mõõga, millele järgnesid sõjakirves, kilp ja ülejäänud relvad.

Lõkkesuits ning soo mürgised aurud tegid Ballimari pea raskeks ja uimaseks, siravad tähed ning tule hüplevad valgusvihud muutsid toimuva ebatõeliseks, otsekui oleks kõik pärit mõnest iidsest saagast. Noormehe silmad kirendasid tuledest ja nende peegeldusest vees. Uritule kuri ragin ja Wulfgari sünge loitsimine kumisesid tal kõrvus ning ohvritalituse kõla kandus üle lageda hiiejärve. Tulekuma ja häälte peale olid kohale lennanud kaarnad, kes võtsid puuokstel kraaksudes istet ja vehkisid tiibadega; rasvasöönud linnud hauke ei kartnud ning ootasid kannatamatult oma osa.

Kimbrid hakkasid üminal oma hõimu surmalaule laulma, ülistades üha valjeneval häälel metsikuid taplusi ja omaenese kangelastegusid. Kimbrungi valdas veider uimasus, ta vaikis, otsekui oleks ta keele alla neelanud või kammitseks teda mingi needus, ning üksnes roheliste silmade sünge pilk jälgis valvsalt kõike toimuvat. Noormees nägi, kuidas Wulfgari vanem poeg, pikk, sihvakas ja ilus Ethelwulf, ulatas isale vana lipuoda, esivanematelt päritud sõjariista. Valjusti ohtupeletavaid sõnu lausudes tõstis Wulfgar oda kõrgele.

Korraga laskus järvele vaikus.Thoen võttis esimesel kimbrungil rinnust, tiris ta tule äärde ja kiskus alasti, paljastades ohvri lihaselise keha. Edeling Wulfgar astus lähemale, toetas odateraviku kimbri laiale seljale, tõmbas kopsud õhku täis ja tõukas. Karje näis kajavat isegi Andlangrini, odaots väljus verest ligasena rinnast, inimhulk möirgas. Saksid tagusid relvi kokku ja karjusid iidjumal Wodeni nime. Räbaldunud kaltsudes, linnusulgi, loomahambaid ja amulette täis riputatud lachner püüdis voolava vere ohvrinõusse ja valas selle kimedal häälel sajatades tulle, millest tõusis musta tahmavat suitsu. Noor kimber nägi, kuidas juba teine ta isa ründuritest paljaks kisti ja uuesti vapustas ümbrust meeletu surmakarje.

Kaamena vaatas Ballimar oma hõimlaste hukkamist pealt; valjud laulud, uritule raske lõhn ja soojärve hingemattev udu olid ta uimaseks muutnud. Vangid hukati üksteise järel, Thoeni ja Wulfgari käed punetasid verest. Tapetud kimbrite kehad raiuti tükkideks, mis riputati pühadele saarepuudele kõlkuma. Taevas keerlesid käratsevad rongad. Viimane kimber kukkus kähinal otseli, tema veri valati tulle, pea raiuti otsast ja torgati madala puutüüka otsa. Läheduses turritavate teivaste otsast jõllitasid Ballimari kaheksa pikajuukselist tardunud silmadega pead; noormees vaatas neile kõigile otsekui hüvastijätuks otsa ning pööras vihaselt Thoeni poole, kelle raske kämmal oli tal õlast haaranud. Saksi edeling ja tema eestvõitlejad peatusid hämmeldunult – kombe kohaselt ülistas surmamineja lauludega oma tegusid jumalate ees ning kiitles kangelastegudega; nad olid näinud seda noormeest vahvate ründuritega võrdselt taplemas, tal olnuks, millest laulda, ent millegipärast see kummaline võõras vaikis. Egas ta kavatsenud ometi trääli kombel surra? Või oli ta kurjadest, öös ratsutavatest nõidadest märgitud, trollidest neetud? Sel juhul ei saanud teda esijumalusele ohverdada, aasirite isa Woden nõudis tervet ja tugevat ohvrit. Ebaväärikas uri võinuks Asgardi peremeest solvata ning viimane Wulfingidele enestele häda kaela saata. Kuid Wulfgar ei lasknud end heidutada – kas polnud paljud ohverdatavatest teeselnud langetõbe, katku või hullumeelsust, et surmast pääseda?

Edeling oli kogenud preester, ta teadis, kuidas araverelist kohelda. Üliku märguande peale kiskus Thoen noormehe alasti, paljastades Ballimari pika lihaselise keha; tema rinnal rippusid kiskjakihvadest keed ning salapärased amuletid, paar-kolm tuhmi jumalakujutist ning väiksemat võlust. Väliselt paistis, nagu poleks Woden saanud paremat ohvrit nõudagi. Thoen vaatas küsivalt Wulfgari poole, see kortsutas kulmu. Haukid sumisesid ärevalt. Hiidkasvu sõdalane haaras noormehel kaelast ja pigistas, ent Ballimar vaikis kangekaelselt. Thoen teadis oma käte jõudu, ta tundis küll, et vangi kael oli ebatavaliselt tugev, kuid hauk uskus siiski, et see tattnina teeb häält. Ometi ta eksis.

