Читать книгу Vanaisa tuletorn - Tarmo Teder - Страница 6

Võis olla juba priske keskhommik, kui Soontevahe Eerik taas jalad alla ajas ja kööki tatsas. Mõte hõõgus peas, ta heitis pilgu aknast välja, hindas latvade painde järgi tuult. Ja kohe sähvataski otsus. Ta otsis siit ja sealt telefoni, kirus endamisi, leidis moblapulga mingist taskust ja helistas. Aga Pundelepa Ants, tema vana sõber ja naaber juba varasest poisipõlvest peale, oli sel laupäeval oma toimetustega nii kinni, et võrgule minekust ei paistnud asja saavat.

Vanaisa jõi mitu klaasitäit morssi ega kahetsenudki eriti, et kodus õlut polnud. Vahel seisis mõni pott head odranestet külmikus mitu päeva korgi all, sest alati polnud janu ning Antu, kes oli asulasse trenni sõitnud, veel õlut ei rüübanud. Vähemalt mitte vanavanemate pilgu all.

Eerik kaalus, kas kutsuda Jõesuu Jüri aerusulaseks. Tuul oli soodne, aga Jüri polnud tihti enam kindel mees, kuigi kainena ta ju aerusid valitses. Küsimus oli Jüri kehalis-vaimses valmisolekus, mis võis joomingule järgnevat uimerdamise aega arvestades olla suure tõenäolisusega aerutamiseks mittekõlblik. Lisaks oli Jüri üks neid väheseid külaelanikke, kellele ei saanud otse helistada. Teda pidi mingi tööotsa tarvis ikka kellegi kaudu taga ajama, ette kokku leppima ja siis enamasti asjatult ootama.

Rehe alt kostis kolistamist, kanade kaagutamist, Taimi talitas, lülitas pumba kaevus huugama. Varsti nägi vanaisa, kuidas naine läks käru lükates üle hoovi karjamaa poole, kus nad pidasid lambaid. Vist oli mage vesi joogivannis otsa saanud või hauduma läinud. Loomad vajasid ikka inimese silma ja hoolt, kuigi lammas oli vähenõudlik, suvel nädalate kaupa isepäi hakkama saav lojus. Vill sokkide ja kampsunite jaoks oli omast käest võtta, pühade puhul särises Soontevahe ahjus ikka lambapraad. Sigadega ei viitsinud enam keegi jännata ja ka lehm oli ammu läinud. Üle talve peeti kallist tõujäära ja sigima valitud uttesid. Ka koertel oli eraldi aedik ja varjualune, kuigi penid olid üldiselt kuulekad ja enamasti vabapidamisel. Kassid tulid ja läksid nii, kuidas ise tahtsid, nende üle arvestust ei peetud, aga kui neid liiga palju sai, siis tuli silm loomaseaduse ees kinni pigistada ja Jõesuu Jürile pudel teha.

Eerik oli endale kodinad selga ja saapad jalga tõmmanud ning hakkas just mere äärde minema, kui tuli Taimi.

„Noh naisuke, kas haarad täna aerud? Tuul on soodus, vaikne, panga varjus kagust, võib veel kenasti lesta ja ahvenatki saada.”

„Oh, hakkab jälle pihta. Kas Ants ei saa siis tulla?” Taimi paistis häiritud.

„Kinni jah teine. Pane omale midagi soojemat selga, ma lähen valin võrgud välja.”

See polnud öeldud käsuna, vaid pigem ettepanekuna, hasardile peibutavalt. Aga Taimi ei võtnud tuld. Oli ta ju kümneid kordi oma mehega paadis aere hoidnud, lainete peal tantsiskledes parrast võrguselise kursil hoidnud ja oma tööga toime tulnud, aga see polnud tema jaoks südamekutse, vaid sund.

„Jätame selle asja täna ära. Homme ehk. Raadio lubas hommikul püsivat ilma. Mul selg ka natuke sellest liini ääres istumisest valutab. Lähme parem seenele! Ma lammaste juures midagi juba nägin.”

„Seenele?!” Vanaisa kerge pettumus asendus hoobilt üllatusega. „Ei noh, taga targemaks. Millal ma viimati seenel käisin? See oli vist eelmise sajandi viimasel veerandil.”

„Ei-ei, kas sa siis ei mäleta, kui me tunamullu Härjavahe-tagusest kadastikust ja panga mändide alt mitu korvitäit korjasime. Vahepeal tuli päris kenasti vihma, just nüüd on õige aeg vaatama minna, kuidas noored nööbid sambla seest pea välja on pistnud.”

See pööre süütas vanaisas uue tulukese. Küti ja korilase ürgne kirg polnud temas veel kustunud.

„Olgu. Aga enne lähme käime poes ära. Mis sa sealt tahad?”

