Читать книгу Kaval Kilk ja kaksteist lolli - Tarmo Teeväli - Страница 3

Särav saksofonipuhuja Kilk on suuteline politseisse kaebama koguni iseenda peale. Tarmo Teeväli kirjutab Zelluloosi krunti käsitlevas peatükis, kuidas Kilk viis politseisse avalduse, et magus krunt olevat müüdud tema loata. Politsei tõestas talle aga, et just tema allkirjaga see müük firmas otsustatigi. Tallinna politsei võttis ette Kilgi tegevuse salajase jälgimise. Sealt tuvastati, et Kilk tegi nõukogu liikmetele telefonikõnesid, kus palus enda allkirjaga nõukogu dokument hävitada. Endine hea sõber ja isikliku autopargi hooldaja Teeväli ju tuleb ikkagi pätiks teha!

Teevälja lugu on eriline sellegi tõttu, et tema vastu esitatud süüdistustest või – nagu pärast kümmet aastat kohtuskäimist on selgunud – valesüüdistustest kirjutatud artikli pärast lasi Kilk oodata koguni eelmise tema kohta ilmunud raamatu trükkalitel. Et ajalehelugu „tema vastu toime pandud suurimast kinnisvarapettusest“ ikka raamatusse jõuaks. Ja et hiljem saaks leheartiklit ja raamatut ka kohtus lehvitada. Reinul on ülim janu avalikkuse ees õigeks jääda ja oma abistajate peal avalikult trampida.

Siin paljastubki Kilgi erilisus teiste Eesti vippide hulgas: Rein Kilk on Eesti kohtute ja politseiasutuste kuldklient! Kuigi Kilgi isa on teda minevikus targalt õpetanud oma jalga ilmaasjata riigimajja mitte tõstma, käitub Rein vastupidi. Tartu, Pärnu, Jõgeva ja Tallinna kohtud ja politsei on täis tema advokaatide koostatud avaldusi Kilgi endiste abiliste ja nõunike vastu ning tema firmade saripankrotte. Avaldame kohtusse antud alluvate ja partnerite uskumatult pika nimistu pluss asjatult aukohtusse kaevatud advokaatide nimed. Vaadates pikka nimekirja, saab selgeks üks: süüstamine ei ole juhuslik, see on mehe meetod. Pealekaebuste kohtulikule uurimisele kulunud tunnid oleme raamatus ligikaudu kokku arvutanud, kuid kindlasti on jäämäel ka veealune osa.

Näiteks jõudis väsimatu hageja Kilk just raamatu valmimise ajal erakordse juriidilise klounaadini: andis kohtusse oma endise truu advokaadi Maria Mägi. Kilk süüdistas advokaati selles, et too ei olnud piisavalt usin Tallinna linnalt odava maatüki eest tohutut hinda välja lüpsma. Esimese astme kohus mõistis advokaadi õigeks. Nagu raamatust loete, hoiatas Tallinna linnajuhte toona Kilgi bluffimiskatse eest koguni Eesti Vabariigi keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Ja riigimehed juba tunnevad Reinu ning tema füüri…

Veel üks näide. Vladas Radvilavičius kirjeldab raamatus, kuidas Kilgi pool üritas Jõgeva kohtule tõestada, et Kilgi äia Neeme Raigi allkirjaga käendus on „anonüümne“. Kohus ei jäänud seda jaburdust uskuma.

Politsei ja kohtute kurnamine tühjade avaldustega on see, mis Eestimaa kreeklast Kilki eristab muretust lõunamaalasest või normaalsest ettevõtjast. Kui palju jääb tõsiseid majandus- ja muid kuritegusid uurimata, sest Rein Kilk ummistab riigiasutused oma valesüüdistuste, kuriteoavalduste, tõkendite ja hagi tagamise taotlustega? Kui palju jääb seetõttu Eestis õiglust kehtestamata, et meie kohtute aeg läheb Kilgi vassimisele, kui mees keeldub näiteks käendust tunnistamast?