Lõkkele osutava edelingi kavatsust ette aimates haaras sõjamees hõõguva otsaga tuki ja surus selle jõuga vastu noormehe puusa, nii et söestunud ront krigises ja niiskesse sooõhku kerkis tülgastav kõrbenud liha lehk. Noore Kimbrungi suunurk tuksles valukrampides, kuid ta sai väga hästi aru, mida temalt oodati ning surus hambad raevukalt kokku; isegi ta käed ei haaranud Thoeni tukki hoidva kämbla järele. Ta oli Beanstan Kimbrungi, kimbrite viimase vürsti poeg ja suutis taluda valu, mis oleks alama verega inimesed ammugi kisendama sundinud. Oma muistse sünnipära tunnetamine aitas tal tulega piinamist välja kannatada ja viha muutis ta kindlameelsemaks. Valu tumendas Ballimari nägemist, ta pilk muutus ähmasemaks ja viivuks uskus kimber nägevat järve kohal seismas õrnalt kumavasse udulinikusse mässitud naisekogu. Oli see tõesti Beanstani fylgja, tema isa kaitsevaim?

Ballimari pilk selgis ning seletas taas lõket, suurhaukide edelingi ja lähedusesseisvaid sõjamehi. Kõrvetav süsi ei olnud enam ta ihu vastu surutud, ehkki puus tundus otsekui põlevat. Milline võis küll põletushaav olla! Kuid noormees ei alandanud end niivõrd, et oleks valutavat kehaosa silmitsenud; meelepingutusega sundis ta end Thoeni pruunidesse karusilmadesse vaatama, endal pilk vihast ning piiritust neimast tulvil. Korraga ei tundnud ta end enam ohverdatavana, raev oli surmahirmu olematuks muutnud ning ta adus, et mingil seletamatul moel oli ta kõigi nende haukide isand. Talle näis, et pruugiks tal vaid käskida ja kõik nad langeksid ta ees põrmu…

Thoen tajus vangistatud noormehes seda veidrat muutust, kogu kehaga tunnetas ta ohverdatavast õhkuvat ürgset viha ning arusaamatut, ebamugavust tekitavat üleolekut – salapärast väge, mis näis võõramaalase tegevat võitjaks ka siis, kui talt elu võtta. Sõjamehe tumedates silmades süttis vaenulik tuluke, ta oli harjunud võidetute näost alistumist, meeleheidet või tuima ükskõiksust välja lugema, see siin aga näis olevat kõigest sellest kaugel. Ja Thoen Karunahale ei meeldinud see mitte üks põrm…

Tundes teravat odaotsa vasema abaluu all, ajas Ballimar end veelgi enam sirgu. Oli aeg laulda taplusest isatalu ümber ja pühal rabasaarel, kuid ta ei suutnud end selleks sundida, ehkki uskus, et surmahetk on saabunud. Pigem tajudes kui kuuldes, kuidas Wulfgar tõukeks hinge kinni pidas, vaatas noor põhjalane ainiti taevast, kus kuu nagu kassitapuõis edasi sõudis. Wulfgar oli otsustanud vaadata ohvri kukkumise, tema vere ja sisikonna pealt, kas tapetu sobib urjaks või mitte, kuid just sel hetkel, mil ta kogu jõuga torkama valmistus, kõlas raksatus, oda läks nahka kriimustades Ballimari kaenla alt läbi, edeling kaotas tasakaalu ja haukid nägid, kuidas nende ülik end vaevaliselt püsti ajab ning läbi planksilla vajunud jalga soomudast välja sikutab.

“Nõidus! Nõidus!” möirgasid saksilased. Pühas hiies oli toimunud midagi tõepoolest ebatavalist, urjatav seisis elusana planksillutisel, ohverdajad jahmunult mõni samm eemal. Kas tõesti olid jumalad vahele seganud? Igatahes ei olnud Wulfgar veel aasirite tahtes kindel, kuid lähemale astudes libastus ta udust, verest ja soomudast libedaks muutunud plankudel uuesti ning vankus ohtlikult, säilitades vaevu tasakaalu.

Edelingi meelest oli liisk langenud, tema pilk käis korra otsivalt ringi ja langes räpasesse kaltsu rõivastatud kiilaspäisele träälile, kes higist nõretades puid lähemale tassis. Lühikese käskluse peale haaras Thoen orjal habemest, rebis tal viimasedki räbalad seljast ja hetk hiljem puuris terav, verekorbaga kaetud oda ta läbi. Puud langesid kolinal plankudele.

Haukid möirgasid ja tagusid relvi kokku ning Ballimar mõistis alles nüüd, et trääl oli surnud tema eest. Kimber saatis tänutundes pilgu taeva poole. Aasirid olgu kiidetud! Kas tõesti suutis Beanstani fylgja vahele segada? Talle jääb võimalus neimata, Wotani pühade kaarnate nimel, võimalus lõigata läbi edeling Wulfgari ja tema truu koera Thoeni kõrid!