„Käi ise autoga ära, võta leiba ja Antule piima ja sardelli ja juustu võta ka. Õli on vist otsa saanud, oota, ma vaatan, mis veel vaja võib minna.”

„Tead. Parem on, kui lähme koos. Mul need asjad meeles ei seisa, pärast on ikka midagi puudu.”

Vanaisa kamandas koerad aedikusse ja viie minuti pärast istusid nad sinisesse Niva džiipi, mis oli õnnega pooleks ostetud kaheksateist aastat tagasi, kui Eestis oli kõige tähtsam mees Edgar Savisaar ja poodides haigutas tühjus. Nüüd aga ajasid külapoe kaubast pungil riiulid pea segi. Taimiga poeskäimine, nii harva, kui seda ka ette juhtus, ajas Eeriku alati närvi. Talle ei meeldinud pikaldaselt silte ja numbreid uurida, rehkendada ja aru pidada. Rops-rops-rops tegi ta kiiresti oma ostud ära, et pääseda kiiremini poe ette õlut jooma ja suitsu tegema. Sest Taimi tuiutas teinekord päris pikalt ja külanaistel oli ikka millestki rääkida.

Tund hiljem, korvid näpus, luusisid nad juba Härjavahe-taguses kadastikus. Penid sõelusid põõsaste vahel ringi, ninad maas, sabad rõngas. Asjaolu, et peremees ja perenaine nõnda ebaharilikult koos looduses midagi otsivad, tekitas neis elevust ja loomad püüdsid omal kombel abistada. Mis lõhnu koerad üles võtsid, jäi vaid nende endi ja ehk ka mingisuguste vaimude teada, aga vanaisa ja vanaema leidsid seeni. Ja milliseid veel! Värsked, noored, pisikesed, oranžid porgandriisikad olidki oma kübarahakatised kui nööbid rohust välja pistnud. Justkui oleks keegi üleöö kapatäie ühekrooniseid münte rohelise vaiba peale laiali kallanud. Osa riisikaid olid veelgi väiksemad, nagu viiekümnesendised ja Taimi kummardus innukalt neidki kaksama. Vanaisa seisis takseerides kõrval.

„Tea, kas neid väikseid tasub veel võtta? Kasvavad mõne päeva pärast suuremaks. Ega porgandile uss sisse söö.”

„Ega’s ma neid kõiki jõua korjata. Ainult mõne purgi jagu. Ise tead, kuidas nad nelgiga sisse tehtuna kenasti viinuski peale mekivad. Paremad veel kui kuuseriisikad! See sügis paistab jälle kena porgandiaasta tulevat.”

„Seda’nd küll.” Ja ka vanaisa lasi end põlvili maha viiekümnesendiseid korjama.

Tunnikese pärast olid korvid juba poolenisti täis ja nad liikusid loopealselt edasi männikusse. Jõe poole minnes maastik veidi langes, segamets tihenes ja häilukohad lirtsusid taldade all. Taimi leidis mõne haavapuraviku ja ka kitsemampleid, aga Eerik seisis pea kuklas ja vaatas panga kohalt merele lauglevat kotkast. Kalameestele oli üldiselt teada, et kusagil pangataguses kuusikus paikneb merikotkaste pesa, aga viha nende taevalindude vastu ei peetud. Peavalu tegid hoopis naaritsad ja hülged, kes kippusid võrke rüüstama. Ja oli olnud ka juhuseid, kui püünise juurde ujus vargile uljas suvitaja.

Taimi astus puude ja põõsaste vahel edasi oma puravikke jahtima, koerad tuustisid kuskil läheduses, vanaisa tundis pärasooles pakitsust. Ta otsis ühe tihedama koha, tõmbas noorte kuuskede alla saapakannaga sügava vao, lasi püksid alla ja sittus mõnuga ennast tühjaks. Perset võis pühkida samast võetud samblaga. Püksid jälle üles tõmmanud ja kinni pannud, kattis ta oma välipeldikuaugu hoolikalt mättaga ja vajutas saapatallaga kinni. Sest mõnikord suviti palavaga oli koertel loll komme pasa sees püherdada, et oma kehalõhnasid kaotada ning ka oma sitta polnuks kuigi meeldiv krantside seljast maha nühkida. Eerik vilistas penid manu, kindla mineku sihti ja sammus kruusaklibusele luitele merd vaatama.

Jah, mõtles ta, et kui sedaviisi ikka ilma hoiab, siis peab homme-ülehomme kindlasti võrgusulase kauplema. Sest mine sa tea, millal tuule jälle üles kerib ja murdlaine merelemineku kinni paneb.

