Читать книгу Vanaisa tuletorn - Tarmo Teder - Страница 5

Puhte ajal kostis Soontevahe väikesest toast rütmilist norskamist, justkui oleks keegi vaevaliselt okastraati läbi kotiriide vedanud ja vaheldumisi lõõtsast lasknud. Vanaisa oli ristseliti voodis, kukal padjas, suu lahti, habe õieli.

Antu magas seina taga oma toas ausa koolipoisi laupäevast und, ei pidanud ta sel hommikul end koos kuke ja koiduga jalule ajama, et poe juurde koolibussi peale vantsida. Aga vanaema Taimi, kes oli alles enne südaööd konservivabrikust koju jõudnud, oli juba tule pliidi alla teinud. Soemüüri tagant kostvad hääled tegid ta südame natuke murelikuks ja Taimi läks vaatama. Aga vaadata polnud seal suurt uudist midagi, seda pilti oli ta oma elus juba kümneid kordi näinud. Murelikuks tegi naise hoopis see, et viimasel aastal oli Eerik küll jupp aega korralikult kaine ja asine töömees olnud, aga nüüd pahises krogina siruli. Tavaliselt olid nad ikka tagakambri laias puuvoodis maganud, eriti kenasti just peale saunaleili. Aga nüüd pahises väikese toa soemüüri äärest hoopis teist laadi leili.

Taimi vangutas pead ja läks kööki mehele tööle kaasa võtmiseks võileibu tegema. Ja kui ta need tehtud sai, sammus naine otsustavalt ahju taha ja raputas meest õlast.

„Eerik, a-uuu, aeg on ärgata.”

Aga vanaisa vaid norises ja hakkas end küljele keerama. Taimi haaras käisest ja sakutas järelejätmatult.

„Ei noh, mis see siis olgu, aeg on tööle minna.”

Vanaisa venitas laud lahti, pööritas silmi, ohkis ja puhkis, hõõrus peopesaga palet, ägas, taipas ja vaatas pikalt naisele otsa. Mehe silmis peegeldus hingesegadus ja nõutus.

„Eerik, mis sinuga lahti on? Tegin juba võileivad valmis, aeg on üles tõusta.”

Vanaisa vaatas sellise ilmega, justkui tekkinuks tal tugev hambavalu, langetas aeglaselt pilgu, keeras näo patja, hakkas ökitama. Miski rõhus hinge peal, ta püüdis seda välja läkastada ja puhkes siis ulguma. Ja ta ahastas nii südantlõhestavalt, nagu ulub mees, kes on selleks aastaid hoogu võtnud. Närvide pressitud vesi jooksis Soontevahe Eeriku mõlemast silmast mööda põski habemesse. Taimi kohkus, ent tundis siis, et need ei saa olla üksnes joodiku pisarad. Naine istus kušeti servale, pani käe mehe õlale, silitas ja patsutas kergelt.

„Kallikene, kullakene, rahune nüüd, saame asjast üle.”

Vanaisa ulgus ja vappus veel minutikese, nühkis põsed teki sisse kuivaks, ajas jalad alla ja läks kõikudes kööki nina nuuskama.

Taimi ei tihanud midagi küsida, sehkendas pliidiraua rõngastega. Eerik istus taburetile, toetas küünarnukid söögilauale, hoidis pead käte vahel.

„Tee mulle üks tee.”

„Kallasin juba termosesse ära. Tavaliselt sa hommikul ei joogi ju.”

„Termosest nüüd valagi. Vala, vala julgelt, ära koonerda.”„Aga mida sa siis töö juures jood?”

Aeglaselt tõstis Eerik mahuka savikruusi huulile, puhus auravale vedelikule ja rüüpas ettevaatlikult, kerge lurinaga. Ja nõnda korduvalt.

„Palavavõitu. Ma ei lähegi täna tööle.”

„Soo-oh, mis sul siis hakkas, et kohe nii kergesti alla annad. Kui jätad minemata, siis nad võivad sind viimati veel lahti lasta.”

„Tead, naisuke, mind lastigi lahti.”

