Читать книгу Vanaisa tuletorn - Tarmo Teder - Страница 7

Südamearst oli soovitanud Eerikul ka suitsetamise maha jätta ja selle päeva esimest sigaretti oli ta juba varahommikust saadik aina edasi lükanud, mille üks põhjus oli ka see, et vanaisa ei tahtnud Antule halba eeskuju anda. Mees istus köögilaua ääres, sügas habet ja juurdles, et kas siin valla sopis hingitseb nende külas veel mõni tõsiusklik vanamutt, kes pühapäeva hommikul Meremõisa kirikusse kella kümnesele jumalateenistusele sõidutatakse. Ta mäletas ähmaselt, et oli oma vanaemaga enne neljakümne üheksanda aasta küüditamist kirikus sakutada ja sosinal noomida saanud, et pühakojas ei tohi haigutada. Aga haigutas ta nüüdki, kuuskümmend aastat hiljem, sest punane tee oli joodud, võileivad söödud, kere laupäevaõhtusest vihtlemisest veel pehme ja uni tahtis vanale mehele uuesti naha vahele pugeda.

„Ega sust täna vist tulijat ole,” rohkem sedastas kui küsis Taimi seenele mineku asjus ja kädistas kohe justkui harakas. „Aga Antu tuleb küll, lubas muga võistluse teha – kumb rohkem korjata jõuab. No eks me vaatame!”

See teade mõjuski Eerikule nagu kerge löök hingeauku. Mitte ei taibanud ta, kuidas Antu võib eide sabas seenele sörkida, kui meri meeste asjaajamist ootab. Poiss oli juba enam-vähem aerude peal välja treenitud, suutis vaikse ilmaga kerges laines paati hoida küll, aga mingit erilist kalakulli särtsu vanaisa oma tütrepojas ei näinud ning see tegi ta üksjagu kurvaks. Antu vahtis rohkem taimi, puid ja põõsalinde kui mere poole; ju oli asi ka selles, et poiss oli ikkagi oma esimesed tosinkond aastat linnas elanud ega olnud suvitigi õigeid kalamehekursusi saanud. Ning sel pühapäevahommikul vantsis vanaisa mõttes aerudele kavandatud mehehakatis hoopis vanaema sabas seenele. Säh sulle!

Kuid see karikas ei saanud vanaisa valikut lukku lüüa, hommik pakkus ikkagi kaht peamist teed: kas tagasi sängi või merele. Kolmandat võimalust ta selgesti ei näinud.

„No minge siis pealegi.”

Teiste innukas minek sütitas trotsi ja pühkis unisuse. All hauas aega magada küll, mõtles Eerik, otsis telefonipulga välja ja saigi Jõesuu Jüri pika seletamise ja ootamise peale kuuldele. Ka see mees oli veel kodus, hääle järgi otsustades just õe poolt koikust jalule aetud ja omajagu segamini ning tema ärarääkimine võttis aega. Jüri peatingimuseks oli see, et talle järele tuldaks ja paar ballooni õlut kaasa võetaks. Aga see, kas ta ka oma võrguräbalad kaasa võtab, jäi esialgu lahtiseks.

Jüri valmisolek lükkas Eerikul vere käima. Poole tunni pärast oli ta poest läbi sõitnud ja Jüri peale võtnud, sest meri oli Eeriku kirik. Enne, kui nad rannas vanast vene džiibist välja astusid ja kalavintskid munadeni tõmbasid, oli Jüri juba ühe ballooniga poole peale jõudnud. Ja see polnud mingi tavaline hele joogiõlu, vaid kaheliitrine ja kaheksakraadine Doubel Bock. Ega siis mees vett joo, nagu Jüri üleolekuga kergeid õllesid tavatses määratleda.

Eerikul endalgi oli see asi ammu selge: ta teadis suurepäraselt, et hommikul hõreda ihu ja vaevava peaga on õlu just see kõige õigem vedel leib, üks parim ja enamlevinud ihukütus, mis mehele aerutamiseks jõudu annab. Vaevalt, et keski Jumalgi täpselt teadis meeles pidada kõik need merelkäigud, millal Soontevahe Eerik ergutuseks õlut või viina oli neelanud. Ainult sellega tuli piiri pidada, Jüril tuli silm peal hoida, et ta üle võlli ei kallutaks ja Eerik võttiski tal ballooni käest.

