Читать книгу Kaval Kilk ja kaksteist lolli - Tarmo Teeväli - Страница 8

Autor: Jaano Martin Ots

See peatükk iseloomustab suuärimeest kui inimest, kes leiab kiiresti nii romantilisi kui ka majanduslikult kasulikke suhteid. Siiski ei kesta need enamasti kuigi pikalt ning järgmised uued tuttavad kuulevad, millised alatud lollid olid eelmised. Selle peatüki lollid on ajakirjanik Katrin Lust, Tartu ärimees Neinar Seli, Tartu Kommertspanga juht Rein Kaarepere ning sama panga toonane pankrotihaldur Andrus Ansip, aga ka olümpiavõitja Erika Salumäe.

Kasutatud trikid:

• Anna lubadusi

• Kutsu ajakirjanikud

• Räägi tagaselja

• Aja asjad segaseks

• Eita

• Esita „leitud“ dokumente

Kilk kui ustav sõber

Katrin Lust

Minu tutvus ärimees Rein Kilgiga algas 1999. aasta hilissügisel, kui koostasime klassiõe Margega kooli kokkutuleku puhul ilmuvat vilistlasajalehte nimega Tamme Press. Enne seda oli paari ajalehenumbri ilmumist toetanud teine kooli vilistlane Neinar Seli. Astusin pooljuhuslikult Kilgi juurde ühes temale kuuluvas Tartu pubis. Istusime Margega keset päeva nurgalauas ja arutasime leheasju, kui ruumi sisenes pruunis nahktagis kõigile tuntud Kilk. Kuna koolilehe sponsor Seli oli koostöö Tamme Pressiga lõpetanud, kasutasin juhust ja küsisin Kilgilt kui vilistlaselt abi.

Kilgil läksid silmad särama. Talle meeldis vilistlasajalehe mõte, sest meie ühise kooli, Tartu Tamme Gümnaasiumi on lõpetanud palju tähtsaid tegelasi nagu Andrus Ansip, Jaak Aaviksoo, Mart Siimann jne. Kui Neinar Seli andis lehe ilmumiseks paar tuhat krooni ja oma seost toetusega kusagile märkida ei soovinud, siis Kilgi kindel idee oli see, et Tamme Pressi igal leheküljel oleks märgitud vähemalt ühe või kahe tema ettevõtte nimi.

Nii ilmuski Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlasajaleht, mida jagati kooli kokkutulekul aula uksel ning mille esikaanel ilutses ligi poole lehekülje suurune reklaam pubist Zum Zum.

Kilk võlus mind oma jutuga. Ta võis rääkida ükskõik millest. Päikesepatareidest, nisujahust ja Antoine de Saint-Exupéry „Väikesest printsist“. Ta tsiteeris luuletusi ja raamatuid, mida mina kui kirjandushuviline õpilane jumaldasin. Tänapäeval ei ole enam raske seltskonnas valjuhäälselt klassikuid tsiteerida, kui samal ajal nutitelefonis või tahvelarvutis õigeid vastuseid otsida, tean selliseid mehi ka. Üheksakümnendate lõpus aga ei olnud traadita internetti ega otsingumootoreid ning Kilk mõjus kui elus Google.

Alles aastaid hiljem sain aru, et Kilgi erudeeritud tsitaadid hakkasid tema igapäevases dialoogis korduma. Mõnikord tundsin piinlikkust, kui kuulsin teda mõnele austatud härrale või prouale rääkimas lugu, mida ta oli „puhtjuhuslikult“ veel kellelegi meenutanud kümneid kordi varem.

Paljude elukunstnikega kokku puutunud Katrin Lust peab Rein Kilki üheks parimaks selles vallas.

Tema karakterit pikemalt jälgides võis selles märgata korduvat mustrit, mis nagu pehme lõng vilka kuduja näppude vahel ühelt vardalt teisele jookseb ning mis oma pealtnäha siira soojuse ja lihtsusega inimesi jalust rabab. Mind hämmastas aga, kui kiiresti võis Kilgi tuju muutuda. Ühel hetkel kätles ta avala naeratuse saatel mõnd poliitikut, näitlejat või kirjanikku, kelle seltskonda ta pealtnäha niiväga hindas. Kui Kilk aga toru hargile pani või ruumist välja astus, võis ta selle komplimentidega ülevalatud prominendi kohta rääkida detailseid vastikusi. Kilgi juttude põhjal tean ma hoomamatu hulga avaliku elu tegelaste sopaseid eraelusid, mille sügavustesse ma iialgi laskuda ei tahaks.

Nimekad tegelased aga, kes Kilgile oma hinge avasid, muidugi ei aimanud, et need eraelulised keskustelud võivad tegelikult jõuda veel sadadeni. Kui inimene räägib selja taga kõiki taga, on see esimeseks hoiatuseks ka sinule endale.

Minu käest on mitu korda küsitud, kuidas ma julgesin Rein Kilgist kirjutada oma raamatus „Seks, valed ja eneseusk“ avameelse peatüki. Mind süüdistati reeturlikkuses. Tegelikult polnuks mul mingit huvi meie suhteid avalikuks kiskuda, kui minu juurde poleks tulnud nii palju inimesi, kes panid mind ikka ja jälle piinlikku olukorda Kilgilt saadud infoga minu kohta.