Kallid sägakesed! Ärgem olgem lapsemeelsed. Äris ja armastuses on kõik võtted lubatud. Paljuski õigustab pattusid ju kena tulemus. Suuärimehele ei saa ju pahaks panna ilusaid taastatud hotelle Tartu ülikooli vastas või Pärnu Ammende villas. Aga terved skeemid, millel mitte mingit tulemust ei ole? Kui sajad töötajad, tarnijad ja partnerid koos põllumeeste, puidutöötlejate ja lambakasvatajatega on lihtsalt ninapidi veetud, pankrottides ära lollitatud? Kui maksumaksjat esindavad ametnikud jäävadki ootama neid võlgu olevaid miljoneid, mille suuärimees teleriekraanil ja raadioeetris lubab üle kanda. Või EAS-ile ja PRIA-le tagastada.

Tsiteerime allpool Tartu maakohtu pankrotimäärust Kilgi ettevõtetele aastast 2009. Selgub, et nende ettevõtmiste idee ei olnudki „tuurakasvatuse loomine“ või „Liigvalla mõisa taastamine“ (mõis ei kuulunudki üldse Kilgi firmale, leiab kohtunik üllatusega). Tegevuste põhisisuks sai PRIA-lt umbes 6 miljoni krooni kantimine Reinu valdusfirmasse Elikante. PRIA nõudis valesti kasutatud miljoneid tagasi, et need suunata tõsisemate ettevõtjate kätte. Ent lõks kukkus kinni: mõlemad Elikante tütarfirmad, kustkaudu raha „peremehe“ kätte liikus, olid juba pankrotis.

Nihverdamisel, salgamisel ja tankistide kasutamisel oleks justkui mingi mõte, kui peremees siis selle raha eest oleks püsti jätnud kasvõi toiduainekontserni Pere. Võitjatele tavaliselt andestatakse ja võitjal on küllap ka sädelevat ollust, millega mineviku solvamised heldelt korvata. Kui aga võitjat õhtuks ei paistagi, kuhu siis kõik raha jäi, küsivad pettunud eestlased. Nii sõnastab oma küsimuse Kilgile üks oma rahast ilma jäänud rapsikasvataja, kelle kiri on raamatus avaldatud. Otsime üles ka mõningad kohad, kuhu raha Kilgi firmadest kadus. Tähelepanuvääriv on näiteks asjaolu, et isegi aegadel, mil sajad inimesed, maksuamet ja pangad ootavad aastate kaupa asjatult Kilgi firmadelt saada olevaid summasid, jätkub mehel raha ja jultumust osta pankadest odavalt kokku nõudeid hädas olevate isikute vastu, et siis nõuda jõupositsioonilt raha või järeleandmisi mõnes äritehingus. Nii juhtus näiteks kuulsa kujuri Tauno Kangro või seriaalinäitleja Vladas Radvilavičiusega.

Rein on ennast edevusest kuulsaks teinud. Eesti elu on tänu temale värvikam. Ent seda suurema paugu on tema tegevuse tõttu saanud Eesti inimeste omavaheline usaldus. Võib-olla on kelmitegemine samuti inimlik iseloomujoon, nagu näiteks väärikus. Kuid need omadused ei käi koos, olgem nõus. Kaval-Antsudel ning Rummu Jüridel on rahvapärimuses oma koht. Vahvad, säravad sellid. Eriti nooruses, oma „ürituste“ alguses. Aga kui palju Robin Hoodist või Ostap Benderist tegelikult rahva hulgas lugu peeti? Kas neil leidus ustavaid sõpru peale otseste sugulaste ja kas nad oma viimasel tunnil elule tagasi vaadates olid õnnelikud? Sellest ajalugu vaikib.

Oleme siis õpihimulised nagu Rein Kilk, kes oma väite kohaselt õpib Tartu Ülikoolis õpetajaametit. Meil ei õnnestunud tema õpingute kohta küll värskeid jälgi leida, ent küllap Kilk ükskord diplomi saab.1 Ta ju lubas.