„Aitab praegu küll. Laseme liinid sisse, pärast saad oma kolm liitrit kätte.”

Sellega oli Jüri natuke nagu alandatud, mistõttu tekkis kohe veidi justkui moepärast jagelemist päästevesti pärast, mida Jüri hästi selga ei tahtnud ajada. Aga selga see uus ja kallis, erkoranž euronõuetele vastav päästevest talle sai nagu Eerikulegi. Sest üldiselt oli teada, et veepolitsei tavatseb oma suure maasturiga vahel mööda randa sõita, vanade päästevestide asjus esialgu suuliselt noomida ja korduva vahelejäämise puhul ka trahvida.

Hoopis rohkem ei meeldinud Eerikule aga see, et tuul oli kagust üle ida kirdesse keeranud, uhas karidetaguse nina pealt hooga lahte sisse. Turjakad vahuse harjaga lained rullusid rannamadalikule, merele välja sõudmisega oli jälle paras tegu. Aga paarikümne tugeva ja täpselt suunatud aerutõmbega rebis Eerik paadi sügavama peale, kus võis paadinina risti vastu lainet hoides juba rahulikumalt kurssi võtta.

Loomulikult pidi ta sel hommikul ise püügipiirkonda välja tõmbama, alles siis andis ta aerud Jüri kätte üle ja hakkas ahtripingil istudes püüniseid sättima.

Ühe võrgu luba maksis sada krooni kuu, aga Soontevahel oli püügiõiguse eest maksnud ka Taimi, kokku talu peale kaks tuhat nelisada krooni aasta eest, nii et vanaisa võis kaks korda seitsekümmend meetrit pluss tavaõiguse ja südame järgi merre libistada. Muidugi polnudki Jüri oma püüniseid sel hommikul kaasa võtnud, kindlasti olid need tal kusagil kuurinurgas klaarimata hunnikus ja ega vennikesel lubagi olnud. Nillis niisama peaparandust ja aerusulase noosi nagu tava ette nägi. Üldiselt oli nende püügipiirkonna keskkonnainspektoril teada, et kalamehed kippusid ikka rohkem võrgumeetreid merre laskma, kui neil selleks ametlikult õigus oli, aga tähte ei hakatud närima ja vee peal polnud keegi veel liini pikkust mõõtma kippunud. Kuigi urisemist vahel ikka ette tuli.

Võrreldes vanade rammusate aegadega, mil vaid riigikalurid võisid punaste piirivalve sihikute all püünistega nõudmas käia, oli meri juba üheksakümnendate aastate keskpaiku kalast kuidagi hõredaks jäänud. Selle kahanemise põhjuseks pakuti mitmeid süüdlasi: iseseisvuse taastamise aegne ohjeldamatu ülepüük, kontrollimatu traalimisega ahnitsemine, hülged, kormoranid. Aga vanad kalurid teadsid rääkida, et ennevanasti, üldiselt prisketel aegadel ja ka vana vabariigi ajal tuli samuti ette hõredavõitu vaheaastaid, kui kala mingil seletamatul põhjusel merest ära kaob ja siis jälle tagasi tuleb. Oodati, loodeti ja katsetati edasi, sest ega siis kala koju eide perse taha teki alla tule. Ikka ise peab mees olema ja merel nõudmas käima. Ja kel vähegi võimalust, see kergekäeliselt oma püügist ei loobunud. Hoopis uusi proovijaid, nende hulgas ka rohelisi naljanumbreid tuli juurde ja kuigi pea igal aastal eeskirjades midagi muudeti, oli süsteem üldiselt kontrolli alla saadud. Kuid sugugi harvad polnud juba ammu need nädalad, kui kala polnud omagi pere tarvis lauale panna, rääkimata ülejääkidega kauplemisest.