Tegelikult ei ole ma kunagi mõistnud, mida Kilk minus nägi? Miks kulutas ta seda nappi aega, mis tal kolme naise, kuue lapse ja meeletu äritegevuse kõrvalt vaevu üle jäi, mulle helistades, hingelt pihtides või mind kiirele lõunale kutsudes.

Kord viis Kilk mu koos alluvatega Šotimaale lambaid vaatama ja paariks tunniks jõudsime ka Londonisse. Harrodsi kaubamajast hangitud ülikallitest peokingadest – mida Kilk mulle hulgaliselt olla ostnud, nagu kirjutas Kroonika – ei osanud ma temaga suhtlemise hetkel isegi mitte unistada. Kilgi käsi lihtsalt ei liikunud rahatasku suunas.

Ühe korra küsisin Kilgilt abi, et maksta Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna õppemaksu. See oli tema hiilgeajal, kui mees ehitas Tartus Püssirohukeldrit ja rääkis ajaleheveergudel kolossaalsetest plaanidest. Tartu äärelinna tüdruk, nagu ma olin, arvasin naiivselt, et seitsme tuhande kroonine õppemaks (umbes 450 eurot) on tema saksofonimängu ja miljonisaju kõrval piisk merre. Kilk tegi aga seda summat kuuldes imelikke grimasse. Mitu nädalat palusin, et ehk on suurärimees nõus mind siiski aitama. Kooliaasta alguses, septembris, olin Kilgi firmas abiks tema arhitektile. Kilk tuli kontorisse, viskas palutud summa lauale ja kõndis ise ruumist välja. Sain kehakeelest aru, et rohkem ei tasu tema käest rahalist abi isegi mitte hädaolukordades paluda.

Järgmisel õppeaastal kandideerisin ülikoolis tasuta kohale, mille ma kursuse ainsa tudengina ka sain. Läksin kooli kõrvalt tööle Eesti Päevalehe suvereporteriks ja hiljem täiskohaga Õhtulehte. Aastaid hiljem, kui olin karjääri teinud ajakirjanikuna nii Eestis kui ka välismaal, pani mind korduvalt imestama Kilgi tuttavatelt kuuldud jutt sellest, kuidas ma Londonis elades tema armuke olin ning teda tänamatult ära kasutasin. Olin üllatunud, kui isegi üks Tallinna linnapeakandidaat mind intervjuu kestel Kilgi kuulujutu põhjal hoopiski ise küsitlema hakkas.

Aga kui lahke südamega herr Kilk maailma kallimas linnas mulle väidetavalt füüri jagas, siis miks oli mul tarvis sinna kolides tööle minna keldrikorruse pitsarestorani ja elada Poola ehitajatega külg külje kõrval vangikongi suuruses äärelinna toas, kuhu Kilgi jalg iialgi sisse ei astunud?

Kilgi kõige suuremaks miinuseks ja kõikide tema tänaste hädade ning ebaõnnestumiste põhjuseks pean ma aga seda, et tal ei ole sõpru. Selle viie aasta jooksul, mis mina teda tundsin, ei olnud Kilgi elus inimest, keda ta poleks taga rääkinud. Neid, kes tahtsid olla Kilgi ustavad sõbrad ja kelleks minagi end aastaid pidasin, oli tegelikult palju. Mingil hetkel said nad ilmselt nagu minagi aru, et Kilk ise pole nende ustav sõber kunagi olnud. Paljude, sealhulgas Kilgi kodulinnast Tartust võrsunud majandus- ja poliitikategelastega aga tegi Kilk alguses paljulubavaid koostööprojekte, mida asjaosalised ise nüüd mõru naeratusega meenutavad.

Miks Tartu mehed Kilk ja Seli omavahel läbi ei saa ehk kuidas Kilk Tartu Kommertspangast küsitava tšekiga välja võetud raha tagasi maksis

See oli 1992. aasta, kui rahaasjad Neinar Seli ja Kilgi esimest korda kokku viisid. Olgu öeldud, et rahareform, millega Eesti kroon Vene rublad välja vahetas, toimus sama aasta juunis. Neinar mäletab asja järgmiselt. Kilk olevat toonud Venemaalt Tartu Kommertspanka tšeki 28 miljonile rublale. Kas see tšekk tuli venelastelt või Tartus tegutsevate tšetšeenide kaudu ning kuidas Kilk selle omaniks sai, ei tea keegi tänaseni.

Taoline rahatšekk antakse tavaliselt panka ja selle eest saadakse vastu sularaha. Paari päeva jooksul peaks sularaha välja andnud panka tulema tšeki väljastanud pangalt ülekanne, mida aga Tartu Kommertspanka ei laekunud. Panga juhid imestasid: kas Kilk on tõesti toonud panka katteta tšeki teadliku sooviga panka petta? Sellised tšekipettused on muuseas USA-s tänapäevani levinud ja võimalikud. Oluline on veel mainida, et 1990-ndate alguses oli rubla inflatsioon 200–500 protsenti aastas, mis tähendab, et rubla kaotas oma väärtust praktiliselt iga päevaga ja isegi valuutalaene anti metalliäris, millega Kilk toona tegeles, intressiga üks protsent päevas. Tartu Kommertspanga juht Rein Kaarepere hakkas Kilgilt raha kohta aru pärima. Kilk aga vingerdas ja selgitas talle omaselt: „See on võimatu ja on toimunud mingi arusaamatus!“

Mees, kellele meeldiks olla meedia lemmik ja arvamusliider.