Koerad traavisid ja karglesid omavahel mürades piki rannajoont, lustisid kaldale libisevates lainetes ja sumasid rinnuni vette. Kaugemal, põliste lautrikohtade juures, seisis poolenisti kuivale lohistatuna ka Eerik Lautri paat. Peremees astus oma aluse juurde, et see üle vaadata. Kindel tross jooksis tabalukuga paadininast rannarahnu külge, mille sisse oli sügavale tsementeeritud rauast aas. Ainult väga kuri käsi ja jõrmistunud pea võis siin midagi lõhkuma hakata. Suvel oli Eerik paati oma taluõuel hoidnud, sest suplejad või purjus piknikupidajad kippusid vahel paati käperdama. Aga nüüd oli september käes, paati võis rannas pidada ja kalale minekuks polnud vaja enam spetsiaalset paadi järelhaagist džiibi taha veerema rakendada.

Eerik oli poe juures ühe õlle joonud, teine pungitses põuetaskus, aga õiget janu nagu polnud ja ta jättis pudelile korgi peale. Taimi juba huikaski ja Eerik pasundas vastu. Kui nad kokku said, võrreldi saaki: vanaisa korv oli vaevalt poole peal, aga vanaemal kuhjaga täis.

„Homme peab uuesti tulema, ega mul nädala sees ju suurt aega olegi. Ainult õhtupoolikud on vabad, aga liini äärest tulles... Tead isegi.”

„Järgmine nädal oled siis hommikuses vahetuses.”

„Jah, ikka kuuest poole kolmeni.”

Kõrvuti astusid nad piki randa tagasi Soontevahe suunas. Põlisel talukohal kivist ja kidurat metsa veel jätkus, aga sellega polnud nagu midagi erilist peale hakata. Loomade pidamine ei tasunud enam jändamist, ka inimesi oli vähemaks jäänud, aga natuke ka juurde tulnud. Eeriku isa ja ema puhkasid Meremõisa kirikuaia liivas männijuurte vahel, Taimi ja Eeriku tütar elas oma perega linnas, elu ja tegevus oli Soontevahelt mööda ilma justkui laiali jooksnud. Kartuleid, jah, ja muidki juurikaid ikka veel maha pandi, mõnda pisemat lojust ka ületalve peeti, aga tõsisest talupidamisest, nagu Pundelepal seda üritati, oldi kaugel. Soontevahe Eeriku silm, niipalju kui see saeveski palkide vahelt eemale sai ja ilm lubas, sihtis ikka mere poole – et saaks võrguliini kusagile sisse libistada. Meri tõmbas teda juba poisipõlvest peale, tung kihas lahutamatult veres ja sellest kutsest võis lahutada vaid haud.

Koerad olid kurssi aistnuina juba Soontevahele ette jõudnud ja karglesid trennist tulnud Antu najale. Vanaisa oli vahel mõelnud, et loomad tahavad rõõmsasti tagumistele käppadele tõustes justkui inimese moodi olla, ennast kõrgema vaimu või jumaluse poole sirutada. Südant see tantsimine ju soojendas, aga porise ilmaga tegi viha ka. Siis ajas ropult vanduma ja riide pealt käpajälgi pühkima. Aga vahel, kui mehed jaanikul lõkke äärde õllepunsude kõrvale räntsakile vajusid, olid naised üritanud koertega polkat keerutada, kuid õige taktihüppeni oli neil elukatel veel palju arenguruumi.

Taimi hakkas sel õhtupoolikul jälle askeldama, köök oli tema valitsemisala, kus polnud mõtet toimetajale jalgu jääda. Eerik teretas sauna, pani ahju küdema, lükkas kasevihad likku ja tegi oma teise õlle lahti. Tunniga oli keris nii kuum, et võis end lavale siruli visata. Antu oli ka juba kuigivõrd vilunud vihtleja poiss, aga õige leilihundi kraadini jõudmiseks oli tal veel kapaga õppimist. Lõi viha vanaisa jaoks kenasti pehmeks, sukeldus paar korda tiiki ja silkas siis kööki hapupiima rüüpama.

Vanaisal oli veel paar õlut järel, leili jätkus ja kiiret polnud kuhugi. Ta oli viimastel aastatel mitu korda mõelnud ja vahel seda meestele ka öelnud, et kui tema elus poleks olnud sauna, siis oleks ta vist juba ammu surnud. Eerik ohkas ja mõtles, et jah, tähtis on see, kuidas sa ellu jääda oskad, aga veel tähtsam on see, kuidas sa elad.