Kirjeldame Kilgi ärinipid siinkohal ära, et tuleks esile moodsa aja hobusevarguse anatoomia. Siis tekib inimestele vähemalt takkajärgi tarkus, kuidas pankrotijumala hingust ära tunda. Ent kuidas töö, raha või koguni elutöö kaotanud pettunud inimesed saaksid üle oma hinges kriipivast tusatundest? Enda üle naerdes. Eesti linnapead on rumalad, riigi raha jaotajad lihtsameelsed. Erinevad maakohtud ei saa aru, et põrnitsevad ühe ja sama skeemi eri juppe. Maksuamet kurnab kohvikupidajat, ent teeb kingitusi suurärimehele. Palgatud juhatajad täidavad suulisi korraldusi… Sest enamus eestlasi ju pole kreeklased.

Nähkem asju positiivselt: kuidas saakski metalliäris pisut raha teeninud lihtne sportlik Tartu mees rikkaks ning kuulsaks, kui mitte lollide arvelt? Rein Kilgi eluteele on sattunud väga prominentseid lolle: Unicrediti ja DNB pangad, Saksa ekspordiagentuur Euler Hermes Kreditversicherung, Eesti Energia (kellele Rein nõukogu liikmena miini bilanssi pani). Võib-olla isegi elukaaslase isa ehk äi Neeme, kellel oli ju kaks korralikku leivatehast. Kätte on jäänud ainult kutsed uurija juurde.

Käesolev raamat on lollide tervitus targale ja andekale Rein Kilgile, Suurele Suuärimehele. Just raamatu ilmumise ajal pidanuks vaimukas Rein esitama Äripäeva lugejatele kõne konverentsil Äriplaan 2016. Mingil hetkel aga kadus Kilgi nimi välja reklaamitud esinejate hulgast ning jäi ainult osavõtjate nimekirja. Ega Äripäeva konverentsi korraldajad Kilgi õpetlikust ettekandest ometi konverentsil osalejate pahameele tõttu loobunud?

Raamat pakub mitmeid juhiseid, kuidas vett sogastada, samu seadmeid ja firmasid mitu korda müüa, maid ja maju kokku ajada. Leidub ka kirjeldusi, mismoodi mõistusevastaste nõuetega mitterahalisi sissemakseid teha. Näiteks paigutada „investeeringuna“ tööstusettevõttesse ainult paberi peal eksisteeriva ettevõtte Biodiesel 140 miljoni kroonine leppetrahvinõue riigiettevõtte Werol vastu. Elutähtis on kõige selle juures kohtukulli küüsist terve nahaga pääseda. Küll aga ei maksa siit raamatust otsida juhtnööre, kuidas võita sõpru, ehitada üles pikaajalisi inimsuhteid või saada ühiskonnas lugupeetud kodanikuks.

Raamatut loevad kindlasti huviga meie kangelase advokaadid, keda siinkohal tervitame. Ja ka hoiatame. Nimelt ei asu keegi neist reetmiste ahela lõpus. Nagu pandi Kilgi uued advokaadid Kilgi varasemaid advokaate süüdistama, võib juhtuda ka järgmistega. Eero Mikenbergi intervjuust loete, kuidas ta Kilgile truult euroraha välja ajas. Seejärel ajas järgmine mänedžer Eero enda majast välja. Järgmine mänedžer nimega Meelis Virro viis Eero Mikenbergi vastu Kilgi soovil loomulikult ka politseisse avalduse. Kuni ühel päeval sai Virro ise endale uurimise kaela…

Kilgi pikaajaline ustav ärijuht ja finantspealik Karl Liivapuu angažeeriti juhtima eelmiste pealike Tarmo Teevälja ja Erliko Parisalu vastaseid kohtuasju. Täna peab hoopis Karl ise kohtus tõendama, et tema allkiri mingil turvafirma Pristise kottitõmbamise dokumendil on tegelikult antud Kilgi näpunäidete järgi ning Kilgi otsuse alusel. Selliseid süüdistajast süüdistatavaks muutumise juhtumeid on veel ja veel.