Eerik lasi auklikuks puuritud kivi raskuseks põhja ja sidus põhjanööri aasa ankrunööriga, sõlmis märgilipu nööri ainaga, viskas hännise hulpima ja hakkas võrgulina libistama. Iga poetagune põhulõugki teadis puhuda, et lest labistas sügaval liiva peal, kust polnud kaugel ka mõni kilone tursavunts või siig. Jüri hoidis tasa tantsivat paati enam-vähem vastu lainet, Eerik andis peost järele ja varsti oli oma sadakond meetrit lestaliini merepõhjas.

„Anna üks lonks! Janutab.” Jüri lasi lainetest õõtsutatud paadil vabalt alla minna.

Eerik võttis võrgukastist pooliku õlleballooni, keeras korgi maha ja kulistas enne ise ühe pika sõõmu, kui Jürile ulatas.

„Näh, lase lõpuni. Ahvenaliini paneme karide äärde sügavale.”

„Kuhu siis mujale.”

Õllele põhja peale teinud Jüri lükkas suitsu kollaste hammaste vahele ja aerutas ahvenate karjamaale. Allatuult paati tagasi hoides lasid nad liini paika ja triivisid pirakate rannarahnude vahel manööverdades kaldasse kinni. Eerikul oli plaan tunnike kuival tuterdada, et siis jada üle kontrollida, sest tuul, kuigi kirdest, oli ahvena jaoks ikkagi soodus ja mõnikord juulis-augustis oli päevapüük head saaki andnud. Muidugi hakkas Jüri teise ballooni asjus peale käima ja kuigi mehel oli paras samm juba sees, pidi Eerik sellegi lahti keerama. Nad kusid, istusid ja tegid suitsu.

Jüri elas sealt neemenukast mitu kilomeetrit lääne suunas, Jõesuu talus koos õega. Mõlemad olid pensionil ega saanud omavahel kuigi hästi läbi. Sest üks tahtis veel müümata maad rahaks teha, teine aga oma lastele hoida. Omand oli ühine, aga õel polnud rahapuudusel võimalust oma eelisostuõigust kasutada ja Jüri käis talle oma müügijutuga pidevalt närvidele. Sest mine sa tea, mis paberid talle nina alla lükatakse ja kohale mingi võhivõõras, saama peal väljas kaasomanik tekib. Seetõttu tuli õel pidevalt Jüri müügiähvardusi tasandada ja käraka väljapressimisele järele anda. Jüri õelapsed olid linnas nagu Eerikulgi, aga hoopis teises Eesti otsas, kust heal juhul aastas korra mereäärseid vaatamas käidi. Jüril endal lapsi polnud, ta oli Vene ajal kergemate jamade ja lolli pea eest paar korda lühemat aega vangis istunud ning sealt oli talle sisse jäänud eriliselt üleolev ja ülbe hoiak. Aga muidu oli ta vintske vend, kaubajaamas paar aastakümmet vaguneid laadinud, oma sõnul paremail päevil pudeli peale kihla vedanud, kolm tsemendikotti korraga selga võtnud ja vagunist välja kandnud. Nüüd olid mehel igasugused otsad käsil, aga pikemalt ta mingit tööd enam kinni ei pidanud. Niitis suvitajasakstel muru, kohendas kiviaedu, lõhkus puid, sest suurem osa pensionist läks kõrist alla. Ja kui ta mingi otsaga valmis ja raha pihku sai, väntas kohe poodi. Sugugi harvad polnud need juhud, kui jalgratas oli kraavis ja Jüri keset tanumat sirakil või vastupidi. Aga tervist tal veel jätkus, kuigi mees tiksus juba seitsmekümne ligi.

Tunnikese pärast uuesti merel lappas Eerik püünised läbi ja noppis üksteise järel neli korralikku ahvenat pardale. Ta oli tavalisest sutsu suurema, kolmekümne kaheksa millimeetrise silmaga võrgud pannud ning nüüd lebasid kenad vöödilised ja küürakad „ahvenased”, nagu Jüri ütles, kasti põhjas sugulaste ootel.

Üleval otsas panid nad paadi ankrusse, libistasid õlut, tegid suitsu ja veeretasid aega. Eerik võttis hauskari ja kühveldas paati pritsinud vett üle parda tagasi.