Vaevalt et keegi Jumalgi täpselt teadis, kui palju aame õlut ja vaate viina va Lautri-poiss, see noorelt noka märjaks kastnud Eerik oma elu jooksul läbi kere oli lasknud. Ligi nelikümmend aastat puhuti tihedat tinutamist hakkas rõhuvalt tunda andma alles mõni talv tagasi. Siis oli ta peale oma ümmargust sünnipäeva jukerdama kukkunud südamega uuringutel käinud ja arsti manitsust tasapisi järgima hakanud. Ei teadnud ta isegi, oli see surmahirm, süütunne, vanadus või kõik koos, mis teda pidurdama hakkasid, igatahes viinal polnud enam seda võlu, mis vanasti. Võtmist tuli nüüd ette vaid erakorralistel puhkudel, vahel ka nende juhtude puudumise tõttu, aga varasemaga võrreldes ikka vähe ja harva. Nii silmini täis, kui eile, oli ta sel aastal alles esimest korda.

Nüüd oli käes aga laupäeva õdak, põhjust teistviisi gaasi anda ja vanaisa kukkus müdistama, nii et leilikamber oli pahinat, matsumist ja ähkimist täis. Eerik nuhtles end kahe vihaga, paremas käes oli kask ja vasakus kadakas ning muudkui peksis ennast: selga ja turja, külgi ja kõhtu, reisi ja sääri, näkku ja taldu, kuni väsis ja laudisele külili lõõtsutama vajus. Et siis veidi hinge tõmmanuna uuesti metoodilise rütmiga alustada.

„Viht, vii vimm välja, mine mõru minema, magus mesi makku ja munadesse!”

Taimi tuli ja istus madalamale astmele, sest eks oli ju temagi omamoodi leiliinimene, aga Eeriku kõvemad kraadid olid tema naha jaoks liiast. Alles siis võis naine üles lavale kolida, kui mees oma seeria lõpetas, tiiki sumas ja eesruumi küdeva kamina ette õlut kulistama istus. Nõnda oli elu täitsa elamist väärt, ainult miski häiriv värk kiheles juba mitu tundi ta tagumikus ja kippus ka hooti torkima.

Leiliruumist kostis sapsutamist, aga mitte kuigi pikalt. Taimi enam tiigist lugu ei pidanud, kallas end pesuruumis kapaga üle ja keerutas lina ümber punetava keha. Eerikust oli ta ka tublisti külmakartlikum.

„Kas mulle ka mõni tilk jätkub?”

„Ei noh, vaata, terve pudel veel korgi all. Tahad, teen lahti?”

„Jah, vala mulle ka üks klaasitäis.”

Vanaema pudelist ei joonud, vähemalt õlut mitte ja klaas jäi temast kaminasimsile esiotsa poolikuks.

Jälle laval, keeras vanaisa end kõhuli.

„Tule vaata, mis mul seal perse vahel on. Mitte ei saa aru, mis seal torgib? Ehk on pärakuvähk juba kallal?”

Taimi venitas tal kannikad laiali ja uuris.

„Kena perseauk sul, justkui siilil, mitu okast püsti küljes, üks veel risti ka. Pole siis ime, et vähki teevad. Hoia nüüd ise laiali! Ma ei näe muidu võtta.”

Vanaisa hoidis ja vanaema noppis okkad päraku küljest välja.

„Oh, aitüma, kohe läks kergemaks.”

„Mis sa sinna perse vahele nii hooga taod, et kadakas kinni jääb.”

„Ei, ei, see pole mitte kadakas, mina pole ennast perse vahele vihelnud. Vaat, mis,” taipas vanaisa, „kuusk, kurask, oli hoopis. Ma ennist metsas sittusin noorte kuuskede vahel turba sisse ja samblal olid okkad küljes, kui perset pühkisin.”

„Eks mets sind karistas ja meelde tuletas, et ikka korraliku tsiviilinimese kombel oma häda õiendaksid.”

„Jaa-jah, ega’s ma esimest korda. Kes see jõuab kõik seda sammalt läbi uurida. Mõni prügi ikka külge jääb. Ja minu sitast need sitkemad puud just sirguvadki.”

Eerik sortsas kapast vett kerisele, mis uhkas kuuma lainega vastu. Taimi tõmbus esialgu küüru, aga varsti nad vihtlesid ennast ja teineteist, kuigi Taimi pekine nahk liiga tulist hästi ei kannatanud ja tissid kõlkusid kui vedelad melonid.

„Viska nüüd nii palju, kui kannatad, ja peksa mind kõigest jõust!”

Vanaema küll üritas teravate nähvakatega teisele häält lahti klohmida ja ehk tuultki alla teha, aga kibe leil naksas ta vehkivaid käsivarsi ja tulitas küljepekki. Vana härja jaoks jäi see muidugi poolikuks, Taimi lajatas terve kapatäie kerisele, mis kõrvetas naise enda leiliruumist välja. Ja vanaisa vihtles tavapäraselt end triibuliseks kui sebra.