Küsige ükskõik kellelt pikas kohtualuste nimekirjas, kas Rein Kilgi suuline lubadus maksab. Teile vastatakse ühest suust: „Reinu lubadus on lõks. Olime lollid, et teda uskusime.“

Fotograafid ja nimbus – üks suu, kaks telefoni.

Niisiis: kõikidel Reinu teenistuses olevatel inimestel on oht sattuda lollide ja pahatahtlike inimeste hulka, kus neid juba ees ootavad paljud Reinu äripartnerid, kaasaktsionärid, firmade direktorid ja juhatuste liikmed. Koguni audiitorid ning muud nõuandjad, nagu ka sõbrad, klubikaaslased ja naised. Lollid, nagu selgub, on ka riigiametnikud, linnapead, politseinikud, kohtunikud, euroametnikud ning töötajad. Näiteks kümned Tartu lihtsameelsed pagarid, kelle palk leivatehases lihtsalt ära kanditi. Rääkimata siis suuärimehe firmade klientidest, konkurentidest ja heausklikest lihtinimestest, need on lausa kirjeldamatult lollid. Suuärimehe seisukohalt vaadates tuleks sellised lollid lausa ära keelata, millega Kilgi viimased, seni veel mitte lolliks osutunud advokaadid hetkel ilmselt ka tegelevad.

Järgnev jutustus toetub kohtutoimikutele, ajakirjanduses antud intervjuudele, firmade kirjavahetusele ja inimeste meenutustele. Meenutused on salvestatud. Psüühiliselt kurnatud juhatajad, kaitstes end kohtus kunagise sõbraliku tööandja vastu, on välja otsinud koormate viisi asitõendeid. Selle poolest on ustavate mänedžeride ülelaskmine riskantne tegevus. Raamatu koostajad ei saa kellelegi soovitada Eestis sellist äripraktikat ega käitumisjoont.

Käesoleva kogumiku koostamine on ajendatud 2005. aastal Äripäeva raamatute sarjas ilmunud teosest „Miljonisadu saksofonihelide saatel“. Tarmo Teeväli, üks Kilgi pikaajalisematest ärijuhatajatest, märkas juba „Miljonisaju“ ilmumise ajal, et 1995. aastal Äripäevalt aasta ärimehe tiitli pälvinud Rein Kilke oleks nagu kaks. Särava pintsakuga mehe selja taga on õnnetu käega nipitaja, kelle auahnus sunnib teda kokku kahmama ettevõtteid, mida ta ei suuda juhtida, sest mängib samal ajal arvamusliidrit ja poliitikut. Mis on kümme aastat pärast „Miljonisadu“ saanud neist miljonitest? Avalikest registritest nähtavast osast on alles vaid pool Pärnu Sadamat ja keerulisel viisil tegevuse lõpetanud ettevõtete miljonivõlad maksuametile. Siiski leiduvad ka mõned kinnistud ning naiste-laste-sõprade nimele peidetud maad ja majad.

Muster on korduv nagu hittlaulu refrään: Rein Kilgi algatatud fantastiline äriidee satub üsna kohe pärast selle käivitamist rahalistesse raskustesse, seejärel kaovad ettevõttest ka varad ning Kilgi äripartnerid ja tegevjuhid satuvad mitmesuguste süüdistustega kohtu ette. Inim- ja ärisuhted, mida lihtsameelne eestlane peab pikaajaliseks, on Eestimaa kreeklase poolt õige varsti mitmekordselt kanditud, varad ja kohustused lahutatud-panditud ning asjad väga segaseks aetud.

Täpsustamaks ning ennetamaks vaidlusi võimalike tähenärimiste puhul, märgime, et lausetega nagu „Kilk jättis maksmata“, „Kilk võlgnes maksuametile“, „Kilk ehitas maitsekalt ja ajalootruult“ ning teiste sarnaste keelenditega mõtleme tegelikult vastavalt: „Kilgi mõju all tegutsevad äriühingud võlgnesid isikutele ja maksuametile“ või „Kilgi kontrollitav äriühing organiseeris restaureerimise peatöövõttu ja projektijuhtimist“.