Taimi pöördus pliidi ääres ümber ja ta käed langesid lõdvalt rippu.

„Tõsiselt räägid? Ah siis nõnda on hoopis lood.”

„Jah, eile. Tehti ametist priiks. Koondati, nagu nüüd öeldakse.”

„Ka meil vabrikus räägitakse selliseid jutte.”

„Pole midagi parata. Anti selge sõnaga teada, et praegu on majanduslikult raske aeg, tootmist vähendatakse igal pool ja paljud ärid pannakse hoopis kinni. Aga ära nüüd pabistama kuku. Küll ma need paar aastakest pensini välja vean. Pisikest valuraha pakuti ka.”

„Kui sa selle valurahaga samamoodi jätkad, nagu eile õhtul, siis kauaks seda ei jätku.”

„Seda’nd küll, aga ega ma siis iga päev. Polnud lihtsalt mitu kuud enam viina võtnud ja tegime priiuse puhul kõvad tropid. Koondamisraha kantakse üle alles järgmisel nädalal. Tegelikult ma oleks võinud veel kuu aega seal saeveskis poole väiksema palga peal mökutada. Aga tead, kui sul minek niikuinii koidab, siis pole mõtet enam lolli mängida. Need, kes esialgu ametisse jäeti, ei suutnud lahtilastutele enam õieti silmagi vaadata, justkui oleksid ka nemad milleski süüdi. Kuidas teil tsehhis nüüd lood on?”

Taimi pühkis käed rätikusse ja ohkas jälle.

„Sa ju tead, et muist töötajaid suunati juba suvel mitmeks kuuks koju sundpuhkusele, saavad kuuskümmend protsenti miinimumpalgast ja ootavad, et nüüd sügise poole leitaks uut turgu, kuhu välja müüa. Ukraina veel kuidagi toidab, aga Venemaaga olevat jälle mingid otsad kinni jooksnud. Omamoodi ime üldse, et me seni kuidagi välja oleme vedanud.”

„Kala ikka jätkub, mida toosi panna?”

„Ega sellegagi midagi kiita ole. Kõik, mis tuuakse, läheb kohe käiku. Ka Pärnu ja Saaremaa räimelaevad on sees käinud. Peipsi äärest veetakse ahvenat, särge ja isegi latikat. Kõik, mis vähegi kätte saab, noa alla fileeks läheb ja selle müügiga polevat erilist probleemi. Anna ainult ette.”

„Puiduga on asjad vastupidi: palki veel kuidagi jätkub, aga hinnad on all ja pole enam nõudlust, tootmine on muutunud ebaefektiivseks. Käib jutt, et saeveski pannakse üldse kinni, masinad monteeritakse maha ja veetakse kusagile kasulikumasse kohta ümber.”

Nende jutu katkestas äratuskella trilin, mis kestis päris pikalt, kuniks vakka jäi. Antu tuli kööki.

„Tere hommikut!”

„Tere, tere. Pese pale puhtaks ja istu siia minu koha peale. Vanaemal on juba võileivad tehtud. Ma lähen viskan end veidi vintsuli, eile sai endale natuke liiga tehtud. Sa, Antu, kulla pojake, anna mulle vanamehele andeks, et muga eile vaeva pidid nägema. Mul koidab, et tulime õhtul nagu kahekesi.”

„Tulime, tulime. Aga kas sa siis täna tööle ei lähegi? Laupäev on ju graafikus.”

„Vaata, Antu. Asi on nüüd sedasi, et mu töö lõppes otsa. Seda ma eile tähistasin ja sellepärast sihuke olingi. Aga ole mureta, tööd jätkub ka kodus. Minu ajal pole siin majas kunagi nälga tuntud. Ka Stalini ajal oli meil põnnidel kõht ikka täis. Ja nii siin Soontevahel jääbki!”

Vanaisa astus väiksesse tuppa, vajus soemüüri äärde asemele, seadis pea kahe padja vahele ja tõmbas teki vastu nina.

Köögis istus Antu lauda ning vana, aastaid näinud auto, mille kasutusõiguse pärast alatasa omavahel jageleti, jäi sel hommikul õue peale seisma.